Vajame silti, kui maitset enam ei tunne? Toitumisteadlane Marion Nestle

Mõned aastad tagasi oli Maxima puuviljaletis sidrunite päritolumaaks märgitud Island. Mühatasin ja naersin mõttes :). Ilmselgelt ei olnud need sidrunid kasvanud Islandil (kui neil pole just seal troopilist tohutu kasvumaja), kuid sidrun on sidrun ja mul oli seda vaja. Hiljem ma leidsin, et inglastel on firma nimega Iceland Foods ja nemad turustavad muuhulgas ka  sidruneid.
Kas võib olla jätkuvalt sarkastiline? Millest selline paanika sildi "eestimaine maasikas" ümber. Asi on rahas? Me ei kannata, kui silt on vale - me tunneme ennast petetuna, me maksime rohkem. Kas me ostame silti või maitset? Ja kas meie maitsemeel on nüri, et me ei tunne enam hea maasika maitset? Kui maasikas maitseb hea ja suurepärane, siis mis vahet seal on, kas silt kannab nime "eestimaine" või mitte. Hind peaks sõltuma maitsest, marja suurusest, värskusest - kõik, mis silmaga näha ja keelega katsuda saab. Ja kui me maksime rohkem väga hea maitsega marja eest, olgugi, et silt ei olnud õige - on see siis probleem? Paanika oleks õigustatud, kui sildil on "eestimaine maasikas" aga müüakse hoopis mustikaid ja koju tulles saame mingi aja pärast aru, et ostetud on hoopis teist marja. Mind on petetud!!!

Eesti jookseb pahameele tormi puuvilja ja aediljaturgudele - kuna liha-piima-õli jm töödeldud kauba turg on liiga raske kontrollida? Meil siin oleks sobiv koht hobuseliha turustamiseks. Mida näiteks võiksime leida hakklihade seest? Ehk me kardame kohutavalt, et mujalt toodud maasikad on mürgitatud või ei ole me piisavalt ökoloogilised. 
Mulle tuleb meelde, et maksuametis töötades puutusin kokku fenomeniga, kus firma maksuameti kontrollile nina alla väiksemaid eksimusi nagu juhuslikult jättis. Lootes sellega viia eemale tähelepanu palju suurematelt vajakajäämistelt. ..

Kes siis petta saab? See, kes ennast petab. Solvatud uhkus on tähtsam, kui tervis. Torm veeklaasis. 
Ma ise pööraks tähelepanu kõigile neile toiduohutust rikkuvatele asjadele, mis võib ennast või lähedasi hauda viia. Kusjuures sildid võivad kõik olla kõige õigemad. 

Markantsemaid juhtumeid maailmast: 

2009 aastal suri 9 inimest ja 700 inimest haigestusi maapähklivõi saastumisest salmonella  typhimurium bakteriga. 

1989 aastal suri 700 inimest toksilise õli tarbimise järel. Rapsiõli töödeldi kivisöe tõrva ekstraktiga. Kohtupingis oli 37 inimest. 25000 inimest, ohvrite sugulased ja need, kes tervenesid ootasid kohtumaja uste taga ja olid maruvihased. Advokaadid üritasid süüd veeretada pestitsiididele, kuid faktid jäid faktideks. 

2012 kutsuti Kanadas ja USAs tagasi 1,8 miljonit kg loomaliha, kuna see oli saastunud E.coli 0157:H7 bakteriga. 

1996 aastal Šotimaal John Carr väikeses ja puhtas lihapoes lõigati sama noaga nii toorest liha, kui sinki, mille tulemusena nakatusid lihatooted E.coli bakteriga. 21 inimest suri. 

Algselt reeglina liha ja piimatoodete proleemsed bakterid on nüüd jõudnud ka pakendatud  idudeni, kurkideni ja kantaluup meloniteni. 

Kui arvata, et need vanemad juhtumid on meile üht teist õpetanud, siis 2018 aasta  oli jätkuvalt suureks toiduga seotud mürgituste aastaks:

Loomaliha põhjustas E.coli saastumise tõttu paljude haigestumise ja ühe surma, rooma salatist leiti E.coli, järgmine E.coli puhang tappis viis +200 haigestunut. 15 salmonella ja mitmed listeria ja cyclospora puhangud.   

Euroliidus  alates 2014 aastast on külmsuitsu kala listeriaga nakatumise tõttu surnud Taanis 9 inimest, Eestis 6 inimest, Soomes 2, Prantsusmaal 1 ja Rootsis 4 inimest. Viimane külmsuitsu kala listeeria juhtum oli veebruaris 2019 Taanis

Prantsusmaal, Belgias ja Luxemburgis oli Salmonella Poona bakteriga saastunud Hispaanias toodetud riisil baseeruv imikutoit. 

Arvestades, et õliturul on jätkuvalt tohutult pettusi - ja siin on juba siltidega keerulisem, kuna tegu on töödeldud toiduga - tänased lõhna ja maitseained võivad õlid panna maitsma teistmoodi. Maasikaga seda probleemi pole.

USA toitumisteadlane MArion NEstle märgib: "Te ei tea, kui suur hulk inimesi on minult küsinud - mida süüa?"

Marion Nestle (sündinud 1936) on USA akadeemik, New York Ülikooli toitumisala professor (Paulette Goddard Professor of Nutrition, Food Studies, and Public Health at New York University). Samtui on ta sotsioloogia professor ja Cornelli Ülikooli külalisprofessor ( Sociology at NYU; visiting professor of Nutritional Sciences at Cornell University). Oma PhD on ta saanud molekulaarbioloogias ja M.P.H (Master of Public Health) kraadi rahvatervise toitumises California Ülikoolist. Muuhulgas loetakse Marion Nestle´t üheks mõjukamaks teadlaseks toitumisalal.

On avaldanud 6 auhindu võitnud toitumisalast raamatut (Food Politics: How the Food Industry Influences Nutrition and Health , Safe Food: The Politics of Food Safety (2003, with an updated edition in 2010), What to Eat (2006), Why Calories Count: From Science to Politics, Eat, Drink Vote: An Illustrated Guide to Food Politics (2013), Soda Politics: Taking on Big Soda (and Winning) (2015)

Hoolimata oma kõrgest vanusest on Marion Nestle reibas ja elurõõmus, mida võite nähe ka mõned aastad tagasi ürituse Nobel week dialogue raames antud loengus.  Ametlikult läks ta pensionile 2017.  

Kuna ta on äärmiselt kriitiline toiduaine- ja toidulisanditööstuse  suhtes – siis on ta minu inimene :). Samuti on ta ääretult sarkastiline kõikide dieetide suhtes. Ja mitmed aastad kirjutas ta artikleid SFGate väljaandele, mida sirvides ma valisin teatud portsu välja ja tahaksin nüüd blogis teha tõlkeid ja kokkuvõtteid.

Esmalt üks kriitiline küsimus  Marion Nestle´le

Lugeja küsimus: Mul on kõrini sellistest fašistidest nagu Marion Nestle, kes teenib roppu raha teiste kritiseerimisega. Rääkige oma auditooriumile, kuna me saaksime näha teie tulusid selle kohta, kui palju te teenite toiduainetetööstuse kohta kriitilisi raamatuid kirjutades. 

M. Nestle vastus: Ma tavaliselt ei vasta ebasõbralikele küsimustele, kuid siit koorub välja üks oluline teema: Kelle toitumisalast nõu me võime usaldada?

Tänapäeval kuuleme väga palju huvide konflikitst – ja usalduse puudumisest – mis on põhjustatud korporatiivsest mõjust teaduslikele uuringutele ja arvamustest tubaka ning ravimite osas. Sellele loetelule tuleb nüüd lisada ka  toit ja toitumine. 

Sellele küsimusele vastamisel puudutan korra ka küsimust, kas minu sissetuleku allikad mõjutavad seda, mida ma ütlen või kirjutan. Oma raamatus "Food Politics," märkisin, et mul on ebatavaline positsioon akadeemilise toitumisspetsialistina. New Yorgi Ülikoolis töötava professorina olen pidanud õpetama, tegema uuringuid ja avalikult esinema (mida ma nende artiklite kirjutamisega ka teen). Selle eest maksab ülikool mulle „suurt“  palka, mis annab mulle vabaduse kirjutada ja rääkida nii, nagu ma mõtlen.  

Minu uuringud toidu ja toitumispoliitika alal nõuavad telefoni, internetiühendust, raamatukogu ja teatud juhtutel ka assisteerimist. Mul ei ole vaja oma töö jaoks taodelda või aktsepteerida riiklikke toetusi, toiduainetööstuse stipendiume ega teisi kasumile orienteeritud ettevõtete preemiaid ja autasusid.  Ma saan aeg-ajalt honorare oma raamatute müügist ja loengutasusid ning tasusid artiklite kirjutamise eest. 

Ja see on oluline, kuna toiduainetetööstuse ja toitumisala professionaalide eesmärgid ei ole sarnased. Peamine toidutööstuse eesmärk on kasum ja selle suurendamine. See on nende töö. Minu, kui rahvatervise toitumisspetsialisti eesmärgiks on edendada jätkusuutlikumat toiduainete tootmist ning aidata inimestel teha paremaid toitumise valikuid nii, et nad saaksid elada pikema ja tervemat elu. Teoorias ei peaks siin huvide konflikti tekkima, kuid tegelikkuses on need olemas.  

Need, kes aktsepteerivad toiduainetööstuse rahastuse väidavad, et see ei mõjuta nende tööd. Võibolla, kuid tõendid räägivad vastupidist. Näiteks teaduslik uuring, mis on rahastatud tootjate poolt, soosib peaaegu alati nende tootjate tooteid ja kiidab nende tervislikkust.  Vaevalt on see kokkusattumus. On see tehtud teadlikult või alateadlikult, kuid on lihtne anda uuringule soovitud suund.  Hea ja halva teaduse vahe on tõepoolest selles, mis tasemeni teadlased võtavad arvesse ja elimineerivad potentsiaalsed eksperimentaalsete tulemuste kallutamise allikad.    

Toidutööstuse ja toitumisteadlaste vaheline partnerlus peaaegu alati soosib tööstuse turustushuve, mitte rahva tervist. Viimati ma kirjutasin sellest, et Forbes raporti järgi kulutavad erinevad toiduainetootjad igaüks 50 000 dollarit, kokku 1,67 miljonit dollarit, et luua partnerlusprogramm nelja terviseorganisatsiooni ja toitumisala platvormiga. Eesmärgiks tervislikkust tunnustav kleeps toodetel.

Tulemus?  Programmi heakskiidu kleeps jõudis hommikusöögi helvestele Fruit Loops. Nimetatud helbed ei sisalda mingit puuvilja, peamine koostisosa on suhkur, mis moodustas 44% kaloraažist. Osad toitumisspetsialistid, kes seda väälja töötada aitasid, õigustasid ennast sellega, et Fruit Loops sai kleepsu paremusega omasuguste seast ehk need olid paremad kui sõõrik vms.

Võibolla, kuid viimastel nädalate jooksul on  3 programmis osalejat sellest loobunud, Kongressi liige kutsus uurima Toiduameti (Food and Drug Administration ) ja FDA ning Haiguste Kontrolli Ja Tõrje Keskus ( Centers for Disease Control and Prevention ) rahastasid Meditsiiniinstituudi ( Institute of Medicine ) uuringuid, mis soovitaksid paremaid standardeid toidukauba siltidele. Kuid Ameerika Toitumisühing (American Society of Nutrition ) osaleb hoolimata huvide konfliktist programmis edasi. 

Toitumise ja tervisespetsialistid peaksid omama teaduslikke teadmisi ja nägema rahva tervist oma eesmärgina. Sellised näited teevad meile selgeks, et meil on vaja olla tähelepanelik, kui sõlmime partnerluse tootjaga, kelle esimeseks prioriteediks on oma toodete müügimahu suurendamine. 

Nagu suurem osa akadeemikuid, saan ma rahuldustpakkuvat töötasu.   See tuleb koos vastutusega ja mina võtan vastutust väga tõsiselt.  

Ma sooviksin, et sissetuleku vahe rikaste ja vaeste vahel muutuks väiksemaks, mitte suuremaks. Ma soovin, et minu raamatud jõukasid aina rohkemate inimesteni ja ma saaksin sellega seda vahet vähendada. Soovin, et igaüks saaks minu raamatuid lugeda ja tõsiselt mõelda toitumise teemade üle. Soovin, et aina enam minu kolleege toitumsie ja tervise alal saaksid olla sõltumatud korporatiivsest mõjust. 

Niisiis on mul õnne omada sissetulekut, mis võimaldab mul kirjutada ja rääkida seda, mida ma arvan, ilma et peaksin muretsema selle üle, kuidas minu sõnad vastu võetakse või kas need aitavad müüa toiduainet. See on ebatavaline privileeg ja ma olen selle eest tohutult tänulik.