Hullult õnnelik vol 2

 

Veel mõned katked Jenny Lawson raamatust „Hullult õnnelik“.

Kerge võib olla pakkuda pereliikmele või sõbrale rohtu külmetushaiguse vastu, kui näed teda palvikus hõõgumas, nohune nina punetamas või kõvasti köhimas. Kerge on sellega suhestuda. Palju raskem võib olla aru saada, kui väliseid tundemärke ei ole aga nagu Nesse oma raamatus „Hea põhjus end halvasti tunda“ märkis, et vaimsel haigusel on külmetushaigusega sarnaselt sümptomid, mida raske taluda.

Nii Lawson kirjutab:

„Aga ma pole katki,” selgitasin oma psühhiaatrile. „Ma lihtsalt ... Ma lihtsalt valutan ... seest. Ja kui ma välist kisun, siis tunnen end seestpoolt vähem puruks kistuna.”

Ja veel

„Tunnen vaid mõnikord, et ei suuda end vigastamast tagasi hoida. Mul oleks justkui keegi sees, kes peab mul peast nood halvad mõtted ära koorima ja teisiti sinna sisse ei pääse. Füüsiline valu juhib mõtted vaimselt valult eemale.”

Definitsiooni järgi tajub iga inimene mingil eluhetkel kurbust, pettumust, meeleheidet, mis ei kesta tavaliselt kauem kui mõned päevad. Mõnikord leidub nendele tunnetele põhjus, mõnikord mitte. Tavaliselt tullakse sellega toime ja ei vajata enam muul viisil abi. Depressioon ja ajutine masendus ei ole aga üks ja seesama. Depressiooni korral võib halb enesetunne püsida nädalaid või kuid ning negatiivsed tunded on nii tugevad, et hakkavad segama igapäevaelu. Võime nautida ja ümbritseva vastu huvi tunda on nõrgenenud, mõtteis valitseb lootusetus ning mitte miski ei paku rõõmu.

Lawson kirjeldab raamatus oma nägemust sellest, mis on depressioon ja mis seda ei ole:

„Okei. Depressioon on nagu ... see on nagu siis, kui kerid Wordi dokumendis väga tähelepanelikult sadu lehekülgi teksti läbi, et leida üks konkreetne lõik, mida sa pead muutma ja hakkad siis sinna sisse trükkima, aga satud hoopis automaatselt dokumendi lõppu, kuna unustasid kursori sinna paigutada, kuhu sa trükkima pidid. Ja siis peksad sa oma pead vastu lauda, kuna kaotasid täiega järje ära, ja su ülemus kõnnib sisse siis, kui oled oma pea parasjagu laua sisse istutanud, ja sa näed ta kingi oma selja taga, nii et ütled automaatselt: „Ma ei maga. Ma peksin lihtsalt pead vastu lauda, kuna keerasin midagi perse.”

„Oota. Ei. See pole see. Depressioon on nagu ... kui sul pole kääre tolle paksu plastikust turvalindi läbilõikamiseks, millega nood käärid, mille sa äsja ostsid, kuna sa ei leidnud oma kääre üles, on kinni seotud. Ja siis ütled lihtsalt, et „Perse kah” ja püüad kõikvõimalikke muid vahendeid, et kääre lahti saada, aga sul pole muud kui plastikust võinoad ja need ei tee midagi, nii et seisad köögis ja hoiad käes kääre, mida sa ei saa kasutada, kuna sa ei leia kääre üles, ja siis vihastad ja viskad käärid prügikonteinerisse ja magad nädal aega diivanil. Ja selline on depressioon.

Ei. Oota korra.

Depressioon on nagu ... kui sa ei taha enam juustu. Kuigi see on juust.“

 

"Okei. Las ma sõnastan selle ümber. Mõnikord on hull olemine deemon. Ja mõnikord olen mina deemon.

Ja ma käin vaiksetel kõnniteedel ja valjudel pidudel ja pimedates kinodes ja väike deemon jälgib seda maailma koos minuga. Mõnikord ta magab. Mõnikord ta mängib. Mõnikord naerab minuga koos. Mõnikord püüab mind ära tappa. Aga ta on alati minuga kaasas.

Arvatavasti oleme kõik mõnes mõttes kurjast vaimust vaevatud. Mõnel on selleks tableti- või veinisõltuvus. Teistel seks või hasartmängud. Mõne puhul on deemon enesehävituslik käitumine, viha või hirm. Ja mõned meist tassivad lihtsalt oma pisikest deemonit kaasas, samal ajal kui too meie mõistuses kaost külvab, kiskudes valla vanu tolmuseid halbade mälestuste kohvreid ja jättes nende riismed kõikjale vedelema. Ta kannab nende inimeste kesta, keda me oleme haavanud. Ta kannab nende inimeste kesta, keda oleme armastanud. Ja mõnikord, kui on kõige hullem, kannavad nad meie kesta. Need korrad on kõige raskemad. Siis näed end voodisse vangistatuna, kuna sealt tõusmiseks pole jõudu või tahet. Kui leiad end armsama peale karjumas, kuna ta tahab küll aidata, aga ei oska. Kui ärkad rentslis pärast seda, kui oled püüdnud valu – või siis tuimuse – minema juua või suitsetada või tantsida. Need on korrad, kus oled rohkem deemon kui sa ise."

Millest ei ole depressiooni puhul abi?

Kõik on erinevad, nii et parim asi, mis sa teha saad, on küsida konkreetselt inimeselt, mida ta vajab.

Näiteks mõned kirjutavad depressiooni või enesevigastamise vastu välja Jumalat. Arvan, et see võib tõeliselt toimida teistel peale minu. Mõned väidavad, et depressiooni saab „minema palvetada” või et see tekib, kui su elus pole piisavalt Jumalat. Ma proovisin korra Jumalat, aga hästi see ei lõppenud, nii et ma vähendasin annust ja järele jäi „Jama”. „Kelle jama?” küsisin. Keegi ei vastanud. Arvatavasti seepärast, et mul polnud elus piisavalt Jumalat. Keegi teine rääkis, et oma depressioonile alistumine jätab minust tänamatu mulje, kuna Jeesus suri selleks, et mina ei peaks kannatama, aga ausalt öeldes oli Jeesusel endal ka elus päris palju jamasid kaelas. Too kutt ju naelutati surnuks. Võin kihla vedada, et Jeesusest mööda kõndivad inimesed ütlesid: „Vau. Selle kuti elus oleks pidanud rohkem Jumalat olema.” Või äkki saatsid nad talle lihtsalt meile, kus kirjutatakse: „Loobu Jamast ja võta Jumal” või et „Jumal kuulab palvemeile”. Tal peab küll postkast ammu umbes olema, ja ongi vast parem, sest minu arvates pole närvidelekäivamat asja olemas kui see, kui keegi ütleb, et kõik oleks korras, kui sa oleks vaid parem palvetaja. Või kui sa rohkem naerataksid või lõpetaksid dieetkoola joomise.

Võin öelda, et „Ole lihtsalt rõõmsam” on peaaegu üleüldiselt kuulutatud maailma kõige kasutumaks depressiooniravimiks. See on sama asi, kui öelda inimesele, kellel on just jalad amputeeritud, et „kõnni lihtsalt pea selgemaks”. Mõned ei mõista, et paljude jaoks meie seast on vaimuhaigus pigem ränk keemiline tasakaalutus, mitte lihtsalt mõni „sinine esmaspäev”. Needsamad heasoovlikud inimesed ütlevad mulle ka seda, et ma ei lasegi endal terveks saada, kuni ma „lihtsalt rõõmsat nägu ei tee”. Siis kaalun küll nende käte otsastraiumist ja nende süüdistamist, miks nad oma maharaiutud käsi üles ei korja, et neid tagasi külge õmblemiseks haiglasse viia."

Kuidas sa nendega toime tuled, kes depressiooni ei mõista?

Vahel ütlevad inimesed: „Kuidas sul saab endast kahju olla, kui inimesed Gröönimaal nälgivad?” Mina vastan umbes nii: „Maitea. Anne?” Ja alati ei saagi võita, kuna hea enesetunde korral häbimärgistatakse sind samamoodi. „Kuidas sa saad naerda, kui teised inimesed Gröönimaal nälgivad?” Jällegi, ma ei tea. Ma ei küsi Gröönimaa nälgivatelt inimestelt, kuidas nad suudavad naerda, kui Rootsi rahval on vähk ja käed puudu. (Ma ei tea, kas see kehtib Gröönimaa või Rootsi kohta. Ma ei hoia geograafial silma peal.) Mõte on selles, et mõnikord juhtub kohutavaid asju ja mõnikord ei juhtu. Minu reegel on selline: „Naudi praegu mittekohutavaid asju, kuna kohutavad asjad on tulemas.” Ja vastupidi. See on lihtsalt elu põhitõde. Su pereliige on haige. Koera peab välja viima. Sa leiad muhu. Inimesed ütlevad, et ära söö gluteeni. Need asjad ei lõpe kunagi, nii et mine vooluga kaasa ja ära vabanda nälgivate inimeste pärast. Kui just sina neid ei näljuta. Siis peaksid täiega vabandust paluma.

Siis sellest, kuidas „kõik on hästi“ aga inimene „õnnetu“. Kas nii üldse tohib?

"Tõeliselt hirmutav on see, et mõnikord ajab täiuslikkus asjad hullemaks. Sa peaksid kurb olema, kui asjad on halvasti, aga kui oled kurb siis, kui sul on olemas kõik, mida sa peaksid väidetavalt soovima? See on täiesti halvav hirm. Miks ma end hotellitoa voodis kerra tõmban – liiga uje, et elu nautida? Miks ma tunnen end läbikukkuja ja petisena, kui minu auks on korraldatud vägev pidu? Kuidas ma saan end nii kohutava, haige, süüdlasena ja paanikast higisena tunda, kui asjad on nii täiuslikud?“

„Õpid hindama tõsiasja, et see, mis sind kannustab, on hoopis erinev sellest, mille üle sa teiste arvates peaksid rõõmustama. Saad teada, et on täiesti normaalne eelistada oma isiklikku ideed paradiisist (zombifilmidest säutsumine kassipoegadest teki alt), mitte kellegi teise ideed sellest, et kuulsus/jõukus/peod on tipp, mille poole me kõik peaksime püüdlema. Ja selles on midagi üllatavalt vabastavat.“

Väga imeline tundub olevat see Kaust 24:

„Mul on kaust pealkirjaga „Kaust 24”. Selles peituvad kirjad 24 inimeselt, kes tegelesid aktiivselt oma enesetapu planeerimisega, aga kes asja pooleli jätsid ja abi otsisid, ja seda mitte minu blogi lugemise pärast, vaid imeliste vastuste pärast hulgalt inimestelt, kes seda lugesid ja ütlesid „Mina ka”. Nad pääsesid tänu inimestele, kes kirjutasid oma isa või ema või lapse kaotamisest enesetapu läbi, ja kuidas nad teeksid ükskõik mida, et neile öelda, et nad ei usuks vaimuhaiguse valesid. Nad pääsesid tänu inimestele, kes pakkusid innustust ja laule ja laulusõnu ja luuletusi ja talismane ja mantraid, mis nende puhul aitasid ja võiksid ka võõrast abivajajat toetada. Täna elavad need 24 inimest ikka veel meiega, kuna inimesed olid piisavalt vaprad, et rääkida oma katsumustest, või piisavalt kaastundlikud, et veenda teisi nende väärtuses, või kes ütlesid lihtsalt: „Ma ei mõista su haigust, aga ma tean, et maailm on parem paik koos sinuga.”