Üks
reklaam ärritas – kuigi ei peaks. Aga ärritab. Aga ei peaks. Võib-olla seetõttu, et niivõrd
suurel pinnal mitmel korral lehe vahelt vastu vaatab... ehk vahepeatusena prooviks
maha teha - see tänases päevas hästi populaarne tegevus.
Aasta
tagasi kirjutasin blogis oma algava raamaturalli kohta, et kuigi alternatiivse
poole peal on populaarne a la „mida
arstid/teadlased sulle ei räägi“ lood, siis ma pakun lugemiseks just neid
tekste „mida arstid/teadlased räägivad“. Minu arvates on möödunud aasta 29 raamatus olnud väga huvitavat infot, mis on palju tõepärasem ja loogilisem kui kraadiga müügimeeste raamatutes.
Ei
ole tegelikult oluline, kas raamatu autori nime ees on prof. või PhD või dr. On
suurepäraseid teadus(aja)kirjanikke ja mõttetuid tiitliga müügimehi.
Asi
tundub minevat seda rada: kui tiitliga teadlane käib välja mingi teooria, siis
tavaliselt on ta teinud sel teemal uuringu või hakkab seda tegema. Kui uuringu
tulemus viitab väga uudsele või rabavale seisukohale, oodatakse teistelt
teadusringkondadelt katse kordamist ja samade vapustavate tulemuste saamist. Ja
kui see teoks saab, on rabav avastus sündinud.
Midagi
taolist juhtub meie igapäevaelus: ma pakun oma külalistele ülimaitsvat kooki –
no lihtsalt superhead. Kõik on vaimustuses ja küsivad retsepti. Annan retsepti (pähklid,
datlid, vanilje, mandlipiim) hea meelega ja külalised lähevad sellega koju, et
samuti oma peret ja tuttavaid maitsva koogiga kostitada. Üks sõber teeb
retsepti järgi aga kook ei tule sugugi välja, ta helistab mulle ja kontrollib
retsepti üle. Kõik on õige. Ta proovib veel ja siis veel ühe korra – no ei tule
välja. Siis helistab teine sõber, ka temal ei tule kook välja, ka tema on mitu
korda proovinud. Seejärel on nõutu kolmas ja neljaski külas käinud tuttav.
Samal ajal on nad jaganud retsepti veel mitme oma tuttavaga ja ka neil ei tule
midagi välja.
Kui
ühel retsept ei õnnestu, siis on võimalik, et tegemist kobakäpaga või lihtsalt
lohaka inimesega. Kui asi ebaõnnestub kümnel inimesel, võib päris kindlalt oletada, et
probleem on retseptis. Tuleb välja, et ma jätsin retseptis mainimata mee ja
kakaovõi aga võib olla ka jahu ja suhkru. Kook ei saagi selle algse retsepti
alusel välja tulla, sest ma ei tahtnud öelda, mida ma sinna kõike panin.
Sama
on teaduses – erakordsed väited nõuavad erakordseid tõendeid. Kui teadlane on
väitnud, et vot just selle tema loodud seguga terveneb haige hiir või inimene
silmapilkselt või nädalaga, siis ilmselgelt soovivad segu ka teised teadlased
uurida. Ja kordub sarnane stsenaarium: ühel grupil ei anna segu loodetud
tulemusi, teisel ega kolmandalgi mitte. Ja nii proovitakse segu mitut moodi,
kuid imetulemust ei saavutata. Kõiki teaduslikke väljakäidud väiteid peab saama
kontrollida – uuringutulemused peavad olema uuesti teiste poolt korratavad.
Sageli
ei tunnista sedasi ekslikku retsepti ehk erakordset väidet esitanud teadlane
oma vigu – sest sageli on ta oma segu juba reklaaminud ja müünud või on teda
esialgsete tulemuste eest avalikult tunnustatud. Selline avalik vabandus või
vea tunnistamine võrdub paljude jaoks enda lolliks tembeldamisega. Kuigi
teaduses on see kõige tavalisem väidete ja teooriate tõendamise protsess –
eksitakse lakkamatult, otsitakse ja parandatakse vigu. Eriti praegusel
innovatiivsel ajal, kus uut infot tänu tehnika arengule tuleb väga palju.
Mida
selline teadlane teeb, kui ta ei tunnista oma viga? Teda kritiseerib teravalt
teadusringkond, tema tulemused materdatakse maha, osundatakse tema ekslikutele
sammudele ja oodatakse parandusi. Aga
sageli juhtub hoopis see, et vihane või ka solvunud või hoopis ärisoone leidnud
teadlane pöördub rahva poole ja kirjutab laiatarbe raamatu „saladustest, mida
teie eest on varjatud“ ... „imerohust/vitamiinist/mineraalist/dieedist, mis
lahendab kõik probleemid“ ... „suurimast vandenõust teie vastu, millest mina
teid teavitan“ jms. Raamatus tuuakse ära, kuidas teised teadlased teda
kiusavad, kuidas tema segu tuhandeid elusid päästab. Igale sellisele autorile
tekib oma austajaskond. Sarnaselt
jalgpalluhuligaanidega, on erinevate kildkondade esindajad valmis üksteist
kividega surnuks loopima. Kraadiga inimene on õnnelik? Rahul? Vaevalt küll.
Ja
sellist illusiooni toidab ja nuumab ajakirjandus. Eesti igapäevastes
tavaväljaannetes kirjutavad ajakirjanikud on kas teaduslike meetodite osas
harimata või sõltuvad niivõrd reklaamirahast, et ka tõsisema artikli mõju
muutub nulliks.
Kui ma vaimustuksin mingist asjast - näiteks toortoidust - siis on muidugi hästi tore, kui ilmub PhD või dr. tiitliga inimese raamat, mis toortoiduga pakub "lahendust kõigile probleemidele ja teavet, mida arstid sulle ei räägi". Aga kui ma siia punkti seisma jään, mida teha siis paleo, keto, karnivooride PhD ja dr. raamatutega ja kinnitustega a la "taimetoit on suures jaos mõttetu ja tervist kahjustav". Kuidagi tuleb mitte meeldiv info ümber lükata.
Nii
ma siin hommikuti ajalehe abil pliidile tuld alla teen – Postimeest leht haaval
rebides satun kogu lehe suurusele reklaamile: „Lilleküla seltsi poolt tasutud
raamatureklaam“ pakub lugeda „suurima ja edukaima pseudoteadusliku pettuse“
kohta ehk Dr. Don J. Easterbrook selgitusi, et toimub kliima jahenemine ja
kliimamuutuste tegelik põhjustaja on päike.
Allpool
on kirjas veel: „Vaata raamatust joonis 163, lk 155. Hetkel toimub üleminek
soojalt faasilt jahedale. Oleme just sisenemas päikese suurde miinimumi, mis
ennustab järgmiseks mitmekümneks aastaks jahenemistrendi!“ Tõesti? Jälle?
7 miljardit inimest, kes pole just loodusega tasakaalukalt ümber käinud – ei mõjutagi midagi. Aga kes teab, kuidas selline mõte tekib.
Nagu
varasemalt kirjutasin, et tubakatööstuse ja fossiilkütuste tootjatel on
õnnestunud oma lobitööga tekitada mulje, et suitsetamise
kahjulikkus/kliimamuutuste inimtekkelisus on kuidagi kaheldav: Sellest ajast peale, kui ühe tubakafirma juht
saatis 1969. aastal välja oma kurikuulsa sisememo selle kohta, et „kahtlus on
meie toode, sest see aitab meil kõige paremini võistelda üldsusele pähe raiutud
faktikogumiga”, on olnud selge, mida tuleb teha: leia eksperdid, maksa nad
kinni, veena nende kaudu meediat selles, et lool on kaks poolt, promo enda
poolt suhtekorralduse ja lobitööga ning kasuta seeläbi tekkinud avalikkuse
segadust ükskõik milliste teadustulemuste kahtluse alla seadmiseks. Nagu
Oreskes ja Conway näitavad, kasutati seda strateegiat edukalt hilisemates
„teaduslikes” debattides Reagani strateegilise kaitse algatuse, tuumatalve,
happevihmade, osooniaugu ja Maa kliima soojenemise teemal. Selleks ajaks, kui
kliimamuutustest oli 2000. aastate alguseks saanud poliitiline asi, oli
suurfirmade rahastuse toel toimuv teaduse eitamine juba hästi õlitatud masinavärk:
palgatud eksperdid tegid libateadust, mille põhjal koostati jututeemasid ja
meeme, äraostetud üleskihutajad korrutasid neid teles ja levitasid
suhtlusvõrgustikes ning vajaduse korral taoti need kinni-makstud
reklaamikampaaniate kaudu avalikkusele pähe.
Teadlaste
ringis vaidlust kliimamuutuste inimtekkelisuse üle ei ole. On üksikuid
teadlasi, kes on pöördunud oma raamatuga rahva poole – et saada tunnustust
sealtpoolt.
Don Easterbrook (87), Lääne-Washingtoni
ülikooli emeriitprofessor, on propageerinud oma veendumust, et päikese ja
ookeanide looduslikud tsüklid põhjustavad järgmise paarikümne aasta jooksul
globaalset jahenemist ning see tasakaalustab CO2-st põhjustatud soojenemise. 2001. aastal teatas ta, et globaalne
jahtumine on algamas ja kestab järgmised 25 aastat. Easterbrook soovib
veenda globaalset soojenemist ignoreerima hoolimata asjaolust, et enamik
tema eakaaslasi, kliimateadlasi, sõjaväe- ja luureeksperte, tervishoiuametnikke
ja kindlustusfirmasid ootavad praeguste ja eeldatavate inimtegevusest tingitud
kliimahäirete tõttu suuri ühiskondlikke häireid.
Eksitakse
pidevalt. Teadus ei saa tõestada, et idee on tõene, vaid ainult seda, et see on
vale. Vigade parandamine on see, kuidas teadus liigub edasi. Kuid Easterbrook lihtsalt
ei eksi, ta kasutab andmeid lõdva käega.
2007. aasta konverentsil Easterbrook mitte ainult ei muutnud meelevaldselt graafikuid,
et muuta neis sisalduvat teavet, vaid tegi seda ka selleks, et minimeerida
tõendeid hiljutise globaalse soojenemise kohta. Ja see on juba akadeemiline
rikkumine. 28.12.2010 märgistas ta valesti eelneva 10 000 aasta temperatuuride
graafiku väitega, et enamik neist aastatest olid praegusest soojemad. Teda
teavitati tema veast, kuid ta keeldus oma andmeid parandamast. Hea teadlane
parandab ja õpib vigadest, kuid Easterbrookile on vigade parandus võõras.
Kliimamuutus on tõeline. Sellel väidavad osad vastu: "Jah, muidugi, kliimamuutus on tõeline. Kliima muutub ja on alati muutunud!"
Kui heita pilk mõnele inimtekkelise
kliimamuutuse alternatiivile, siis need on umbes
sellised: kliimamuutused ei toimu inimeste toodetud CO2 kõrgema taseme
tõttu. Ei, see juhtub Päikese või lihtsalt looduslike muutuste tõttu. Maa
soojeneb ja Maa jahtub. See on veidi soojenenud, kuid varsti jahtub uuesti,
nagu alati. Pole suurt probleemi ja me ei saa selle vastu midagi teha. See kõik
on looduse tegu.
Lihtsuse
mõttes on allpool toodud mõned populaarsemad kliimamuutuste „ekspertide“
minevikuennustused ja kuivõrd need täitusid. Paljud neist on aastate jooksul
julgeid ennustusi teinud.
Mõiste
"ekspert" on küll iseenesest vastuoluline, kuid allpool on kõige
"usaldusväärsemad" allikad, mitte mõne kuulsuse või poliitiku arvamus.
Selgub, et nende hulgas on palju
doktorikraadiga inimesi, kes soovivad kliimamuutusi ümber lükata. Kahjuks on
paljudel, kui mitte enamikul neist inimestest kogemused parimal juhul vaid
kaudselt kliimateadusega seotud ja sageli üldse mitte seotud.
"Päike
põhjustab kliimamuutusi ja järgmisel kümnendil on 2 kraadi võrra külmem."
B.A. geoloogias, naftakompanii tegevjuht, vähiuurija, (esitleb ennast kliimateadlasena)
- David Archibald - 2006
"Võib
juhtuda, et inimtegevus tõepoolest muudab kliimat, vähemalt osaliselt, kuid üha
rohkem on teadust, mis väidab, et päikesel võib olla suurem roll. Kui see seda
teeb, siis globaalne soojenemine tõenäoliselt peatub, nagu see näib olevat seda
teinud alates 1998. aastast, ja kui praegune päikeseplekkide tsükkel ei muutu,
võib tekkida jahtumine, võib-olla kiire ja tugev jahtumine. Järgmised viis
aastat näitavad meile palju. Sellistes tingimustes peaksime ootama ja jälgima."
Professor Geoffrey Kearsley, geograaf - 2008
"Paljud
eelretsenseeritud teadusartiklid uurivad praegu reaalset võimalust, et Päike
võib mängida peamist rolli kliimamuutustes." Meteoroloog Dave Dahl- 2008
Ilmast
ja kliimast: Ilm
tähendab atmosfääri hetkeseisundit ja kliima ehk ilmastu ilmade muutumise
kulgu pikemas plaanis. Ilma põhjustavad päikeseenergia mõjul ja aluspinna
koostoimel atmosfääris kulgevad füüsikalised protsessid. Kui atmosfääris midagi
tõsisemalt muutub, siis muutub ilm ja tasapisi ka kliima.
"Ma kahtlustan, et peamine tegur on Päikese erineva kiirguse
mõju." Pensionil USAF-i meteoroloog William “Bill” Lyons - 2009
"IPCC
[valitsustevaheline kliimamuutuste paneel] alahindab jätkuvalt ülekaalukaid
tõendeid selle kohta, et kümnendi- ja sajandipikkuses skaalas on Päike ja
sellega seotud atmosfääri pilveefektid vastutavad suure osa mineviku
kliimamuutustest. Seetõttu on väga tõenäoline, et Päike on ka 20. sajandi
soojenemise peamine põhjus, kusjuures inimtekkelised kasvuhoonegaasid annavad
vaid väikese panuse. Fred Singer - 2009 Report of the Nongovernmental International Panel on
Climate Change (NIPCC) avaldatud Heartland Institute poolt.
"Päike
võis kaasa aidata kuni 66% täheldatud 20. sajandi soojenemisest ja võib-olla
rohkemgi," mis viitab sellele, et ülemaailmne jahtumine võib olla ees
ootamas." Solar Forcing of Climate, Willie Soon & Sebastian Luning
Nii
et...kas need väited on tõesed? Kas Päike on praegu ilmne soojenemise tõukejõud?
Mida NASA ütleb? "Ei. Päike võib mõjutada Maa kliimat, kuid see ei ole vastutav
soojenemistrendi eest, mida oleme viimastel aastakümnetel näinud."
Selgub,
et NASA on viimase 40 aasta jooksul mõõtnud Päikese väljundit, nii et saame
võrrelda selle uuringu andmeid sama perioodi jooksul tehtud vastavate
temperatuurimõõtmistega. Eespool tsiteeritud härrasmeestel oli juurdepääs
kõigile neile andmetele juba siis, kui nad oma julgeid ennustusi tegid.
Mida
räägivad need andmed meile Päikese aktiivsuse kohta viimase neljakümne aasta
jooksul?
Päikesepaiste
hulk on jäänud suhteliselt samaks, samas kui temperatuurid on pidevalt tõusnud.
Loomulikult mängib Päike meie kliimas olulist rolli. See on alati nii olnud.
Sellegipoolest ei seleta Päikese hiljutine aktiivsus praegust soojenemistrendi.
Vastupidi.
Kuidas on soojarekorditega?
Läheb edasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar