laupäev, 21. november 2015

Seebita, sampoonita, bakteriterikas hügieeni eksperiment

Palju põnevat on minu õppekavas pakkumas Mikrobioomi moodul ja et omale mõisteid natuke selgemaks teha, tõlkisin ühe üsna head ülevaadet andva artikli.
Habras nähtamatu maailm on ääretult põnev - võimalik, et see artikkel aitab aru saada, millest me oleme ilma jäänud:). Ja tundub, et tänases üliarenenud ühiskonnas, oleme lasknud mugavust taga ajades käest suhted, mida me enam suutelised taastama ei ole. Kellel need on säilinud - hoidke ja austage:).
Artikkel on kokkuvõte New York Timesi artiklist, mille kirjutas J. Scott, kes osales heade bakteritega uuringus. 
J. Scott kirjutab: Kui ma mõtlen bakteritele oma nahal, siis enamiku oma elust olen ma neid maha nühkinud. Kuid hiljuti veetsin ma 4 nädalat neid enda sisse hõõrudes. Olin osaline Cambridges AOBiome uuringus, testides elusat bakteriaalset nahatoonikut.   Toonik nägi välja, maitses ja lõhnas nagu vesi, kuid iga korgile vajatus AO+ pudelist sisaldas miljardeid Nitrosomonas eutropha – lämmastikku oksüdeerivad baktereid (AOB). Neid leidub kõige enam poris ja töötlemata vees. AOBiome teadlased oletavad, et see bakter elas kunagi meiega väga õnnelikult koos seni, kuni me hakkasime seda seebi ja šampooniga maha pesema. Nimetatud bakter toimib nö sissemonteeritud puhastajana, deodorandina, põletikuvastase toime ja immuunsüsteemi võimendajana, toitudes meie higi lämmastikust, muudavad nad selle nitritiks ja lämmastikoksiidiks.
Spiros Jamas, uurimisrühma juht, annab mulle jahutatud pudeli seguga. „ See on AOB“, ütleb ta. „Nad on täiesti kahjutud.“ N. eutropha eluspüsimiseks tuleb seda hoida jahedas. Mul tuleb seda bakterilaust 2 korda päevas pihustada  näole, peanahale ja kehale. Iga nädal annan ma proovid, mille analüüsimisel saab näha, kas minu mikroflooras toimuvad muutused. 
Kuigi enamik mikrobioomi uuringuid on keskendunud soolestiku tervisemõjutajatele, siis AOBiome on huvitatud sellest, kuidas manipuleerida varjatud organismide (bakterid, viirused, fungi) universumiga, millest kubisevad meie näärmed, juukse folliikulid ja epidermis. 
Jamas, biotehnoloogia doktorikraadi omav ettevõtja, kasutab AOB juures seepi kaks korda nädalas.  Jamie Heywood kasutab seepi 1-2 korda kuus ja šampooni 3 korda aastas. Kõige ekstreemsem on David Whitlock, Macchachusets Tehnoloogiainstituudi keemiainsener, kes ei ole AO abil dušši all käinud 12 aastat. Ta aeg-ajalt võtab nuustiku ja eemaldab nähtava mustuse, kuid kõik ülejäänu usaldab bakterite kolooniale. Ma kohtusin selle mehega. Olin talle piisavalt lähedal, et suruda tema kätt ja vestelda ning ei märganud mingeid „pesematuse“ märke ei visuaalsel ega haistmise tasandil.
Osaledes antud uuringus tahtsin näha, mida see bakter suudab teha ja kiiremate tulemuste jaoks loobusin oma seebist, šampoonist ja deodorandist. 
Bakteriga tutvumise lugu algas juba 2001 aastal, kui Whitlock kogus Bostoni lähedalt hobuse tallide juures pinnase proove. Paar kuud enne seda oli üks hobustega tegelev naine küsinud temalt: „Miks minu hobune armastab poris püherdada?“ Whitlock ei teadnud, kuid ta nägi siin võimalust muljet avaldada. .
Whitlock mõtles, kui palju suvel hobused higistavad ja arutles selle üle, kas mitte loomad ei püherda poris oma higistamisega toimetulekuks. Kas poris ei või äkki olla „hea“ bakter, mis toitub higist? Ta teadis, et on olemas bakterite klass, mis saab oma energia eelkõige lämmastikust mitte süsinikust. Seega võivad hobused (ja võib-olla ka teised imetajad, kes armastavad poris püherdada) olla selle bakteriga kaetud. 
Whitlock korjas oma näidised kokku, läks laborisse, kooris pori ära ja pani bakterid lämmastikulahusesse (et simuleerida higi). Tüvi, mis kujunes välja kõige tugevamini oligi lämmastikuoksüdeerija: N. eutropha. Nüüd oli üks võimalus, kuidas testida seda „puhastava pori“ teooriat: Whitlock pani bakteri vette ja pihustas omale pähe ja kehale.
Mõned nahabakteri liigid poolduvad iga 20 minuti järel; lämmastikku oksüdeeriv bakter on palju aeglasem, pooldudes ainult iga 10 tunni järel. Nad on õrnad olevused, seega otsustas Whitlock loobuda dušist, et simuleerida enne-seepi olevat elukeskkonda. Ta märkis: „Ma ei olnud kindel, mis juhtub, kuid teadsin, et tulemus saab olema hea.“
Nüüd olid needsamad bakterid minu nahal.
Ma hoiatasin oma sõpru ja kaastöötajaid oma eksperimendist ja selle üle tehti palju nalja – keegi jättis minu lauale pulkdeodorandi; inimesed hakkasid mind kutsuma „Teen Spirit“ (on sellenimeline film ja deodorant), kui ma palusin neil mind peale esimesi seebivabasid päevi nuusutada. Mitte keegi ei suutnud vahet tunda. Jättes kõrvale minu järjest mustemaks muutuvad juuksed, siis tegelikud muutused ei olnud nähtavad. Nädala lõpus nägi  Jamas suure rõõmuga, et analüüsid näitasid - N. eutropha oli leidnud ühe sõbraliku nišši minu bioomis ja hakanud minu pinnal kanda kinnitama.  
On teada tuntud tõsiasi, et väga paljud firmad on püüdnud bakteritele toetudes oma tooteid müüa. Tervisepoe nahahooldustoodete riiul sisaldas „probiootikumi kompleksiga“ niisutajat, seal oli Lactobacillus (liigi täpne nimi teadmata). Online turundus pakub näomaske, kreeme ja puhastajaid, püüdes ületada probiootikumidega jogurtite ja toidulisandite turgu. Siin müüakse isegi „külmutatud jogurtiga“ puhastuskreemi, mille teiseks komponendiks on laurüülsulfaat (lauryl sulfate), mis on väga tugev  detergent ja millega saab kasvatatud tervisliku bakteri eemaldada ülimalt kiiresti.  
Audrey Gueniche, L’Oréal uuringute ja innovatsiooniosakonna projektijuht märkis, et viimase aja „mikrobioomi hullustus“ on toonud põhjaliku pöörde naha tundmaõppimise ja oodatavate resultaatide suhtes.  L’Oréal on patenteerinud mitmed bakteriaalsed tooted kuiva ja tundliku naha tarbeks sh ka Bifidobacterium longum ekstrakti, mida kasutatakse Lancôme tootes. Clinique müüb tooteid Lactobacillus fermendiga, ja tema emaettevõte, Estée Lauder, omab patenti Lactobacillus plantarum kasutamiseks nahahooldusvahendis. Kuid on äärmiselt ebaselge, kas probiootikumid mõnes neis tootes nahale mingit mõju avaldada saavad: seda liiki baktereid ei elutse nahal suures koguses ja California Ülikooli mikrobioloog Michael Fischbach märgib, et see on üsna pentsik viis naha probiootiliseks muutmiseks. Ekstraktid ei ole elusad ja seega nad ei koloniseeri midagi. 
F.D.A.-l puudub „probiootikumi“ defineeriv regulatsioon ja ei ole mitte kunagi kinnitatud taoliste toodete kasutamist raviotstarbelistena. “Naha mikrobioom on kauge silmapiir“, märkis Fischbach. „Me teame väga vähe sellest, mis juhtub, kui asjad lähevad valesti ja kas bakterite kogumi parandamine parandab ka tõelisi probleeme.“
2 nädala lõpuks sain analüüsid, mis näitasid, et põhilised bakterite kolooniad olid enamjaolt tüüpilised ameeriklasele: Propionibacterium, Corynebacterium ja Staphylococcus, (S. epidermidis on üks vähestest Staphylococcus liikidest, mis resideerib nahal, seda kahjustamata). Testid näitasid ka sadu tundmatuid bakteritüvesid, mida ei olnud veel klassifitseeritud. 
Vahepeal hakkasin juba oma seebi-šampooni loobumise otsust kahetsema. Inimesed küsisid, kas ma olen „teinud midagi uut“ oma juustega, mis muutusid järjest tumedamaks rasust, mida minu peanahk jätkuvalt tootis. Magasin käterätt ümber padja ja märkasin, et väldin pidusid ja rahvakogunemistega seotud üritusi. Mürgitatud oma keha lõhnast, hoidsin oma käed tugevalt külgedele surutuna, et keegi ei tunneks minu kaenlaaluste lõhna. Üks sõber märkis tundvat sibula lõhna, teine „meeldivat kanepi“ hõngu.  
Kui külastasin jõusaali, siis vastavalt juhendile, pihustasin enne lahkumist ja uuesti siis, kui jõudsin koju. Tulemused: kui lasin vedelikul nahal ära kuivada, tundsin ennast paremini. Mitte küll veel lõhnatult aga paremini. Ja huvitaval kombel, minu jalad ei lõhnanud üldse. 
Minu nahk  hakkas muutuma paremaks. See muutus kuivast ja kestendavast järjest pehmemaks ja siledamaks.  Ja minu hormoonravist rikutud jume muutus puhtaks. Esimest korda minu elus, olid poorid kahanenud. Kui ma võtsin oma hommikust (ilma hügieenivahenditeta) 3-minutilist dušši, tulid mulle meelde kõik need antibiootikumid, mida ma teismelisena oma aknega naha pärast võtsin. Mis naljakas oli näha, et ainult bakteritest piisas. 
Dr. Elizabeth Grice, Pennsilvaania Ülikooli professor, kes uurib mikrobioomi osa haavade paranemisel ja põletikuliste nahahaiguste puhul, märkis, et kunagi aitab mikrobioom ravida paljusid haigusi. Need haavad, mis ei paranenud antibiootikumidega, tervenesid teatud bakteritüvega kokku puutudes. Ka keha lõhn võib eemale tõrjuda putukaid, seega hoida eemal malaaria.  
Julie Segre, National Human Genome Research Institute teadlane on spetsialiseerunud naha mikrobioomile ning märgib, et ekseemide ägenemiste ja Staphylococcus aureus koloonia suurenemise vahel on tugev seos.
Kui minu eksperiment hakkas lähenema lõpule, tundsin teatud tõrget vanade seebi-šampooni harjumuste juurde tagasi minemisel. Kuu varem olin pakkinud oma hügieenivahendid kotti ja pannud silma alt ära. Viimasel uuringu päeval otsisin koti välja, avasin ja nuusutasin selle sisu ja … kirtsutasin kogu selle keemilise lõhna peale nina. Peaaegu kõik siin kotis oli sünteesitud vedel pindaktiivne aines, mis koos laboris tehtud lõhna- ja niisutusainetega pidi andma hea lõhna ja niiskuse nahale, millelt ma tema loomulikud õlid maha pesin. Ma küsisin uurimisgrupilt, mis minu hügieenivahenditest on kõige enam „häid baktereid“ hävitav ja mulle öeldi üheselt - Sodium lauryl sulfate, esimene koostisosa paljudes šampoonides on surmav N. eutropha´le, kuid peaaegu kõik tuntud vedelad puhastusvahendid eemaldavad vähemalt teatud osa bakteritest. Kõige hullemad on muidugi antibakteriaalsed seebid, kuid isegi ainult taimsetest õlidest ja loomsetest rasvadest tehtud seebid puhastavad naha N. eutropha´st.
Tahked seebid ei vaja selliseid baktereid-hävitavaid komponente, nagu vedelad seebid, kuid need on rohkem kontsentreeritud ja rohkem aluselised – vedelseebid on lahjemad ja lähemal naha loomulikule pH´le. Mis on hea meie bakteritele? „Lühidalt öeldes, me ei tea,“ ütleb Dr. Larry Weiss

Lõpuks viskasin ma välja enamiku oma hügieenivahenditest ning ostsin lihtsa seebi ja lõhnavaba šampooni, mille koostisosade nimekiri oli lühike (kuigi sellest hoolimata väljahääldamatute nimedega). Siis läksin ma dušši alla ja nautisin seda pikalt. Üks nädal peale eksperimendi lõppu – ei leidnud minu naha proov mingit jälge sellest, et N. eutropha oleks kuskil viibinud. Mul oli võtnud kuu aega, et üles ehitada oma nahale bakterite kogukond ja võttis ainult kolm pesukorda, et see kaoks. Miljardid bakterid kadusid sama märkamatult, kui nad olid tulnud. Olin juba harjunud neid enda omaks pidama ja mina nad ka hävitasin.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.