Lugedes vol 4 ... Miks loodus meie püüded kaalu alandada nurjab?

 

Loen edasi Herman Ponzeri raamatut „Burn“ – kuidas ja kui palju me energiat kulutame ja kuidas liikumine meie kalorikulu mõjutab. 

Algus siin:

https://paikesetoit.blogspot.com/2021/04/lugedest-loomulikust-kalorite.html

https://paikesetoit.blogspot.com/2021/04/lugedes-vol-2-kiirem-ainevahetus-luhem.html

Ma mäletan kunagi varasemalt ülekaalu puudutavatest loengutest asjaolu, et meie võime rasvuda on evolutsiooniline võit. Ja mida rohkem trenni teeme, seda aeglasemaks ainevahetus kipub minema. Mida vähem sööme, seda aeglasemalt energia liigub. Mäletan, et mingil ajal toortoidul – hakkasin ma sööma vähem. Paljud on seda pidanud mingiks vaimseks tõusuks – sa ei vajagi nii palju toitu. Kuid pigem on siin asi selles, et kui sa sööd ühtesid ja samu asju, siis keha harjub nendega ja omamoodi ka tüdib, ja nii kogused vähenevad. Märkamatult väheneb ka kaloraaž. Ja toortoidul on siis lihtne süüa liiga vähe. Olen kuskilt artiklist ka lugenud sellise lähenemisega võimalust kaalust alla võtta – söö sarnaseid toite, paku väiksemat valikut. Ehk toit peaks olema meeldivalt maitsetu 😀

Siin raamatus on sellest kõigest kirjutatud nüüd õige põhjalikult. Allolevad tsitaadid on kõik siis raamatust „Burn“. ☝☝☝

Kui orangutanide ja teiste ahviliste energiakulu ja kulutamise kiirus olid kokku võetud, hakatakse analüüsima inimest. Mida näitab meie energiakulu inimese arengu kohta. Võrreldes ahvidega, on inimestel suuremad ajud ning väiksemad maksad ja soolestikud.

Keha organid vajavad erinevalt energiat ja nii on aju, maks ja soolestik kõige suuremad energiakulutajad. Iga grammike nende kudedest kulutab tonnide viisi kaloreid, kuna aju-maksa-soolestiku rakud on hästi aktiivsed. Varasemad uuringud on tulnud järeldusele, et meie aju on kasvanud suuremaks ja saanud seega rohkem energiat – väiksema maksa ja soolestiku arvelt.

Looduses on alati nappus – iga asi tuleb millegi arvelt. Sa ei saa kunagi kõike. Kui näiteks sa oled looduse poolt saanud suure jubeda pea koos hirmsate hammastega – siis tuleb see näiteks pisikeste esijäsemetega. Midagi türannosauruse laadis. Kuid vaadake kasvõi krokodilli.

Juba 1890 aastatel tulid teadlased välja ideega, et aju kasvu maksab kinni soolestiku suuruse vähenemine. Ja see idee on ikka ja jälle esile tõusnud. Antropoloog Katherine Milton (California Ülikool, Berkeley), kes on töötanud aastakümneid Kesk- ja Lõuna-Ameerika ahvilistega kirjutab, et lehesööjatel ahvidel on suurem soolestik ja väiksem aju, kui samas metsas elavatel puuviljatoidulistel ahvidel.

Ponzer arutleb, et kuigi looduse turuvõtted – ühte saad ja teist annad – on olulised, siis see ei seleta täielikult inimese unikaalsust. Võrreldes ahvidega kasvavad inimesed aeglasemalt ja elavad kauem, kui ükski ahv ning samas on meil võime paljuneda neist palju kiiremini. Samuti on meil väga energiat söövad ajud ja liikuv elustiil (kui me just pole jäänud teleri taha istuma). Seega võib selline areng mitmel suunal olla tänu kiirenenud ainevahetusele. Analüüsid, mis tulid kõikjalt üle riigi paiknevatest ahvide elupaigaks olevatest keskustest näitasid:

Bonobo

     „Avastasime, et kõigil neljal suurel ahviperekonnal (šimpansidel ja bonobodel, gorilladel, orangutanidel ja inimestel) on kindel igapäevane energiakulu. Inimesed olid kõige üleval, põletades umbes 20 protsenti rohkem kui šimpansid ja bonobod, umbes 40 protsenti rohkem kui gorillad ja umbes 60 protsenti rohkem kui orangutanid (arvutused on siin toodud pärast keha suuruse erinevuste arvestamist). Ka BMR (basal metabolic rate) erines samade proportsioonide poolest. Täpselt sama šokeerivad olid ka keha rasvaprotsendi erinevused. Meie uuringus olevatel inimestel oli kaks korda rohkem rasva (umbes 23–41 protsenti keharasva) kui teistel ahvidel (umbes 9–23 protsenti). Orangutanid olid kõige suurema rasvaprotsendiga, šimpansid ja bonobod olid eriti lahjad.“

Inimkeha rasvaprotsent ütleb meile, et see on arenenud käsikäes meie kiireneva ainevahetusega – pakkudes kaitset selle eest, kui satume aega-kohta, kus toitu napib. Nii, et see rasv, millest eriti dieedimaailm ja meie kõik tahame lahti saada – on arenenud meid toetama. Rasv on hea energiareservuaar. Kui  kiire ainevahetuse puhul ei tule toitu peale, siis meie keha mingi aja jooksul sureb.

„Energiakulud arenesid käsikäes tohutute muutustega toitumises ning toidu kättesaadavuse, valmistamise ja jagamise viisides. Kiirem ainevahetus soodustas rasva varundamise suurenenud võimekust. Täna seab meie arenenud ainevahetus piirid kõigele alates spordist ja ringiliikumisest kuni raseduse ja kasvuni. Ja loomulikult olid need põhimõttelised muutused selles, kuidas meie keha energiat põletab, meie suure aju ja ainulaadse eluloo arengus üliolulised. Jah, kompromissid olid olulised, kuid inimeseks tegi meid just meie arenenud ainevahetus.“

Need tähelepanekud viisid siis Pontzeri meeskonna uurima edasi erinevaid kogukondi ja inimesi. Ning Hadzad olid valikus just seetõttu, et nad on hetkel loodusele lähemal, kui ükski teine.

Mida siis suur Loodus meie kehade jaoks plaaninud on?

„Miljoneid aastaid kestnud evolutsioon ei kujundanud meie ainevahetusmootoreid selleks, et tagada mereranda sobiv bikiinikeha, hoida meid vormis või isegi ilmtingimata tervetena. Selle asemel on meie ainevahetus astunud Darwini direktiivi järgi, et tagada ellujäämine ja paljunemine. Selle asemel, et meid trimmida (nagu tugitooliinseneri ainevahetusmudel pakub), on meie kiirem ainevahetus viinud arenenud tendentsini varundada rohkem rasva kui ükski teine ahviline.“

Edasi hakkab raamat üksikasjalikumalt kirjeldama seda, kuidas meie ainevahetus reageerib muutustele dieedis ja liikumisharjumustes – püüdes meie pingutused juba eos nurjata.

Hadza laagris ühe varajase päikesetõusu ajal märkas uurimisgrupp  noori Hadza mehi tulemas tapetud antiloobiga ning  selgitasid, et nad ei jahtinud seda ise, vaid varastasid lõvidelt nende saagi. Pontzer märgib siinkohal, et kui meie vajadus toidu järgi on looduses niivõrd primaarne, et me oleme valmis minema ja paneme oma elu ohtu lõvikarja keskel, siis kuidas ma tänapäeval saaksime end hoida eemal külmkapist?

„Evolutsioonilisest vaatenurgast on täiesti hädavajalik, et tahame pöörata tähelepanu rasvumise ja ainevahetushaiguste vastu. Oleme arenenud maailmas ehitanud endale luksuslikud toidukeskkonnad - söögiaiad, kus vastupandamatuid toite on ülirohkelt ja nende saamiseks ei pea me sõrmegi liigutama. Kogu päeva liikumiseks arenenud kehad istuvad lõdvalt  mugavatel toolidel ja diivanitel, neelates maailma läbi heledate ekraanide nagu friikartulid kuumalambi all. Ja kogu see aeg inimohvrid kasvavad: ülekaalulisus, diabeet, südamehaigused, vähk, kognitiivne nõrgenemine - see kõik on tõusuteel ja iga neist on tihedalt seotud energia tarbimise ja põletamise viisiga.“

Ja siit läheb järgmine kord edasi inimese ainevahetuse ja makrotoitainete (rasvad, valgud, süsivesikud juurde...

Lugedes vol 3 - kui palju naturaalsust on vaniljes?

 

Tegin kommi ja kooki ka - kõige noorem võsu sai varastel hommikutundidel 13. Kommi sisse läks väheke vaniljepastat - puha naturaalne ja isegi orgaaniline 😊.

Üks asi, mille naturaalsusets ehk looduslikkusest olen viimasel ajal mõelnud on vanilje. Ja tulebki öelda, et ma oma kõhkluste tulemusena valiksin vajaduse korral pigem tööstusliku variandi. Kui ma plussid ja miinused kokku löön, siis toodetud variant toetaks loodust enam. 👀👀👀

 

Natuke vaniljest üldse ja sellest, mida ma olen kogu aeg teadnud:

Toiduvalmistamisel kasutatakse:

vanillikaun – terved töödeldud vanillikuprad

vanilliekstrakt – ekstrakti saamiseks leotatakse vanillikupraid alkoholis

vanillipasta – pasta saamiseks hoitakse vanillikupraid siirupis, mis ei sisalda alkoholi

vanillipulber – jahvatatud vanillikaunad (midagi, mida kasutab toortoidumaailm)

vanillisuhkur – vanillikuprad hoitakse suhkru sees kuni suhkur omandab vanilliaroomi

sünteetiline vanilliin – sünteetiliselt toodetud lõhnaaine

 

Vaniljeubadest ekstraheeritud “looduslik” vanilliin on täpselt samasugune keemiline ühend kui laboris sünteesitud “kunstlik” vanilliin. Egas muidu sama lõhn ja maitse ei tuleks. 

Vanilliin on vaid üks vanilliekstrakti komponent, mis sisaldab ka muid maitsekomponente ja peab sisaldama vähemalt 35 protsenti alkoholi. Vanilli jäljendites on maitseainena peamiselt sünteesitud vanilliin. Mõned tootjad lisavad maitse keerukuse huvides muid lõhna- ja maitseaineid, näiteks kakao- või tee-ekstrakte. Nii maitsevad vaniljeekstrakt ja vanilliiin imitatsioon erinevalt. Kuigi vaniljeekstraktis on avastatud koguni 250 maitse- ja aroomikomponenti, hävineb enamik neist kõrgema temperatuuriga kokkupuutel, põhjustades vanillimaitse  vähenemise küpsetamisel.

Toodetud vanilli valmistatakse nelgiõlist, riisist, maisist, okaspuu ligniinist ja nafta tootmsiel tekkivatest ainetest. On siin midagi, mis ei ole naturaalne? 😜 Kui nafta puhul tekib seos bensiinilõhnaga, siis see pole tegelikult nii hull - Me võime teraviljastki teha piiritust ja kütust, see ei tähenda, et leib ei kõlbaks süüa. Vaniljekaunast endast ekstraheeritakse välja samuti just vanilliin, mida alkoholilahuses ja pastades poes müüakse.

 

Pime maitsekatsetes (blind taste test) eelistasid maitsjad kunstlikku vanillimaitseainet kookides ja küpsistes, mida tuleb küpsetada kõrgel temperatuuril ja mis põhjustaks tavaliselt loodusliku vaniljeekstrakti osade komponentide lagunemist. Kunstlikku vanillimaitseainet eelistati isegi külmutatud toitudes ja pudingutes, milles vanilli segati toitu valmistamise lõpus ja kuumtöötlemata. Mõni maitsja leidis, et osade puhta ekstraktiga valmistatud külmutatud toitude ja pudingute puhul on alkoholi maitse liiga esiletükkiv.

Vaniljeube saadakse ainult käsitsi tolmeldavatest õitsvatest orhideedest käputäies troopilistes piirkondades, muutes need üliväärtuslikeks tarbekaupadeks, eriti arvestades vanilje suurt nõudlust kogu maailmas. Selle nõudluse rahuldamiseks on maitseettevõtetel loodusliku vanilliekstrakti kvaliteetsete asendajate väljatöötamiseks terved tootmisliinid. Vanillikaunade hind küündib praegu umbes 270 dollarini naelast, ületades sellega hõbeda hinna ja muutes vanilli safrani järel maailma kõige kallimaks vürtsiks.

Millesse ma polnud eriti süvenenud – kuidas ja kui palju vanilla orhideesid kasvatatakse. Näiteks raha vajavad põllumehed korjavad kaunad ära sageli varakult. "Kuid nad ei pruugi mõista, et ebaküpsed oad on madalama kvaliteediga ja vanilliinisisaldusega," ütleb Carol McBride (U.S. vanilla category manager at Symrise). "Symrise meeskonnad töötavad põllumajandustootjate turvalisuse edendamise nimel, et nad teaksid, et maksame õigeaegse hinna, et vähendada hirme, mis põhjustavad varajase korje."

Vanill on väga töömahukas kultuur. 1 kg kuivatatud kaunade tootmiseks kulub 600 käsitsi tolmeldavat õit. Oad korjatakse veel rohelisena ja müüakse kääritustehastesse, kus töötajad sorteerivad, blanšeerivad, aurutavad ja kuivatavad kaunu päikese käes. Seejärel sorteeritakse need uuesti, kuivatatakse varjus ja kääritatakse, samal ajal kui töötajad hindavad pidevalt nende aroomi ja kontrollivad iga kauna kvaliteeti.

Taimelt korjatavad kaunad ei lõhna ega maitse meile tuttava vanilje moodi - midagi kakaooubade sarnast. 

Levinovitz kirjutab: "Oad korjatakse roheliselt ja seejärel allutatakse 4 protseduurile: tapmine, aurutamine, kuivatamine ja konditsioneerimine. "Tapmise" all pean silmas ensümaatilise protsessi kunstlikku katkestamist." Isegi, kui see tundub naturalistile julm 😜, siis tänased meetodid on palju leebemad, kui meie kaugetel esivanematel. 

Põllumehed saavad suuremat tulu vanillist, kui saavad mahesertifikaadi või õiglase kaubanduse märgi. Kuid neil on keeruline orhideesid juurde istutada, sest nende talud on sageli üsna väikesed. 

Poes müüdava vanilje kunagised õied on absoluutselt kõik käsitsi tolmeldatud - õis avaneb tolmlemiseks vaid paariks tunniks - ja see on väga töömahukas. Ka Hollandi van Noorti meeskond teeb sedasama. 

"Kui Nestlé teatas, et haakab kasutama ainult naturaalseid koostisosi, avas see uue ukse," märgib John Leffingwell, maitse- ja lõhnaainete turu-uuringute firma Leffingwell & Associates juht. "Teised kaubamärgid ei kavatsenud midagi teha enne, kui mõni suurem tegija alguse lahti teeb. Kuna Nestlé oli maailma suurim, pidid kõik järgima. "

Toidu- ja maitsetootjad on vähemalt kümne aasta jooksul vaikselt tooteid ja koostisosi hankinud, mis võivad sisaldada väidet „naturaalne“, osutab Leffingwell. Nestlé jättis kunstlikud lisandid kõigepealt oma Suurbritannia maiustustest välja 2012. aastal.  

Suure toidukompanii jaoks on aga üleminek looduslikule vanillile sarnane elevandi pressimisega Volkswagenisse. Samal ajal kui eelmisel aastal antud lubadustelt polnud tint veel kuivanud, langes Madagaskari vaniljeubade toodang 1100 tonnini, mis on umbes pool tavapärasest saagist. See tõi koos kasvava nõudlusega toorainehindade enam kui kahekordse kasvu, ca 225 dollarini kilogrammi kohta.

Kuivatatud vanillikaunad sisaldavad vaid 2% nn ekstraheeritavat vaniljemaitset, mis tähendab, et puhta vanilli hinnad jõudsid pilkupüüdvalt 11 000 dollarini kilogrammi kohta.  

Turu liikumisi jälgiv Mintel märkis, et USA-s 2% viimase 12 kuu jooksul turule toodud toiduainetest ja 3% jookidest sisaldasid vanillimaitselist. Looduslikku vanilli hankiv ja sünteetilist vanilliini tarniv Symrise ütleb, et 18 000 ülemaailmset toodet sisaldavad vanillimaitset.

Ka Levinovitz kirjutab oma „Natural“ raamatus päris pikalt vaniljest. Ta külastab Hollandis Filip van Noorti uurimiskeskust, kus kasvatatakse peaaegu kõike –tomateid, kurke, paprikaid, tulpe kuni papaiade, jackfuitide ja ka vanilla orhideesid. Keskust kureerib Wageningeni Ülikool (kus ka mina mikro- ja makrotoitainete ja toiduohutuse kursust kuulasin). Kas selline kasvuhoonete kompleks võib olla naturaalse vanilje tuleviku kasvuala? Võimalik. Kas selles kasvatusmeetodis on midagi naturaalset? Van Noort ütleb, et absoluutselt mitte. Kas selline kasvatusviis võtab tööd ära farmeritelt? Võibolla. Teeb see hinna odavamaks – kindlasti.

Seal, kus vanilje looduslikult kasvab ei ole samuti midagi roosilist. Orhideede tolmeldamine nõuab väikest kätt – tavaliselt laste oma. Ekspertide sõnul on Madagaskari vaniljeistandustes 32% lapstööjõudu. Kuna vaniljekasvatus on seaduslikult üsnagi reguleerimata ja niivõrd keeruline, et ka väga vähesed kokkuostajad teavad, kuskohast täpselt nende vanilje tuleb. Van Noorti sõnul sulgevad inimesed silmad, kui asi puudutab nende toidulauda.

Peale lapstööjõu on siin samuti palju rahapesu ja lihtsat labast vargust. Põllumeeste saak pannakse lihtsalt pihta, nii et sinu naturaalne vanilje võib olla vabalt varastatud. Ja nagu ikka põllumajandusega käib kaasas metsade maharaiumine. Mets ei too Madgaskari põllumehele sisse niipalju, kui vanilla orhideed ja nii see liigirikkus läheb. Kohalikud räägivad, et varaste vastu pole politseilt abi loota, nii nad õiendavad nendega arveid ühiselt ja matšeetede abil.  

Ehk me tahame hirmsasti uskuda täiuslikku lahendusse ilma igasuguste kõrvaltoimeteta, süsteemidesse, mis annavad ainult positiivse tulemi ja ei midagi negatiivset.

Loodus annab nii palju kui suudab, kuid võibolla on arukam seda mitte niivõrd kurnata. Ma kahtlen ka selles, et Fair Trade on lahendus. Kogu inimkonna toiduigatsusi ei ole võimalik nii täita. Võimalik, et nõudmistest on vaja loobuda ja tahtmiste latti lihtsalt allapoole lasta.  

Tervis? Vanilla maitsekomponent, mis on identne igast allikast pärit substantsiga – ei oma tervisele mingit mõju. See on siiski vaid maitseaine ja me ei söö seda iga päev kilodega. Ja kui vahet pole, siis miks mitte valida vägivalda vähendav, loodust hoidev variant. Hoides teisi, hoiad ennast. 

Kas ei peaks tegema kõik selleks, et kohalik farmer saaks parema pakkumise? Kindlasti on paremaid ja vähem vägivaldseid võimalusi. Kui nende kaubale ei ole nii suurt nõudlust ja hind ei ole nii kõrge, siis väheneb ka surve, vargus, orjatöö ja metsade maharaiumine (võibolla)

http://sitn.hms.harvard.edu/flash/2015/the-flavor-rundown-natural-vs-artificial-flavors/

https://www.cooksillustrated.com/articles/1345-in-search-of-the-best-vanilla

https://qz.com/quartzy/1316944/imitation-vanilla-not-beans-is-the-best-choice-for-baking/

https://cen.acs.org/articles/94/i36/problem-vanilla.html

Lugedes vol 2 - kiirem ainevahetus , lühem elu?

 

Pontzeri raamatust "Burn" kirjutasin eelmises postituses  https://paikesetoit.blogspot.com/2021/04/lugedest-loomulikust-kalorite.html

Jätkan sealt, kus pooleli jäi:

Primaatidel ja nii ka meil on aeglasem elutsükkel, mis on tõenäoliselt tingitud madalamast suremusest kusagil meie evolutsioonilises minevikus. Võibolla on sel midagi tegemist metabolismiga, kuna kasv ja paljunemistsükkel nõuavad palju energiat. Kas meil on ahvilistega sarnane või erinev ainevahetuse töö?

See küsimus viib Pontzeri erinevatesse ahviliste loomaaedadesse  ja keskustesse. Mitte ainult vangistuses elavate loomade, vaid ka sinna, kus nad elavad oma loomulikku elu.

Orangutanid, bonbonosed, šimpansid ja gorillad on need, keda uuriti kõige enam. Kuidas uuritakse orangutangi päevast kaloraaži ja energiakulu? Nii nagu inimeste omagi – teadusuuringu jaoks antakse juua märgistatud vett (double labelled water – millest tuleb siin raamatus veel pikemalt juttu, sestap ma ei rutta ette) ja hiljem tuleb koguda uriiniproov. Ja tundub, et kõigil tekib küsimus, kuidas kogutakse orangutanilt  uriiniproovi? Samuti autoril, kes küsis, kas selline asi on üldse võimalik Rob Shumakerilt (majandab Great Ape Trust nimelise organisatsioonis):

"Muidugi," ütleb Rob, "kogume enamuselt orangutanidelt tervisekontrolliks üsna regulaarselt uriiniproove."

"Wow. Kas tõesti? Kuidas? "

 "Me lihtsalt küsime neilt," ütleb Rob. Olime ühe väliala aia kõrval rääkinud. Rob vaatab üle Rocky, nelja-aastase isase orangutani, kes pooleldi mängis, pooleldi puhkas, pooleldi jälgis meid. "Rocky, tule siia," ütleb Rob mitte nii, nagu kutsuks koera, vaid nagu räägiks vennapojaga. Rocky kõnnib meie lähedal oleva aia juurde. "Las ma vaatan su suud," ütleb Rob ja Rocky suu avaneb. "Kuidas on sinu kõrvaga?" ja Rocky paneb kõrva aia poole. "Teine," ja Rocky pöörab pead ja paneb teise kõrva meie poole. "Aitäh!" ütleb Rob ja Rocky läheb ära mängima.

"Võime paluda neil ka tassi pissida," ütleb Rob, "Kuid ainult üks asi. . . ”

"Jah?" Ju ikka on siin mingi aga

 "Kas on korras, kui osa uriiniproovist valgub välja?"

"Pole üldse probleemi," ütlesin ma, "kuni meil on analüüsimiseks paar milliliitrit."

"OK, siis on hästi," ütles Rob. "Kuna Knobi, üks meie täiskasvanud emane, nõuab alati, et ta saaks ise  tassi hoida - oma jalgadega."

 

Ajapikku kogunes proove, need saadeti laboritesse uurimiseks ja tuli välja, et orangutanidel on tõeliselt madal päevane energiakulu. Proove uuriti mitmeid kordi, tehti kordusanalüüse – tulemused jäid samaks. Orangutanid kulutavad inimestest palju vähem energiat.  250 naela (114 kg) kaaluv  täiskasvanud isane Azy kulutas päevas ca 2050 kcal – sama palju, kui 65 naela (30kg) kaaluv 9 aastane poiss. Täiskasvanud emased orangutanid kulutasid ca 1600kcal, mis on ca 30% vähem kui sama suur inimene. Ja ka BMR (basal metabolic rate ehk baasainevahetus – energia kulu puhkeolekus)  oli neil madalam, kui inimestel. Orangutanide liikumist jälgiti hoolega ja nad liikusidki keskuses sama palju, kui vabas looduses. Mis tähendab, et mitte eriti palju, kuna nad on üsna passivsed. Ülatav oli võrrelda orangutane ka teiste imetajate – näriliste, karniooride jt – energiakuluga.  Orangutanid kulutasid teiste omasuuruste imetajatega võrreldes kolmandiku võrra vähem energiat. Ainult kaks looma olid neist veel madalama kuluga – kolmevarabline laiskloom ja panda.

 

„Kõik, mida me orangutani ökoloogiast ja bioloogiast teadsime, näis asetuvat oma kohale. Orangutanide elulugu on isegi primaatide standardite järgi erakordselt aeglane. Looduses saavutavad isased küpsuse ja emastel on esimene laps alles umbes viieteistaastaselt. Emased paljunevad uskumatult aeglaselt, raseduste vahel on seitse kuni üheksa aastat, mis on kõigi imetajate kõige pikem sünnivahe. „

 

Nad suudavad toime tulla ka uskumatult vähese toiduga kehvadel aegadel. Kuna orangutanid sõltuvad puuviljadest ja ka Indoneesia vihmametsades on pikalt aegu, kus puuvilju on väga vähe, siis nad võtavad puukoort ja söövad puukoore sisemist pehmet osa, et kehv aeg üle elada. Nii on nad kohanenud  sellise eluga, mille tõttu nende ainevahetuse kiirus on aeglustunud.

Brian Hare

Pontzer leiab üles Brian Hare – kes töötab kahes Aafrika loomade kaitsealal:  Tchimpounga keskuses Kongo Vabariigis ja Lola Ya Bonobo keskuses Kongo Demokraatlikus Vabariigis.  Siit saadi andmed šimpanside ja bonoboste kohta. Priamtoloog Mitch Irwin, kes töötab Madakaskaril aitas saada andmeid metsikute sifakade kohta.

Steve Ross töötab Chicago loomaaia ahvide varjupaigas . Pontzeri sõnul:

„Steve on pühendunud sellele, et šimpansid, kes on õnnetult majutatud laborites, teeäärsetes loomaaedades, garaažides ja muudel viletsuse saartel, kolitakse headesse loomaaedadesse ja varjupaikadesse. Ta töötas väsimatult ja edukalt selle nimel, et šimpansid saaksid Ameerika Ühendriikides sama föderaalse kaitse, mida naudivad gorillad, bonobod ja orangutanid.“

 

Rossi abil tulid proovid gorilladelt ja gibonitelt. Lõpuks saadi kokku proove alates 2 untsisest leemurist kuni 480 naelase gorillani ja nii loomaaedadest, kui ka vabast loodusest. Mida leidsid uuringud?

Mitch Irwin

Primaadid kulutavad teiste imetajatega võrreldes poole vähem kaloreid. Kui panna see kõik inimnumbritesse, siis täiskasvanud keskmine inimene kulutab päevas 2500-3000 kcal. Tavaline meie suurune imetaja kulutab päevas ca 5000 kcal. Selline on olümpiavõitja kalorite põletamine treeningu tipphetkedel. Ja need imetajad ei ole mitte sugugi eriti aktiivsed, nad katavad päevas 4-5 km maad, kuid enamiku ajast puhkavad ja lebasklevad. Lihtsalt nende keha põletab uskumatult kiiresti energiat.

Inimesed ja primaadid naudivad aeglasemat ja seega pikemat elutsüklit. ... Siit homme edasi.

 

Kas siis saab nüüd ükskord jätta selle jutu, et vaata mida hiir sööb ja kuidas karu elab, või mis jänes sööb ja kuidas lõvi võiks eeskujuks olla. Me ei saa neid vaadata, ei saa järgida. Ja kuigi turg tuleb alati inimese tahtmistega kaasa – ja pakub lakkamatult alternatiivse ehk loodusliku tervise poole pealt ainevahetuse boostereid, kiirendajaid, jms – millest no arstid ei räägi 😜... kas siis peaks arvestama sellega, et kui ma saaks tohutu kiire ainevahetuse, siis kiireneb ka elutsükkel – ehk elu on lühem. Oleks see meeldivam?

Muudest olulistest uudistest: koos kevadega saabus tagasi meie kõuts, kes oktoobris koos rändlindudega minema läks. 

Lugedes loomulikust kalorite põletamisest vol I

 

Aknast ei tahtnud eile hommikul välja vaadatagi (jälle lumi). Eile ei tahtnud vaadata, varem ei olnud aegagi. Sain just valmis viimase 10 majandusaasta aruandest. Viimased kaks olid eriti keerulised. Kuid nüüd on need lõpuks tehtud ja esitatud ning võib rahumeeli kevadet ja suve nautima hakata. Kuna kevad ei kavatse veel suure hurraaga tulema hakata, on midagi, mida ma tükk aega pole korralikult teha saanud. Lugeda!

Kinkisin omale varajase sünnipäevakingina e-lugeri. Otsisin erinevaid pakkumisi ja vaatasin, kas tahvelarvuti pole mitte parem valik (et tahvel nagu multifunktsionaalne aga e-luger vaid lugemiseks) – kuid otsustavaks sai asjaolu, et e-lugeriga saab lugeda väljas päikese käes (tavalise nutiseadmega mitte) ja see on ka üsna veekindel (kui tekib tahtmine meres lugeda).  Ja e-lugeri hinna eest korralikku tahvlit nagu ei saa ka. Kammisin mööda netilehti, et lugeda erinevate lugerite arvustusi ja pingeridasid. Lõpuks valisin omale Kindle Paperwhite 10 gen 32 GB mudeli. Peale Paperwhite on uuem mudel Oasis, kuid see on ikka pea samade omaduste eest liig kallis. Osad ei sobinud wi-fi puudumise pärast, osad liiga väikese mahutavusega. Paperwhite on kõige populaarsem ja enim kasutatud, mingit originaalset valikut tegema ei hakanud.  Võimalus kuulata  audioraamatuid.  Kindle on küll seotud eksklusiivselt Amazonis müüdavate raamatutega. Kuid Kindle lugeril on oma e-maili aadress, kuhu saab saata meili, nii et ka mujalt ostetud e-raamatutega saab vabalt hakkama. Ainus asi, mis veel häirib, et e-raamatugogust  ELLU laenutatud raamatuid e-lugeriga lugeda ei saa. Võibolla kunagi tulevikus. ...  

Igasuguste piirangutega ajal on amazon teinud e-raamatutele palju allahindlusi ja nii on mul hetkel lugemisjärjekorras:

Pluss veel paar, mis Euroopas alles varsti ilmumas:

Et talv kord ometi kiiremini otsa saaks, teen ühes toas remonti. Ja remont on suhteliselt keeruline ettevõtmine läbi selle e-poe ja drive-in värgi teha. Kord saab värv otsa, kord tuleb pintslitest puudu. Tundsin puudust võimalusest kauplusest läbi joosta ja vajaminev kohe kaasa haarata. Korra ootasin e-poe tellimust nädala, mis järel läksid lood üsna segaseks ning värvipott kaduski Eesti avarustesse... ootamise vahepeal, kui nii tahaks värvida, saab lugeda...

Korrastasin ja sorteerisin oma raamatuhunnikut ja avastasin, et olen naturalismi vaimustusaegadel ostnud kokku igatsugu prahti (vabandust autoritelt!) – midagi sellist, mille pealkirjad  algasid sõnadega  „what doctors do not tell you about ...“ (mida arstid sulle ei räägi...no andke andeks – mis meil praegusel aegadel veel rääkimata on ... iseasi, kas usud, et vastaspool sulle kõik ilusti ja tõeselt ära räägib ) või kiire (imeline)  ja loomulik tervenemine (kohe kindlasti kiire, jah) jms. Igatsugu Braggi ja Sheltoni ja Clementi (Hippocrates Instituut) tüütut loba, uuematel autoritel ilusti kõigil PhD jne kraadid taga. Kuigi raamatuid ei ole ilus minema visata (on see tõsi?), ei saa ma selliseid üsnagi eksitava infoga teoseid isegi mitte edasi kinkida. Ammuste aegade toortoidu raamatud – Boutenko omad – läksin vaatama, mis Boutenko teeb – joob veel ikka rohelist smuutit aga pole enam toorvegan ja ei soovita ka pikaaegset toorveganlust. 

Üks hea asi nende juures, et sai välditud peoga „naturaalsete“ toidulisandite ja pillide sisseajamist.  Kuid adekvaatse toitumisteaduse edasiandmisel on need raamatud viletsad infoallikad (kuigi noh teavad, mida arstid teile ei räägi), isegi kui mõnel autoril PhD.

Ma võin nüüdseks kaoma kogemusest öelda, et kui kraadiga autor (dr., PhD - kraadi peaks muidugi vaatama, et mis alal see üldse on)) müüb teatud dieeti (isegi kui ta toidulisandeid ei müü), võiks raamatu ostmata jätta. Samas, kui tead, et sulle see toitumisviis sobib ja sa tunned ennast sellega hästi, siis haara kaasa. Kaalulangetuseks aga kindlasti mitte. Kui autoril on veel lisaks oma toidulisandilett – pigista lausa silmad kinni – siit võid saada lausa kahjustavat infot. Kui ta müüb imelist tervenemist, siis samuti. Kui ta müüb salajast ja teie eest varjatud  infot, siis on igal juhul  bullshit.  Korjasin hunniku kokku, restaureerisin riiuli ja tõin tühjadele pindadele vanad head jutukad sh Pippi Pikksuka (kel palju paremad tervisesoovitused) jm. Jäi kassile ka ruumi

Raamatute sorteerimisega on see häda, et näppu jääb igasugu vanu raamatuid, mida hakkad sirvima ja satud mõnele heale kohale ja siis hoopis loed kogu selle korralageduse keskel...

 

„Oli kord üks unustatud laev, mis triivis lõunapoolkera ookeni tühjadele aladele ja millel hakkas lõppema toidutagavara. Enamus meeskonnast elas oma elu päevhaaval, külla aga leidus kaks erandit: üks oli elukutseline pessimist, teine elukutseline optimist. Elukutseline pessimist rõhutas pidevalt, kui vähe toiduaineid on järele jäänud ja kui harva võib sellistel laiuskraadidel kohata teisi laevu. Ta soovitas seltsimeestel lõpu eel tegeleda mediteerimisega ja valmistuda püstipäi surmaminekuks. Ühel heal päeval kargasid nad talle kallale ...Kui ta üle parda oli heidetud, ohkasid kõik kergendusest.

See aga oli viga. Senikaua, kuni pessimist elas, oli ülejäänud meeskond optimistile tänulik, nüüd aga leidisd nad ta olevat sama koormava kui ta vastase. Igal hommikul tuli ta tekile, hõõrus käsi ja naeratas, juhtis tähelepanu sellele, kui kaua võib inimese ihu vastu pidada poole kuiviku varal, ning tegi keerukaid arvutusi näitamaks, et sel päeval kohtavad nad tõenäoliselt mõnda laeva. Lõpuks viskasid nad ka tema üle parda ja jätkasid oma teed...“  Bertrand Russell „Valik esseid“

Päev ja öö. Või kuna ma alles värskelt ninapidi pearaamatuid pidi kündnud – bilansi pooled on alati võrdsed. Deebet ja kreedit (tulu-kulu ehk positiivne ja negatiivne) on võrdsed ja nii on ka iga inimese elu oma hea ja halvaga tasakaalus. Hiljaaegu on väikeste vahedega öelnud erinevad inimesed, et nad ei hakka küll seda arsti kirjutatud ravimit võtma – sest nad lugesid infolehelt kõrvaltoimeid ja neid oli nii palju ja nii jubedad. Varem oleks kaasa noogutanud, nüüd leidsin end hoopis selgitamas, et looduspoes olevatel vitamiinidel, lisanditel, õlidel, imertohtudel – on kõigil sama palju ja sama tõsiseid kõrvaltoimeid (kui mitte hullemaid), ainult neid panna kirja infolehele ega jagata ostuga kaasa, kuna vastavat nõuet ei ole. Ja aiaski iga kasvav ravimtaim omab pikka kõrvaltoimete nimekirja ja ohtu üledoosiks. Nii mõnigi neist võib lihtsalt maksa ja neerusid kahjustada.

Kui palju on palju – eks ikka vähem on rohkem. Loodusel ei mõlgu meeles sinu tervendamine, tal on üsna ükskõik. Loodus peab surma sünniga võrdseks. Kumbki pole eelistatud, kumbki pole teisest parem...

Üks vana artikkel, mis veel näppu juhtus: Kunagi katsid USA idarannikut Maine´st Floridani suured kohalikud kastanipuud. Arvutuste kohaselt ca3 - 4 miljardit puud... Ja see nende kastan oli ikka võimas puu, mitte mingi niruke

„Siis tappis nakkav laastav seenhaigus peaaegu kõik. Kastanipõletikku (Cryphonectria parasitica) märgati esmakordselt 1904. aastal ja arvatakse, et see saabus siia Aasia kastanipuudega, millel oli sellele teatud vastupanu. Ameerika kastanitel polnud ja 3–4 miljardist puust, mis hävinesid vaid paarikümne aasta jooksul, jäid järgi vaid mõned sajad,.

Kolm kuni 4 miljardit. Nii suure numbriga on raske ümber käia, nii et teisendagem see millekski kasulikuks: toiduks. Küps puu võib anda mitusada naela pähkleid (rekord on üle 1000 naela); umbes 70 protsenti sellest kaalust on tegelik pähkliliha. Konservatiivsuse ja ümmarguste numbrite jaoks võtkem 100 naela pähkliliha puu kohta, umbes 1000 kalorit naela kohta või 100 000 kalorit puu kohta. Niisiis annaks 10 puud aastas miljon kalorit (annaks või võtaks), mida üks inimene sööb.

See tähendab seda: kui meil oleks veel 3–4 miljardit puud, rahuldaksid need 100 protsenti kogu tänase Ameerika elanikkonna veidi üle 300 miljoni kalorivajadusest. Nad oleks saanud toita igaüht meist.“

Sestap looduse osas illusioone ei saa luua. Mitte et looduses poleks hea ja see ei toetaks tervist. Toetab ikka. Ma tunnen ennast oma aias suurepäraselt. Loodus hoiab ja toetab kõike, mis tema rüpes elab – ka viiruseid, batereid, seeni...

Aga kiusu pärast – jagan siis lugemiselamusi sellest, mida tänased arstid siis teile räägivad. E-lugeris on terve komplekt erinevate alade tipptegijatest, kes on aktsepteeritud ja hinnatud oma äärmiselt hoolika ja täpse, faktipõhise väljenduviisi tõttu. Võtan 2 esimest:

Alan Levinovitz „Natural. How faith in nature´s goodness leads to harmful fads, unjust laws and flawed science.“ (Ehk eesti keeles oleks naturaalse asemel parem loomulik – kuna vastand ebaloomulik on meile rohkem kasutusel, kui ebanaturaalne. Nii et natural –unnatural tõlgin edaspidi loomulik/looduslik  ja ebaloomulik).

Ja alles hiljaaegu oma uurimistööd kaante vahele saanud Herman Pontzer „Burn“ – mis kirjutab lahti täpsemalt selle, kuidas inimkeha oma kaloreid põletab, miks treening seda mitte alati ei tee ja kuidas tsivilisatsioonist eemalolevad kütt-korilaste kogukonnas metabolism toimub ja samuti ka sellest, kuidas meie lähedased sõbrad primaadid ja ahvid toitu seedivad.

Levinovitz on James Madisoni Ülikooli religiooniõppejõud ja teadusajakirjanik, kes kirjutab palju uskumustest ja kallutatusest, ühte mulli sattumisest ja selle mõjudest.

Pontzer on Duke Ülikoolis töötav evolutsiooniantropoloog, kes uurib inimese arengut ja seda, kuidas tervist säilitati varem ja kuidas on meie füsioloogia arenenud-muutunud jne.

Löön "Natural" kaaned lahti (see on mul paberraamat):

„Natural“ – Inimesed armastavad seda, mis on naturaalne: see on parim viis toitumiseks, parim viis lapsevanemaks olemisest ja isegi parim viis käitumiseks – just nagu loodus selle ette on näinud. Ja vastupidi –„ebaloomulik“ on alati olnud kõige kurja juur.

„Shakespeare näidenditest väib läbilõikena leida „ebaloomulik kui lahkusetu“, „ebaloomulik kui väärtusetu“, „ebaloomulik kui ebainimlik“, „ebaloomulik kui julm“. Sel ajal ja ammu enne seda tähendas ebaloomulik sünd teatud deformatsiooniga spündinud last; „ebaloomulik“ surm tähendas ja tähendab siiani katkenud elu mõrva või haiguse tõttu. Seksuaalse poole pealt kirjeldab „ebaloomulik“  perverseid ihasid; valitsuses õiguse väänamist.“

Kuidas siis inimesed ületavad teatud vastuolud „ülihea“ loodusliku ja „halva“ ebaloomuliku osas, kui deformatsioon ja haigused on osa loodusest, mis viib evolutsiooni edasi; kui vägivald on eluslooduse lahutamatu osa jne.

Levinowitz märgib: „Religiooniõpetlasena leian, et vastus on ilmselge. Veel üks selle raamatu eesmärkidest on näidata, et hoolimata välisest, on „naturaalne“ religioosne termin. Impulss, mis läbib nii paljusid ostunimekirju ja lastekasvatusega tehtavaid otsuseid on teoloogiline. „Naturaalne“ on teine termin Jumalale; „naturaalne“ on „püha“ sünonüüm.“

Ja me armastame naturaalset – kuidas siis teisiti. 2016 näitasid andmed, et üle poole ameeriklastest eelistavad „täiesti naturaalset“ toitu. Statistikud märkisid, et „naturaalne“ on eelistatum, kui „orgaaniline“.

Kuigi inimesed on kaua rääkinud loomuliku toidu eelistest, on ometi vähe konsensust selles, mida see „loomulik“ tähendab. Turult leitavad ilusaid suuri köögi- ha puuvilju ei tunneks meie kaugemad esivanemad äragi. Sama käib hoolikalt toidetud kanade ja farmis peetavate loomade kohta.   

„Ometi on minu kasvav skeptitsism loomuliku headuse suhtes seotud süütunde ja kahtlustega. Maailmas, kus toimub globaalne soojenemine, on plastikkotid ja minema visatud autokummid reostamas meresid; me seisame silmitsi paljude väljasuremistega ja paljude inimese loodud ohtudega meie tervisele. Kas pole siis hoolimatu, peaaegu pühaduseteotus kahelda looduses headuses ja seda mitte austada?

Üks põhjus hüppab kohe meelde: läbiuurimata usk looduse heatahtlikkusse võib viia tragöödiani. 1999-2008 surid sajad tuhanded lõuna-aafriklased AIDSi. Seda oleks saanud ravimitega ära hoida. Toonane president Thabo Mbeki ja terviseminister Manto Tshabalala-Msimang soovitasid inimestele vältida „toksilisi“ ravimeid ja ravida enda haigusest looduslike vahenditega: peedi, oliiviõli, küüslaugu, sidruni ja Aafrika kartulitega.“ Ja loodus võttis oma.

Kohutavad meditsiinilsed otsused on ainult algus sellele, mida on „loomulikkust“ ette tõugates tehtud. Seksistid on naiste „looduse“ poolt määratud teisejärgulisust ettekäänena tuues, jätnud neid ilma haridusest, hoidnud eemale spordist ja politiikast. Eugeenikud  tõid oma rassipuhtuse programmide põhejnduseks „naturalismi“. Erinevate rasside abielude vastased põhjendasid seda ebalommulikkusega.

  Jne, jne.  Siit veel naturaalsemaks homme ...

Nüüd vaataks „Burn“ kaante vahele. Mida siit siis leida võiks:

„Meid on õpetatud mõtlema oma kehadele kui lihtsatele mootoritele: võtame toidu kujul sisse "kütuse" ja põletame seda mootori töötades. Mis tahes täiendav põletamata kütus koguneb rasvaks. Inimesed, kes töötavad mootoriga rohkem, põletavad iga päev rohkem kütust, koguvad vähem põletamata kütuse rasva. Kui olete juba kogunud soovimatut rasva, treenige selle põletamiseks lihtsalt rohkem. See on ahvatlevalt siin on paar asja, mis lähevad täppi: meie keha vajab kütuse jaoks toitu ja põletamata kütus ladustatakse rasvana. Kuid  ülejäänu suhtes eksitakse kõvasti. Meie keha ei tööta nagu lihtsad kütusepõletusmasinad, sest need ei ole inseneritooted, vaid evolutsiooni tooted.“

„Viissada miljonit aastat kestnud evolutsioon muutnud meie ainevahetusmootorid uskumatult dünaamilisteks ja kohanemisvõimelisteks. Meie keha on muutunud väga kavalaks, suudab reageerida muutustele treeningus ja toitumises viisil, mis annab evolutsioonile mõtte isegi siis, kui see nurjab meie katsed jääda trimmitud ja terveks. Järelikult ei tähenda rohkem treeningut tingimata seda, et päevas põletatakse rohkem energiat ja suurema energia põletamine ei kaitse rasva mineku eest. Ja siiski hoiavad rahvatervise strateegiad visalt kinni lihtsustatud tugitooliteadlase ainevahetusesskeemist, kahjustades jõupingutusi rasvumise, diabeedi, südamehaiguste, vähi ja muude haiguste vastu, mis meid kõige tõenäolisemalt tapavad. Ilma parema arusaamiseta sellest, kuidas meie keha energiat põletab, pettume arusaadavalt, kui näeme, et meie kaalulangetusplaanid ebaõnnestuvad, vannitoa kaal keeldub liikumast hoolimata tõsistest jõupingutustest jõusaalis, viimane üleshaibitud metaboolne maagia (dieet)  veab meid alt.“

Pontzer kirjutab: „Inimbioloogina, kes on huvitatud nii meie liigi evolutsioonilisest minevikust kui ka tulevikuväljavaadetest, olen ma töötanud inimeste ja teiste primaatide metaboolsete uuringute eesliinil juba üle kümne aasta. Viimaste aastate põnevad ja üllatavad avastused muudavad viisi, kuidas me mõistame seoseid energiakulu, treeningu, dieedi ja haiguste vahel. Järgmistel lehtedel uurime neid uusi avastusi ja nende mõju pika ja tervisliku elu elamisele. Suur osa sellest uuest teadusest on tulnud tööst Hadza ja nende sarnaste kogukondadega: väikesed tsivilistasioonist eemalolevad ühiskonnad on endiselt integreeritud oma kohaliku ökoloogiaga. Nendest kultuuridest on arenenud maailmas palju õpetada, kuid see pole karikatuurne versioon jahimeeste ja korilaste elust, mida populariseeritakse suures osas tänases Paleo liikumises. Samuti rändame kogu maailma loomaaedadesse, vihmametsadesse ja arheoloogilistele väljakaevamistele, et näha, kuidas elus olevate ahvide ja inimeste fossiilide uuringud aitavad meil mõista metaboolset tervist.“

Raamat algab elu-olusikuga Hadzade laagris. Ma olen varasemalt kirjutanud Hadzadest seoses mikrobioomi puudutavate artiklitega. Aga meeldetuletuseks – Hadzad elavad Tansaanias, arvukuselt on neid 1200 ümber, kuid ainult ca 400 neist elab ainult kütt-korilusest. Geneetiliselt ei ole nad lähedased ühegi teise rahvaga.

„Teadlaste jaoks on Hadza laagris kogukonna inimeste vanuse väljaselgitamine nagu hammaste puhastamine: vajalik, tüütu ja mõnevõrra valus töö...

"Una miaka ngapi?" Rääkisin ühe Hadza-mehega, arvasin kuskil kahekümnendates eluaastates, esitades talle küsimusi iga-aastase uurimistöö raames, et koguda põhiteavet tervishoiu kohta. Andsin endast parima: kui vana sa oled? Ta näis segaduses olevat. Võib-olla polnud mul seda õigesti öelnud? Proovisin uuesti. "Una miaka ngapi?" Ta naeratas. "Unasema." - Sina ütle mulle.

Minu suahiili keelega oli kõik korras. See oli minu küsimus, mis oli tobe. Mina olen tüüpiline kella järgi kasvanud ameeriklane, kes on Hadzade juures saanud ühena kõige rängemaid kultuurišokke ja see puudutab nende huvi puudust aja suhtes. Asi pole selles, et neil poleks aja mõistet. Nad elavad igapäevaste valguse ja pimeduse, kuumade ja jahedate rütmidega; kuutsükkel; vihmase ja kuiva hooajaline tsükkel. Nad on täielikult teadlikud kasvust ja vananemisest ning meie elu piiritlevatest kultuurilistest ja füsioloogilistest verstapostidest. Pärast teadlaste ja teiste autsaiderite aastakümneid kestnud külaskäike tunnevad nad isegi lääneriikide aega, minuteid ja tunde, nädalate ja aastate mõõtmeid. Nad saavad sellest aru, nad lihtsalt ei paista sellest hoolivat. Neil pole huvi seda jälgida. Hadzamaal pole kellasid, pole kalendreid ega ajakavasid, pole sünnipäevi, pühi ega esmaspäevi. Satchel Paige teos "Kui vana oleksite, kui te ei teaks, kui vana olete?" ei ole Hadza jaoks sügav sisekaemuslik peegeldus. See on igapäevane elu.“

Ja mis puudutab ahve. Šimpanse ja orangutange näeb sageli netivideodes tegemas midagi naljakat. Aasia pool olen isegi käinud vaatamas etendusi väiksemate ahvidega.

Pontzer aga kirjutab: „Ahvid on nutikad, armsad ja uskumatult ohtlikud. Hinnangud on erinevad, kuid võib vabalt väita, et primaadid (nonhuman primates) on umbes kaks korda tugevamad, kui inimesed. Vangistuses hoituna on nad vägagi õnnelikud, kui saavad kasutada oma andeid inimeste hävitamiseks, eriti kui neil on halb tuju. Ja kes meist ei oleks igavlev, tüütu, võib-olla isegi lihtsalt veidi pahane, elades oma elu meditsiinilaboris, loomaaia mõttetuses või mõne tohmani garaažis? Me näeme televiisorist ahvnäitlejaid (õnneks nüüd harvemini) ja laseme end petta, arvates et nad on imelised. Kuid need on reeglina veel lapseas loomad, piisavalt väikesed ja naiivsed, et inimesed saaksid neid vajadusel jõuga käsitleda. Kümne aasta vanuseks saades on ahvid ettearvamatult õelad, eriti vangistuses, olles ühe minuti jooksul taevaselt rahulikud ja rebides järgmisel ajal sinu nägu ja munandid. Kalduvus armsatest lastenäitlejatest muutuda impulsiivseteks, hävitavateks pahandusetekitjateks on inimestel ja ahvidel üks ühine joon.“

„Me oleme inimestena loomariigi friigid, kui vaadata meie elulugu, suurust, paljunemist, vananemist ja suremist. Elame elu aegluubis. Kui inimesed elaksid nagu tüüpiline meie suurune imetaja, oleksime puberteedis enne kaheaastaseks saamist ja juba 25-aastaselt surnud. Naised sünnitasid igal aastal viiekiloseid lapsi. Keskmine kuueaastane oleks juba vanavanem. Igapäevaelu oleks äratundmatu. Meil on intuitiivne kultuuritaju, kui imelikud me oleme, kuid tavaliselt antropotsentrilisel viisil saame selle ümber pööratud. Meie lemmikloomad, kes järgivad imetajate tavapärast ajakava, elavad oma elu kiirendatud tempoga. Räägime inimese aastatest oma koerte puhul, et iga nende eluaasta on võrdne meie seitsmega, nagu oleksid teised loomad erinevad. Kuid imelikud on inimesed. Proovige seda arvutada teisiti, pannes oma vanuse koera-aastatesse ja näete, kui tähelepanuväärne olete. Olen ligi kolmsada (koera) aastat vana ja tunnen end sellega arvestades üsna hästi.“

Läheme siit homme edasi, praegu hakkan lahendama eksponent ja logaritmvõrrandeid ja leidma püströöpküliku ruumala 😏😏😏. Minu koduõppurid hakkavad sel ja järgmisel aastal lõpetama põhikooli ja gümnaasiumit...

D vitamiini megadoos hõrendab luid

Inimesed otsivad imerohtu, millel poleks kõrvalmõjusid. Kahjuks! On kõigil ainetel - looduslikel ja inimese poolt kokkupandutel olenevalt doosist kõrvalmõjud. Nii et kui me puutume kokku mõne väidetava imerohuga - vitamiinide megadoosidega, MMSga, CBDga, eeterlike õlidega, taimsete segudega: tilkade, pulbrite, teradega - tuleks suhtuda kahtlusega imelistesse lubadustesse ja otsida need kõrvalmõjud üles. ☝☝☝

Apteegiravimit müüakse pika juhendiga, kus seadusest tulenev kohustus märkida ära kõrvalmõjud - isegi, kui neid esineb tuhandete inimeste hulgast ühel.  Seda heidetakse nn Big Pharmale ehk ravimitööstusele ka kõvasti ette - ma ei võta sellist ravimit, millel on nii palju kõrvaltoimeid. Ja paralleelselt tegutseb Big Natural ehk loodustoodete äri, mis asetab oma toodangu toidulisandite jms alla ning ei oma kohustust pakendile märkida allergiaid, kõrvaltoimeid, toksilisi doose. Sageli kohtab neti terviselehtedel või terviseriiulitel tooteid, kuhu on märkamatult kirjutatud - "ei vastuta". Ehk vastutab ostja ja tarbija. Läksid õnge, siis vaata ise kuidas saad. 

Ka loomulikul elustiilil: toit, trenn, uni ja stressi majandamine võib muutuda toksiliseks. Trenn on on äärmiselt vajalik, ületreening võib su tappa. Sama toiduga jne

Olen blogis varasemalt palju kirjutanud D vitamiinist. See vitamiin on hetkel tänaste loodusliku tervise lubaduste tipus. Kuid nagu iga vitamiiniga, millelt palju oodatakse, on ka sellega nii, et suur tükk ajab suu lõhki. D vitamiin on väga oluline ja seondub eelkõige luude tervisega. Ja nagu iga hea asi, paistab tema mõju teatud kogusest muutuvat vastupidseks. 

Siit võib lugeda 3 aastat kestnud topelt-pimedast randomiseeritud kliinilisest uuringust, mille keskmes oli tavalise ja megadoosis D vitamiini mõju luude tervisele.

Effect of High-Dose Vitamin D Supplementation on Volumetric Bone Density and Bone Strength: A Randomized Clinical Trial

JAMA-s avaldatud uuringus oli tervetel täiskasvanutel, kes said 3 aastat 4000 või 10000 RÜ D-vitamiini, luude mineraalitihedus madalam kui neil, kes said 400 RÜ päevas, mis viitab D-vitamiini suurte annuste lisamise võimalikule kahjule.

Tervete täiskasvanute seas põhjustas ravi D-vitamiiniga 3 aasta jooksul annusega 4000 RÜ päevas või 10 000 RÜ päevas võrreldes 400 RÜ-ga statistiliselt olulise madalama radiaalse BMD; sääreluu BMD oli oluliselt madalam ainult 10 000 RÜ päevases annuses. Luu tugevuses ei olnud olulisi erinevusi. Need leiud ei toeta D-vitamiini suurte annuste lisamise kasulikkust luude tervisele.

ASBMR lehelt võib leida:

ABSTRACT: Kolm aastat kestnud suure annuse D-vitamiini lisamine (400 RÜ, 4000 RÜ, 10 000 RÜ) tervetele inimestele vanuses 55 kuni 70 aastat (seerum 25 (OH) D 30–125 nmol / L uuringu alguses) andis tulemuseks negatiivse annuse-reaktsiooni suhte luutiheduse ja tugevuse suhtes. Selles uuringus uuriti samuti, kas meestel ja naistel tuleb vastus erinev. Kokku 311 osalejat (53% meessoost) päevas D vitamniini 400 RÜ said 109 inimest (mees = 61, naine = 48), 4000 RÜ said 100 inimest (mees = 51, naine = 49) ja 10 000 RÜ said 102 inimest (mees = 53, naine = 49). Osalejaid  kontrolliti 6, 12, 24 ja 36 kuul. Lõplik analüüs hindas luu tugevust. Hinnati ka tasakaalu, füüsilisi funktsioone ja kliinilise biokeemia parameetreid. Ravi 4000 RÜ või 10 000 RÜ-ga võrreldes 400 RÜ-ga põhjustas naistel TtBMD kadu, kuid meestel seda ei täheldatud. Kolme aasta pärast kaotasid naised 1,8% (400 RÜ), 3,8% (4000 RÜ) ja 5,5% (10 000 RÜ), samas kui mehed kaotasid 0,9% (400 RÜ), 1,3% (4000 RÜ) ja 1,9% (10 000) RÜ) käsivarre luul. Sääreluu piirkonnas olid kahjumid TtBMD-s väiksemad, kuid järgisid sarnast suundumust. Luude tugevusega olulisi koostoimeid ei esinenud. D-vitamiini lisamine 4000 RÜ või 10 000 RÜ-ga, võrreldes 400 RÜ-ga päevas, põhjustas TtBMD suuremat kadu 3 aasta jooksul tervetel naistel, kuid mitte meestel. Need tulemused on kliiniliselt olulised, kuna D-vitamiini kirjutatakse täiendavalt postmenopausis naistele osteoporoosi ennetamiseks. Meie leiud ei toeta D-vitamiini suurte annuste lisamise kasulikkust luude tervisele ja suurendavad emaste kahjustamise võimalust. 

© 2020 Ameerika luu- ja mineraaliuuringute ühing (ASBMR).

Veel avaldati hiljuti randomiseeritud uuring D vitamiini mõjust Covid-19le. Ma ei teagi, miks peaks üldse  uskuma, et kui ilmneb uus haigus, nii see ka esirinna müügis olevate väidetavate imerohtude abil seljatatud saab. 

Uuringut saad lugeda siit https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7798425/

Kokkuvõttest:

D-vitamiini kasutamisel COVID-19 ennetamiseks ja selle sümptomite leevendamiseks säilib ebakindlus.

Geneetilisel eelsoodumusel D-vitamiini kõrgema taseme ja D-vitamiini puudulikkuse väiksema tõenäosuse korral ei ole tõendeid seosest SARS-CoV-2 nakkuse või COVID-19 raskusega pärast nakatumist.

Meie töö toetab praegust NICE väidet, et olemasolevate tõendite põhjal ei tohiks D-vitamiini pidada SARS-CoV-2 nakkuse kaitseks ega selle raskuse leevendamise viisiks.

Kui joon alla tõmmata, siis kõik mida me teame D vitamiini kohta - me ei tea sellest sittagi ...