neljapäev, 13. september 2012

Puuviljadest Anne Osborne sulest

Loen ikka veel Anne Osborne raamatut ja leian siit järjest rohkem suurepärast, kohe väga palju:
Anne Osborne kirjutab oma raamatus:  Kohates David Shelleyt olin ma juba vegan toidul (vegan wholefood).  Hakkasin sööma üha enam ja enam puuvilju ning  järjest vähem ja vähem küpsetatud toitu. Peale 18 kuulist üleminekuperioodi sõingi puuvilju. Järgmistel aastatel tegin mitmeid katsetusi. Üks neist oli 52 päevane apelsinimahla monodieet. See periood oli täis vaimseid ja füüsilisi kõrghetki. Minu nägemine paranes ja punased ning rohelised värvid võtsid huvitava helenduse.. Minu tugevus ja  vastupidavus tõusid, hoolimata sellest, et minu kaal langes 28 naela (ca 14 kg). Oli tunne, nagu oleksin vabanenud mingitest vanadest piirangutest/ahelatest ja energia voolas imeliselt kiiresti ja vabalt mööda mind.

Peale monodieeti olin paremini võimeline omandama kõike vajalikku puuviljadest. Leidsin, et söön vähem kui enne, tundsin et puuvili annab mulle nii palju.

Tegin läbi kaks 21 päevast  viinamarja dieeti ja 1997 aastal paastusin igal teisel päeval. 1998 aastal olin 150 päeva meloni monodieedil ja see oli suure rõõmu ja heaolu aeg. 2001 aastal olin 6 kuud ainult melonitel. Olen kasvatanud mõlemad oma lapsed üles puuviljatoiduga. Mõlemad lapsed on olnud väga terved, energeetiliselt ja füüsiliselt tugevad.  Nad mõlemad on olnud lugupidavad taimede ja loomade vastu. Nad ei ole haigestunud ühtegi tavapärasesse lastehaigusse, hoolimata pidevast kokkupuutest haigete lastega.

Mulle tundub, et kui sa ükskord oled kokku puutunud loomuliku „suurepärasusega“, tundnud tõketeta vaba energiavoolu koos positiivsusega, mida puuviljade söömine endaga kaasa toob, siis ei ole soovi „tagasi minna“.  Miks minna tagasi „tervise tasandilt“.

Sageli olen avastanud, et inimesed seostavad puuviljade söömist eitamisega – tuha pähe raputamisega või ehk kerjakauss kaelas liikumisega st negatiivsena, piiranguna, raskete loobumistena. See, mida mina olen puuviljadega  kogenud on luksuslik, Eedeni aia ja suurpäraste võimaluste maailm saadetuna kõige imelisematest värvidest, lõhnadest ja Loodusega harmoonias olemisest.  Olen tundnud end kui printsess, rikkana tervise poolest; imelised marjad ja puuviljad on minu juveelideks ja varanduseks.

Kord juba proovinud täiesti küpset India mangot ja tunda kuidas selle  lõhnav magus mahl peseb sinu keha või  kreemja Cherimoya uskumatut  pehmust – siis ei ole enam tagasiminekut küpsetatud ubade või maitsetu valge saia juurde.  Milleks valida siis enam surnud ja vormitu toit, mis alati maitseb samamoodi.

Inimesed küsivad minult: Kas sul ei ole igav? IGAV? Paradiisiaia viljadega? Loomise suurepärasusega, külluslikkusega? Isegi pikkadel monodieedi perioodidel oli iga toidukord avastamisrõõm, sama vili maitses alati omamoodi, oma lõhnade ja maitset buketiga.  Igal puuviljal on arvukalt liigikaaslasi ja ühe liigi erinevatel sortidel on palju-palju erinevaid kombinatsioone maitsetest-lõhnadest.

Mida enam ma sön puuvilju, seda enam tunnen ma järjest peenemaid maitsenüansse – puuviljas n terve müriaad maitseid. Olen välja kujundanud oma suhted puuviljadega, iga ühega neist. Olen leidnud, millised viljad mulle sobivad. Olen tundnud suurt rõõmu uurides nende ajalugu, legende, kasvatamismeetodeid jms.

Puuviljade söömine on muutnud lihtsaks minu elu. Olen leidnud, et vajan väga vähe abivahendeid. Minu käed on nüüd põhilisteks abivahenditeks, harva saadetud lusika või noa abist.  Praegu toitudes puuviljadest on ainsaks ettevalmistuseks väike visuaalne või nasaalne stimulatsioon st ma vaatan või tunnen lõhna ja see stimuleerib minu süljenäärmeid.  

Olen vaba pliidist ja külmkapist ja paljudest köögiabivahenditest. Olen omandanud sügava usu puuviljade ja Looduse vastu.

Võimalik, et see dieet ei sobi igale ühele. Igaüks on unikaalne ja eriline ja meil on elu erinevatel staadiumitel erinevad vajadused. Peame kuulama oma keha ja jälgima, millist mõju iga toit avaldab meie vaimsele, hingelisele, füüsilisele tervisele.  Puuviljade kasutamine monotoiduna aitab selle mõju tunnetamisele väga hästi kaasa.

Usun kindlalt, et kui puuvili on kvaliteetne, siis ta annab meile kõik, mida me vajame ehitamaks üles suurepäraselt tervet ja õnneliku keha.

20 aastat puuviljadel on olnud suurepärane reis. Ma olen sel reisil palju õppinud ja teinud tähelepanekuid.

SÖÖ ROHELIST!?

Ma ei vaidle vastu, et rohelisel on roll meie tervises. Ütleksin vaid, et see toimib, kui teile meeldib roheline oma loomulikus, töötlemata olekus st hakkimata, segamata, maitsestamata, blenderdamata, kuumtöötlemata, mahlastamata. Kui roheline meeldib teile sel terviklikul moel, siis järelikult on seda teile vaja.

Kui roheline maitseb teile ainult töödelduna või tundub roheline teile maitsetu/ isegi ebameeldivana, siis püüab keha teile öelda, et see  toit ei ole sobiv. Kui toit on juba töödeldud, siis meie loomulikud instinktid enam ei toimi. Me ei saa järgida oma sisemist instinkti, mis viib meid antud ajahetkel selle parima vajalik toidu juurde.

Ma selgitaksin natuke oma tähelepanekuid, kuna paljud toortoidulised on kindlal arvamusel, et 100% puuviljadieet on kahjustav ja on kohustuslik süüa rohelist.

Oleme erinevad, seda küll. Ja kui me õpime oma keha tundma, siis leiame, et teatud puuviljade-aedviljade kombinatsioon sobib meie kehaga paremini, kui teine. Kõigist Looduse poolt loodud toitudest on puuvili inimesele kõige kergemini seeditav, puuvili vajab  seedimiseks kõige vähem energiat. Roheline seevastu vajab seedimiseks energiat üsna palju.  Tõelised herbivoorid (rohusööjad) näiteks nagu lehm ja kaamel on füsioloogiliselt valmis suure koguse rohelise seedimiseks. Need loomad seedivad rohelist kergemini ja omandavad sealt vajalikku efektiivsemalt. Olen ise selle poolt, et meie instinktid näitavad meile meie tegeliku toidu. Lastel on tavaliselt palju peenem ja teravam instinkt. Lapsed ka tavajuhul ei vali rohelist toiduks, eriti kui muud toiduvalikud on saadaval.  Kui suurte raskustega püüavad vanemad oma lapsi rohelist sööma panna. Isegi teised aedviljad (porgand, magus mais) on lastele palju maitsvamad ja meeldivamad, kui roheline.  Lapsed armastavad puuvilju, nad on väga rahul ka süües monopuuvilju – viinamarju, mangosid, õunu, banaane. Ma arvan, et kui last ei tõmba toidu poole selle naturaalses loomulikus olekus, siis laps lihtsalt seda ei vaja.  

„Söö oma rohelist“ öeldakse sageli lastele. Mulle tundub see survena ja jõu kasutamisena laste suhtes. Sundida last sööma midagi, mida täiskasvanud inimene peab „tema jaoks heaks“ – on minemine vastuollu Looduse endaga, vastuollu lapse loomuliku instinktiga.

Lapse toitmine ei saa ega tohi olla stressitekitav tegevus, see peab olema maailma kõige loomulikum tegevus.  Minu jaoks oli laste kasvatamine puuviljadega puhas õndsus – nad valisid neid puuvilju, mis neile meeldisid, nad sõid ainult siis kui olid näljased. Ma ei vajanud ei  hirmutamist, ei sundimist, ei altkäemaksu.

Inimese rinnapiim on magus nagu valminud meloni mahl.  See annab lapsele maitsepungad, mis põhiliselt otsivad magusat. Mulle endale tundub, et meie magus piim on üks märkidest, mis näitab meie puuviljatoidulist olemust.

Loomalapsed, kes on loomult herbivoorid, ei vaja mingit sundi rohu söömiseks. Kogu nende anatoomia toetab seda. Vasikal on mitmekojaline magu, spetsiaalsed bakterid, mis aitavad rohelist lagundada ja sellest ka vajalikku kätte saada.  Teised herbivoorid, näiteks jänesed, kakavad oma toidu välja söövad seejärel  väljaheiteid. Nemad saavad niimoodi oma rohelise seeditud. Ka näiteks koerad söövad sageli rõõmuga herbivooride väljaheiteid. Nad saavad juba seeditud rohelisest oma kasu kätte.  Usun, et herbivoorid peavad rohelist vastupandamatult maitsvaks. Neid ei ole vaja meelitada seda sööma. Nagu ka furgivoori (puuviljatoidulist) ei ole vaja meelitada sööma küpset mangot! Kui sa paned lapse rohelisse aeda koos jänese ja viinamarjadega. Siis laps sööb viinamarju ja mängib jänesega. Ja rohelist sööb jänes!!! Tunnen  instinktiivselt, et oleme loodud puuviljatoidulisteks ja mitte rohu või lihatoidulisteks. Muidugi on täna paljud puuviljad kasvanud kurnatud pinnases ja ei pruugi meile pakkuda parimat.

Kaltsium ja raud on sageli puudu. Kaltsiumi sisaldavad palju viigimarjad ja apelsinid. Rauda sisaldavad arbuusid, datlid, rosinad, aprikoosid, ploomid. Võimalik, et kasvades keskkonnas, kus ei ole sobivaid tingimusi puuviljade kasvatamiseks, on rohelist vaja.

Ise olen teinud veel tähelepanekuid – vajame rohelist, kui läheme tasakaalust välja ja sööme liigselt rasva avokaadode või pähklite/seemnete vormis. Selles olukorras aitab roheline tasakaalu taastada. Minu üks puuviljatoiduline sõber tavatseb rohelist süüa ainult siis, kui ta tarbib üle avokaadosid. Tarbides mahlaseid puuvilju, ei tunne ta vajadust rohelise järele.

Usun, et puuviljadel on  leebe energia ja puuviljatoidulised leiavad magusa harmoonia süües puuvilju.  Suur saastatus, alkohol, ravimid võivad lüüa tasakaalust niivõrd välja, et roheline aitab seda taastada. Seetõttu ongi puuviljad rohkem, kui ainult dieet. See on terviklik lähenemine elule. Kui soovid oma elu jagada alkoholiga, elada kiires tempos, stressirohkelt, siis jah muidugi, sul saab olema raskusi puuviljatoidulisena. Puuviljad ei toeta happelist ja kurnavat elustiili.

Üleminekuperioodil toortoidule või puuviljatoitumisele, aitab roheline puhastuda ja uuesti üles ehitada. Puuviljad on õrnemad ja peenekoelisemad, igal juhul mina usun nende suurepärasesse puhastusvõimesse.

Puuviljad on maagilised – iga viljapuu on huvitatud elu jätkamisest, seega annab ta parima toidu sellele, kes viib laiali tema seemneid. Puuvili  annab palju jõudu ja energiat, et  jõuda oma seemnega piisavalt kaugele ja hakata seal kasvama.

Puuvili on loodud meile maitsvaks ja meeldivaks. Kui ta ei maitse meile, siis me sülitame ta välja. Kui halvamaitseline toit on alla neelatud, kipub ta tagasi tulema, oksendamiseni välja. Seega on viljapuud teinud kõik, et nende vili oleks seemne edasikandjale maitsev. Ja samas hoolitsevad nad ka selle eest, et nende juured, lehed jm osad ei oleks maitsvad, pigem kibedad. Kui võtame ära lehed, võib taim kuivada, kui eemaldame juured ta sureb. Et me  korjaksime just vilja, kus on peidus seemned. Seemnedki omakorda on sageli mõrkjad, kibedad või mõnel juhul ka mürgised. Seda kõik selleks maagiaks, et sa seemet ei sööks, selle kuskile loodusesse viskaksid. Või pisikeste seemnetena alla neelaksid ja kuskil põõsas sõnnikuga maha paneksid.

Igal juhul on viljapuu huvitatud, et tema vilja söömine tooks parimat tervist sööjale. Sest ainult nii saab ta olla jätkusuutlik. Loomise maagia! Viljapuul saab vili kõige maitsvamaks ajal, kui seemned on täielikult valminud ja võimelised idanema. Seni kuni seeme ei ole valmis on ka vili toores ja meile mitte maitsev. Loomulikult ei ole kõik puuviljad mõeldud inimese jaoks. On väga mürgiseid isendeid.

Inimesed on LOODUSE OSA AGA MITTE SELLE KESKPUNKT. Seega ei pruugi kõik viljad olla meile head söömiseks, kui taim on leidnud parema viisi oma seemnete laialisaatmiseks ja taastootmiseks.

Usun väga tugevalt, et Loodus on loogiline, tasakaalus ja ratsionaalne, kõik juhtub teatud vajalikul põhjusel. Ta ei raiska oma elujõudu ning  puuvili on loodud kõige maitsvamaks ja tervislikumaks inimtoiduks kindlal põhjusel.

Paljud toortoidu suunad suplevad rasvas. Teatud toortoidu gurmee on väga rasvarohke. Sisaldades palju pähkleid, seemneid, õlisid, tahini, avokaadot.

Süües palju rohelist, tekib puudujääk kaloraažis, kuna roheline on äärmiselt väikese kalorsusega. Just see toob rasvad rohelise juurde. Madala kalorsusega roheline vajab rasva oma kaloraaži tõstmiseks.

Süües värsket puuvilja, on puuvili palju kõrgema kaloraažiga, me saame hoopis enam energiat. Kuna puuvili vajab seedimiseks vähe energiat, on ta heaks energiasüstiks.

Niisiis, kui me sööme puuvilju – kas me vajame siis rasvarohket toiduainet? Kas saaksime olla õnnelikud ja terved madala rasvasusega toitumisel?

Mina isiklikult olen elanud väga tervet ja õnnelikku elu madala rasvasusega ning mahlaste puuviljade dieedil. Olen olnud sageli 6kuulistel perioodidel, kui ma ei tarbi üldse oliive, pähkleid, avokaadosid. Sel ajal on minu nahk olnud suurepärane ja mitte üldse kuiv. Minu liigesed olid painduvad, ei tundnud kordagi, et minu kehas oleks puudu rasvadest. Mul ei olnud mingeid isusid rasvaste toitude järele. Mahlased puuviljad sisaldavad vähesel määral kõiki vajalikke rasvhappeid.  

Usun, et läbime oma elus erinevaid staadiume. Ja kui me puhastume ja sööma mahlaseid puuvilju, siis ei vaja me rasvaseid toite.

Meie kõigi kehad on alkeemikud! Keha võib muuta süsivesikud rasvadeks, mil iganes vaja. NII RASV KUI SÜSIVESIK SISALDAB KOLME ELEMENTI: hapnik, süsinik, vesinik. Seetõttu saab inimene ka rasva minna , kui sööb vähe rasva ja palju rafineeritud –kontsentreeritud süsivesikuid (jahu, jahutooteid, kristalliseeritud suhkrut). Me ei pea sööma rasva, et saada energiat. Me ei pea sööma rasva, et toota oma kehas rasva. Lehmad, herbivoorid, nad söövad rohtu, mille rasva sisaldus on väga väike. Kuid nad annavad oma vasikatele 4% rasvasusega piima. Ta ei pea sööma rasva, et seda piima toota. Tema keha toodab seda ise. Meie ei saa rohelisest sellist kogust energiat nagu lehm. Meil puudub selleks vastav anatoomia. Tulles tagasi inimeste juurde, arvan ma , et rasvased toidud, eriti soojas kliimas, aeglustavad keha ja vaimu, nüristavad meeli. Paljud toortoitlased söövad palju rasva, kuid see, et toit on toores ei tee toidust automaatselt tervislikku toitu.

Arvan, et igat liiki rasv, nii toores kui küpsetatud, on omamoodi sõltuvus.  Ja mitte niivõrd füüsiline sõltuvus, vaid vaimne. Rasvane toit annab meile turvatunde. See turvatunne hõlmab ka nüristunud meeled ja arusaamad, et me ei tunneks, et me ei saaks aru … Rasvane toit annab meile ka „täiskõhutunde“, mida me seostame küpsetatud toiduga. Puuviljad jätavad meid “kergeks“ ja energiaga täidetuks. Meil on vaja liikuda eemale sellest nn „täiskõhu“ tundest, mis meie arvates kuulub söömisprotsessi juurde. See ei ole alati lihtne, kuna nn täiskõhu tunde olemasolu on meisse programmeeritud juba lapsest saadik. Me saame süüa puuvilju piisavalt, et täita oma kehalised toitainelised vajadused, kuid ei saa täita ehk maha suruda oma emotsionaalseid vajadusi. Siit tekivadki raskused. Me  otsime võimalust peita, suruda alla oma emotsionaalsed vajadused/hirmud.  Ja seetõttu, tunneme ennast puuviljadega „küllastumata“ või „näljastena“. Seda seni, kuni oleme veel sisse söönud avokaadosid või pähkleid. Seega ei ole küllastumise tunne pelgalt füüsiline, vaid pigem vaimne, emotsioonid mängivad suurt rolli. Vahel, me ei ole veel valmis heitma endalt „rasvase turvalisuse kaitsvat lina“, kuid me võime ennast avada mahlastele puuviljadele. Üks kord, teine kord ja nii edasi ning lõpuks eemaldudes vaimsest näljast rasva (turvalisuse) järele, suudame nii füüsiliselt kui vaimselt rahulduda kergema, maitsvama, mahlasema toiduga.
Kui oleme näiteks energeetiliselt väga heas vormis – armununa või väga huvitavat tööd tehes – siis on teil meeles, kui vähe vajasime turvatunnet toidult? Vajasime võib-olla üldse vähe toitu, olles ometi energeetiliselt tugevad.

Kindlasti on avokaadod suurepärane üleminekutoit ja kasulik toit neile, kelle kehakaal kipub liigselt langema. Avokaadodel on omadus aeglustada või peatada puhastusprotsess/elimineerimine, mida mõningatel juhtudel on väga vaja.

Kui keha on puhastunud, võib avastada, et tõmme rasvaste toitude poole on palju väiksem. Ja kui neid ka süüakse, on rahulduse jaoks vaja palju vähem.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.