kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Peatükk 1896 aasta toortoidu raamatust "Inimese loomulik toit"

Postitus võiks olla sarjast: toortoidust vanadel aegadel:)
Raamatu "Природная пища человека"on kirjutanud Konstatin Moes-Oskragello (Моэсъ-Оскрагелло) 1896  aastal  . Interneti avarustes on seda vene keeles  võimalik tasuta  nii lugeda, kui ka alla laadida. Vana kirjapilt alguses natuke harjumatu, kuid arusaadav. 118 aastat tagasi avaldatud raamatus on  kirjas  faktina, et (kodu) loomad söövad loomulikku toitu ja naised ei tarbi alkoholi ega suitseta:). Muus osas on see äraütlemata sarnane kaasaja  PhD Doug Lisle tööga Naudingu Lõksust.
 Instinktid.
Inimelu ühes olulises küsimuses – toitumise küsimuses – valitsevad siiani üsna kaootilised seisukohad. Hobune, eesel, härg, ka kõige väiksem ussike ei puutu toitu, mis on talle kahjulik; ta teab suurepäraselt, milline on tema jaoks loomulik toit, vajalik; ainult inimene – looduse kroon – ei oska oma mõistusega kahjulikku kasulikust eristada. 
«Kuid see ei olegi nii imelik, — võib mõni öelda. — Loomadel on „instinkt“, aga inimesel ei ole, ta peab selle asendama mõistusega, teadusega». Kuid need on ainult sõnad, mida mõtlematult üksteise järel korratakse. 
Kuid tegelikult, mis on instinkt? Instinkt – kõikide elusolendite tunnetuslik võime eristada kasulikku kahjulikust meeldiva ja ebameeldiva tunde abil; võime – püüelda esimese poole ja vältida teist. Seda kõike elu jätkuvuse eesmärgil. Mina ütleksin, et instinkt on tunnetuslik võime. Ja milliseid tundeid-meeli instinkt  siis kasutab? Kui me viskame koerale tükikese leiba, anname mingit toitu ahvile või heina lehmale – mida need loomad kõigepealt teevad?  Alguses nad nuusutavad antut ja sel juhul söövad selle ära või ei puutu üldse. Niisiis, kuidas kõigepealt teeb loom kindlaks oma toidu? – alguses haistmisega  ja seejärel maitsmisega. 
Mille poolest need kaks meelt üldse erinevad ülejäänud kolmest: nägemisest, kuulmisest ja kompimisest? Aga selle poolest, et neist üks osa on  keemiline ja teine osa füüsiline tundmus: lõhna-maitse tundmine. Vaat need kaks meelt – kaks keemilist taju: lõhn ja maitse moodustavadki instinkti; nemad valvavadki kogu loomade maailma.    
Kuid kas siis inimestel need kaks meelt on olemas? Aga loomulikult. Sel juhul on inimesel täpselt sama instinkt, kuid see on täiesti kasutamata või moonutatud. Alkohol ja tubakas, mis iseenesest on mürgised, kahjustavad ka tugevalt lõhna- ja haistmismeelt; need keemilised tajud säiluvad puhta ja tervena ainult lastel ja naistel, kuna nemad ei kasuta neid tugevaid meelemürke. Harjuda võib paljude asjadega, isegi selle tasemeni, et juust tundub maitsev alles siis, kui on poolenisti ära mädanenud ja selles lehkavas massis hakkavad arenema ussid. Seetõttu on toit sageli kahjulik, kuigi tundub maitsev, sama kahjulik kui alkohol või naha alla süstitav morfiin või kokaiin. Meeldivuse tunne neil juhtudel  on ainult ajutine, seda seni, kuni kestab nüristunud närvide kunstlik stimuleerimine. 
Rääkides instinktist, mõtleme siinjuures ainult ja ainult terveid, kahjustamata keemilisi tajusid. Kellel neid ei ole, võib kergesti oma meelte loomuliku teravuse taastada, pöördudes tagasi loomuliku elustiili juurde.   Kuid ka sellisel tasemel nagu nad meil olemas on, võivad haistmine ja maitsmine meid suurepäraselt teenida. Tuleb lihtsalt neid osata kasutada. Järgides naturaalset elustiili suudame taastada oma instinktid sellisel tasemel, mis võimaldab meil  samavõrdselt loomaga eristada kasulikku kahjulikust. Iga lehm suudab üksikasjaliku täpsusega, juhituna ainult oma haistmis- ja maitsmismeelest, valida kümne erineva taime seast välja selle, mis talle tegelikult vajalik on. Kibedaid ja hapusid taimi ta ei puutu. Hobune ei puutu aga üldse riknenud või muul moel kahjustunud heina. Ükski loom ei puutu kuuma toitu. Iga inimlaps sülitab välja talle esmakordselt pakutava supi või liha ja esimese lonksu õlle või kohvi peale teeb hirmutavaid grimasse. Ja ainult ema, kes lapsele midagi muud ei anna, harjutab lapse seda sööma, kuigi seda tervise hinnaga.  Laps, kellele pakutakse vabalt valida liha, suppi, veini, kakao, küpsete puuviljade ja aedviljade vahel, sirutab kahjustamata instinktide toel käe ilmtingimata alati kahe viimase poole. Kes emadest ei ole seda märganud? Kuid kas on keegi selle üle mõtisklenud? Või kes täiskasvanutest hakkab jooma teed, kohvi, kakaod ilma magustajata – suhkruta või kooreta/piimata? Kas mitte selle pärast ei lisata suhkrut, et petta oma instinkti, kes muidu meid eemal hoiaks?      Loodusteadlane Лавейланъ (hoolimata otsingutest ei suutnud ma vene keelest tagasi tõlkida seda nime), kes sõitis ringi Aafrika vetes, pakkus talle tundmatuid vilju kõigepealt ahvidele. Kui ahv pakutavat vilja sõi, siis see oli talle märgiks, et vili on kahjutu ja söödav. Kui ahv vilja ei puutunud, siis see oli märgiks, et tegemist ei ole söödava viljaga. 
Niisiis, pöördudes tagasi küsimuse juurde: „Mida me peaksime sööma, et elada loodusseaduste kohaselt“?, tuleb nentida, et kõige esimeseks ja loomulikumaks osutajaks on meie rikkumata instinkt – haistmis- ja maitsmismeel. Õpime siis uuesti neid meeli kasutama!  
Imelik on seejuures, et inimesed siiamaani ei ole hakanud mõtlema sellest, miks loodus on neile haistmise ja maitsmise meele andnud? Selleks, et me tunneksime meeldivat lõhna ja maitset? – Hästi Kuid, milleks see kasulik on? Sel juhul oleks ju hea, kui me ei tunneks üldse ebameeldivat lõhna ja halba maitset?  Tegelikult on meile need meeled antud, et hoida eemale ohtudest, kuna kõik, mis meie ninale ja keelele on vastik: toidus, vees, õhus – on meile kahtlemata kahjulik.  Egas ilmaasjata ei ole loodus ka nina otse meie suu kohale asetanud. Iga amps on mõeldud nina tsensorluse alt läbi käima.   Kuhu me ka ei läheks, ikka on nina ees, nagu ustav valvur. Kui palju kordi on nina päästnud meie tervise, sundides meid eemalduma ähvardavast hädaohust või loobuma millestki kahjustavast, mida olime valmis endale sisse sööma. 
On inimesed, kes ei tunne üldse lõhna ja nemad on tihti haiged. Ja vastupidi, on neid, kelle haistmismeel on nii terav, et tunnevad kinniseotud silmadega inimesi ära lõhna järgi; või nuusutades mõnd eset ütlevad täpselt, kes tuttavatest hoidis seda just käes või kes on selles toas enne viibinud[1].
 See, mida ei tunne nina, seda eristab keel – maitsemeel. On asju, nagu näit. sool, mis ei erita lõhna. Maitsemeel eristab neid juhul , kui nad on keelel lahustunud st nad omavad teatud maitset lenduvas või vedelas olekus. Mis omal kujul ei oma maitset ega lõhna, nende osas tuleks olla ettevaatlik. Kuid see, mis eritab endast halba lõhna ja maitset on meile kahjulik ja see, mis meeldivat, on kasulik. Mõni võib mulle vastu vaielda, et supp ju lõhnab nii hästi, kuigi see tõenäoliselt mulle hea ei ole. Jah, lõhnab küll, kuid lõhn ei tule supist, vaid juurikatest või maitsetaimedest. Eemaldage need supist ja supp ei lõhna. Jänes ja kalkun küll lõhnavad, vaidleb teine vastu. Samuti ei vasta tõele: toorel kujul lõhnavad nad laiba järele ja eritavad ebameeldivat lõhna, praetud kujul lõhnavad lisatud maitsetaimed ja või. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.