pühapäev, 4. juuli 2021

Naise tervis vol 23 - keharasv, kehakaal, dieet

 


Thebe märgib, et on ise alati muretsenud ülekaalu tekkimise pärast ja et on pea võimatu mitte muretseda, arvestades tänase meedia panust. Meedia näitab sulle pidevalt, milline peab üks terve ja heas vormis inimene välja nägema.  Thebe üteb enda kohta, et pole kunagi olnud kaalusõltlane, kuid on kogenud teatud keha düsmorfiat (keha düsmorfiline häire tähendab, et inimesel on kindel kuvand ideaalkehast ning ta võib näha oma keha juures vigu, mida seal tegelikult pole.) Ja kuigi Thebe sõnul ei ole ta kunagi teisi naisi hinnanud ega hukka mõistnud nende kehakuju või suuruse järgi, oli ometi ta kriitilisem oma keha suhtes.

Tõenäoliselt on nii paljudega ja siit kerkib esile küsimus: „Miks naised niivõrd häbenevad keharasva ja kuidas me saaksime seda muuta?



Mäletate, mida kirjutas Pontzer meie keharasvast:

Inimkeha rasvaprotsent ütleb meile, et see on arenenud käsikäes meie kiireneva ainevahetusega – pakkudes kaitset selle eest, kui satume aega-kohta, kus toitu napib. Nii, et see rasv, millest eriti dieedimaailm ja meie kõik tahame lahti saada – on arenenud meid toetama. Rasv on hea energiareservuaar. Kui  kiire ainevahetuse puhul ei tule toitu peale, siis meie keha mingi aja jooksul sureb.

Mida siis suur Loodus meie kehade jaoks plaaninud on?

„Miljoneid aastaid kestnud evolutsioon ei kujundanud meie ainevahetusmootoreid selleks, et tagada mereranda sobiv bikiinikeha, hoida meid vormis või isegi ilmtingimata tervetena. Selle asemel on meie ainevahetus astunud Darwini direktiivi järgi, et tagada ellujäämine ja paljunemine. Selle asemel, et meid trimmida (nagu tugitooliinseneri ainevahetusmudel pakub), on meie kiirem ainevahetus viinud arenenud tendentsini varundada rohkem rasva kui ükski teine ahviline.“

Tänases kultuuris me võime käia näitustel vaatamas vanema aja maale kurvikatest naistest, kuid nüüdne ühiskond vaatab rasva kui vaenlast. 

Tänapäeva naine, kui tema kehakaal peaks tõusma, näeb oma keha mässajana. Keharasva demoniseerimine võib ohustada nii meie vaimset kui ka füüsilist tervist. Tegelikult käib see ka toidurasva kohta - tänased toidud on rikkad lisatud rasvast/õlist, kuid kahjulik on liigne rasv, mitte rasv ise.

Kui sa arvad, et keha kogu aeg töötab sinu vastu ja seda on vaja jõuga suruda mingitesse raamidesse, siis on oht, et sa ei suuda leppida täiesti naturaalsete protsessidega, mida su keha läbib. Kui sa näed oma keha partneri, mitte vaenlasena, siis teadvustad, et keha protsessid on loomulik asjade areng ja on nii käinud juba väga kaua aega.

Keharasv ei ole midagi mürgist ega toksilist, mille igast grammist tuleb lahti saada, vaid teatud osa keharasva on tervena olemiseks hädavajalik. Ja keharasva protsendi alandamine alla 10% ei pruugi olla üldse tervislik.

 


Nahaalune rasv on mõeldud kaitsma sind kukkumist ja vigastuste eest ning andma sulle energiat.

Rasvkude toodab sulle vähesel määral östrogeeni.

Menopaus on raske periood – midagi taassünni taolist. Ja taassünd  tähendab, et meil tekib keharasva natuke rohkem – see on üks vanusega kaasnevaid aspekte.  Jättes aga meeleheite selja taha ja õppides elama oma uues kehas, saame tunda palju rohkem elurõõmu.

Leia üles oma keha see koht, kus on tervis, kusjuures see ei pruugi kattuda selle kaaluga, mida tänane ühiskond välja reklaamib või mida pead ideaalseks. Pigem terve, kui ülisale. Positiivne ja toetav suhtumine iseendasse aitab stressi vähendada ja probleemidega toime tulla.  

Läheme alguspunktist – teatud kogus rasva on tervislik ja vajalik. Järgmine punkt on, et liigselt rasva ei ole tervisele hea. Kui sul on vaja kaalust alla võtta, siis kuidas teha seda nii, et leppida veidi suurema iseendaga ja samas võtta omaks head toitumistavad.

Menopausiaegne kaalulangus nõuab keskendumist neljale teemale: toit, jõutreening, stressi majandamine ja vastupidavus.

Me ei vaja rasvavaba keha, vaid tervet keha tervisliku rasvaprotsendiga.



„Meie ühiskonnas eeldame alati, et igaüks üritab sihikindlalt kaalust alla võtta. Ja ainus elu eesmärk on kõigil muutuda aina väiksemaks. Tegelikkus on paljuski teistmoodi ning vestlus võib muutuda uskumatult ebamugavaks, kui õnnitlete või imetlete kaalulanguse puhul kedagi, kes kaotab kaalu raske haiguse või stressi tõttu. Mitte iga kaalukaotus pole triumf ega planeeritud - pea seda meeles! Sestap ärgem kommenteerigem teiste kehasid ja kaalu. 

Ka mitte iga kaalutõus pole halb ega negatiivne tulemus. Keegi võib olla hoopis paranemas ja sisse elamas oma uude "tervislikumasse" kehasse. See pole kaotus. Esimene mõte kaalutõusu kohta ei peaks olema negatiivne. Oleme nii harjunud, et meile öeldakse kogu aeg, et on vaja kaalust alla võtta ning midagi muud ei tule meile üldse pähegi.“ (Shana Minei Spence, MS, RDN, CDN)

Nii nagu toidumaailmas ja dieedikultuuris tervikuna on ka menopausi perioodi kohta tohutult segiläbi informatsiooni. Faktilist ja ulmet ning nende erinevaid segusid. Kuidas vahet teha ja kuidas leida seda õiget?

Just eile jäi pilk peale dr Mark Hymani postitusel –



Mark Hyman müüb hulgaliselt toidulisandeid ja kribab kirjutada dieediraamatuid – esimene märk sellest, et tema tervissoovitusi ei tasu tõsiselt võtta. 



Hyman reklaamib ennast naturaalse ja loomuliku tervise edendajana, soovitab süüa töötlemata toitu ja siis tervet hunnikut tema poolt müüdavaid toidulisandeid - naturaalne, mis? Antud postituses soovitab menopausi sümptomite jaoks hulgaliselt lisandeid, mis "aitavad tasakaalustada östrogeeni" - ei, need ei aita. Need aitavad tühjendada rahakotti. 

Dieedikultuuri aastakasum  on 70+  miljardit dollarit. See on süsteem, mis paneb inimesi pidevalt tagasi pöörduma ja aina ostma. Süsteem, mis varjab ennast selliste nimedega nagu „elustiil“, „muutus“, „puhastus/detox“, „võõrutus“. Enamik neist standarditest, mille järgi me ühiskonnas joondume, põhinevad õhkõrnadel ideaalidel ja eurotsentrilistel standarditel. Luuakse arvamus, et kui proovime piisavalt palju (ja kulutame piisavalt raha), võime kõik välja näha nagu teatud välja reklaamitud ideaal. Kuna loodus on väga mitmekülgne, siis paneb selline tee inimesi „ebaõnnestuma“.

Kõrvalpõikena: loen Liane Moriarty romaani „Üheksa võhivõõrast“, 9 erinevast inimesest, kes on tulnud tervisekeskusesse oma keha ja vaimu uuendama. Üks neist on menopausiealine Frances.





 „Frances teadis, et ta võiks kõhnem olla, ja noorena oli ta tõesti palju kõhnem, aga üldiselt oli ta oma kehaga rahul, seni kuni see talle valu ei teinud, ja teda tüütas see, kuidas naised kaaluteemadel jahvatasid, nagu oleks see üks elu suuri müsteeriume. Hiljutised kaalulangetajad, kes jutlustasid tuliselt meetodist, mis oli neile mõjunud, kõhnad naised, kes nimetasid ennast paksuks, keskmised naised, kes nimetasid ennast rasvunuks, need, kes tahtsid et ta nende pillava enesepõlgusega ühineks.“

Ja ka noorematest: 

„Tervenduskeskus. Jooga ja kuumaveeallikad. Ben ei saanud sellest aru. Kuid Jessica oli öelnud, et nad peavad midagi dramaatilist ette võtma ja siis saavad asjad korda. Naine ütles, et oma abielu päästmiseks peavad nad vaimu ja keha mürkidest vabastama. Nad pidid mahesalatit sööma ja „paarinõustamise“ läbi tegema. Sellest tõotas kujuneda 10 päeva puhast piina...

...Nüüd langetas naine liiga palju elulisi otsuseid, mis põhinesid kuulsuste tegudel või sellel, mida nende tegudest teada anti.“

Kuid milline võiks naise jaoks olla see õige keharasva protsent ja kas ainuüksi väljanägemise järgi või kodukaalul seistes saab selle paika panna?

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar