laupäev, 22. veebruar 2014

Kolmas peatükk Stolbovi raamatust: kuidas ma endale uued hambad kasvatasin

On taas järjejutu aeg:). Ma juba olen kohanud sooviga raamat kohe otsast lõpuni läbi lugeda ja teada saada just lõpp - see viimane harjutus. Kuid keha uuenemine käib ikka läbi paljude etappide ja kiirustada ei tasu ... 

KOLMAS PEATÜKK
Kogume energiat, saame lahti üleliigsest kaalust
Iga ühiskonnas elava inimese peamine probleem on selles, et tal pidevalt ei jätku energiat. Siin on kaks olulist põhjust: esiteks – energia saamiseks on kanalid suletud; teine – raiskame seda igasugu jama peale, ainult mitte sinna, kuhu vaja. 

Ühest suurest meie energia kulutajast: televiisorist ja meediast oleme vabad, sest oleme eemaldanud (oleme ju metsas – eks ole?). Vaatame nüüd teist. Ja see on ebaõige toitumine …
Kohe alguses ütlen, et ei ole suuremat rumalust, kui hakata endale keelama kas magusat või rasvast või küpsetatut või veel midagi. Kõigepealt vägistame organismi toppides sinna sisse kõike tobedust ja siis istume dieeditama ehk jätame talle vajaliku andmata. 
Meie keha, just nimelt, see kohmakas, tülikas, uimane keha, teab seal kuskil sügavas sisimas väga täpselt, mida just tema vajab.  Ja ta saadab meile isegi signaale. Kuid me vaatame televiisorit, lobiseme telefoniga, loeme ajalehte, tegeleme keelepeksuga – ühesõnaga liugleme kuskil pinnal, selle asemel, et sissepoole minna. Parem on vaikuses. Parem on looduses. Ja kuulata … 
Millest alustame?! Kahjuks, nälgimisest. Kiiremaid mooduseid, mis paneksid keha mitte sosistama, vaid karjuma, ei ole. Niisiis, kui olete suitsetamise maha jätnud, andke omale vaba graafikuga päev. Seejärel 33 tundi nälga. Ja aega ei hakka arvestama sellest ajast, mil te hommikul viimasena sõite, vaid sellest hetkest, mil tühjendate soolestiku.   
Kui te ei ole suitsetamist maha jätnud, siis enne nälgimist tuleks palju juua. Vähemalt 2 liitrit. Parem, kui veel rohkem. Ja seejärel 33 tundi – 33 piinarikast tundi iseendaga. 
Kui te olete tundmatusse hüppamise jäik vastane, teile ei meeldi suured eksperimendid ja ekstreemne suunamuutus omaenese kehaga – siis võite minna pikemat teed pidi. Ja selleks on: nädala jooksul süüa allpooltoodud süsteemi järgi.  
Hommikul: puder ükskõik millisest täisTERAviljast (mitte helvestatud). Parem keeta see veega ja ilma suhkruta. Kuid muidugi ilma fanatismita – kui on tugevalt vastumeelne, siis sööge nii nagu meeldib. 
Lõuna: Ükskõik milline toit, millega olete harjunud. Kasvõi liha, kasvõi seened, mis iganes. Kuid sellises mahus nagu tavaliselt. Mitte rohkem! 
Õhtu: tee, kompott, kissell, mahl, või muu mittealkohoolne jook. Nagu kombeks öelda – õhtusöök anna vaenlaseleJ.  
Ja sellise toreda menüüga tuleks nädal aega elada. Selle aja jooksul, uskuge mind, organismil on piisavalt võimalusi valmistamaks teid ette minu fraasiks: „ Millest alustame? Nälgimisest!“ See tähendab tuleme tagasi selle koha juurde, kus alustame 33 tunnist nälga ilma külmkapi ja pliidita.  
Kas pidasite selle katsumuse vastu?!!! No, mis siis ikka …. Läheme edasi ….
 Võtke välja kogu söök, mis teil kaasas on. Kui midagi ei ole, tuleb sõita turule-poodi ja osta väikeste koguste kaupa, kuid kogu sortiment … mida vähegi võimalik osta on. Ja hakkate eksperimenteerima: hammustate ühest asjast väikese tüki ja mälute aeglaselt. Mälute ja ei kugista alla. Mälute ja mälute. Edasi on kolm varianti: 1) toit ISE sulab suus ja läheb süljega alla; 2) toit peenestub selle määrani, et on võimalik ta alla neelata – st on vaja väikesed jõupingutused; 3)  on tahtmine see, mis suus on, välja sülitada…

On selge, mis toimub esimesel juhul – see toit on kehale väga vajalik; teisel juhul – võib süüa väikestes kogustes ja kolmandal juhul – võiks loobuda. 
Selle meetodi miinuseks (ja samal ajal ka plussiks) on see, et mingi teatud aja jooksul taastub kehas nii tasakaal ja sellist kontrolli on vaja läbi viia IGA KUU või kuu aja pärast küsib keha teisi toiduaineid.  Järele kontrollitud.
Niipea, kui lubate oma kehal ette öelda, mida ta soovib mingil ajahetkel, siis te lakkate raiskamast energiat toidu ümbertöötlemiseks, et „saada“ ebavajalikest toitainetest kätte vajalikud ained. 
  Järgmine samm on väljast vaadatuna lihtne, kuid paljudele sisemiselt väga raske. Lähete peegli juurde, vaatate ennast ja ütlete: „Ma armastan oma keha“. Ütlete kuuldavalt. Ja usute seda.  Võite mitte kahelda: teie keha, ükskõik kui paks, rasvunud või kõhnunud, kondine ta ka ei oleks – on see ideaalne teatud kindlate ülesannete täitmiseks just sel praegusel hetkel. SEL PRAEGUSEL HETKEL on keha teile vajalik just sellisena nagu ta on. Hakkate oma keha armastama praegu ja sel juhul võib ta muutuda ja transformeeruda teie soovi kohaselt tulevikus. Leppige endaga, võtke ennast omaks. Ja siis laske käiku kavatsus – eesmärk, millisena teda soovite keha näha …  Küll näete, õige toitumise korral (siis kui keha ise otsustab, mida ja kuna süüa), läheb keha ideaalsesse seisundisse paari-kolme kuu jooksul.   
       …Veel üks asi toidu kohta! Ma kirjutasin juba, et taigas olles oli mul söömisega väga raske olukord. Vähe sellest, et mäluda polnud millegagi, ei olnud ka mäluda midagi! Paljuski päästis mind ootamatud leid. Jälgede järgi märkasin, et ühe teatud kindla koha peal – paari kilomeetri kaugusel minu hütist – käib karu. Mul ei oleks kunagi elus olnud julgust elusa karu järel käia ja teda passida, kuid ühel korral nägin ma järgmist pilti:  päntjalg seisab jões, võtab midagi põhjast ja sööb. Kui ta ära läks, läksin ja uurisin selle paiga läbi. Kilomeetri jagu mööda jõge üles, seisid kaldal seedrid. Tuul raputas valminud käbid alla jõkke, kus need põhja vajusid. Kohe mesikäpa söögilaua juures oli barjäär, mille taga auk. Ja sinna auku need mahalangenud seedrikäbid kukkusidki.  Ronida  oma nõrgestunud organismiga iga kord jäisesse vette, oli mulle liiast.  Õnneks oli minu hütis ämber ja nöör ning nagu vanamees võrguga saatsin ämbri vette, ootasin, kuni see vajub ja tõmbasin saagiga välja. Ma püüdsin pähkleid! Nii, et kuu aja jooksul koosnes minu menüü peamiselt seedripähklitest.  
  Mäletades hästi seda, kuidas minu vanaisa tegi seedripähklitest omale ravinastoikat (ta võttis koorega pähklid ja valas piiritusega üle. Mingi aja pärast omandas piiritus konjaki värvuse – samal ajal osutusid pähklikoored seest tühjaks. Minu jaoks oli see üks lapsepõlve võlutrikk), sellega ravis ta paljusid haigusi ja võib-olla seega mängisid ka seedripähklid väikest rolli minu hammaste taastumises.  
  Kuid, ma olen teemast kõrvale läinud! Tahan veel kord südamele panna raamatu aegsalt ja tähelepanuga lugemist. Kui te ei ole suitsetamist maha jätnud ega kaalust vabanenud aga kavatsete edasi lugeda, siis ma ütlen teile – lõpetage! See on mõttetu. Kui teil ei ole kaht olulist omadust: kannatlikust (et peatuda iga peatüki järel) ja tahtejõudu (et vabaneda kahjulikest harjumustest või liigsest kaalust), siis teil ei ole mõtet raisata aega ka uute hammaste kasvatamisele. Usk, tahe ja kannatlikkus – on selle protsessi edukuse alus.   
Tuleme tagasi kööki. Täna on terve päev minu laual seisnud taldrik kuivatatud aprikooside, mõned pähklite, rosinate, õunade, pirnide, tumedate ploomidega … Alati mõned taldrikud nende delikatesside väikeste portsjonitega.  Ja päeva jooksul ma alateadlikult panen suhu ühe või teise magusa pala. Nii imelik kui see ka ei ole, osaliselt asendab selline söömine mulle lõunasöögi, kuid ometi ma tunnen palju enam energiat, kui varasematel aegadel. Olen hakanud vähem sööma, vähem magama. 
  Selleks, et veel täpsemalt aru saada, kuhu meie energia kaob, tuleb teil ennast käsile võtta ja lugeda järgnevat: 
NELJAS PEATÜKK

  Õpime kuulama oma keha

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar