Naudi oma toitu vol 2

Eelmise postituse lõpetasin sõnadega: „Kõik toidud on tervislikud, kõik dieedid mitte“. -Craig Good raamatust ""Relax and enjoy your food" (2021, 126 lk). Ehk fakte kamarajurast eristades säästad oma raha, tervist ja tervet mõistust."

Lootsin raamatu kahe postitusega kokku võtta, kuid tuleb siiski ka kolmas, kus on autori soovitused vanematele laste toitumise ja kehakaalu kohta. 

Craig Good kirjutab, et vale on küsida, kas see toit on tollest toidust tervislikum.

Ma ise olen selliseid küsimusi palju kuulnud ja varem sellest blogis kirjutanud. Selline küsimus võib paratamatult viia täiesti sohu. Eriti kui vitamiini-mineraali sisaldus muutub järsku kõige olulisemaks -kuna reklaam suunab nägema toitu just sellest vaatenurgast. Nii on minult küsitud, kas poleks õigem eelistada banaanile-melonile banaani ja meloni koort  – kuna need on mineraalirohkemad, kas mitte süüa ülekasvanud kurgi seemneid, mitte kurki – sest seemnetes on ju rohkem seda, teist ja kolmandat. Naljaga pooleks võiks praegusel soolebakterite populaarsuse ajal öelda, et teate sööge s... või sõnnikut – seal on samuti kõike palju enam. Kuid see nali on üsna hapuks läinud, sest seda tõepoolest tehaksegi. Ja on juba palju neid, kes jätavad üldse söömata – sest mitte miski ei ole enam „tervislik“. Loodetakse praana peale, armastuse peale ja kõrgema vaimsuse peale – ükski neist ei aita. 

Craigi sõnul oleks õigem küsida: „Kui palju peaks minu dieet seda toitu sisaldama“.  

Keegi ei lähe ühest toidukorrast paksuks ja keegi ei muutu alatoitunuks ühe toidukorra vahelejätmisest. Pidage meeles, et meie, inimesed, arenesime nappuses. Meie küttidest-korilastest esivanemad pidid vahele jätma mitte ainult söögikordi, vaid olema söömata terveid päevi. Meie keha suudab väga hästi talletada vajalikke asju. On tõsi, et me ei suuda ilma veeta üle paari päeva vastu pidada, kuid kõik muu on üsna paindlik. Me kõik oleme teadlikud sellest, kuidas lisaenergiat rasvana talletatakse, kuid mitte nii teadlikud sellest, et meil on kõigi teiste vajalike toitainete varud vähemalt päevadeks, sageli kauemgi. Pole ühtegi toitainet, mida iga päev vajate. Saate mitu päeva hakkama ilma enamikuta neist ja tõenäoliselt on aineid, milleta saame läbi  nädalaid.

Nii kriipsutab Craig alla:

See, mida sa täna sööd ei ole oluline

See, mida sa kuu jooksul sööd, on oluline

Mõeldes pidevalt sellele, kas mõni toiduaine või koostisosa on tervislik või mitte, on kui labürinti eksimine. Püüdke näha suuremat pilti ja kaaluge oma toitumist kui pikaajalist tervikut. Maagilistele koostisosadele keskendumine ja nende jahtimine või iga toidukorra peensusteni paikapanemine ei vii eriti kaugele. Palju enam toetab oma üldise toitumise ja elustiili tervisliku ja mitmekesisena hoidmine.

Et toidust mõtlemine ei muutuks sundmõtlemiseks, arvestage, et kõigepealt vajab teie keha hapnikku, seejärel vett ja alles siis toitu.

Kaasaegsed inimesed tänapäevastes riikides pole mitte ainult kaloriprobleemi lahendanud, vaid oleme selle üle lahendanud. Toit on odav, rikkalik ja suur osa sellest väga kaloririkas. Väljaspool planeedi vaesemaid piirkondi on peaaegu võimatu nälga surra.  

Keskenduda toidu üksikutele koostisosadele on sama, mis jalutuskäigu ajal pidevalt mõelda, kuidas kand ja varvas maha toetuvad - nii ei ole võimalik nautida ei oma einet ega jalutuskäiku.

Üks põhjus, miks me esitame toiduga seoses vale küsimust, ongi see, et pole ühtset tervisliku seisundi mõõdikut, mida saaksite võrdlemiseks kasutada. Võtame kaalu ja saame öelda, milline toit on raskem. Võtame joonlaua ja saame öelda, milline toit on pikem/paksem. Võtame mingi kalorimeetri ja saame öelda, kui palju kaloreid see sisaldab. Kuid pole ühtegi instrumenti, millega saaks mõõta tervist.

Üks levinumaid mõtlemisvigu, mida inimesed teevad, on liigne lihtsustamine. Meile meeldivad lihtsad vastused. Kui saame millelegi kleepida sildi (hea/halb) või konkreetse numbri, siis ei pea me sellele palju mõtlema. See on osa sellest, miks on ahvatlev arvata, et "kalorid on halvad" või "kapsas on tervislikum kui koogike". Kuid see lihtsalt ei tööta nii. Isegi kook võib olla kasulik, kui olete pikka aega olnud söömata ja vajate kiiret turgutust. Lehtkapsas võib sisaldada mineraale ja vitamiine, kuid annab vaevu energiat. Nii et mõlemad variandid võivad erineval viisil tervisele kasulikud olla.

Ja selle võrdlusega ei taha autor öelda, et kook ja lehtkapsas on toitaineliselt võrdsed või et lehtkapsas pole tervislik.

Võrdlusprobleemi illustreerimiseks: laud on kaetud lehtkapsasalati ja šokolaadikoogiga. Diabeetik astub tuppa ja valib targalt salati – see on tema jaoks parem variant. Aga kui sisse tuleb taastuv anorektik, on koogike kaugeltki tervislikum valik. Kontekst on oluline. Karmid ja kiired reeglid on kasutud.  

Me kõik teame, mis võib juhtuda, kui menüüs on liiga palju koogikesi. Kuid kas teadsite, et lehtkapsa (ja spinati) liigtarbimine võib põhjustada kilpnäärme alatalitlust? Need köögiviljad sisaldavad tiotsüanaati, mis suurtes kontsentratsioonides võib häirida joodi ainevahetust. Kilpnääre vajab oma hormooni tootmiseks joodi. Samas ka siin peaksite lõdvestuma. Kui just arst ei ole teid kilpnäärme probleemide eest hoiatanud, ei pea te muretsema lehtkapsa ja spinati pärast, mida sööte tavalistes kogustes. Asi on selles, et iga head asja võib saada liiga palju. Ja rohkem ei ole alati parem.

Paljude kaasaegsete dieetide suurim probleem, eriti Ameerikas, on mitmekesisuse puudumine. Suurem osa inimeste kaloritest pärineb sageli kahest või kolmest liigist, kusjuures paraadi eesotsas marsivad nisu ja mais. Nisul pole midagi viga ja maisil pole midagi viga. Kui aga lasta ühel toidul oma dieedis domineerida, on palju valesti.

Good märgib: „Ma ei ütle ühegi toidu kohta, et seda oleks vaja vältida, sest vältimine põhineb hirmul ja demoniseerimisel. Teisest küljest julgustan teid katsetama, kui paljusid erinevaid liike saate süüa. See on lihtne ja lõbus viis oma dieeti mitmekesistada. Piimatooted on ju toredad, kuid pärinevad enamasti ühest liigist. Poes on vaid teatud liike erinevat liha. Ja paljud maitsvad toidud põhinevad peamiselt nisul ja maisil. Vaheldus ei tähenda ühel päeval juustuburgerit ja teisel päeval peekoni-juustuburgerit. Nii et kui keskendute erinevatele liikidele, avastate end paratamatult aed- ja puuvilju jahtimas. Me kõik teame, et "peaksime sööma aedvilju". Kahjuks näevad paljud inimesed seda mingisuguse karistusena. See ei ole seda. Tänastel poelettidel on suur valik – valige aedvili, mida pole kunagi söönud, otsige retsepte ja proovige midagi uut. Vaheldusrikkus on väga oluline.“

Kindlasti on paljud märganud neid reklaame või veebilehti või kokaraamatuid, kus märgitakse sööge seda või sööge tode, see kaitseb vähi eest või ravib vähki või sisaldab vähivastaseid aineid.

Craig kirjutab põhjalikumalt sellest, et iga toit, mida me sööme tekitab vähki. Miks nii?

Jonathan D. Schoenfeld ja John Ioannidis avaldasid ühe uurimuse nimega „Kas kõik, mida me sööme, on seotud vähiga? Süstemaatiline kokaraamatu ülevaade.“ Teaduslike uuringute ülevaatamise asemel uurisid nad juhuslikult valitud kokaraamatute retsepte ja valisid välja 50 tavalisemat koostisosa. Seejärel otsisid nad vähiriski käsitlevast teaduskirjandusest nende koostisosade esinemist – kas potentsiaalselt kantserogeensete või potentsiaalselt vähiriski vähendavatena. Tõenäoliselt võite juba aimata, mida nad leidsid. 80% koostisosade kohta tehti uuringuid nende vähiriski kohta. 72% leidis, et koostisosa oli seotud suurenenud vähiriskiga. Kuid 75% uuringutest oli statistiline olulisus nõrk või puudus üldse.

Paljude koostisosade kohta oli mõlema tulemusega ca sama palju uuringuid st nii uuringud, mis väitsid suurenenud vähiriski kui vähenenud vähiriski oli enamvähem ühepalju. Isegi koostisosade (nt peekon) puhul, mille puhul enamik või kõik uuringud näitasid suurenevat riski, olid uuringute tulemused väga nõrgad (uuring polnud eriti kvaliteetne või polnud risk märkimisväärne).

Võtkem aga uuringute kõige tugevam kangelane - metaanalüüs. Kombineerides sadu üksikuid uuringuid, võib saada täpsema pildi. Pole üllatav, et metaanalüüsis muutusid kõik efekti suurused väiksemaks. Autorid võtsid oma töö kokku järgmiselt: Enamiku toidu koostisosade puhul on väidetud seoseid vähiriski suurenemise või vähenemisega. Paljud üksikud uuringud toovad esile uskumatult suured mõjud, kuigi tõendid on nõrgad. Mõju suurused vähenevad metaanalüüsides.

See ei tähenda, et võite lihtsalt ignoreerida iga kuuldud hoiatust, kuid olge skeptiline, eriti kui need pärinevad sotsiaalmeediast, reklaamist, jms kohast.

Tõepoolest, nagu märgib Cancer Research UK, on ​​tegelik probleem see, et eraldiseisvalt võivad üksikud uuringud olla sügavalt eksitavad. Arvestada tuleb nii tohutu infomüra  kui paljude segajatega, ja nii võib üksik uuring hõlpsasti märgist mööda minna, kas siis seoseid üle- või alahinnates. Arvestades eelarvamusi ja kalduvust arvata, et mõned toidud või keskkonnategurid peavad vähki tekitama, pole üllatav, et uuringud kipuvad mõju suurusi sagedamini üle hindama kui neid alahindama.

Vaadates läbi kogu selle infotulva ja püüdes leida tõelisi signaale, on vähemalt mõned toiduained, mis on üsna kindlalt seotud vähiga. Näiteks on alkoholi tarbimine seotud mitme vähivormiga, sealhulgas kõhunäärme-, söögitoru- ning pea- ja kaelavähiga. On tõendeid selle kohta, et suurel hulgal puu- ja juurviljade söömisel võrreldes lihaga võib olla kaitsva toimega kolorektaalse vähi jt vastu, kuigi need seosed ei ole väga tugevad ning töödeldud liha, näiteks peekonit, on seostatud erinevate vähivormidega, kuigi kõrgem risk jällegi ei ole väga suur.

Kuigi tervislik toitumine võib vähendada teie vähiriski, on oluline meeles pidada, et dieediga ei saa te vähki ennetada ega ravida. Tõde on see, et vähk on sageli looduse tasu väga pika eluea eest (vaata ka "See raamat ei ravi vähki" postitusi). Praegu sureb rohkem inimesi vähki, sest inimesed elavad praegu kauem. Ja kui keegi haigestub vähki, on võimatu täpselt öelda, mis selle vähi põhjustas. Tänu epidemioloogiale saame öelda, millised olid kõige tõenäolisemad soodustavad tegurid (nagu suitsetamine, alkohol jne), kuid täiesti täpne põhjus on teadmata. Igaüks, olgu arst või mitte, kes üritab teile müüa ideed, et saate oma vähki ravida dieediga, kahlab eksinult ringi üsna paksus padrikus. Petturid, šarlatanid ja isegi heatahtlikud mitteteadlased püüavad teid pidevalt milleski taolises veenda. Ja ka targad inimesed lähevad õnge. Tõenäoliselt lühendas isegi Steve Jobs oma eluiga, kui tugines vähi raviks liiga kaua dieedile. Vähk on arusaadavalt hirmutav. Pelgalt nutikusest ei piisa. See jätab ukse avatuks hullumeelsetele ideedele, nagu suhkru menüüst väljajätmine vähi "näljutamiseks".

Naudi oma toitu vol 1

Vahepeal jõudsin läbi lugeda Craig Good raamatu "Relax and enjoy your food" (2021, 126 lk). Ehk fakte kamarajurast eristades säästad oma raha, tervist ja tervet mõistust.

Craig Good alustas oma karjääri Lucasfilmis 1982. aastal. Kui Steve Jobs ostis 1986. aastal Pixari, liikus ta sinna. Ta on töötanud paljudes valdkondades, vabakutselise kirjutajana, kaamerakunstniku ja küljendajana.   

Miks ta kirjutas raamatu toidust ja miks see üldse paljude toiduraamatute seast pilku köitis?  

Craig kirjutab: 

„Võib-olla olete märganud, et ma pole teadlane, arst ega isegi toitumisspetsialist. Niisiis, miks ma kirjutasin selle raamatu? Noh, sellel pole mingit pistmist autoriteedi ega kooliharidusega. Sellel on midagi pistmist aastatepikkuse teadusliku skeptitsismiga ja minu armastusega toidu vastu. See on seotud asjadega, mida õppisin hirmuäratavatel aastatel pärast seda, kui mu tütre arst ütles: „Tal on anorexia nervosa. Sellel on väga kõrge suremus." See on seotud sellega, mida ma kaalu langetamise ajal õppisin. Kuid need pole ainsad põhjused. Asi pole selles, et söömise kohta poleks teisi häid raamatuid, kuid neid on siiski tohutult vähem kui internetikuulsuste poolt reklaamitud ja müüdud kamarajura. Põhisõnum, mille tahan edastada, on lihtne: nautige mitmesuguseid toite, peamiselt taimi, sealhulgas rohkelt puu- ja köögivilju, mitte liiga palju ega liiga vähe.“

See on sarnane tuntud toiduajakirjaniku Michael Pollani üleskutsega: „Sööge toitu, mitte eriti palju, peamiselt taimi.“ Good ise mainib samuti Pollanit ja teebki siinjuures oma paranduse anorexiahaige tütre isana – mitte liiga vähe. Sest tänane dieedimaailm kipub kaloreid viima sellise madala tasemeni, kus toitumishäire on kerge tekkima (ja tekibki).

Craig kirjutab oma raamatu kohta: 

„Paljud inimesed muretsevad "vale" toidu söömise pärast. Hästi rahastatud kampaaniad on aastaid teid veennud, et mõned toidud on head, mõned halvad ja mõned lausa kurjast. See ei peaks nii olema. „Relax and Enjoy Your Food“ kasutab teadust ja pisut tervet mõistust, et eemaldada kogu see ärevus ja säästa teile raha. Kui mõnest ideest lahti lasete, muutub kõik lihtsamaks.“

Miks me siis söömise pärast nii stressis oleme?

Kõikjal, kuhu pöördute, hõigub keegi teatud toidu ohtudest või reklaamib superdieedi imesid. Teid hoiatatakse "töödeldud toiduainete" ja "kemikaalide" eest. Raamatute ja imerohtude müüjad püüavad teid veenda, et teie keha on "toksiinidest" tulvil. Moonutuste ja hirmutaktika ümber on välja kasvanud tohutu mitme miljardi dollari suurune toidulisanditööstus, mis nõuab, et tervena püsimiseks tuleb võtta õigeid vitamiine või mineraalaineid. Teid hoiatatakse ostma gluteenivaba, mahepõllumajanduslikku, GMO-vaba toitu – mis ei pärineks tööstuslikust põllumajandusettevõttest. Kui te ei söö õigeid marju või rohelisi lehti, võiksite pleegitajat ette ja taha tilgutada. Teid pommitatakse sõnumitega selle kohta, kuidas tänapäevane toiduahel on täis "vaikivaid tapjaid", mis teid haigeks teevad. Teieni jõuavad aina enam sõnumid selle kohta, kui palju te kaalute või isegi kui palju kaaluvad teised inimesed. Ja mitte kunagi ei kaalu te piisavalt vähe.

Autor märgib, et tema raamat ei ole teaduslik raamat, kuigi toetub teaduslikule konsensusele ega ka kaalulangetuse või dieediraamat, kuigi vaatab väga kriitilise pilguga üle heaolutööstuse väited. Kõik raamatus esitatud info on sedavõrd lihtne, et võib tunduda uskumatuna. Seda seetõttu, et mõned väga hästi rahastatud organisatsioonid on aastakümneid püüdnud teid veenda, et just nende nägemus toidust ja toitumisest on see õige. Hirmupõhisest turundusest räägitakse raamatus mitmes kohas.

Segaduse ja desinformatsiooni hulk toidumaailmas on tohutu. Enesekindlad hääled karjuvad igast nurgast, et söö nii või naa, väldi seda või teist toitu. Neil häältel on televisiooniprogrammid, tohutult populaarsed veebisaidid ja neid reklaamivad  glamuursed Hollywoodi kuulsused. Mõnel on toeks isegi iidsed usutraditsioonid. Ja enamik neist eksib.

Autor kirjutab, et ka tema võib eksida: 

„Olen võtnud kasutusele kõik ettevaatusabinõud tagamaks, et vähemalt selle raamatu kirjutamise ajal on minu esitatud teave teaduslikult ja ratsionaalselt kehtiv. Veensin eksperte raamatus toodud fakte minu eest kontrollima. Sellegipoolest võin ma nagu kõik teisedki eksida. Skeptiline suhtumine on kõige tervislikum suhtumine, mis teil elus olla saab – kõige suhtes. Soovitan teil järgida joonealuseid märkusi, vaadata minu pakutavaid allikaid ja otsida tõeliste ekspertide hääli. "Sest nii ma ütlesin" on kõigi aegade halvim põhjus midagi uskuda, olenemata sellest, kes seda ütleb.“

Craig soovitab kolme raamatut, millest üks -  „Secrets from the Eating Lab“ (autor dr Traci Mann), on mul loetud ja blogis kokkuvõte tehtud.

Teine on  Alan Levinovitzi  „The Gluten Lie: And Other Myths about What you Eat“ ja kolmas Steven Novella „

The Skeptics' Guide to the Universe: How to Know What's Really Real in a World Increasingly Full of Fake“.

Veel üks raamat, mida mainitakse on Louise Foxcroft „Calories and Corsets: A history of dieting over 2,000 years“

Mõelge kõigile neile toidumaailmas levivatele manitsustele. Nende kõigi keskmes on hirm. Hirm süüa valesti. Hirm, et ei söö õiget asja. Hirm igavese karistuse ees. Hirm kaasaegse maailma ees.

Inimesi on palju lihtsam hirmutada kui neid harida. Söömine on üks intiimsemaid tegevusi meie elus. Toit läheb otse meie suhu ja läheb makku, kus sellest saab sõna otseses mõttes osa meist. Muidugi oleme mures selle pärast, mida sööme! Ja see teeb meid haavatavaks.

Craig kirjutab, et kui tema raamatust peaks ainult üks asi meelde jääma, siis võiks see olla see: igaüks, kes üritab teid mõne toidu või koostisosa pärast hirmutada või paneb teid söömise pärast süüd tundma, on keegi, keda peaksite oma ülejäänud elu jooksul ignoreerima.

Viimane asi, mida peaksite söömise pärast tundma, on süütunne. Teie taldrikul pole midagi, mida peaksite kartma. Enamik halbu ideid maailmas müüakse järgmiselt:

1) Leiutage probleem.

2) Müüge lahendus.

Loomulikult ei piirdu see ainult toidu- ja dieedimaailmaga; see on ülimalt levinud. Veebisait, mille eesotsas on atraktiivne noor naine või kuulsus, paneb teid kartma mõnda toitu või kehas leiduvaid "toksiine" või seda, kuidas "Big Pharma" või "Big Agriculture" üritab teid tappa – ja , oh! Mis siin veebisaidil veel on? Nad müüvad toidulisandeid! Või detoksvahendeid! Või maagilisi toite! Kas lihtsalt juhus?

Tuleb juttu kemofoobiast - irratsionaalsest hirmust kemikaalide või hirmutavate nimedega koostisosade ees.

Näiteks on olemas tööstuslik kemikaal, mis on peaaegu universaalne lahusti. Seda kasutatakse paljudes toodetes ja protsessides alates insektitsiididest kuni elektritootmiseni. See võib häirida DNA-d, on toksiliste ühendite, nagu väävelhape ja nitroglütseriin, põhikomponent ning eraldub suure osana autode heitgaasidest. Hingate praegu veidi seda sisse ja te ei saa selle vältimiseks midagi teha. Seda nimetatakse divesinikmonoksiidiks (DHMO) ja on teada, et see on väikelastele surmav ning põhjustab igal aastal kogu maailmas miljardeid dollareid varalist kahju. See on üsna hirmutav kemikaal, välja arvatud juhul, kui mäletate piisavalt keskkooli keemiat või olete juba külastanud suurepärast veebisaiti DHMO.org. Selle kemikaali üldnimetus on vesi (H2O).

DHMO on tõepoolest külastamist väärt veebileht. Siit leiab palju "hirmu" divesinikmonooksiidi kahjustavate omaduste kohta 😏. Kuid jah, samamoodi leiab erinevate toitude ja toidus leiduvate kemikaalide "kahjustavate" omaduste kohta sadu veebilehti. 

Kõige levinumad toiduga seotud küsimused on tänapäeval järgmised: kas see toit on tervislik? Või kumb on tervislikum, see toit või too toit? Probleem on selles, et need on valed küsimused. Kõik toidud on tervislikud, kuid kõik dieedid mitte.

Mis tappis lumekrabid?

KUIDAS KADUS MILJARD KRABI?

Twitteris kirjutas teadusajakirjanik ja ökoloog Specer Roberts pikemalt lahti lubekrabide kadumise müsteeriumi, mis polegi nii väga müstiline ja mida ei saa ka ainuüksi kliima süüks panna.Tööstuse seljataga on roosade prillidega tarbijaskond - terve meretäis ahnust, mis peab krabiliha viima igasse kui viimsesse poodi, kioskisse, restorani, üksikisiku kööki. Jäta need krabid söömata! Kuigi nüüd on vist juba hilja...

WHAT KILLED THE CRABS?

The official story is something like “a billion snow crabs disappeared.”

If that sounds fishy to you, keep reading. Let’s dive into the ecology, oceanography, & geopolitical history of the Bering Sea.

A science thread on crabs, corruption, & collapse: 🦀 pic.twitter.com/X6i4yKC4mq

— spencer 🦀 (@Unpop_Science) October 16, 2022

Lumekrabi (Chionoecetes opilio)

Uudised kõikjal kirjutavad: "miljard lumekrabi kadunud".

Kas see tundub teile kummaline? Sukeldume Beringi mere ökoloogiasse, okeanograafiasse ja geopoliitilisse ajalugkku.

Alustuseks teeme vahet Beringi meres kahel suurel, ärilisel eesmärgil ekspluateeritud ja nüüdseks pea nullini kahanenud, krabipopulatsioonil: lumekarbil  ja kuningkrabil. Nende käitumine ja elutsükkel on väga erinev. Erinevad on ka nende populatsioonide kokkuvarisemised. Alustame sellest, et räägime viimastest uudistest: lumekrabide kadumisest.

Kui talvel tekib merel jää, eraldub sool ning külm, tihe vesi vajub Beringi mandrilava põrandale, moodustades selle, mida mereökoloogid nimetavad „külmaks basseiniks”. See on koht, kus noored lumekrabid kasvavad üles rohke toiduga, paljude kiskjate jaoks liiga külmas vees… väheamalt nii oli see siiani.

Kuna planeet on muutunud soojemaks, on aina kahanev „külm bassein“ lükanud lumekrabid nö  vastu seina. Seal, kus kunagi oli ohutu, võivad röövloomad, näiteks tursk, leida tee soojenevasse vette ja noorkrabid hävitada. Tõendid näitavadki, et noored krabid on liikunud aina enam basseini põhja poole.

https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0967064520301284

„Külm bassein“ ühendab lumekrabikadumist kliimamuutustega. Kuid ärgem unustagem, et lisaks kõigile keskkonnateguritele on olemas veel tööstuslik püük. Mis rolli see mängib? Tuleme selle juurde tagasi.

https://www.seattletimes.com/seattle-news/valuable-crab-populations-crash-in-a-warming-bering-sea/?amp=1

Esiteks uurime ka seda teist: kuningkrabi. Kuningkrabisid oli kunagi Beringi meres sadu miljoneid, kuid populatsioon vähenes 80ndate alguses ega taastunudki enam, viimastel aastatel on neid vähem kui 10 miljonit.

Kes tappis kuningkrabi?

Lugu on hull. 1959. aastal kehtestas Jaapan traalimiskeelutsooni, mis kaitses kuningkrabide pesitsusterritooriumi Beringi meres. See projekt oli edukas. Saagid suurenesid. Kuid 1976. aastal muutus kõik, kui USA võttis vastu seaduse nimega Magnuson-Stevens Fishery Conservation and Management Act.

Magnusoni-Stevensi seadusega kodifitseeriti halduskontseptsioon, mida nimetatakse maksimaalseks jätkusuutlikuks saagiks, suunates reguleerivaid asutusi püüdlema maksimaalselt mereelustiku „kaevandamise“ (väljatõmbamise) poole. See kodifitseeris ka majandusvööndi kontseptsiooni, pikendades püügiala 200 miili — reservi annekteerimine.

Seejärel, 1980. aastal – keset külma sõda – ühendasid USA ja NSVL jõud reservala traalimiseks. Viie aasta jooksul kasvas kuningkrabide kaaspüük enam kui 600%. Kuningkrabi populatsioonid langesid drastiliselt.

https://apps-afsc.fisheries.noaa.gov/Publications/misc_pdf/DewMcConnRKC.pdf

USA NOAA (National Oceanic and Atmospheric Administration) valetas aastakümneid maailmale krabidega juhtunu kohta. 2021. aastal astus välja vilepuhuja, öeldes:

"Juhid toetasid loomuliku suremuse lugu, sest teadsid, et see võib suunata fookuse ülepüügilt looduskatastroofile."

Vilepuhuja tunnistuse avaldanud valitsuse töötajate läbipaistvusrühma @PEERorg direktori sõnu tuleks käsitleda hiljutise lumekrabi kokkuvarisemise kontekstis, mida NOAA kirjeldas ja mida meedia kajastab praegu kui salapärast loodusnähtust:

https://peer.org/alaska-red-king-crab-dethroned-by-scientific-fraud/

Paljud on seostanud lumekrabi kokkuvarisemist merejää kliima kokkutõmbumisega. Kuid ei paista, et ainuüksi soe vesi krabisid tappis. Kas seda tegid röövkiskjad? Haigus?

https://nsidc.org/arcticseaicenews/2020/01/thats-a-wrap-a-look-back-at-2019-and-the-past-decade/

Või on võimalik, et kalatööstuse rolli taas alahinnatakse?

@GlobalFishWatchi koostatud geosaatja andmed näitavad, et kalalaevad kasutasid koheselt ära kahaneva merejää. Vasakul on talvine ja kevadine kalapüük 2013, tavalisema jääaasta ajal. Paremal on sama hooaeg 2020. aastal, merejää mõõnade ajal.

Global Fishing Map

Kui uurime laevade liikumist, ilmneb silmatorkav muster: arvukad laevad traalivad sadu tunde üle Beringi mere põhja-idaosa kriitilistel pesitsuskuudel piirkondades, kus lumekrabid võisid kunagi jää all varjuda.

Georuumilisi andmeid kinnitavad NOAAFisheriesi varude hinnangute andmed - lumekrabipüügi suremuse tohutut hüpet, mis on korrelatsioonis Beringi mere jää rekordiliselt madalate aastatega.

https://www.st.nmfs.noaa.gov/stocksmart?stockname=Snow%20crab%20-%20Bering%20Sea&stockid=10820

NOAA kinnitab meile, et traalimise kaaspüük on väike krabide kogusuremuse põhjustaja, kuid vaatlejate andmed alahindavad sageli kaasnevaid surmajuhtumeid, traali kaaspüük on vaid üks püügimõju suurenemise väljendus ja tuletage meelde – nad ütlesid kunagi sama kuningkrabi kohta.

Sarnaselt 80ndatele muutus kunagine kaitsealune elupaik kalapüügi alaks ja mõne aastaga kahanes populatsioonide arvukus  drastiliselt.

Kas me paneme krabiõnnetuse kliimale süüks või laseme vastutust kanda ka kalapüügitööstusel?

Kas kalatööstus kasutas lumekrabi jäävarjupaiga ründamiseks ära kliimamuutusi?

Vindumine ja toksiline positiivsus

 

Adam Granti raamatu läbi lugenud, vaatasin tema kirjutatud artikleid. Granti New York Times artikkel „There’s a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing“ oli üks loetumaid ja allalaaditumaid artikleid ja kuigi see kirjutati 2021 eriolukorra ajal, on languishing vaimse tervise teema, mis pole ajutine.  

Allpool tükikesi Granti artiklist:

"Alguses ma ei tundnud ära sümptomeid, mis meil kõigil olid. Sõbrad mainisid, et neil oli keskendumisraskusi. Kolleegid teatasid, et nad ei ole 2021. aasta osas põnevil. Üks pereliige oli hilja üleval, et uuesti filmi "National Treasure" vaadata, kuigi teadis filmi peast. Ja selle asemel, et hommikul kell 6 voodist välja hüpata, lamasin seal kella seitsmeni ja mängisin telefonis."

Seda ei saa nimetada läbipõlemiseks – meil oli veel energiat. See ei olnud ka depressioon – me ei tundnud end lootusetuna. Tundsime end lihtsalt kuidagi rõõmutu ja sihituna. Selgub, et sellelgi on nimi: virelemine.

Kõravalepõikena: „Virelemine“ sõnana tekitab (vähemalt minul) seose sellise materiaalse viletsusega. Samas ingl. k languisihing jaoks pakutakse tõlkena veel sõna nagu vaevlemine (närbumine, kidumine). Kui rääkida sellisest masendavast ajast, siis tundub ka vaevlemine sobivat. Ent ometi sobitub virelemine teksti paremini. Ma ei leidnud ka kuskilt, et eesti keeles oleks seda vaimse tervise mõistena kuskil mainitud.  Veidi hiljem tuli pähe ka sõna „vindumine“.

Samateemalises TED esinemises ütleb Grant, et kui küsimusele „Kuidas sul läheb?“  vastatakse „Suurepäraselt!“ või „Elan oma parimat elu!“, siis see on toksiline positiivsus. Pandeemia ajale kohaselt võib vabalt vastata, et „Ma virelen/vaevlen/vindun“.

Toksilist positiivsust määratletakse kui õnneliku, optimistliku seisundi ülemäärast ja ebatõhusat üldistamist kõigis olukordades. Toksilise positiivsuse protsessi tulemuseks on inimese autentse emotsionaalse kogemuse eitamine, minimeerimine ja kehtetuks tunnistamine.

Nii nagu kõik muugi, muutub positiivsus liigses koguses toksiliseks, eriti kui positiivsust kasutatakse inimkogemuse varjamiseks või vaigistamiseks. Teatud tunnete olemasolu keelamisel langeme eitamise ja allasurutud emotsioonide seisundisse. Tõde on see, et inimesed ei ole täiuslikud. Me muutume armukadedaks, vihaseks, kurvaks, nördinuks ja ahneks. Mõnikord võib elu olla lihtsalt nõme. Teeseldes, et oleme "kogu päeva positiivses vibratsioonis", eitame me inimeseks olemise tegelikkust.

Artikliga edasi:

Virelemine on stagnatsiooni ja tühjuse tunne. Tundub, nagu veniksite läbi oma päevade ja vaataksite oma elu läbi uduse tuuleklaasi. Ja see võib olla 2021. aasta domineeriv emotsioon.

Kuna teadlased ja arstid töötavad pikaajalise Covidi füüsiliste sümptomite ravimise  nimel, on paljud inimesed hädas pandeemia emotsionaalsete sümptomitega.  

Pandeemia on veninud ja äge ahastus on andnud teed kroonilisele virelemisele.

Psühholoogias mõtleme vaimsele tervisele depressioonist kuni heaolu õitsenguni (flourishing). Õitseng on heaolu tipp: teil on tugev tähendustunne, meisterlikkus ja tunnete end teiste jaoks olulisena. Depressioon on halva enesetunde oru põhi: tunnete end meeleheitel, kurnatuna ja väärtusetuna.

Virelemine on vaimse tervise tähelepanuta jäetud keskmine laps. See on tühimik depressiooni ja õitsengu vahel – heaolu puudumine. Teil ei ole vaimuhaiguse sümptomeid, kuid te pole ka vaimse tervise piltpostkaart. Te ei tööta täisvõimsusel. Virelemine nüristab teie motivatsiooni, häirib teie keskendumisvõimet ja kolmekordistab tõenäosust, et tööjõudlus väheneb. Tundub, et see on levinum kui tavapärane depressioon – ja mõnes mõttes võib see olla vaimse haiguse suurem riskitegur.

Selle termini võttis kasutusele sotsioloog nimega Corey Keyes, kes pani tähele, et paljud inimesed, kes ei olnud depressioonis, ei olnud ka edukad. Tema uuringud näitavad, et inimesed, kes kogevad järgmisel kümnendil kõige tõenäolisemalt depressiooni ja ärevushäireid, on inimesed, kes praegu virelevad. Itaalia pandeemia tervishoiutöötajatelt saadud tõendid näitavad, et 2020. aasta kevadel virelenud inimestel diagnoositi posttraumaatiline stressihäire kolm korda tõenäolisemalt kui nende eakaaslastel.

Osa ohust seisneb selles, et vireledes ei pruugi te märgata naudingu tuhmumist või indu kahanemas. Sa ei taba end aeglaselt üksindusse libisemas; oled oma ükskõiksuse suhtes ükskõikne. Kui te ei näe oma kannatusi, ei otsi te abi ega tee isegi palju enda abistamiseks.

Isegi kui teie ei virele, teate tõenäoliselt selliseid inimesi. Selle parem mõistmine võib aidata teil neid aidata.

Psühholoogid leiavad, et üks parimaid strateegiaid emotsioonide juhtimiseks on neile nimede andmine. Eelmisel kevadel, pandeemia tippajal, oli Harvard Business Review kõige loetavam postitus artikkel, mis kirjeldas meie kollektiivset ebamugavust kui leina. Koos lähedaste kaotamisega leinasime ka normaalse elu kaotamist. „Lein“ oli meile tuttav sõna selles tänases võõras kogemuses. Kuigi me polnud varem pandeemiaga silmitsi seisnud, oli enamik meist kogenud kaotust. See aitas meil saada kindlustunnet oma praeguste raskustega toime tulemises.

Meil on veel palju õppida sellest, mis põhjustab virelemist ja kuidas seda ravida, kuid sellele nime panemine võib olla esimene samm. See võib meile meelde tuletada, et me ei ole üksi: virelemine on tavaline ja jagatud kogemus.

Selle asemel, et vastata küsimusele „Kuidas läheb?“ - "Suurepärane!" või "Hästi", kujutage ette, kui vastaksime: "Ausalt, ma virelen." See oleks värskendav vastus toksilisele positiivsusele – sellele põhimõtteliselt ameerikalikule survele olla kogu aeg optimistlik.

Kui lisate oma leksikoni virelemise, hakkate seda kõikjal enda ümber märkama. See ilmneb siis, kui tunnete, et pärastlõunane jalutuskäik oli pettumus. See on teie laste hääl, kui te küsite, kuidas distantsõppel läheb. See on filmis "Simpsonid" iga kord, kui tegelane ütleb: "Meh."

Eelmisel suvel säutsus ajakirjanik Daphne K. Lee hiinakeelse väljendi kohta, mis tähendab "kättemaks magamamineku edasilükkamise eest" (revenge bedtime procrastination). Ta kirjeldas seda kui hilisõhtust üleval olemist, et saada tagasi vabadus, millest oleme päeva jooksul ilma jäänud. Olen hakanud mõtlema, kas see pole mitte niivõrd kättemaks kontrolli kaotamise eest, kuivõrd vaikne trots virelemise vastu. See on õndsuse otsimine kõledal päeval, ühenduse otsimine üksildasel nädalal või eesmärgi otsimine justkui igavesti kestvas pandeemias.

Mida me saame virelemisega teha? Mõiste nimega "vool" (flow) võib olla vastumürk virelemisele. Pandeemia esimestel päevadel ei olnud heaolu parim ennustaja optimism ega tähelepanelikkus, vaid voolamine. Inimesed, kes oma projektidesse rohkem süvenesid, suutsid vältida virelemist ja säilitasid oma pandeemiaeelse rahulolu.

Varahommikune sõnamäng heidab mind voogu. Vahel ajab asja ära ka hilisõhtune Netflixi sukeldumine – see viib teid lugudesse, kus samastute tegelastega ja tunnete muret nende heaolu pärast.

Kuigi uute väljakutsete, meeldivate kogemuste ja sisuka töö leidmine on kõik võimalikud ravimid virelemise vastu, on raske leida end voolamas, kui te ei suuda keskenduda. See oli probleem juba ammu enne pandeemiat, kui inimesed kontrollisid harjumuspäraselt oma e-kirju 74 korda päevas ja vahetasid tegevust iga 10 minuti järel.  

Pandeemia oli suur kaotus. Virelemise ületamiseks proovige alustada väikestest võitudest, kasvõi mingi mõistatuse lahendamine, või kiirus seitsmetähelise sõna kokkupanemisel. Üks selgemaid teid voolamiseks on lihtsalt juhitav eesmärk: väljakutse, mis laiendab teie oskusi ja suurendab teie otsusekindlust. See tähendab, et peate pühendama iga päev aega, et keskenduda teie jaoks olulisele väljakutsele – huvitav projekt, väärt eesmärk, sisukas vestlus. Mõnikord on see väike samm selle energia ja entusiasmi taasavastamise suunas, millest olete kõigi nende kuude jooksul puudust tundnud.

Virelemine ei ole ainult meie peades – see on meie oludes. Me elame endiselt maailmas, mis normaliseerib füüsilise tervise väljakutsed, kuid häbimärgistab vaimse tervise väljakutseid. Kui jõuame uude pandeemiajärgsesse reaalsusesse, on aeg ümber mõelda oma arusaamad vaimsest tervisest ja heaolust. "Pole masenduses" ei tähenda, et teil pole raskusi. "Ei ole läbi põlenud" ei tähenda, et suudate särada. Tunnistades, et nii paljud meist virelevad, võime hakata vaiksele meeleheitele häält andma ja valgustama teed tühjusest.

Mõeldes järele vol 2

Lugesin Adam Granti raamatut "Think Again". 2022 ilmus see  eesti keeles pealkirjaga "Järelemõtlemise kunst". Kuulasin ära ka kaks TED esinemist.

Raamatu võtan siinkohal kokku:

Psühholoogid on leidnud, et inimene, kes suudab kõige tõenäolisemalt teie meelt muuta, olete teie ise. Saate valida põhjused, mis tunduvad kõige veenvamad, ja teile jääb tunne, et olete ise otsustanud.

Kui keegi muutub vaenulikuks ja kohtlete vaidlust kui sõda, võite kas rünnata või taganeda. Kui aga kohtlete seda tantsuna, on teil veel üks võimalus – võite kõrvale astuda. Mida suuremat viha ja vaenulikkust teine inimene väljendab, seda rohkem uudishimu ja huvi te üles näitate. Kui keegi kaotab kontrolli, on teie rahulikkus tugevuse märk. See võtab neilt emotsionaalse jõu. On väga harv, kui keegi vastab karjudes: „Ma eelistan suhelda karjudes.“

Psühholoogid avastasid juba mitu kümnendit tagasi, et inimesed võivad teiste rühmade vastu vaenulikkust tunda isegi kõige triviaalsematel põhjustel. Igasuguses inimühiskonnas on inimestel soov kuuluvustunde ja staatuse järele. Mingi rühmaga samastumine täidab mõlemat otstarvet: meist saavad hõimu liikmed ja tunneme uhkust, kui meie hõim võidab.

Kui sterotüübid on kord juba kujunenud, on neist nii vaimsetel kui ka sotsiaalsetel põhjustel raske lahti saada. Psühholoog George Kelly pani tähele, et meie uskumused on nagu virtuaalprillid. Kasutame neid, et maailmast aru saada ja enda ümbruses navigeerida. Kui meie arvamust ohustatakse, tekivad prilliklaasidesse mõrad ja nägemine hägustub. On loomulik, et muutume seepeale valvsaks ja muutume eriti vaenulikuks siis, kui püüame kaitsta seisukohti, millest sisimas teame, et need on väärad. Selle asemel, et proovida teistsuguseid prille, hakkame vaimseks kondiväänajaks, pöörame ja keerutame nii kaua, kuni leiame vaatenurga, mis võimaldab oma praegusi seisukohti säilitada.

Sotsiaalselt on veel üks teine põhjus, miks stereotüübid on niivõrd püsivad: me kipume suhtlema inimestega, kes on sama meelt, mistõttu muutuvad need veeldi äärmuslikumaks. Seda nähtust nimetatakse rühmapolarisatsiooniks ja see on ilmenenud sadades katsetes. Polarisatsiooni võimendab mugandumine: vähem tähtsad liikmed sobituvad rühma ja omandavad staatuse tänu sellele, et järgivad rühma kõige prototüüpsemat liiget, kelle seisukohad on enamasti kõige kindlamad.

Isegi kui inimesed ei ole algusest peale valvsad, asuvad nad kiiresti kaitsesse, kui nende hoiakud kahtluse alla seatakse. Nendeni jõudmiseks ei piisa ütlemisest, et nende seisukohad on meelevaldsed. Oluline on panna nad mõtlema kontrafaktuaalselt: aidata neil mõelda sellele, mida nad usuksid, kui elaksid alternatiivses reaalsuses.

See on veenmise puhul tavaline probleem: kui see ei pane meid meelt muutma, võib see uskumuse hoopis tugevamaks muuta. Vastuseis tugevadab psühholoogilist immuunsüsteemi. Seisukoha ümberlükkamine toodab antikehi tulevaste mõjutuskatsete vastu. Meie kindlus oma arvamuse suhtes suureneb ja uudishimu alternatiivsete seisukohtade vastu väheneb. Vastuargumendid meid enam ei üllata ega aja segadusse, sest meil on vastuväited olemas.

Kui püüame panna inimest muutuma, võib see olla raske ülesanne. Isegi kui meil on parimad kavatsused, võime kergesti muutuda jutlustajaks kantslis, süüdistuskokkuvõtet tegevaks prokuröriks või kihutuskõnet pidavaks poliitikuks. Kõik me võime langeda „parandamisrefleksi“ ohvriks, nagu Miller ja Rollnick seda nimetavad, soovides probleeme lahendada ja vastuseid pakkuda. Oskuslik motivatsioonivestleja suudab parandamisrefleksile vastu panna. Kuigi inimesed tahavad murtud luude puhul, et arst need parandaks, eelistavad nad peas peituvate probleemide puhul kaasaelamist lahendustele.

Psühholoogias peetakse selle all silmas ettekujutamist, kuidas asjaolud meie elus oleksid võinud teistsuguseks kujuneda. Kui taipame, et meil oleksid vabalt võinud olla hoopis teistsugused stereotüübid, oleksime ehk rohkem valmis oma seisukohti muutma.

Inimesed muutuvad tagasihoidlikumaks, kui nad mõistavad, et teistsugustel asjaoludel oleksid nende uskumused võinud kujuneda teistsugusteks.

Sajandivahetusel loodeti, et internet toob meieni erinevaid seisukohti. Aga kuigi internet lisas arutellu mõned miljardid värsked hääled ja seisukohad, sai sellest ka eksitava ja väärinformatsiooni relv. Alguses tundus lahendus ilmne: on vaja uudisvoogude filtrimullid lõhkuda ja võrgustike kõlakambrid  purustada. Kui saaksime vaid inimestele näidata probleemi teist külge, avaks see nende meeled ja muutuksime informeeritumaks. Kuid ei.

Nüüdseks on teada, et kui tegu on keerukate teemadega, ei piisa teise poole arvamuse nägemisest. Sotsiaalmeediaplatvormid on neid meile näidanud, aga need ei ole meie meelt muutnud. Teadmine, et eksisteerib teine pool, ei ole piisav, et jutlustajad kahtleksid, kas nad on kohtuasja õigel poolel, või poliitikud kahtleksid, kas nad on ajaloo õigel poolel. Vastandliku arvamuse kuulmine ei motiveeri teid tingimata oma seisukohti ümber vaatama; see muudab lihtsamaks oma seisukoha juurde jäämise. Kahe äärmuse esitamine ei ole lahendus, see on osa polarisatsiooniprobleemist.

Siin aitab hoopis asja keerukamaks muutmine: teema kohta esitatakse mitmesuguseid vaatenurki. Inimesed on palju rohkem valmis järele mõtlema, kui esitame need teemad läbi paljude läätsede. Keerukuse nägemine võib liigse enesekindluse tsükli katkestada ja kannustada järelemõtlemise tsüklit. See muudab meid oma teadmiste suhtes tagasihoidlikumaks, paneb oma arvamustes kahtlema ja tekitab piisava uudishimu, et otsiksime puuduvat informatsiooni.

Kõige targema probleem

Grant on oma loengutes andnud üliõpilastele lahendamiseks erinevaid ülesandeid. Ühe ülesande puhul oli vaja vaidlustada mõnd populaarset kommet, edendada ideed, mis oli vastuolus rahvatarkusega, või tunnis õpitud printsiipe kahtluse alla seada. Kui nad projektiga alustasid, märkas Adam Grant üllatuslikku mustrit. Kõige rohkem nägid vaeva viielised õpilased, perfektsionistid. Tuli välja, et kuigi perfektsionistid on koolis tõenäoliselt kaaslastest edukamad, ei saa nad tööl kolleegidest paremaid tulemusi. See on kooskõlas paljudest valdkondadest saadud tõenditega selle kohta, et hinnete põhjal ei saa töösooritust ennustada.

Hea õppeedukus nõuab tihti vanaaegsete mõtlemisviiside valdamist. Mõjuka karjääri ülesehitamine nõuab aga uutmoodi mõtlemist. Tunnustatud arhitekte hõlmavast uuringust selgus, et kõige loovamate keskmine hinne oli B. Nende puhtalt A-dega lõpetanud kolleegid tahtsid nii kangesti mitte eksida, et nad tihti ei võtnud seda riski, et peavoolu üle järele mõelda. Samasugune muster ilmnes uuringust, mis hõlmas parimaid koolilõpetajaid. „Klassi priimused ei ole tõenäoliselt tuleviku visionäärid,“ selgitab haridusteadlane Karen Arnold. „Nad tavaliselt sobituvad süsteemi, mitte ei korralda seda ümber.“

Suhtekonflikt ja ülesandekonflikt

Kui meeskonnas tekivad varakult mõõdukad ülesandekonfliktid, tekib rohkem originaalseid ideid.

Suhtekonflikt on lammutav osalt seetõttu, et takistab järelemõtlemist. Kui kokkupõrge muutub isiklikuks ja emotsionaalseks, muutume enesekeskseteks oma seisukohtade jutlustajateks, kiuslikeks vastase süüdistajateks või silmaklappidega poliitikuteks, kes eiravad seisukohti, mis tulevad teisest leerist. Ülesandekonflikt võib olla konstruktiivne, kui see toob kaasa mõtete mitmekesisuse ja takistab liigse enesekindluse tsüklisse lõksu jäämist.

Vanemad vaidlevad suletud uste taga, kartes, et konflikt tekitab lastes ärevust või kahjustab kuidagi nende iseloomu. Ometigi näitavad uuringud, et see, kui tihti vanemad tülitsevad, ei mõjuta laste akadeemilist, sotsiaalset ega emotsionaalset arengut. Tähtis on see, kas vaidluses ilmeb lugupidamine teise vastu, mitte vaidluse sagedus. Lapsed, kelle vanemate kokkupõrked on konstruktiivsed, tunnevad algkoolis suuremat emotsionaalset turvatunnet ning tegelikult näitavad järgnevate aastate jooksul üles suuremat abivalmidust ja kaasaelamist oma klassikaaslaste suhtes.

Raamatu lõpus on 30 nõuannet, mis võtavat kirjutatu kokku. Minu jaoks neist olulisemad:

Otsige infot, mis on teie seisukohtadega vastuolus. Põgenege kajakambritest, purustage filtreerivaid mulle, tutvuge aktiivselt ideedega, mis seavad teie eeldused kahtluse alla.

Ärge jääge lõksu lollide mäetippu. Ärge ajage enesekindlust segi kompetentsusega. Dunningi-Krugeri efekt meenutab, et mida paremaks te ennast peate, seda suurem on risk, et ülehindate ennast ja et teie areng peatub.

Rõõmsutage eksimise üle. Ärge kartke enda üle naerda. Kui olete eksinud, võtke seda kui märki, et avastasite midagi uut.

Õppige midagi uut igalt inimeselt, keda kohtate. Küsige inimestelt, mille üle nad on hiljuti järele mõelnud, või rääkige, mille suhtes olete ise viimase aasta jooksul meelt muutnud.

Ehitage vaidlusvõrgustik, mitte ainult tugivõrgustik. Sellest on abi, kui kisakoor teid hõisates innustab, aga vajate ka kriitikuid, kes teis kahtleks.