pühapäev, 23. veebruar 2014

Kuidas üks arst oma paljudele haigustele head teed soovis - MD Hawkins


Varasemalt on MD Hawkinsist juba pikemalt kirjutatud - lühidalt kordan, et arst-psühhiaater Hawkins elas pikka töörohke elu ja suri 85 aastasena septembris 2012, kirjutas mitmeid raamatuid praeguses hetkes olemisest, egost jms. Arstina oli tal suur praktika haiguste ja haigustest tervenemise alal. Hoolimata oma haiguste pikast nimekirjast oskas ta 50dal eluaastal endast üles leida selle, mis ravib ja edasi elas ta ilma medikamentideta, eridieetideta, lisanditeta, haiglaravita  veel üle 30 aasta. 

Ma ei saanud aru kaua aega sellest, miks selline lihtne teadmine iseenda jõust nii raske on - eriti noortele inimestele. Miks iga hinna eest otsitakse rohtu, mis kiiresti ja kergesti probleemi või haiguse kaotaks.  Veel jõudsid (ja ma väga tänan, et inimesed mulle nendest juhtumitest kirjutasid) minuni kohe mitu ülimalt huvitavat tervenemist vähist. Haiged kes olid juba nii lõpusirgel, et mingit lootust ei olnud. Ja nad ei muutnud oma toitumist. Kuid nad ei surnud.
Üheaegselt leidsin ma sellele vastuse kahest allikast: Eckhart Tolle ütles oma loengus, et täielik alistumine praegusele hetekele on võimalik alles siis, kui sa oled kannatanud piisavalt - kui sul on kannatamise mõõt täis. Ja teine tuli dr Luule Viilma raamatust, kus ta märkis, et inimene ei pruugi tahta sinu head, ta tahab oma halba. Ja mõtteravi ei saa toimida, kui sa vajad veel kannatusi. Ehk sul on õigus õppida kannatuste kaudu. Olla haige, kasvõi surra, valutada ja piinelda seni, kuni õpid aru saama. Kui kogemused kannatusest toovad sulle teadmise.
Ju ta nii ongi. Sa oled tulnud siia kogemusi saama ja keegi ei taha teiste sõnade järgi elada täiuslikku ingellikku elu algusest lõpuni. Sestap on meis tung midagi teha, eksida, eksimusi parandada. 
Kas see puudutab kuidagi toortoitumist? Aga ikka:). Eks siis kogu see tunente-emotsioonide-mõtete möll sul ju ei lase leppida kerge, lihtsa, muutmata toiduga. Geneen Roth kirjutas väga ilusasti - sa võid jumala leida oma taldrikult -  kui täie teadlikkusega vaatad, mis seal on. Täieliku kohaloluga....

MD D. R. Hawkins kirjutab ise enda kohta nii: 

Elava vastuvõtu osaliseks on saanud minu enesetervendamine ja ma olen seda mitmetes loengutes jaganud.
Nii elavad näited, kui ka kliinilised uuringud kinnitavad, et inimeste enamik korratusi allub teatud printsiipide järgimisele. Paljud haigused on võimalik tagasi pöörata.
Paradoksaalselt, väga tõsiste haiguste puhul, kus kõik lootused on kaotatud – alistumine täielik, toimub väga kiire vastusreaktsioon ja siin on saadud ka parimaid tulemusi. Seda võib-olla seetõttu, et inimesed on lõpuks lasknud asjad vabaks ja muutunud mahedalt mõistlikuks. See tähendab jõudnud staadiumisse, mida Thomas Kuhn nimetab „paradigma nihkeks“, mis on siis tahtmine näha kõiki asju teistmoodi ja olla avatud meelega. Ja vahel on vaja tugevat valu, tõsist haigust, kannatust, hirmuga silmitsi seismist, et lõpuks ometi lasta juurdunud uskumustel minna ja avaneda tõele. 
Mul oli nii palju haigusi ühel ajal, et on võimatu neid kõiki isegi meeles pidada. Kõik haigused ilmnesid 50 eluaastaks.:
ü  Migreen. Krooniline ja sage.
ü  Sulgunud kuulmetõrid. Piinavad kõrvavalud.
ü  Lühinägelikkus ja astigmatism. Määratud trifokaalid.
ü  Sinusiit; nina tilkumine; allergiad
ü  Dermatiit, erinevad tüübid
ü  Podagrahood. Vajalik kepi kaasas kandmine. Range dieet.
ü  Kolesterooli probleemid. Veel rangem dieet.
ü  Kaksteistsõrmikuhaavand. Krooniline 20 aastat, ei allunud ühelegi medikamendile.
ü  Pankreatiit
ü  Gastriit; atsidoos; veel rangem dieet
ü  Koliit
ü  Divertikuliit. Vahetevahel koos veritsusega, mis vajasid hospitaliseerimist ja vereülekannet
ü  Alumise seedetrakti häired. Soovitus operatsiooniks
ü  Artriit kaela piirkonnas. Neljanda kaelalüli nihkumine.
ü  Alaselja sündroom, vajalik kiropraktiku ravi
ü  Raynaud tõbi (vibratsioonihaigus). Tundetus ja gangreeni alguse märgid sõrmeotstes.
ü  Keskeakriis. Külmatunne kätes ja jalgades, energia ja libiido kaotus. Depressioon
ü  Pilonidal tsüst seljas. Eemaldatav ainult kirurgilisel teel.
ü  Bronhiit ja krooniline köha
ü  Ülitundlikkus mürgisele luuderohule. Nahk lõhenes igal aastal.
ü  Atleedi jalg.
ü  Kõõm
ü  Kõhre põletik
ü  Hammaste ja igemete probleemid. Soovitatud kirurgile sekkumine

Täiesti arusaamatu, kuidas keha suutis veel nii hästi maailmas toime tulla. Iga neist haigustest nõudnuks eridieeti ning lehtsalat ja porgand olid ainsad ohutud toidud. See viis 12 kg kaotuseni, mille tagajärjel nägi keha välja kõhnunud ja jõuetu. Mõned sõbrad tunnistasid, et arutasid - kaua selline keha vastu peab ja pakuti 53 eluaastat.
Sisemine küsimus oli: Kuidas saab edukas, kõrgema haridusega spetsialist edukalt maailmas funktsioneerida, elada tasakaalustatud elu. Kui teda on hoolikalt psühhoanalüüsitud ja eksperimenteeritud paljude teraapiate ja ravivormidega, miks ta ikka veel haige on? Haige tegi füüsilist treeningut, puusepatööd, nikerdamist, arhitektuurilist disaini. Vaimne elu oli aktiivne, 2 tundi meditatsiooni iga päev: hommikul ja õhtul. Lõputud vaimsed tehnikad: enesehüpnoos, makrobiootika, refleksoloogia, iridioloogia, polaarsusteraapia, afirmatsioonid, astraalprojektsioonid, grupiteraapia, lõdvestumine jne.
Mis võiks olla vastuseks sellele kummalisele paradoksile, et inimene, kes proovib kõiki neid tehnikaid, teraapiaid ja ravimeetodeid, on ikka haigusi täis? Kuidas on võimalik, et see inimene on ikka veel võimeline edukalt toimima ja tegutsema, seda hoolimata pidevast valust? Vastus tundub olevat: väga tugev tahe. Sellise tahtejõu puhul, kui tunne on alla surutud, siis ta ka jääb alla surutuks.
Teatud hetkest alates rakendati mõlemad nii alistumine kui „A Course in Miracles“ igapäevasesse ellu. Töine aeg võimaldas väga vähe vaba aega mõne uue tehnika proovimiseks. Õnneks Miracle Course puhul praktiseeritakse päeva jooksul ainult mõningaid lauseid. Tehnika olemuseks on süütunde vabastamine andestamise protsessi kaudu. Alistumise tehnikat sai samuti kasutada vaikselt sisemise protsessina kogu päeva.  Kaks asja töötasid koos. Alistumine ja andestamine toimisid päevas üheaegselt. Nüüd, kus meel teadis, kuidas leevendada sisemist pinget, hakkas välja voolama igasugust prügi! Ja ülikülluses! Mõtted ja tunded, mida sai vaevu märgatud nende toimumise ajal, tulid nüüd taas välja. Elu oli nii hõivatud, et ei olnud piisavalt aega nendega tegelemiseks. Lahtipakkimise protsess aga muudkui rullus rohkem laiali.
Üks kohene avastus oli, et IGA negatiivne tunne või mõte on saadetud süütundest ja see süütunne on niivõrd kõikehõlmav, et seda on pidevalt allasurutud. Ja ei ole sellist asja nagu lihtsalt viha. Tegelik tunne on viha/süütunne. Süütunne on aga iga kord, kui meil on kellegi suhtes kriitiline mõte. Meele poolne pidev maailma kritiseerimine ja hukka mõistmine on jätkuva süütunde allikaks. Süü ise tekitab negatiivse tunde ja negatiivne tunne omaette tekitab süütunnet. See on surmav kombinatsioon, mis tekitab väga palju haigusi.
Süütunne on nii kõikehõlmav, et mida me ka ei teeks, kuskil meie meeles on meil ikka tunne, et peaksime seda tegema teistmoodi. Oleme elanud koos sellise koguse süütundega, et me isegi ei tunne seda enam ära.  Ja kuidagi on see süütunne meele poolt projekteeritud ümbritsevasse maailma. Sellepärast enamik inimesi vajabki „vaenlast“ – objekti, kellele projekteerida oma sisemine süütunne. Siit on ka türannid saanud oma võimu – manipuleerides inimeste süütunnetel. 
Avastasin ka „põlguse“ tunnete vastu. Vasaku ajupoole domineerimine  eelistab kõike loogilist, ratsionaalset, mõistliku ja tunded on muidugi selle kõige vastandiks. Siit meesšovinismi idee, et emotsioonid on naiste, laste ja loomeinimeste rida.
Letting-go tehnikaga töötamise alguses oli vastuseisu periood ja ma tegelikult vihkasin tundeid ning kogesin  õudust nendega tegelemisel. See nõudis enesekontseptsiooni nihet, kuna oli tugev samastumine intellektiga. Varsti läks kergemaks – oli arusaadav, et igaüks on mõtlev/tundev organism. Ainus võimalus vabaks minna laskmisega oli tunne ära tunda ja vabastada. Füüsiline seisund paranes.
Tehnika kasutamisel seedetrakti alumine osa paranes ise mõne päevaga. Operatsioon tühistati. Paljud sümptomid, mis olid olnud aastaid, isegi aastakümneid, hakkasid vähenema oma intensiivsuselt ja esinemissageduselt. Migreen jäi harvemaks. Alaselja valud kadusid. Keha tundus kergem ja tugevam.
Seejärel ootamatu kriis, mis tõi kaasa intensiivse emotsionaalse surve. Divertikuliit tuli tagasi mitmetes vormides ja tugeva veritsusega. Nüüd tekkis jõuline sisemine otsus: „ See värk kas töötab täielikult või üldse mitte.“ Niisiis, selle asemel, et minna haiglasse ja peatada verejooks, oli täielik alistumine. Kõik aistingud, mis alakehas tekkisid, said tunnetatud ja vastupanust loobutud. Neile ei antud nime ega pandud pealkirja. Mõtete ja sõnade asemel, oli üksolemise tunne aistingutega, krampidega, valuga. Ei mingit vastuseisu aistingutele, ükskõik kui tugevaks need muutusid. Olles terav kui habemenuga, sai iga aisting ja tunne ära tuntud ning alistatud. See kestis 4 pikka tundi. Neljanda tunni lõpus veritsemine lõppes, krambid kadusid ja divertikuliit oli paranenud. Hilisemalt olid väiksemad kordused; kuid igat neist sai koheldud täpselt sama moodi ning hilisemalt kõik vaibus ja kadus. Alistumine läbis kõrgeima testi. See oli edukas seal, kus kõik muu läbi kukkus.
Järjest edasi praktiseerides hakkasid kaduma ka kõik teised tervisehädad.
Aja jooksul asendas kogemus „teadmine“  mõtlemise. Teadmine tuli täiesti teistmoodi. See lihtsalt oli olemas  äratundmise jaoks. Ühel hommikul peale ärkamist oli lihtsalt „teadmine“, et mürgine luuderohi ei ole mulle enam ohtlik. Muidugi oli ka selge, et „mürgine luuderohi“ oli iseenesest uskumuste süsteem ja programm. Igal juhul oli olemas teadmine, et on immuunsus luuderohu vastu, isegi siis, kui läksin välja, puudutasin seda, mängisin sellega, istutasin potti.
Teine juhtum „teadmisest“ oli ühel hommikul, kui ootamatult teostati putukatõrjet. See kutsus minus esile palju aastaid mitmeid tugevaid allergiaid ja migreeni. Just sel päeval teadsin, et olen immuunne putukamürgi vastu. Kõndisin seal ringi ja hingasin täiesti vabalt ning seejärel tundsin sellist vabanemise tunnet. Kui suurepärane on olla vaba  ja kogeda meele jõudu. Ei ole mingit põhjust olla maailma ohver või ori.
Sama asi juhtus kõrge kolesterooliga.  Kui uskumus ja kontseptsioon sai tühistatud, sain piimatooteid süüa ilma igasuguste negatiivsete mõjudeta. Fakt, et vereproovid näitasid järjest alanevat kolesterooli. Toidu talumatused ja allergiad kadusid. Siis võttis veel ühe aasta, et kaoksid hüpoglükeemia ja suhkru ainevahetuse häired. Tugeva stressi korral, eriti füüsilise pingutuse korral, tulid suhkru probleemid tagasi, eriti kui magusat sai söödud koos kohviga.
Peale aastaid ülirangeid piiranguid, võisin tagasi pöörduda oma tavapärase dieedi juurde. Nii vabastav oli süüa seemnetega toiduaineid. Kokku läks hüpoglükeemia kadumisele paar aastat ja siis ma sain süüa kõiki maiustusi, mis olid olnud aastaid keelatud.
Kogu keskea sündroom oli loomulikult samuti uskumuste süsteem. See sai tühistatud ja toimus alistumine. Külmus kadus jalgadest ja kätest. Väsimus, depressioon, ärrituvus kadusid samuti. Füüsiline vastupidavus kasvas ja võime teha füüsilist ööd oli peaaegu piiramatu.
Pilonidal tsüsti uskumus sai alistatud. See kadus 6 nädalaga. Kuulmetõri, mis alati lennusõitude ajal sulgus, põhjustas tugevat valu paremas kõrvas. Võttis 2 aastat, et see ennast ise terveks raviks. Toimus jätkuv sellega seotud mõtete ja tunnete minna laskmine. Samal ajal visualiseerisin kõrva kanalit normaalses seisundis. See oli ka ainus terviseprobleem, mille korral kasutasin visualiseerimist. Kahe aasta pärast oli kõrvaprobleem igaveseks kadunud ja mitte kordagi enam ei ole rõhu muutus probleeme tekitanud.
Kadusid kaelavalud, mis tegid võimalikuks tantsimise. Alistades igasuguse vastupanu kaelavalu osas hakkas tantsimisel  keha ise panema ennast sellistesse asenditesse ja liigutustesse, mis korrigeerisid kaela. Nagu oleks tegutsenud mingi sisemine kiropraktik.
Vibratsioonihäire sõrmeotstes, mille tõttu ähvardas gangreen, taandus ise. Mustjas värv kadus ja sõrmed olid taas roosat värvi. Põletav valu sõrmeotstest kadus. Tundlikkus tuli tagas. Märgin vaid seda, et selleks ajaks olid sõrmed juba nii tundetud, et ei olnud võimalik keerata raamatu lehti.

On üks vana uskumus, mille järgi arvatakse, et kõõma võib saada kaasa juuksurisalongist ja veel üks, et atleedi jala võib saada hotellitubade põrandatelt. Nende uskumuste tühistamisel kadus atleedi jalg. 


PEAMISED PRINTSIIBID:
ü  Mõte on „asi“. Tal on energia ja vorm
ü  Meel oma mõtete ja tunnetega kontrollib keha; selleks et keha ravida, on vaja mõtted ja tunded muuta.
ü  Sellel, mida hoitakse meeles, on kalduvus väljenduda läbi keha.
ü  Keha ei ole tõeline ise; see on nagu nukk, mida kontrollib meel.
ü  Uskumused, mis on ebateadlikud,  võivad avalduda haigusena, isegi juhul, kui sul ei ole meeles, et oled need uskumused omale „ostnud“.
ü  Haigus on reeglina keelatud ja allasurutud negatiivsete emotsioonide tagajärg + mõte, mis annab sellele spetsiifilise vormi.  (näit. teadlikult või ebateadlikult on üks haigus eelistatum kui teine).
ü  Mõtteid põhjustavad allasurutud ja tagasi hoitud negatiivsed tunded. Kui tunded vabaks lasta, siis tuhanded ja miljonid selle tunde poolt aktiveeritud mõtted kaovad samuti.
ü  Me alistume ehk loobume tundest sel viisil, et lubame tal olla ilma hukka mõistmata, vastu seismata, keelamata. Me lihtsalt vaatleme seda, uurime seda ja lubame endal seda tunnet tunda ilma, et sooviksime midagi muuta. Valmisolekuga loobuda tundest, jookseb see mingi aja jooksul tühjaks.
ü  Tugev tunne võib korduda, mis tähendab, et tuleb veel rohkem ära tunda ja alistuda
ü  Tunde loovutamise korral, tuleb vabastada mõnikord seotud emotsioon näit. „Ma ei tohiks seda tunnet tunda“
ü  Tunde vabastamisel on mõnikord vaja ära tunda ja samuti vabaks lasta selle all olev „pistis“ näit. elevus vihastamisest või teatud nauding abitu ohvrina olemisest
ü  Tunded ei ole tõeline  ise. Tunded on programmid, mis tulevad ja lähevad. Tõeline sisemine Ise jääb alati samaks; seega tuleb loobuda ennast samastamast jooksvate tunnetega kui iseendaga
ü  Ignoreeri mõtteid. Nad on sisemiste tunnete lõputud väljendused.
ü  Ei ole oluline, mis elus toimub, hoia tähelepanu vankumatult negatiivsete tunnete loobumisel ja alistumisel niipea, kui need tekivad.
ü  Tee otsus, et vabadus on vajalikum, kui negatiivne tunne.
ü  Vali pigem negatiivse tunde loovutamine, kui tunde väljaelamine.
ü  Alistu, kui kerkib üles vastuseis ja skeptitsism positiivsetele tunnetele.
ü  Loovuta negatiivsed tunded, kuid jaga positiivseid tundeid.
ü  Märka, et minna laskmine on alati koos kõikehõlmava kergendusega sinu sees.
ü  Soovi loovutamine ei tähenda, et jääte ilma sellest, mida soovite. See lihtsalt tasandab soovitule tee teie juurde.
ü  Saa see „osmoosi“ teel. Pane ennast nende aurasse, kes tahavad seda, mida sina tahad.  
ü  „Sarnane tõmbab sarnast“  Suhtle inimestega, kes kasutavad sama või ligilähedast motivatsiooni, kes püüavad tõsta  oma teadlikkust ja terveneda.
ü  Ole teadlik, et sinu sisemine olemus on teada ja ülekanduv. Inimesed sinu ümber tunnevad intuitiivselt, mida sa tunned ja mõtled, isegi kui sa seda sõnadega ei väljenda.
ü  Püüa altkäemaksudele vastu seista. Mõned haiguse ilmingud võivad kiirelt kaduda; teised kaovad kuude või aastate jooksul (kui on väga krooniline haigus).
ü  Lase minna vastuseisul tehnikale. Alusta päeva sellega. Päeva lõpus võta aega, et vabaks lasta iga negatiivne tunne, mis on päeva tegemistest üle jäänud.
ü  Sa allud ainult sellele, mida sa hoiad oma meeles. Sa allud ainult negatiivsele tundele või uskumusele, kui sa teadlikult või ebateadlikult ütled, et see käib sinu kohta.
ü  Peatu – ära anna füüsilisele tasakaalutusele nime; ei ole vaja seda pealkirjastada. Pealkiri on terve programm. Alistu sellele, mida sa tegelikult tunned, aistingutele sinus endas. ME EI SAA HAIGUST TUNDA. Haigus on abstraktne kontseptsioon, mida hoitakse peas. Me ei saa, näiteks, tunda „astmat“. On väga hea küsida: „Mida ma tegelikult tunnen?“ püüa lihtsalt ennast sisemiselt uurida, aistinguid – suruv, rõhuv, pinges, pulseeriv, kraapiv. Näiteks ei ole võimalik tunnetada mõtet  „ma ei saa piisavalt õhku“. See on kontseptsioon, programm, mida nimetatakse astmaks. See, mida tegelikult tajutakse on pinge või ahenemine kõris või rinnus. Sama printsiip käib kõigi haiguste kohta. „Haavand“ on pealkiri ja programm ja niipea, kui me kasutame seda sõna, et väljendada oma kogemust. Isegi sõna „valu“ on programm. Tegelikkuses, me tunneme spetsiifilist keha aistingut. Enesetervendamise protsess kiireneb, kui me loobume siltidest ja nimedest erinevate kogemuste puhul.
ü  Sama kehtib ka meie tunnete kohta. Selle asemel, et panna pealkiri või nimi tundele, võiksime lihtsalt tunda tundeid ja lasta minna energial tunnete taga. Ei ole oluline nimetada tunnet „hirmuks“, kui ollakse selle energiast teadlik ja energia vabastatakse.



1 kommentaar:

  1. Ei saa jätta kirjutamata, et sarnaselt toimib kognitiiv-käitumuslik teraapia. Näiteks ärevushäire ravis rakendatakse täielikku alistumist oma tunnetele. Inimesed hoiavad oma ärevust aastaid või lausa kümneid elus nii, et tõrjuvad seda kõiksugu turvalisuskäitumistega (kuulavad rahustavat muusikat, joovad teed, ronivad mehele kaissu, võtavad rahusteid jne). Ja ärevus- ja paanika jäävad saatjaks igal pool. Kognitiiv-käitumuslikus teraapias õpetatakse, et sa pead kõik oma turvalisuskäitumised ära jätma ja vaatama, mis juhtub. Järgnev on lugu minu kogemusest. Olin hädas olnud paanikahäirete ja ärevusega 10 aastat. Tarvitanud rahusteid, antidepressante, käinud teraapiates, aga tervenemiseni ei jõudnud. Rahustitega surusin oma sümptomid maha, aga kui jätsin tabletid ära, siis oli õudus tagasi. Kuni leidsin netist infot, et antud häiret on edukalt ravitud kognitiiv-käitumusliku teraapiaga. Erilise usuta läksin kohale. Mulle räägiti, et kõik turvalisuskäitumised tuleb ära jätta, ei mingeid tablette, muusikat ega isegi mitte mehe kaisus olemist. Tuleb mitte tõrjuda oma ärevust, vaid lasta sel tulla ja vaadata, kuhu välja viib. Pean ütlema, et mitte esimesel korral ei olnud mul julgust seda ette võtta. Proovisin, ebaõnnestusin, proovisin uuesti... Need minutid ja tunnid olid kohutavad ja kindlasti väga arendavad. Ülalolev jutt üksi oma tunnetega olemisest ja alistumisega oli nii tuttav. Mis siis juhtus? Ärevus tõusis-tõusis talumatuse piirini ja siis hakkas vaibuma, kuni tuli uni. Loobudes vastupanust oli ärevus iga järgmise korraga väiksem - ei läinud enam piirini, vaid hakkas varem langema. Kuni aastaid kestnud tugevast ärevuse foonist sai väiksed ärevushoogude pojad, mis tulid ja läksid nagu pead läbivad tavalised mõtted. Ja ühel päeval avastasin, et mul ei ole juba nädalaid paanikahoogusid olnud, mõte, mis iseenesest kutsus välja paanikahoo, aga mis kadus kohe. Olles selle ise läbi teinud, saan öelda, et ainult viimases hädas on sul julgust sellele teele minna. Palju lihtsam on tõrjuda probleemi tänapäeva ravimitega. Kuid selleks, et saada terveks, pead kõigepealt oma Xanaxi tabletid ära viskama. Võimalik, et sama süsteem töötab ka teiste haiguste puhul. Olles ise väga sarnase kogemuse läbi teinud, ei pea ma seda üldse enam võimatuks.

    VastaKustuta

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.