Tervisemüüjate ajaloost vol 6 - savi ja villid

 

Teoorjus. Tänapäevane tähendus: möllan aias koos tigudega ... ja kui teomasendus võimust võtab, loen Lydia Kang ja Nate Pederseni kirjutatud „A Brief History of the Worst Ways to Cure Everything“.

 Mo teod 👇👇👇👇👇

Tigude kohta tahaks öelda: „Mul on neist savi...“

 

Savi

16 sajandil ilmus linna Saksa kaevurist rändarstiks hakanud Andreas Berthold ja kauples väikeste savitatablettidega, mida tunti terra sigillata nime all. Bertholdi sõnul olid need tabletid imerohi peaaegu kõige vastu, mis inimest vaevas, kuid nende eriline võime oli mürgi neutraliseerimine. Antidoodid olid tol ajal suur asi, kuna kellegi mürgitamine oli sama lihtne kui sõit kohaliku apteekri juurde, kiire tilk pulbrit veiniklaasi ja eluküünal kustus.

Geofaagia ehk pinnase söömine on märkimisväärselt iidne, ulatudes tagasi vähemalt aastasse 500 eKr, kui Vahemeres asuva Kreeka saare Lemnose elanikud korjasid igal aastal ühel erilisel päeval ühelt mäelt punast savi.  Protsessi kontrollivate valitsusametnike abil savi pesti, rafineeriti, rulliti kindla paksuseni ja vormiti seejärel väikesteks tablettideks. Järgmisena astusid sisse saare preestrinnad, õnnistades ja tembeldades tabletid ametliku pitsatiga (sellest ka nimi terra sigillata, mis tähendab "kinnitatud (pitseeritud) maa").

Savi on kasutatud antidoodina, kuna see aeglustab ravimite imendumist seedetraktis. See on isegi kasulik haavade paranemisel. Savi võib teatud meditsiinilistes olukordades olla tõhus, isegi kui see pole preestrinna õnnistatud ja tembeldatud või Lemnose mägedest kaevatud.

Renessansi ajal kasutati terra sigillatat kogu Euroopas mitte ainult mürgi vastumürgina, vaid ka düsenteeria, haavandite, hemorraagiate, gonorröa, palaviku, neeruhaiguste ja silmapõletike raviks.

Nii et alguses Bertholdi kuulsus ja varandus kasvasid. Temast sai 16. sajandi lõpus üks peamisi savi müüvaid ärimehi. Muidugi on savimüügiga tegelemise ilmselge probleem see, et see pole just haruldane mineraal. Seda on üsna lihtne leida. Seega oli Bertholdi jaoks – ja nende jaoks, kes tema jälgedes tahtsid käia – oluline omistada oma savitükikestele mingi eriline või, mis veelgi parem, maagiline omadus. Berthold väitis, et tema terra sigillata erilised raviomadused tulenevad nende geograafilisest asukohast Striga ümbruse mägedes. Ehk püüti inimestele selgeks teha, et see pole mingi tavaline savi, mida võid oma naabri aiast kaevata. See on eriline, õigest kohast ja õigel viisil saadud savi.

Lõunamaalaste valitud pinnases oli savi, millel on tegelikult mõned raviomadused; olenevalt allikast võib selles olla kõrge kaltsiumi, vase, magneesiumi, raua ja tsingi sisaldus, mis kõik on inimeste tervisele olulised, ning rasedate naiste puhul, on need mineraalid üliolulised.  

 

Mõned arstid, kes hõljusid teaduse ja maagia vahelisel piiril, soovitasid oma patsiendil kanda kaelas terra sigillata tabletti, et nautida selle raviomadusi.

Savimaagia monopol ei saanud muidugi kesta igavesti ja peagi asusid paljud linnad tegevusse, korjasid ise savi, panid sellele oma erilise templi ja kuulutasid, et just nende savitükikestel on oma erilised raviomadused. Bertholdi impeerium hakkas lagunema.

Ka mürgistused muutus järk-järgult harvemaks ja varauusaja meditsiini edusammud tõid kaasa tõhusamad ravid düsenteeria, haavandite, hemorraagiate, gonorröa, palaviku, neeruhaiguste ja silmapõletike vastu.

Ja nii kadus terra sigillata järk-järgult kasutusest.  

Kuigi täna teie arst savi tõenäoliselt ei soovita, on selle söömine meditsiinilistel eesmärkidel alternatiivsete ravimeetodite puhul endiselt väga levinud. Pooldajad väidavad, et savi allaneelamine võib aidata teie keha detoksifitseerida, adsorbeerides ja seejärel läbides teie sisemusse viib välja raskmetalle.

Probleem on aga selles, et tegelikult vajame oma kehas mõningaid metalle – ja savi ei suuda metallitüüpide vahel hästi vahet teha. Ehk savi süües võid jääda ilma vajalikest metallidest.

Samuti pole alati lihtne täpselt teada, mida söögiks pakutavas savis veel on. See võib kanda parasiite, baktereid või irooniana isegi raskemetalle, näiteks pliid. Seetõttu ei soovita tänapäeval arstid seda tavaliselt kasutada.

 

Ma jätan kirjeldamata kogu õuduse, mis toimus inimeste kallal koos aadrilaskmise ja lobotoomiaga. Lugedes mõtlesin, et vähemalt seda ei ole loodusravi endaga kaasas tassinud. Ja siis loen:

Tänapäeval kasutatakse aadrilaskmist ehk flebotoomiat (kreeka keeles "veresoone läbilõikamine"), endiselt kogu maailmas. California keelustas 2010. aastal nõelraviarstide poolt praktiseeritava aadrilaskmise. See on endiselt kasutatav tava Unani, Pärsia-Araabia meditsiiniharu, mille juured ulatuvad tagasi 13. sajandisse.  

 

Hispaania kärbes

 

Siis on teil hea meel kohtuda Lytta vesicatoria'ga,  tuntud ka kui hispaania kärbsega.

Hispaania kärbse maine afrodisiaakumina on hästi teada, kuid selle kasutamine villide tekitajana ulatub sajandeid tagasi. Mardikas on päris ilus – poole tolli pikkune, sillerdava rohelise seljaga. Parem vaadata ja mitte puudutada: kuna putuka keha sisaldab ühendit nimega kantaridiin, mis põhjustab nahale kandmisel villide teket. Liigi isastel on kantaridiini rohkem kui emastel.

Tavaliselt pakuvad nad romantilise paki kantaridiiniga kaetud eritist, mida emaste munade ümber mässida, et hoida neid röövloomade eest kaitstuna.

1800. aastate algusest pärit Londoni dispanser (kunagine raviasutus) pakkus retsepti, mis sisaldas naela mardikapulbrit, naela vaha ja naela searasva. Seda pastat kanti nahale nii kaua, kui kulus villi moodustamiseks.  

Üldjuhul oli eesmärgiks tekitada probleemi lähedale villid. Nii et kõhule tekitati villid kõhuhädade pärast ja  säärtele podagra pärast. Kui patsiendil tekkis meeletus, tekitati tal villid hoopis pähe. Kahjuks põhjustasid villid mõne jaoks gangreeni, mille all olev liha lihtsalt suri ja läks mustaks. 

Miks villid? 1845. aasta meditsiiniõpik kirjeldab dr Charles Williamsi juhtivat teooriat: Paljud haigused, nagu leetrid, paranesid alles pärast nahal villide puhkemist. Sümptomite asemel peeti löövet tegelikuks paranemise viisiks. Seetõttu arvasid lugematud ravitsejad, et naha ärritamine võib ravida, ja need teooriad ulatusid tagasi Vana-Kreeka arstideni.

Ja mida suurem on vill, seda parem. Villi tekitavaid aineid, mida tuntakse vesikantidena, oli sama palju kui maitseaineid. Tugevad happed olid tõhusad, kuid raskesti kontrollitavad. Sama keeva vee jugadega; keev õli töötas samuti. Mõlemad tekitasid osalise paksusega põletushaavade kaudu kenad valusad villid.

Nagu enamikku imeravimeid, pakuti villide teket abinõuna peaaegu kõige jaoks: hüsteeria, larüngiit, hüpohondria, põletikud, palavikud, difteeria, entsefaliit ja isegi opiaadisõltuvus.

Mõnikord koguti vedelikke kokku ja harva kasutatavas protsessis, mida nimetatakse flüktenoteraapiaks, süstiti villivedelik  patsiendile tagasi.

Vahel jäi villidest väheks, lisaks topiti naha alla ka herneid, mis tekitasid põletikku.

 

Klistiirid

 

Sõna klistiir pärineb kreeka sõnast, mis tähendab "viskama" või "sissesaatma". Hiljem sai ladinakeelne tähendus „süstima“ klistiiri sünonüümiks. Seitsmeteistkümnendal sajandil kasutati klistiiri terminit clyster, võib-olla mõnevõrra ilusam sõna, mis võrsus kreekakeelsest sõnast "pesemine".

Läbi ajaloo on klistiirid sisaldanud mitmesuguseid aineid, sealhulgas vett, taimseid segusid, piima, melassi, tärpentini, mett, õlut, seepe, veini ja õlisid. Mida nad ravisid? Ikka pea kõike – tuberkuloos, vesitõbi, herniad, pimesoolepõletik, depressioon, kehv toitumine, peavalud (Mozarti isa kuulus ütlus – “perse ravib pead”), rasvumine, loidus, hingamisprobleemid, palavikuga kaasnevad haigused, seksuaalfunktsiooni häired, uppumine ja vere köhimine.

Kusagil haige inimese tagumises koopas oli tume koht, mis tõotas tervist, kui seda osava käega lihtsalt jõuga pesta.

Kohtuge nüüd dr Charles A. Tyrrelliga (1843–1918), kes võib-olla kannab sel alal krooni oma meetodite eest. Lugu algab sellega, et ta räägib oma loo. Tyrrell  väitis, et enne oma arstikarjääri oli ta reisinud eksootilistesse kohtadesse, sealhulgas Uus-Meremaale, Lõuna-Aafrikasse ja Kaug-Idasse; einestanud koos põlisrahvastega ja kogenud selliseid haigusi nagu "džunglipalavik" (malaaria), kõhutüüfus ja düsenteeria. Samuti halvenes tervis Indias saadud kuulihaava tõttu. Kuid klistiirid tulid appi alles 1880. aastal, kui tekkis teadmata põhjustel teine halvatus. Ta luges ühe arsti kirjutist, milles ülistati klistiiri kõikehõlmavat olemust. Pärast aastaid kestnud eneseravi ja halvatusest taastumist tabas teda proktoloogiline epifaania. Tyrrell avas New Yorgis hügieeniinstituudi ja teatas: "Haigustel on ainult üks põhjus ” ja see oli loomulikult kõhukinnisus.

Hiljem, 20. sajandil, kandis seda risti edasi Saksa päritolu arst Max Gerson ja teenis korralikku kasumit. Tema karjääri alguses oli taimne toitumine lõpetanud tema migreeni ja ta väitis, et see ravis välja tüütu nahatuberkuloosi. Ta süüdistas kehas leiduvaid keskkonna saasteaineid. 1920. aastatel pakkus ta välja, et ka vähki saab ravida, ning soovitas köögiviljamahla, vitamiine, pankrease ensüüme, kohvi ja kastoorõli klistiire ning rektaalset osoonigaasi. Miks kasutada kohviklistiiri? Ilmselt aitas see maksa detoksifitseerida (mida see tegelikult teha ei saa).

Gerson suri salapärastel asjaoludel - tema tütar väidab, et ta mürgitati arseeniga. Sellest hoolimata kinnitab Gersoni Instituut endiselt oma väiteid ja paljud inimesed on valmis uskuma kohviklistiiri tõhususse.  Gersoni teraapiast on blogis varem kirjutatud siin: https://paikesetoit.blogspot.com/2019/11/jessica-ainscough-surm-peale-33580.html

Klistiiri kasutamine hakkas vähenema ajast, mida rohkem soolestiku bakteritest teada saadi.