Pavel Sebastjanovitši loeng toortoidufestivalil Elja Tarkusteaias

Paveli (48 aastane) loengut ma tõlkisin sünkroonis st tema rääkis veidi ja mina kohe tõlkisin. Tegin seda vene keelest esimest korda ja tuli väga hästi väljaJ. Ma olen väga tänulik Simonale ja Antol Sügisele, kes olid sealsamas lähedal ja mind teatud sõnadega välja aitasid. Ja ka paarile kuulajale, kes aitasid tõlkida küsimusi eesti keelest vene keelde. Tuleb öelda, et selline pingeline tõlkimine aitab väga hästi loengut kuulataJ, mõte ja tähelepanu peab kogu aeg olema toimuva juures.

Teadmiste ja uuringute koha pealt rääkis mulle Paveli naaber (kes oli ka festivalile tulnud) järgmist: „Las ma räägin sulle Pavelist, ta ise on liiga tagasihoidlik. Pavel on hästi põhjalik, kui ta loeb mõne akadeemiku raamatu läbi, siis ta kirjutab omale küsimused välja. Läheb Moskvasse või Sankt Peterburi, paneb ennast akadeemiku juurde vastuvõtule kirja ja küsitleb akadeemikuid.“

Peale loengut ma ütlesin Pavelile, et tema loeng oli väga hea ja hoopis teistmoodi kui ameeriklastel. Pavel ütles, et kui Victoria Boutenko tuli Venemaale ja ta kuulas Paveli juttu, siis Boutenko ütles Pavelile, et Ameerikas ei ole nii põhjalikke lektoreid. Ja Pavel lisas, et Ameerikas on pigem emotsionaalsed kõnelejad selliste hüüdlausetega: teeme ära… tervis…loodus…suurepärane…hakkame pihta… jms. Eks ta nii enamjaolt olegi, see ei tähenda nüüd, et teisi ei kuulagi. Ikka kuulame aga väga hea on vahepeal teisest kultuurist, hoopis teise vaatenurga alt asjale läheneda… Mulle väga meeldis:).

Seni kuniks ma saan kätte Pavel Sebastjanovitši täpsema loengukonspekti audiosalvestise, panen siia kirja mõningad huvitavamad märkused:

Pavel siis oma tavatoitumisega ja tavahaigustega jõudis lõpuks punkti, mida kirjeldas nii: „See, mida ma peeglist nägin, ei meeldinud mulle enam…“.

Proovis erinevaid paaste. Kuivpaastu (ei toitu, ei vett) tegi läbi 3,5 ja 8 päevase tsüklina. 8 päevane kuivpaast toimus Karpaatides paastulaagris. Pavel sõnade järg on kuivpaast selline metsik protsess: 3 päeval tundis ta kuidas seest kõik põleb, hommikuti Karpaatides käies ja loodust vaadates tekkis tugev ühtsustunne loodusega. 4-5 päeval heitis ta hommikuti rohule (Karpaatides olevat pehme rohi, kus on väga vähe putukaid) ja keha oleks nagu joonud seda hommikukastet endasse. 8 päeval oli aga tunne, et sellest seisundist ei tahagi väljuda. Seetõttu pidas Pavel kuivpaastu teatud narkootilise mõjuga tegevuseks.

Paastust väljatulekul kasutab alati porgandimahla.

Veepaastu puhul kasutas ta vene paastuarsti soovitusi, et välja tuleb paastust tulla siis, kui sülg hakkab voolama. 21 esimesel veepaastu päeval sõitis ta rongis ja nägi unes, et on punase laudlinaga kaetud laud, uhked lauanõud ja tema istub seal ja sööb kana. Ta ärkas üles ja terve paadi oli voolanud süljest märg. Tundus nüüd olevat õige hetk paast lõpetada. Kana talle aga rahu ei andnud, aeg-ajalt hakkas ta unes nägema kord kana-kord kala. Lõpuks läks ta turule, ostis ühe stauriidi, küpsetas selle ja sõi ära – peale seda kadusid kõik taolised unenäod ja kadusid ka isud. Sarnast soovitust annab ka üks vene paastuarstidest, kes märgib, et kui teid kummitab mingi kindel isu, siis ostke 1 kilo ja sööge see ära.

Vene arst Marva Ogonjan paastumetoodika kaasab taimetee 1tl meega. Sel juhul aitab meega tee säilitada paastu ajal töövõimet. St veepaastul tekib mingite päevade pärast nõrkus, kuid kui on meega tee, siis töövõime säilib.

Paar esimest aastat sõi Pavel hulgaliselt puu- ja aedvilju. Kui tema toortoitumine hakkaks häid tulemusi andma, läksid toortoidule üle ka tema perekond: vanemad, vend ja naine. Kuid peale mingit perioodi, vajus pere toortoitumine ära. Seda eelkõige sotsiaalsetel, ühiskondlikel põhjustel. Peale paari aastat hakkas menüü muutuma igavaks, siis ostsid nad kuivati ja blenderi ning tegid toortoidu roogasid. Talvel sõi varasemalt apelsine-mandriine, kuid praegu on hakanud meeldima kapsas: lillkapsas, brokoli, tavaline kapsas. Talvel sööb rediseid, rõikaid, kapsaid, tomateid. Õli ei tarbi, soola ei tarbi. Õli ja soola kohta märkis, et kasutada ainult, kui maitseainet. Pähklite kohta märkis, et talle meeldis väga arahhis (maapähkel) ja alguses sõi seda iga päev 200-250g. Alguses leotas, hiljem, kui keha harjus, sõi kuivalt. Mingi aja pärast pähklikogus vähenes. Nüüd iga päev pähkleid ei söö ja kogus ei ületa enam 100-150 grammi.

Kaalu tõstmise kohta ütles Pavel, et on kaks võimalust: kas tegeleda spetsiaalse füüsilise treeninguga  või võtt oma menüüsse küpsetatud aedvili. Toortoitlased sageli kortsutavad kulmu, selle soovituse peale, kuid Pavel sõnas, et kõige olulisem on see, kas sa peeglisse vaadates endale meeldid. Ja kui mitte, siis tuleb midagi ette võtta. Samuti märkis ta, et kui soovitakse ilusaid lihaseid, siis need arvuti taga ei kasva.

Kuidas alustada? Mõlemal päeval rõhutas Pavel, et toortoit ei ole alustamine vaid lõpetamine. Kuid ta tõi välja kolm kõige olulisemat aspekti st söö nii nagu sa sööd, kuid jäta menüüst välja:

1.     Transrasvad – muundatud taimsed rasvad, kuumutatud taimsed rasvad st margariinid, fruktureeritud rasvad, tahkestatud taimsed rasvad, hüdrogeenitud rasvad (http://et.wikipedia.org/wiki/Transrasvad)

2.     Kõik sünteetika sh ka ravimid, tabletid.

3.     Fruktoos – st ERALDATUD, ISOLEERITUD fruktoos, mida kasutatakse peaaegu kõigis tööstuslikes toodetes: jookides ja magustoitudes. Fruktoos saadakse maisist ekstraheerimisel. Ja on väga kahjulik substants, kuna fruktoos suures koguses organismis ei kutsu esile insuliini tootmist ja läheb edasi maksa (ainult maks on suuteline fruktoosi lagundama), kus tekib sama reaktsioon, mis piiritusele. St tekivad triglütseriidid (rasvad), vabaneb ka kusihape ja vabad radikaalid. PUUVILJADES on fruktoos seotud koos glükoosi ja kiudainega ja sellist reaktsiooni ei teki. Puuviljades on enamjaolt vesi, fruktoosi vähe – võrreldes sellega, et puuvilju süües saame fruktoosi võibolla keskmiselt 15 g, tänases tavatoidus tuleb seda päevas ca 55g. Mul ei ole moment teada vene allikat – ma küsin need allikad Pavelilt üle, kui ta jõuab tagasi koju. Praegu võib endale asja selgemaks teha siit http://www.health.harvard.edu/blog/is-fructose-bad-for-you-201104262425

Kui te muidugi olete need kolm asja menüüst välja jätnud, siis ega peale puu- ja aedviljade suurt enam menüüsse ei jäägiJ.

Pavel rääkis, et tema raamat on kirjutatud toortoidu eufooria seisundis ja suurelt jaolt juba vananenud. Kuid ta on jätnud oma raamatu üles veebilehele, kuna toortoiduga alustavad inimesed võibolla vajavad seda emotsionaalse purskega kirjutatud teksti oma tee alustamisel. Mil moel siis eufoorias? St, et toortoitumise alguses nähes ja tundes kõike seda positiivset, mis ilmneb tervises, on tahtmine seda kogu maailmale kuulutada, kõigile rääkida, kõiki veenda.  Siis aga toimub teatud kainenemine ja sa tõmbud tagasi, hakkad tegelema ainult iseendaga. Ja niipea, kui sa tagasi tõmbud, hakkavad sind ümbritsevad inimesed sinuga toimunud muutusi märkama ja hindama ning tulevad ise küsima. Pavel on saanud nüüdseks juba mitu ringi tagasisidet oma raamatule ja seega teab ta lugejate kirjade põhjal, kuidas ja kui erinevalt toortoit võib mõjuda. Toortoitumist ei ole vaja üle idealiseerida. Sest on olemas piisavalt inimesi, kes on jätkuvalt terved ka ilma toortoitumiseta.

Juhtumeid oli vapustavaid:

Üks mees, kellele arstid 51 aastaselt enam elulootust ei andnud. Oli kodus ratastoolis ja vaatas nüri pilguga enda ette, kui tema seest tuli hääl: „No mis sa ennast ise terveks ei ravi“. Mess mõtles – no kuidas ma peaks ennast ise terveks ravima. Hääl vastas: „Aga kuidas sa oma hobuse terveks ravisid?“. Ja mehele tuli meelde, et üks tema hobustest oli väga haige ja ta nägi, kuidas hobune hakkas metsa poole minema. Ta läks hobusele järgi ja nägi, et hobune sõi takjaid. Sõi 2 päeva ainult takjaid ja … sai terveks. Mees otsis takjad ja sõi ainult takjaid … ja sai terveks. Nüüd on ta 80 aastane ja tervendaja. Korjab takjaid, laseb läbi hakklihamasina, kogu tema külmkapp on takjaid täis. Igale inimesele, kes tema juurde ravile tuleb – annab ta takjaid – olenemata diagnoosist. Ja kõik tema patsiendid on saanud terveks:).

Arstide kohta märkis Pavel, et tuleb olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik soovituste koha peale. Pavel ütles: „Te peate väga tähelepanelikult suhtuma näiteks toitumissoovitustesse ja ravimiskeemidesse, sest see, mida arst teile soovitab on  tema elul põhinev. Seega veidi aja pärast hakkate te välja nägema nagu see arst. See käib ka muude soovituste kohta. Järgides kellegi soovitusi, hakkate mingi aja jooksul välja nägema nagu soovituse andja.“

Paveli korraldatud toortoiduliste arstide telekonverentsil oli kolm toortoidulist arsti. Üks immunoloog Ukrainast, kes nüüdseks küsib igalt tema juurde tulevalt patsiendilt kõigepealt: „Mida te sööte?“

Uroloog Moskvast, kes seletab oma patsientidele: „Teil on kaks võimalust: lühike ja kiire – tablettide tee. Sel juhul jõuate alati minu juurde tagasi. Ja teine võimalus – looduslik, naturopaatia tee. See on pikk tee, kuid ainult sel juhul on võimalik saada terveks:“ Uroloogia puhul märkis see arst, peab olema ka selge, et uroloogiline ja reproduktiivsüsteem kehas ei ole esmase tähtsusega (st kehale ei ole nii oluline, et te jääksite rasedaks, palju olulisem on, et süda tuksuks). Seega, kui te hakkate toortoidu ja elustiiliga ennast ravima, siis uroloogilised probleemid on keha jaoks viimases järjekorras. Tervenemine võtab aega.

Küsimusele, et kui toortoiduga on kadunud võime rasestuda, ütles Pavel: Siis minge tavatoidule tagasi.“:) Miks te lähete toortoitule? Kas te olete rahul? Pavel küsis korra vastu, et : „milleks kaua elada? – Ma ei mõtle siin, et hakkan kohe surema, vaid rahulolu ja elurõõm on olulisemad kui pikk iga. Eesmärgiks ei peaks olema eluea pikkus, vaid rahulolu eluga“

Kunagi ühel loengul ta märkis, et Winston Churchill elas 90 eluaastani ja kui temalt küsiti, mis on tema pikaealisuse saladus, siis ta vastas:“ Havanna sigarid, hea konjak ja mitte ainsatki sportlikku treeningut.“ See oli mõeldud naljana – kuid hiljem saatis üks kuulaja talle täpsemaid fakte. Esimene infarkt oli Curchillil 50 aasta vanuses, märgitakse, et tema tervis oli nõrk (raske kopsupõletik 1943). Peale 78 eluaastat olnud insulti, olid tal rääkimis- ja käimisraskused. Kuni oma surmani elas ta ainult tugevate ravimite abil.

Mehelike võimete kohta vastas Pavel: Et nii nagu oli, nii on ka jäänud“:), kuid lisas, et kirjade põhjal, mis on kirjutatud: need, kellel olid prostata või potentsi probleemid, need on saanud toortoidust palju abi.

Küsimusele millist parasiitide tõrjet olete kasutanud, vastas Pavel, et ei kasuta. Pavel märkis: „Üks minu toortoiduline sõbranna armastab ennast väga diagnoosida. Iga natukese aja tagant läheb ja laseb omale mingeid analüüse teha. Iga kord leitakse mõni parasiit – seejärel teeb ta puhastuse. Peale teatud aega ilma parasiidita, tuleb parasiit tagasi. Lõpuks lõi ta käega – kui see parasiit peab seal olema, siis las ta olla.“ Lisas veel, et tuleb aru saada, et nii candida kui parasiidid tulevad ainult sel juhul, kui on midagi süüa.

Vett lisaks Pavel eriti ei joo, regulaarselt destilleeritud  vee joomist kasulikuks ei pea. Puu ja aedviljad sisaldavad ca 80% vett, seega tuleb kehasse piisavalt vett. Juua tuleb  siis, kui on janu.

Liha- ja piimatoodete kahjulikkusest, eriti, mis puudutab võõraid valke ja baktereid meie kehas, räägiti põhjalikumalt. Ma ootaks selle ümberkirjutamisega seni, kuni ma saan täpse sõnastuse.

Laste ja toortoitumise kohta märkis: "Toortoidul lapsed on kuni 8 eluaastani väiksemat kasvu võrreldes toortoitumisega, järgi võtavad kasvus 12-14 eluaastaks, 18-20 on eakaaslastest pikemad, kuid kaal on alati tavatoidulsitega võrreldes väiksem." Pavel märkis, et tema painduvus on paranenud ja tema pikkus, mis oli tavatoidul 173 cm, on nüüd 174cm.  

Küsimusele, mis puudutas teismelisi ja rämpstoitu, vastas Pavel järgnevat: „Kui mina oma poegadele (22 ja 19 eluaastat) räägin, et kuulge posid, no mida te endale sisse ajate, siis nemad vastavad: sa vanamees ära õienda siin, kui meie 40 saame, siis oleme ka toortoitlased.“:)

Iga inimene on individuaalne, igale sobib oma tee. Kui tekkis küsimus: kui tihti peaks toortoitlane sööma, vastas Pavel järgmist: „Ma olen kokku puutunu paljude toortoitlastega ja neil kõigil on oma teooria, kui tihti peab sööma. Üks ütleb, et iga 2 tunni tagant. Samas minu üks tuttav Moskvast sööb üks kord kahe päeva jooksul ja ta on selle teaduslikult ära põhjendatud. Teaduslikud põhjenduse on ka kõigil teistel. Siit ma olengi aru saanud, et neil inimestel on lihtsalt ena jaoks leitud optimaalne neile sobiv variant. Ja ka teil seisab ees leida omale kõige sobivam meetod.“

Kui ma elasin Moskvas, siis minu naabriteks olid kaks 90 aastast vana  naist, kes sõid ainult makarone ja viinereid. Värsket praktiliselt mitte midagi. Kuid toimisid nii öelda nälja piiril. Kui juua AINULT lehmapiima, siis keha suudab selle seedimisega hakkama saada. Kuid kui juua piima vorstileivale peale, siis tekivad probleemid. Nii, et tavatoit toimib normaalselt, kui seda süüa nö väga vähe ja üksluiselt st ei segata kokku paljusid erinevaid toiduaineid.

Pestitsiidide, tooreste viljade, kemikaalide kohta ütles Pavel: „Tuleb aru saada, et alati on kõige parem süüa oma kasvatatud vilju, kuid kui neid ei ole, on poest saadav piisav. Üks uuring, kus analüüsiti 12000 toiduainet keemia sisalduse suhtes näitas, et number üks mürgistusega on ookeanikala, teisel kohal kanaliha, veidi ruumi ja siis kõik ülejäänud lihad, siis tuleb suur-suur vahe ja alles siis tulevad aed ja puuviljad. Kui teie menüüst on väljas transrasvad ja sünteetika, siis pestitsiidid puu- ja aedviljadel ei ole tervist mõjutavad.“

Allergia on loomse valgu kehasse panemise tagajärg. Haigus on keha reaktsioon toidule. Üks naine sünnitas lapse ja lapse 2 eluaastal avastasid arstid, et maks ei tööta. Oli vaja doonorit. Esimese sobivuse doonor oli ema. Ema analüüsimisel leiti aga, et emal on hepatiit (maksahaigus). St ema ei teadnud sea, ei tundnud aga raseduse ajal ema haigused mõjutavad last tugevalt ja laps sündis kahjustatud maksaga. Ka laste vähid on ema kehade tugeva saastatuse tagajärg.

Räägitakse, et inimene peaks sööma valku, mis on ehituselt talle sarnasem. Seega parim toit inimesele oleks inimene? Kaelkirjak peaks sööma kaelkirjakut, elevant elevanti, lõvi lõvi, kits kitse? Kuid loomariigis ei süüa liigikaaslasi. Elevant saab oma massi rohust, lõvi rohusööjast loomast.

Piimatoodete kohta küsiti ja vastus oli järgmine: piimatooted ei ole head, piimatoodete väljajätmine on koheselt tervises positiivseid tulemeid andev. Kui tegemist on loomuliku kõva juustuga st juust on naturaalselt paari aasta jooksul muutunud kõvaks ja kollaseks, siis seal tootes on valk täiesti lagundatud ja see on rohkem mikrobioloogiline toode. Või on järgnevalt ohutu – kuna see on puhas rasv.

Ma kirjutan kunagi pikemalt sellest loomse valgu kehas käitumisest, kui ma saan kontrollida audio pealt üle.

Vaktsineerimine – kahjustav, ei soovita.

Teaduse poole pealt tõi ta näite, et uued suunad avaldatakse ja saavad laiemale rahvahulgale teatavask 40-60 aasta pärast. Näiteks kuulus vene teadlane Ugolev(ma kindlasti täpsustan teadlase infot, vene keeles http://livelymeal.ru/teoriya-ugolev/), kes kirjutas toidust, loomsest valgust jne rääkis oma uurimustest ja tööst 1960 aastatel. Ülikoolide arstiteaduskonna õpikutesse ilmus see tekst 2003 aastal. St et 2020 ja edasi hakkab see jõudma arsti teadmistesse. Seega, kui te jõuate oma otsimistega otse värskete teaduslike allikateni, siis saate ka aru, miks teised ja eriti arstid seda ei pruugi teada. 

Ei ole võimalik nö parandada mikrofloorat või krendada selle muutusi - mikrofloora ongi sinu toit. St, kui sa hakkad sööma teisiti, on kohe ka teine sinu mikrofloora. Bakterid liiguvad kehas vabalt, enamik bakteried, mis piimadoodetega tuleb ei ole meile sobilikud/omased bakterid. 

Teeseen - seni kuni seda juua, seni on need baketerid meie organismis. Kui järgi jätta, nad kaovad. 

Mida sa ka ei usuks: teeseent, šungiiti jne - sinu usk annab sellele jõu.

Vitamiin B12 - vitamiini B12 peaülesandeid on kudede taastamine. Seetõttu on teda lihasööjatel suures koguses, kuna nende koed kahjustuvad kõige enam ja nad vajavad pidevat taastamist. Bakterioloogia on toortoidulisel korras ja seega B12 piisavalt.