Naise tervis vol 32 - ebaterve naise müüt

Olen jõudnud Gunteri raamatus viimase mensese ja liigse veritsuse juurde. Ja taas tahaks korraks siit teha ühe kõrvalpõike - parmud on igavesed vereimejad 😎- ühe hiljuti ilmunud raamatu juurde, mida ma veel ei ole lugenud ja et saaks ära märkida artikli, kus meie naistearst Kai Part märgib: "Me oleme uskumatult patriarhaalne ühiskond."

Dr Elinor Cleghorn on feministlik kultuuriajaloolane. Pärast doktorikraadi omandamist 2012. aastal veetis Elinor kolm aastat Oxfordi ülikooli Ruskini koolis, töötades interdistsiplinaarse meditsiinihumanitaaria projektiga. Tema enda valu ja muud sümptomid said eksliku diagnoosi ja läks 7 aastat enne kui tal lõpuks avastati luupus.   Elinor Cleghorni debüütraamat kannab pealkirja "Unwell Women. A Journey Through Medicine And Myth in a Man-Made World“. Raamat sukeldub naiste tervisprobleemide ajalukku ja ei hoia tagasi sõnu, kuidas patriarhaalne ühiskond naiste tervisega ümber käinud on. 

Hüpates rohkem kui sajand tagasi....

Üks tolleaegne lugupeetud arst selgitas: „On ilmselge, miks naised ei saa turvaliselt jätkata haridust ja karjääri väljaspool kodu.“

Mis põhjus täpselt, seda ei saanud ometi valjusti ja otse välja öelda, kuid Briti psühhiaater Henry Maudsley kavatses tõde rääkida nii otse kui üks Victoria ajastu härrasmees suutis. 1874 aastal kirjutab ta väljaandes Popular Science Monthly:

Meeste ja naiste võrdlemine ei ole „küsimus kahes kehas ja vaimus, mis on võrdsed füüsilistes tingimustes, vaid ühest kehast ja vaimust, mis on võimeline kestma ja tegema regulaarselt rasket tööd, ning teisest kehast ja vaimust, mis oma parimatel eluaastatel iga kuu terve veerandi on enam-vähem haiged ja tugevaks tööks kõlbmatud. ”

Teisisõnu tähendas see: Naistel oli menstruatsioon.

Dr Maudsley sõnul vähendas just see naine naiste tugevust, immuunfunktsiooni ja kognitiivseid võimeid. Naised riskisid hävinguga, kui pühendusid peale kodu  rohkem tööle või õppimisele.

Dr Maudsley ei pidanud oma arvamuse kinnituseks esitama faktilisi andmeid ega juhtumiuuringuid. Ta viitas siis meditsiinis laialt levinud teooriale, et menstruatsioon oli nõrkuse ja halva tervise aeg. Tollal sageli nimetatud „funktsionaalseks perioodilisuseks” nimetatud kvaasiteaduslik mõiste andis süütematerjali naiste hariduse, karjääri ja valimisõiguse vastastele.

"Feminismivastaste ja naistevastaste arstide jaoks oli lihtsaim viis naiste õiguste laiendamise vastu  öelda, et nad kõik on haiged vähemalt nädala igas kuus".

Menstruatsioonitsükli kohta teadusliku arusaama puudumisel seostasid tollased Lääne arstid oma patsientide sümptomeid nende käitumisega. 1891. aastal kirjutas üks arst: „Naised võivad menstruatsiooni varem käivitada, lubades endale pikka külastust linnadesse.

Oma 1851. aasta raamatus „Menstruatsioonihaigustest ja munasarjapõletikest“ selgitas dr Edward John Tilt, et naised võivad oma suguelundeid „üle erutada“ „himurate piltide, kujukeste, muusika, romaanide ja teatrite liigsuse kaudu“.

Kui 1873. aastal Londoni Sünnitusabi Selts hääletas selle poolt, et keelata naisarstidel oma ridadesse astumise, kiitis dr Tilt - organisatsiooni tollane president – selle heaks, kuna naised ei olevat oma olemuselt kvalifitseeritud… menstruatsiooniperioodil kandma füüsilist väsimust ja vaimset ärevust  sünnitusabi andmisel."

Nagu dr Cleghorn  märgib  oma raamatus, andis menstruatsiooni patologiseerimine arstidele loa jätta valuga seotud häirete, näiteks endometrioosi või fibroidide all kannatavate naiste kaebused rahuldamata. Liigne verejooks või agoniseerivad krambid olid vaid osa katusdiagnoosist „naiste probleemid“,  mille ainus usaldusväärne ravi oli puhkus - ja muidugi õppetööst, tööst või poliitikast eemalolemine.

Väljapääs sellest pseudoteaduslikust vanglast tuli andmepõhise teaduse kaudu.

Kuigi üks tunnustatud Bostoni arst hoiatas, et põhjalikud uuringud võivad kahjustada naiste viljakust, avaldas New Yorgi arst Mary Putnam Jacobi 1877. aastal uuringu 268 erineva taustaga naisest. Enamik tema uuritavatest ei vajanud menstruatsiooni ajal voodirežiimi ja need, kes teatasid perioodil äärmuslikust valust, kannatasid sageli mingi haigusseisundi all. Tema tähelepanuväärne järeldus - et menstruatsiooniga keha ei olnud haige - pälvis talle maineka Boylstoni meditsiinipreemia, mis oli esimene kord, kui see anti naisele.

1890. aastate üliõpilasena viis Clelia Duel Mosher ise läbi funktsionaalse uurimise, intervjueerides kaasõpilasi nende menstruaaltsükli kohta. Ta analüüsis andmeid paar aastat hiljem Johns Hopkinsi meditsiinitudengina ja ei leidnud tõendeid selle kohta, et menstruatsioon oleks kõiki naisi töövõimetuks teinud - tegelikult teatasid füüsiliselt aktiivsemad naised, et nende valud on väiksemad.

Täna pole muidugi enam eriti võimalik, et arst väidab, et kõik naised on mensese ajal füüsiliselt teovõimetud. Kuid kuna lääne teadlased olid nii pikka aega stigmatiseerinud menstruatsiooni ja välistasid naisarstide panuse, kes olnuksid valmis uurima tsüklit ja muid naisbioloogia funktsioone, hakkas teadus menstruatsioonide kvaliteetsete andmete kogumisega alles hilja pihta.

Isegi tänapäeval on see, mida autor Maya Dusenbery nimetab “teadmiste lõhe” selle vahel, mida arstid teavad naiste kehade kohta, ja suhteliselt rohkema vahel, mida nad teavad meeste kohta. Inimesed, kellel on menstruatsioon, kannatavad lõpuks selle pärast.

Lihtsamalt öeldes: "Menstruatsioon on midagi, millest me ei tea piisavalt," ütles Yale'i meditsiinikooli sünnitus-, günekoloogia- ja reproduktiivteaduste osakonna juhataja dr Hugh Taylor, "See on oluline näitaja inimese tervisest, nagu iga teine ​​keha funktsioon."

Hiljutise ärevuse ajal AstraZeneca Covidi vaktsiini ja selle võimaliku seose kohta trombidega tundsid paljud naised olevat kohustatud sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses juhtima tähelepanu sellele, et fataalse tromboosi oht oli hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamisel märkimisväärselt suurem, ja siiski määratakse neid jätkuvalt miljonitele naistele ilma avalikkuse mure või kontrollita. Tegelikult, kui pill esimest korda USA-s 1960. aastal litsentseeriti, sisaldas see sünteetiliste hormoonide taset enam kui kolm korda rohkem kui tänapäevane versioon ja kõrvalmõjusid - sealhulgas surmaga lõppenud kopsuembooliaid ja tromboose - vähendati tahtlikult. Naisrühmade jaoks kulus palju rohujuure tasandi kampaaniaid, et tuua see küsimus 1970. aastal kongressiistungile. „Algusest peale pakuti pille, et naised saaksid oma keha ja viljakuse kontrolli all hoida, kuid see tähendab ka seda, et ka kulupool st terviseprobleemid - nii füüsilised kui ka vaimsed - jäävad naiste õlule."

Pillide ajalugu on vaid üks põnev episood selles rikkalikult üksikasjalikus, laiaulatuslikus ja raevukas ajaloos, mil tavameditsiin on naisi patoloogiliseks pidanud, vallandanud ja väärkohelnud antiikajast tänapäevani. Meeste domineerivus meditsiinis, mida mõjutavad religioossed, kultuurilised ja poliitilised ideed naiste kehade kohta - eriti seksuaalsuse ja sigimise osas - on tekitanud naistele ja tüdrukutele mõõtmatuid kannatusi.. Mõni juhtum, mille Cleghorn on ajaloost välja kevanud, tundub pärit olevat  otse Margaret Atwoodi „Teenijanna loost“. Kirjeldatakse on 19. sajandi Londoni kirurg Isaac Baker Browni, innukas kliitoridektoomia (kliitori eemaldamine) pooldajat, et ravida hüsteerilisi ja närvihäiretega naisi ja mida mille põhjuseks arvati noorte keskklassi naiste liigset masturbatsiooni. Või Ameerika neuroloogid Walter Freeman ja James Watts, kes olid 1930. ja 40. aastatel lobotoomiate (aju otsmikusagarate ja talamuse vaheliste ühenduste läbilõikamise operatsioon)  hulluse teerajajad - 1942. aastaks olid 75% nende patsientidest naised. "Ajastul, mil vaimselt terve naine oli rahulik naine ja ema, võis peaaegu igasugust kodust harmooniat rikkunud käitumist või emotsioone tõlgendada lobotoomia õigustusena."

Usk, et naise loomulik seisund pidi olema sõnakuulelik naine ja pühendunud ema ning igasugune kõrvalekalle sellest oli kas keha või vaimu häirete põhjus või tagajärg, kordub kogu androtsentrilise lääne meditsiini ajaloos masendavalt palju. Cleghornil on valus välja tuua, kuivõrd rassil ja klassil oli diagnoosimisel samuti oma osa: idee, et naised olid vastuvõtlikud seletamatute valudele ja närvihaigustele, kuna nad olid õrnemad ja nõrgemad kui mehed, pidas paika vaid kesk- ja kõrgema klassi valgete naiste osas. Idee oli, et  "Mida tsiviliseeritum naine oli, seda rohkem valu ta oli võimeline tundma." See veendumus toetab raamatu kõige kohutavamaid juhtumianalüüse; orjastatud naiste ja sekstöötajate meditsiiniliste eksperimentide ajalugu.

Cleghorn läheneb enda poolt käsitletavale teemale mitte ainult ajaloolisest, vaid ka isiklikust vaatenurgast; ta põeb autoimmuunhaigust luupust, mis mõjutab valdavalt naisi. Viimases peatükis räägib ta oma loo: püsiv seletamatu valu 20ndate eluaastate vältel, mille mees-perearst jättis selle "lihtsalt teie hormoonid" tasandile; tema areneva poja kaasasündinud südamerike (CHB  congenital heart block on südameblokeering, mis diagnoositakse lootel (emakas) või esimese 28 päeva jooksul pärast sündi ja mille on põhjustanud diagnoosimata haigus); tormamine A&E-sse, kui tal tekkisid südameprobleemid, saadeti ibuprofeeniga koju ja tagasitormamine kahe päeva pärast. Kokku kulus diagnoosi ja ravi saamiseks seitse aastat. Nagu paljud naised, hakkas ka autor "uskuma, et olen selle kõik välja mõelnud, et valu oli kõik minu peas".

Cleghorni järeldus on kirglik üleskutse: rääkides ja jagades oma lugusid, saavad naised üksteisele anda jõudu, et vaidlustada stigmat, mis on ajalooliselt seotud naiste kogemustega.

Ja ära üldse loodagi, et alternatiivmeditsiin on patriarhaalsusest vaba - kõik need detoksid ja toksiinid saavad alguse just sealt. Räpane naine, keda ikka tuleb puhastada. Lugematud terviselehed müüvad tooteid ja tehnikaid, kuidas naist puhastada, ülendada, tema vagiinat õitsvaks lilleks muuta ja lõhnastada...