Naise tervis vol 56 - menodieedist

  

Jäänud Gunteri The Menopause Manifesto raamatust veel mõni peatükk – toidust ja toidulisanditest. Dieedist on muidugi siin blogis kirjutatud juba palju aga mõned tähelepanekut, mis puudutavat menopausi aega.

Gunter kirjutab, et on tõsi – arstid ei ole saanud eraldi väljaõpet toitumisalal ja kui ka oleksid, siis 20 minutit, mis on ette nähtud patsiendi jaoks, on niivõrd lühike, et selle ajaga ei jõua ära rääkida isegi mitte seda, mis puudutab hormoonravi. Pealegi rõhutab Gunter on meditsiinis üsna levinud rasvafoobia – toitumisnõu piirdub reeglina märkusega „tuleb kaalust alla võtta“ ehk „sinu probleemid on sellest, et sa kaalud liiga palju“. Ja kui naine ei saa oma probleemile vastust ega sümptomitele abi, läheb ta vastuseid mujalt otsima.

Ja dieedikultuur ootab uks avali: kuulsused, netistaarid, isehakanud toitumisnõustajad, dieedigurud, lisandimüüjad, mõningad arstid ja toitumisterapeudid – kõik pakkumas „lahendust“ selle hooaja populaarseima superfoodi ja dieediga. Ja loomulikult on neil sulle pakkuda teatud programm ja toidulisandid ja kaalutee, mis kõik probleemid lahendab – teatud hinna eest muidugi.

Punaseks lipuks on, kui kuskil lehvib loosung Hippokratese väidetava „Olgu toit sinu ravim“ – mida Hippokrates ei ole kunagi kirjutanud. Ja meenutuseks, et vanade kreeklaste mõtlemise kohaselt olid mehed maailmaga tasakaalus ja naised olid liiga niisked, kuna nende liha oli lõdva tekstuuriga ja käsnjas, nii et nad imasid oma dieedist liigselt vedelikku. Selle kompenseerimiseks vabanes naiste emakast üks kord kuus vedeliku. Alati, kui keegi Hippokratese ümber aupaistet seab, tasub meelde tuletada, et Vana-Kreeka arstid uskusid, et naised käivad ringi defektse torustikuga.

 

Meedias iga päev ilmuvate „toitumisuuringute“ virrvarr paneb kõrvad vett jooksma – söö šokoladi, ära söö; muna on hea, muna on halb; rasv on halb, rasv on hea; suhkur on halb, suhkur on hea jne, jne.

Iseenesest on toitumist raske uurida, nagu elu ennastki. Võib jälgida erinevaid kultuure ja rahvaid ning nende dieete. Kord pakume parimaks Vahemere, kord Aasia dieete. 

Kuidas ja mida me sööme on väga kompleksne protsess ja seda ei ole võimalik taandada ühe või kahe üksiku toiduaine või toidus peituva kemikaalini. Päikesetoidu blogis on pikalt olnud juttu toortoidust, kuid ka dieedikultuuri vabast toitumispraktikast: Marion Nestle artiklite, Kevin Hall dieediuuringute, Ponzeri „Burn“, Guyenet „Hungry Brain“ jms kaudu.

Ja dieedist ja kehakaalust on plaanis veel edaspidi palju kirjutada, nii ma siin menopausi juures sellel põhjalikumalt ei peatu. Gunteri sõnul on tervislik toitumine menopausi perioodil hästi oluline,  kuna see toetab tervist palju. Samas USA statistika järgi jälgib 20% menopausiealistest naistest toitumise tervislikkust. Ja selle 20% osas – kuivõrd täpne see üldse on? Vahel peavad ennast tervislikeks toitujateks inimesed, kelle kapipealne on uusimaid potsikuid ja tilgakesi või ka rangeid reegleid täis. Sageli on inimesed, kes muretsevad oma väheste viletsate valikute pärast, hoopis tervema keha ja vaimuga.

 Mida on teada dieedist ja hormoonidest? Gunter kirjutab, et uuringute järgi on rafineeritud süsivesikute rikast dieeti seostatud SHBG (sex hormone binding globulin - suguhormoone siduv globuliin) madalama tasemega ja seega on aktiivse testosterooni ja östrogeeni tasemed kõrgemad. See omakorda võib negatiivselt mõjutada neist hormoonidest mõjutatud kasvajaid – rinna- ja endomeetriumivähki.

 

Gunter märgib ka, et toitumisnõu, mis tema patsientidel  häid tulemusi andnud on kiudaine. Statistika järgi süüakse kiudainet jätkuvalt liiga vähe. Ainuseks probleemiks muidugi on see, et seal kus on kiudaine, seal on ka gaas. 

Gaas satub seedesüsteemi peamiselt kahel viisil: õhku neelates (mida me kõik teeme, kui sööme või nätsu närime ja sinu mikrobioomi töö tõttu). Gastroenteroloog Purna Kashyap märgib: „Süües toitu, mis tekitab gaasi, on ainus võimalus teatud soolestiku mikroobidele saada kätte teatud toiduained. Kui me ei toida neid süsivesikutega, siis neil on raske meie soolestikus elada.“ Ta lisab: „Meil tuleb soolestiku elanikke arvu hoida püsivana. Kui nad lagundavad toitu – ja loovad gaasi – siis nad valmistavad molekule, mis toetavad immuunsüsteemi, kaitsevad soolestiku seinu ja hoiavad ära infektsioone. Mikrobioomi moodustavad paljud erinevad bakterid, kuid siia kuuluvad ka arhed ehk ürgid. Need mikroobid on gaase tootvad. Nad söövad ära kasutamata jäänud toiduosakesed sinu jämesoolest – näiteks kiudaine jt süsivesikud, mida me ei seedi – ja sellega koos tekitavad gaasi. Kuid peale gaasi toodavad nad lühikese ahelaga rasvhappeid, mis soodustavad teiste kasulike bakterite ja arhete kasvu. Uuring kinnitab, et mida rohkem sa kiudainet oma kallitele sooleelanikele pakud, seda mitmekesisemaks sinu mikroobide keskkond muutub. Kashyap lisab: „Seedimatud süsivesikud lubavad kogu ökosüsteemil õitsele lüüa.“ Enamik gaasi, mis toodetakse on lõhnatu ja on lihtsalt CO2 (süsinikdioksiid). Kuid aeg-ajalt lipsab sinna sisse väävlit. Ja just see annab gaasile lõhna. Kusjuures paljud lõhnaga väävliühendid aedviljades toetavad tervist. Brokoli, sinep ja üldse kogu kapsaliste perekond sisaldab väävliühendit nimega sulforafaan, millel on tugevad vähivastased omadused. Mis on veel lõhnaga gaasi heaks omaduseks? Kashyap vastab:“ See vähendab sooles olevat liigse õhu hulka.  

Kiudaine pehmendab väljaheidet ja seega hoiab ära kõhukinnisust ning hemorroidide teket, tekitab kiiremini täiskõhutunde, aeglustab süsivesikute lagunemist (mis on hea veresuhkru tasemele).

Gunter kirjutab:

„Kiudained võivad pikemas perspektiivis mõjutada ka östrogeeni taset. Sapp on aine, mida toodab maks ja mis eritub sapipõie kaudu soolestikku, et abistada seedeprotsessi. See sisaldab ka veidi östrogeeni. Peensooles imendub suur osa östrogeenist tagasi ja see transporditakse uuesti maksa (protsess, mida nimetatakse enterohepaatiliseks vereringeks). Kiudained vähendavad premenopausis naistel östrogeeni imendumist soolest. See on üks mehhanism, kus kiudainet seostatakse madalama  rinnavähkide (hormoonidest mõjutatud) tasemega. Pärast menopausi ei mõjuta kiudained östrogeeni, kuna östradiooli tase on siis veres uskumatult madal, kuna enamik östrogeeni toodetakse kudedes kohapeal ja sapis on östrogeeni väga vähe või üldse mitte. Sestap suure kiudainesisaldusega einele ei järgne õhtul gaasid koos kuumahoogudega.“

Raamatus märgitakse ka terviktoidu kasulikkust, kritiseeritakse ülitöödeldud toidu rohkust.

Ka alkoholi kohta kirjutatakse, et see mõjutab maksa võimet toota SHBG (sex hormone binding globulin - suguhormoone siduv globuliin).

Mis puudutab menopausi eas naiste dieedisoovitusi, kirjutab Gunter, et menopausi tervislik on dieet, mis on hea südame tervisle – kuna südamehaigused on naiste nr 1 surmapõhjuseks. Samas ei korja ta välja ühte dieeti, kuna asjaolusid on erinevaid ja alati see kuldne „eks see oleneb“. Südametervise jaoks pakutakse DASH, Vahemere ja MIND (Vahemere ja DASH kombinatsioon) dieete. Nendest kirjutasin mingi aeg tagasi siin postituses.

Gunter on tuntud dieedikultuuri ja  üleliigsete heaolutööstuse potsikute kritiseerija. 

Dieedikultuur ma arvan kinnitab meilgi aina rohkem kanda. 

Dieedikultuur on kummastav ... ühiskond on lõpuks aru saamas, et dieedi pidamine on lõputu protsess ja enamasti ei kanna see vilju. Kuna „dieet“ on halva maiguga, siis on see lahedasti ümber nimetatud „elustiiliks“ ja „heaoluks“. Kohe kindlasti on see dieet, kui lõpptulemuseks on sinu keha, mida soovitakse ebareaalsel viisil väiksemaks/kergemaks muuta. Paljud inimesed soovivad kaalust alla võtta, et välja näha nagu keegi teine ​​(üsna võimatu) või olla läbi selle aktsepteeritud. Aga mis siis, kui me aktsepteeriksime keha mitmekesisust rohkem? Mis siis, kui me mõtleksime tervise tegelikele panustajatele. 

Dieedikultuur on üsna toksiline, kuigi püüab end maskeerida millekski positiivseks. Kuid kõik, mis soodustab piiranguid ja püüab teid panna seda kõike aktsepteerima, on kõike muud kui ok. Mitte et kaalu kaotamine ei oleks vajalik, vaid seda ei peaks tegema äärmiselt rangete dieetide abil. Mõte dieedi alustamisest tähendab tavaliselt piiranguid, mis tekitavad enamikul inimestel ärevust. Parem on teha tööd selle nimel, et seada sisse tervislikud suhted toiduga, mitte keskenduda konkreetsele numbrile kaalul.

Eesmärgid ei pea olema seotud keha suurusega. Võib olla on teie keha eesmärk saada piisavalt tugevaks, et võtta ette pikk ja raskem matk. Võib olla on teie keha eesmärk koguda energiat, et saaksite pärastlõunal oma lastega mängida. Võib olla on teie keha eesmärk saavutada vaimne selgus, kus vähendate aeglaselt stressi ja magate piisavalt. Märkate erinevust?  

 

Pole ime, kui inimesed on tänapäeval nii segaduses selles osas, mida süüa.  Kas sellel võib olla midagi pistmist pidevalt muutuvate reeglitega? Ja kui öeldakse, et sööge vaat sel viisil, sest teised inimesed teevad seda?  Kui me tahame välja näha teatud viisil (ükskõik kui ebareaalselt), tundub lihtne järgida reegleid. Kui järgime reegleid, peaksime saama kasu. Lihtne, kas pole? Mitte eriti. Need reeglid on sageli sama ebarealistlikud kui lõppeesmärgid, mida mõned otsivad. Toidu range piiramine, toidugruppide väljalülitamine, vajadus jälgida kõike, mida suhu panete ja teete... kas see saab olla jätkusuutlik? Kas sa tahad niimoodi oma elada terve oma elu?

Oleks suurepärane, kui inimesed nõustuksid sellega, et meil kõigil on ainulaadne keha ja meie kehal on unikaalsed vajadused. Nii et ei, see, kuidas see või too kuulsus sööb, ei pruugi teie jaoks töötada. Parim on leida endale sobiv viis iseenda jaoks.   

Pange tähele, et sageli on siin võtmesõnaks „müük”. Kõigi nende „puhastavate“ ja „parandavate“ toodetega, mida meile pidevalt müüakse, hakkate uskuma, et keha pole normaalsel viisil võimeline funktsioneerima. Tundub nagu meil puuduksid teatud organid.