Šokolaadikihulase raskest tööst - Putukate planeet

Lugesin Anne Sverdrup-Thyesoni raamatut "Putukate planeet. Imelikest, kasulikest ja vaimustavatest mutukatest, kelleta me elada ei saa." 

Olles lugenud palju bakterite tohutu maailma kohta, tundusid kiidusõnad putukate kohta alguses natuke kahvatud. Mida aga edasi, seda rohkem meeldima hakkas. Autor on Norra Maaülikooli professor, valdab teemat väga hästi ning lisaks putukatele tuli paratamatult juttu bakteritest-seentest, ämblikest (kes pole putukad) ja linnu- ja loomariigist. Eks muidugi ka sellest, et ilma putukateta inimese elust asja ei saa. Kordas autor sedagi, mida on öelnud bakterioloogid: ilma inimeseta läheb kõigil neil suurepäraselt, ilma nendeta ei kesta inimene kaua.

Kirjutasin raamatust omale üht-teist huvitavat välja ja soovitan lisada lugemisnimekirja.

Aga tegelikult oleneb see, kas sina ja mina saame šokolaadi, ühest tibatillukesest tegurist, millest keegi ei räägi. See on üks väike sääsk, pisem kui nööpnõelapea. Nimetu ja sõpradeta. Ei ole vist kerge leida sõpru, kui oled väike nagu koma ja kõik su sugulased on kaabakad ja vereimejad. Sääsk kuulub nimelt habesääsklaste sugukonda, nende tibatillukeste putukate hulka, kes Norras läbi sääsevõrgu poevad, su kõrvadesse ja prillide taha tungivad ega ütle ära paarist tilgast soojast verest.

Ja ometi – ilma selle väikese putukata poleks meil laupäevakomme, matkašokolaadi ega tassikest kuuma kakaod kõlekülmal sügispäeval maakodus. Vihmametsas elutseb nimelt habesääsklaste perekond – nimetagem neid parema nime puudusel šokolaadikihulasteks - kes jätavad vere sinnapaika ja kulutavad oma elu hoopistükkis sellele, et mööda kakaoõisi sisse-välja turnida.

Ilusad kakaoõied, mis kasvavad otse puutüvel, on väga keeruka ehitusega. Šokolaadikihulane on üks väheseid, kes viitsib sellist tolmeldamistööd teha; ka on ta küllalt pisike, et kakaoõide mahtuda ja tolmeldamine joonele ajada.

Aga kakao ja kihulase armusuhe on keeruline. Nimelt ei pruugi mõne teise sama puu õie õietolmust piisata – on vaja õiget kraami naaberpuult. Kui lisate siia veel asjaolu, et meie uus putuksõber ei jaksa ühe õie tolmeldamiseks küllalt palju õietolmu kaasas kanda, et ta on vilets lendaja ja et õis püsib avatuna vaid päeva või paar, kuni maha kukub, siis saate ehk pildi selle kooselu raskustest.

Pealegi on šokolaadikihulasel oma kodu siseseadele konkreetsed nõudmised. Ta vajab varjulist kohta ja suurt õhuniiskust ning kõdulehtede kihti lastetoa põrandale. Sest vastsed arenevad välja vihmametsaaluses niiskes kompostis.

Sel viisil ei õnnestu saada kuigi palju kakaod ja veelgi vähem saab seda siis, kui seda kasvatada lahtises istanduses. Seal läheb kihulasel olemine liiga kuivaks ja viluvarju pääsemiseks tuleks liiga pikk maa maha lennata. Istanduses tolmlemine ja viljastamine õnnestub ainult kolmel kakaoõiel tuhandest. Üks kakaopuu toodab oma 25-aastase elu jooksul kakaoube napilt 5 kg šokolaadi jaoks.

Seevastu ämblike kohta on värsked arvutused, mis näitavad, kui palju lihakraami kõikmõeldavad ämblikud aasta jooksul tegelikult pintslisse pistavad. Ja seda pole vähe: kogu maakera kaheksajalgsed putukahõimlased ajavad aastaga näost sisse 400 kuni 800 miljonti tonni lihapoolist! Seda on rohkem, kui suudaksime nahka pista meie, inimesed, isegi kui paneksime oma liha- ja kalakogused ühte patta...

Kui see 800 miljonit tonni jääks vedelema...

Veterinaarravim diclofenac võeti Indias kasutusele aastatuhandevahetusel haigete lehmade raviks. Viieteistkümne aastaga tappis ravim lausa 99 protsenti selle maa raisakullidest, sest toimeaine jäi surnud lehmadesse ja kandus sealt raisakullidele, kes neid sõid. Raisakullidel ütlesid neerud üles ja nad heitsid hinge... Kui raisakullid olid läinud, astus areenile üks teine raipesööjast loom: punahunt. Punahuntide arvukus kasvas plahvatuslikult. Paljud neist kannavad marutaudiviirust. Punahuntide edukäik – mis oli selle tulemus, et õiged raipesööjad olid läinud – tõi kaasa 48000 indialase surma marutõppe.

 

1900. aasta paiku oli Austraaliasse sissetoodud veistest saanud üle miljoni veise. Aga kes pidi selle sõnniku ära koristama? Austraalias ei olnud ühtki mardikat, kes oleks suutnud lehmasõnnikut lagundada. Seal olid kohalikud mardikad, kes ei olnud selleks tööks võimelised – nemad olid miljoneid aastaid kasvanud üles kuiva ja kõva kukkurloomasõnniku peal. Sõnnik jäi maapinnale alles. Seal kuivas see koorikuks, millest ükski rohukõrs ei suutnud läbi murda. Igal aastal muutus kasutuskõlbmatuks halvimal juhul ligi kaks tuhat ruutkilomeetrit karjamaad. 1960. aasta paiku, napilt 200 aastat pärast esimese lehma astumist lavale, olid suured maa-alad söötis sõnniku tõttu, mida keegi ei lagundanud.

Algatati suurejooneline projekt ja pärast hoolikat testimist lasti loodusesse 1,7 miljonit 43 sõnnikumardika liiki kuuluvat isendit. Prohekt oli edukas. Üle poole liikidest kohanes Austraalia oludega. Sõnnik kadus ja kärbsenuhtlus vähenes drastiliselt.

Ehkki sõnnikumardikad on nii olulised, ei ole nende elu sugugi meelakkumine. 15 protsenti nende liikidest on globaalselt ohustatud. Üheks suureks probleemiks on laia spektriga vahend Ivermektiin – kel meeles, siis koroonaviiruse leviku algusaegadel soovis pea kogu alternatiivne kogukond Ivermektiini tarbida. Ivermektiini antakse kõikjal maailmas lehmadele ja teistele koduloomadele. Välismaal on märgatud, et see aine satub sõnnikusse ja võib tappa koristustööle saabunud sõnnikumardikaid. Sellel võivad olla ohtlikud tagajärjed nii liikide mitmekesisusele kui ka sõnniku lagundamiskiirusele. See tundub omajagu irooniline, et looduse ravivõime ülistajad kartsid vaktsiini, kuid olid nõus sisse võtma Ivermektiini, mis nende väljaheite vaestele kasulikele mardikatele (ja kindlasti ka teistele looduse pisiabimeestele) surmavaks teeb.

 

Ka see, mis meid äädikakärbse juures kõige enam ärritab – tema himu käärivate, enamasti alkoholi sisaldavate asjade järele –, on osutunud kasulikuks. Äädikakärbeste alkoholismiuuringud on tõsine ja tähtis töö, aga sisaldab ka palju inimlikke paralleele, millega Oktoberfestil vestlust vürtsitada. Nagu näiteks see, et ohtralt alkoholi tarvitanud isaskärbsed muutuvad pealetükkivaks ja seksiaplaks, samas kui võimalus edukalt paarituda tegelikult väheneb. Või see, et isaskärbsed, kel ei ole emaste hulgas lööki, lohutavad end tipsutamisega rohkem kui isaskärbsed, kes on edukalt paaritunud.

Nagu sellest veel vähe oleks, annab äädikakärbes meile jätkuvalt teadmisi haiguste – vähi ja Parkinsoni tõve ning unetuse ja ajavahestressi kohta. Ühesõnaga: veidi lugupidamist oleks omal kohal, kui sa järgmine kord köögis pisikesi kärbseid sajatad. Kuni sa sobivat äädikakärbselõksu üles sead, võiksid sa vähemalt sosistada väikese tänusõna ühele tähtsamale putukale biomeditsiinilises teadustöös.