Naise tervis vol 46 - menopausi hormoonteraapia: ajalugu

 

Menopausi hormoonteraapia – ajalugu ja kus me täna sellega oleme.

Menopausi hormoonteraapiat nimetati palju aastaid hormoonasendusraviks. Gunteri sõnul viitab sõna „asendusravi“ sellele, et mingid hormoonid on puudu meditsiinilise probleemi tõttu ja madal östrogeeni tase pärast menopausi on ebanormaalne. Lause: „me asendame selle, mida sinu keha peaks tootma“ on erinev korrektsemast selgitusest: „sul on sümptomid ja siin võib olla risk terviseprobleemideks. Hormoon östrogeen võib olla üks lahendustest. Vaatame üle sinu kaebused, teeme selgeks, mida tervise kohta on vaja teada ning kaalume sinule sobivaid poolt- ja vastuargumente“.

Gunter kirjutab, et sõna „asendusravi“ on õige naiste puhul, kel on munasarjad kirurgiliselt eemaldatud enne menopausi ja seega on östrogeeni tootmine peatatud enneaegselt.

Alguses oli muidugi kasutusel kõik väga naturaalne... iseasi kui tervislik ehk kui tappev see võis olla. Hormoonravist on esmakordselt kirjutatud 1887, mil  Dr Hubert Fosbery kasutas munasarja ekstrakti, et ravida 52 aastast Mrs. C. Naist oli tugevate menseste pärast juba ravitud selle aja tavapäraste medikamentidega: arseeni, tungaltera, jahvatatud kilpnäärme, kaaliumbromiidi ja kaks korda päevas tupe jäiste duššidega. Kui naise mensesed kord lõppesid, kannatas ta tugevate (kuuma)hoogude all. Kui kõik muud teraapiad tervenemist ei toonud, manustati munasaraja ekstrakti ja kolme päeva möödudes oli naisel parem, nädala pärast terve. Iseenesest võib see olla puhtalt platseebo tervenemine ning võimalik, et tervenemine toimus hoopis seetõttu, et kõik need vägivaldsed ja mürgised tolle aja medikamendid ära jäid.

1899 aastaks oli lehma munasarjadest valminud kuivatatud ekstrakt nimega Ovarin laialt levinud. Reeglina pakuti seda koos vaniljega kapslitesse panduna, kuna lehma munasrajad on ebameeldiva maitsega.

Esimene hormoon avastati 1900datel. Algas reproduktiivhormoonide otsimise aeg. 1920 kasutati menopausi sümptomite tarvis mitmeid ekstrakte: corpus luteum (ajutine endokriinne struktuur naiste munasarjades - täna on teada, et siin toodetakse progesterooni) ekstrakti; amniotiini (valmistati veiste looteveest); theelin (östroon – sigade munasarjade folliikulite vedelikust).

1929 tuli esimene läbimurre östradiooli avastamisel. 1934 isoleeriti progesteroon ja mingi aeg hiljem testosteroon.

1930ndatel hakati östrooni ja östradiooli kasutama menopausi sümptomite: kuumahood, peavalud, higistamised, närvilisus, insomnia, liigesevalud raviks. Selle aja ravimitel jäi puudu stabiilsusest ja uniformsusest, neid lahjendati õlis ja süstidena viidi ilmselt sisse suurte kogustena.

Alguses, kui veel ei osatud hormoone sünteesida, ekstraheeriti neid raseda naise uriinist (raseduse ajal toimub suure hulga östrogeenide eritumine uriiniga) või loomadelt. See tähendab, et allikas oli naturaalne, kuid uriini läks vaja väga suurtes kogustes ja tootmine oli kallis.

1930ndate lõpus ja 1940date alguses isoleeriti  östrogeenid hobuse uriinist, mis viis ravimini Premarin (pregnant mares urine –raseda mära uriin). See sai kasutusloa Kanadas 1941 ja USAs 1942 aastal ja on tänaseks ainus naturaalset päritolu CEE (conjugated equine estrogens - konjugeeritud hobuste östrogeenid). 

Ma siinkohal sellisest naturaalsest loobuksin - muuhulgas seetõttu, et Premarini tootmine põhjustab ka hobuste väga halva kohtlemise.

Umbes samal ajal sünteesiti ka esimesed hormoonid laboris. Sõna „sünteetiline“ ümber on sageli palju segadust. Seda mõistetakse valesti ja nii on see saanud teatud halvustava kõla.

Sünteetilisi kemikaale valmistavad inimesed loodusest erinevatel meetoditel. Kui hormooni lähteühend leitakse taimedest või loomadest ja seejärel muudetakse keemiliste etappide kaudu, nimetatakse seda protsessi poolsünteesiks; kui lähteühendiks on väiksemad molekulid, mida looduses tavaliselt ei leidu, valmistatakse saadud ühend sünteesi teel. „Sünteetilisel“ pole midagi pistmist sellega, kas lõpptoode on identne inimese hormooniga või mitte. Sünteetiline on nii see, mis valmistatud poolsünteesimise kui ka sünteesime teel. Oluline on keemiline struktuur, sest nii toimib hormoon, nii et olenemata sellest, kas östradiool eraldatakse uriinist, toodetakse poolsünteesi või sünteesi teel, on keemiline struktuur sama. Võttes aluseks võtme ja luku analoogia - on looduslik, poolsünteetiline ja sünteetiline östradiool täpselt ühesugused võtmed. Tootmismeetodil pole ka turvalisusega mingit pistmist. Lõppude lõpuks on munasarjade poolt toodetud östradiool – see kõige loomulikum - rinna- ja endomeetriumi vähi põhjustajaks.

1938 aastal identifitseeriti 2 uut sünteetilist östrogeeni – etinüül östradiool (tänaseni kasutusel menopausi hormoonravis ja kõige levinum östrogeen suukaudsetes rasestumisvastastes pillides) ja dietüülsilbestrool ehk DES. Mõlemad olid võimsamad kui östradiool ja imendusid hästi soolestikust. 1941 aastal oli DES esimene ravim, mis sai FDA loa menopausi sümptomite raviks, kuigi kaasnesid sagedased kõrvaltoimed: iiveldus ja oskendamine. Mingil hetkel oli DES saadaval ca 200 erineva kaubamärgi all. DES kirjutati sageli välja ka raseduse katkemise vältimiseks, kuigi uurimisgrupi juhataja Dr. Dobbs soovitas seda mitte teha. Tuli välja, et DES polnud efektiivne raseduse katkemise vastu, vaid põhjustas ka reproduktiivtrakti vähki ja tekitas sünnidefekte naistel, kes võtsid seda raseduse ajal. Kuigi uuringud näitasid, DES ebaefektiivsust juba 1950, ei hoiatanud FDA selle eest enne kui 1971 ja seda kirjutati USAs välja kuni 1980ndateni. Siin ei ole asi selles, et probleem oleks sünteetilises aines, vaid pigem selles, et turule lasti ravim, mida ei olnud piisavalt uuritud. Tänapäeval peavad kõik luba taotlevad ravimid olema uuringutega kinnitatud ja läbi viidavad ka uuringujärgsed vaatlused.

Metsik jamss

1938 aastal avastati veel teinegi hormoonide tootmise viis. Sarsaparilla nimelise taime koostises olevast steroidist sarasapogeniin hakati tootma progesterooni.  Protsessi nimetatakse semisünteetiliseks, kuna algmaterjal on pärit loodusest. Antud tootmine ei tasunud ennast ära, sestap asuti otsima uusi sarnaseid taimseid steroide.  Diosgeniin leiti jamsist Dioscorea mexicana ja barbasco. 1950ndatel leiti võimalus diosgeniinist toota östradiooli ja östrooni. Tänapäeval on jamss ja sojauba nendeks taimdeks,  millest on võimalik toota kõiki hormoone.

1947 aastal oli USAs saadaval 53 erinevat östrogeeni preparaati. Kui enne 1950ndaid aastaid oli menopaus midagi, mida tuli taluda, siis pärast seda, kui tulid tabletid, muutus meopaus haiguseks, mida tuli ravida. 1960 aastal kirjutas dr. Robert Wilson terve seeria akadeemilisi artikleid – ta lähtus ekslikult arvamusest, et menopaus on haigus ja võimalik ainult seetõttu, et naised elasid nüüd kauem. Raviks väitis ta olevat östrogeeni, mis on 100% ohutu. Selle teema korjas üles tollane meedia sh Vogue, Cosmopolitan, Newsweek jt. Wilson kirjutas sellest raamatu Feminine Forever, Vouge avaldas selle järjejutuna. Naised olevat kaotamas oma „seksikust“ meeste silmis ja östrogeen on see, mis toob tagasi „nooruslikkuse“ ja muudab välimuse „ihaldatavaks“. Gunter kirjutab, et kuigi raamatu alusbaas oli ekslik, olid seal nii mõnedki oma ajast ees olevad ideed, nagu naised ei peaks häbenema oma seksuaalsust. Raamat andis võimaluse alustada vestlusi seksuaalsuse teemadel.

Progesterooni rolli – kaitseb emaka limaskesta kasvajate eest – ei mõistetud enne 1970ndaid aastaid. Keemiliselt leiti võimalus toota uut tüüpi hormoone, nimega progestiinid. Need toimivad kehas nagu progesteroon, kuid keemiliselt sarnanesid rohkem testosterooniga.  Progestiinid kuuluvad ravimite klassi, mida nimetatakse progestogeenid. Östrogeen aitab emaka limaskesta üles ehitada, kuid ilma progesteroonita, on see ebastabiilne  ja laguneb ning põhjustab ebaregulaarseid verejookse.

Progestiini indutseeritud regulaarne tsükkel sobis ka  MHT (menopausi hormoonravi) „naturaalse“ turundusega - ideega, et hormoonid asendavad seda, mis naisel on puudu aga peaks olemas olema. Gunter märgib, et see näitab sõna „naturaalse“ absurdset tähendust – kuna kõige vähem loomulik naise jaoks on menses menopausis.

 1970datel oli järsk tõus endomeetriumi (emaka limaskesta) vähi numbrites ja tehti kindalks, et põhjuseks on just nimelt hormoonravis puuduolev progesteroon. Kuna östrogeen aitab limaskesta üles ehitada ja progesteroon kinnitab selle, siis ilma progesteroonita hakkab kontrollimatu östrogeen üksi panustama kasvaja tekkele.

1970datel lisati vajalikus koguses progesteroon hormoonravisse. Kuid suukaudse progesterooni võimalus leiti alles 1980datel. Suukaudse variandi leidmine võimaldas võetava hormooni osakeste suurust vähendada alla 10 mikrogrammi. Selles ajast kannab see nime - suukaudne mikroniseeritud progesteroon.