Naise tervis vol 48 - menopausi hormoonravi, kuidas valida?

 

Gunter kirjutab, et enne hormoonravi peale mõtlemist on kolm olulist asja, mida iga naine saab enda jaoks ära teha: loobuda suitsetamisest, alustada sobiva treeningkavaga ja jälgida toitumist, mis katab toitainelised vajadused.

Samuti märgib Gunter, et hormoonravi pole imerohi, see on vaid üks osa menopausi puslest. Paljude naiste ootused on hormoonravi suhtes väga kõrged ja seega pettumine on kerge tulema. Hormoonravi valikul tuleb kaaluda erinevaid võimalusi ja tasub teada, et see ei ole mingi sundvalik – kui teatud aja möödudes ei tunta ennast paremini või on ebasobivaid kõrvaltoimeid, saab ravi muuta või sellest üldse loobuda.

Hormoonravi ei kaota ära kõiki menopausi sümptomeid. Hetkel on heaks kiidetud hormoonravi: 

kuumahoogude ja öiste higistamiste,

osteoporoosi  ennetamise,

menopausi urogenitaalne sündroomi,

primaarse munasarjade puudulikkuse korral.

Enamiku naiste puhul kaaluvad plussid miinused üle.  Naised ei pea ootama viimase mensese järgset aega, et raviga alustada, kuna paljud sümptomid saavad alguse perimenopausi ajal.

On veel teisigi seisundeid, mille puhul on leitud menopausi hormoonravi aitavat:

Jämesoole vähk – Menopausi hormoonravi (MHR) on uuringute järgi näidanud jämesoolevähi riski vähenemist

Depressioon – MHR võib aidata menopausi perioodil alanud kerget või keskmist depressiooni leevendada

Silmad – väheneb katarakti ja glaukoomi risk

Metaboolne sündroom ja kehakaal – MHR ei põhjusta kehakaalu tõusu ja võib aidata vähendada vistseraalse rasva kogunemist

Lihased -  MHR võib kombineerituna treeninguga aeglustada lihasmassi kadu

Nahk – Östrogeen ei mõjuta juuste kadu, kuid võib aeglustada kortsude teket oma mõju tõttu kollageenile.

Uni – MHR vähendab kuumahoogusid ja läbi selle unekadu

2. tüübi diabeet – 19-40% vähenemine (10000 naise kohta 16 naist vähem)

MHR ei soovitata dementsuse või Alzheimeri tõve ennetamiseks keskmise riskiga naistele.

Hormoonravi määramisel tuleb arvestada ka kaasuvaid haiguseid ja nende mõju. MHR riskid on väga madalad – eriti esimesel neljal aastal, kuid keegi ei pea võtma ravimit, mis teda ei aita. Tuleb vaadata ka sümptomite teiste võimalike põhjuste järele, kuna on levinud süüdistada hormoone kõiges, mis naisega 40-60 eluaasta vahel juhtub.

Gunter soovitab enne hormoonravi kõik oma sümptomid üles kirjutada ja märkida, mida ta loodab ravilt saada. Ja seejärel aeg ajalt nimekirja üle vaadata ja ning jälgida kas soovitud tulemusi on. Ravile on vaja anda aega mõjuma hakata, keskmiselt läheb sellega 6 nädalat. Sestap tasub oodata 10-12 nädalat, et näha tulemusi.

Hormoonravi alustamiseks peab naine olema alla 60 eluaasta või viimasest mensesest on möödas vähem kui 10 aastat, samuti ei tohi olla esinenud rinnavähki, insulti, infarkti. Endomeetriumivähi algstaadiumis võib teatud hormoonravi kasutada, kui raviarst seda soovitab.

Naised, kes soovivad hormoonravi kasutada, peaksid veel arvestama: vererõhku, kolesterooli/lipiidide/triglütseriidide taset - kõrge triglütseriidide tasemega naised võivad kasutada nahakaudseid vahendeid, kuna suukaudne östrogeen halvendab triglütseriidide taset, diabeedi võimalust – diabeedi diagnoosiga naised võivad kasutada ainult nahakaudseid vahendeid; rinnavähi võimalust – on olemas online kalkulaator ASCVD, kui ASCVD risk järgmise 10 aasta osas on ˃10% või rinnavähi risk on ˃5% , siis MHR ei ole soovitav; ebanormaalse verejooksu puhul tuleb hinnata endomeetriumi vähi ohtu, emakakaelavähi uuring; depressiooni ja ärevuse tase – MHR aitab küll kerge depressiooni korral, kui tugeva depressiooni puhul võib olla vajadus teiste teraapiate järgi

Hormoonravi erinevaid võimalusi on niivõrd palju, et võtab silme eest kirjuks (ma ei tea kas Eestis see sama kirju on), kuid see võimaldab ka valida iga naise individuaalsusest lähtuvalt sobiv ravi.

Östrogeen

Östrogeen on see, mis ravi pakub. Iseenesest ei ole ravi valikul oluline östrogeenide endi erinevused, vaid manustamise viis: suukaudne, nahakaudne (nii naha kui ka vagiina kaudu). Nahakaudsete (transdermaalne) ravimite puhul on kõige väiksem risk trombide osas.

Kõige olulisem östrogeenide puhul on, et mitte kõik ei ole heaks kiidetud osteoporoosi korral ja see on paljudele naistele oluline.

Suukaudsete hormoonide puhul liiguvad hormoonid soolestikust spetsiaalsetesse veresoontesse, mis viivad hormooni otse maksa. Nahakaudsete puhul, liigub hormoon otse vereringesse ja jõuab maksa lahjendatud kujul.  

Aga täpsemalt: Ravimi allaneelamisel peab see kõigepealt maos (või soolestikus) lahustuma, et toimeained saaksid läbida seedesüsteemi membraane ja imenduda paljudesse seda ümbritsevatesse veresoontesse. Sisuliselt viiakse kõik imendunud ained portaalvereringe kaudu otse maksa. Seda nimetatakse "esimeseks läbipääsuks" (first pass) läbi maksa, kus paljud ravimid metaboliseeruvad või eemaldatakse vereringest, enne kui nad jõuavad oma mõjuga üldisesse vereringesse.

Hormoonid kuuluvad nende ainete hulka, mida maks eemaldab väga tõhusalt. See tähendab, et hormoonide suukaudsel manustamisel tuleb võtta palju suuremaid - kümme kuni kakskümmend korda suuremaid - annuseid, võrreldes teiste manustamisviisidega, mis väldivad „esmase läbipääsu“ efekti.

Östrogeeni allaneelamisel toodab maks lisaks ensüümsüsteemidele, mis muudavad östrogeenist suure osa muudeks östrogeenivormideks, eriti östrooniks, suuremas koguses ka suguhormoone siduvat globuliini (SHBG). SHBG seob osa östrogeeni suukaudset annust endaga, muutes selle passiivseks, vähendades veelgi efektiivset annust. Östroon on nõrgemat sorti östrogeen, mis paneb maksa tootma rohkem valku, mis tekitab vere hüübimist (trombioht). SHBG seob endaga ka testosterooni ja võibolla seetõttu on osad naised suukaudsete östrogeenide puhul täheldanud libiido langust. See sama „esimese läbipääsu“ efekt paneb langema kolesterooli ja tõstab riglütseriide.

Järgmises postituses vaatab transdermaalse östrogeeni liikumist.