Mary Cain: olin kiireim tüdruk Ameerikas, kuni ühinesin Nike Oregon projektiga

Jätkuvalt sellest piirist hea ja halva vahel, millest ei tasu üle minna ... hetkel, mil aina hea poole minnes avastad, et oled sattunud ennast hävitavale teele. 

Kokkuvõtvalt Mary Caini New York Times artiklist:

Mary Caini meessoost treenerid olid veendunud, et ta peab olema „saledam ja saledam ning veel saledam”. Treener määras tema ideaalkaaluks 51kg. Siis hakkas tema keha lagunema.

17 aastasena oli Mary Cain juba rekordeid purustav fenomen: põlvkonna kiireim tüdruk ja noorim USA kergejõustiklane maailmameistrivõistluste meeskonnas. 2013. aastal hakkas koos temaga tööle Nike’s Oregon Project, mida juhis selle staar - treener Alberto Salazar.

Siis varises kõik kokku. Tema kukkumine oli sama suurejooneline kui tema tõus ja ta jagas seda lugu esimest korda allolevas videoklipis.

Selle asemel, et saada tüdrukute spordis piiramatu potentsiaali sümboliks, sai Cainist järjekordne silmapaistev noor kergejõustiklane, kellele tõmbas kriipsu peale võida-iga-hinna-eest kultuur. Tüdrukutest, nagu Cain, saab kahjustatud kaup ja nad kaovad areenilt. Me kuuleme harva, mis nendega juhtus. Me lihtsalt liigume edasi.

Probleem on väga levinud ja see on näiteks mõjutanud veel üht kuulat naissportlast - iluuisutajat Gracie Goldi. Gold, nagu ka Cain, oli piisavalt andekas, et võita järgmisel olümpial kuldmedal. Ja nagu Cain, sattus ka Gold süsteemi, kus ta oli sunnitud aina enam salenema ja kõhnuma. Nii arenes Goldil välja toitumishäire, mille tagajärjel hakaksid kujunema enesetapu mõtted.

Nike on viimastel kuudel saanud kõvasti kriitikat Salazari dopingusüüdistuste tõttu. Nüüd on ta neljaks aastaks spordiga tegelemsie keelu ja tema eliit Nike meeskond on laiali lammutatud. Oktoobris astus tagasi Nike tegevjuht. (Meilitsi eitas Salazar paljusid Caini väiteid ja ütles, et toetas tema tervist ja heaolu.)

Salazari loonud kultuur on aga  alles.

Sama programmiga kuni 2011. aastani Salazari käe all treeninud olümpiajooksja Kara Goucher ütles, et koges sarnast keskkonda ja  meeskonnakaaslased kaalusid end kogu aeg.

“Kui treenite sellises programmis, tuletatakse teile pidevalt meelde, kui õnnelik sa oled, et saad siin olla, kuidas paljud teised tahaksid olla sinua asemel, ja siis tekibki see imelik tunne: “Noh, siis ei saa ma ju siit lahkuda. Kes ma oleksin ilma selleta? Kui keegi soovitab midagi, mida te ei soovi teha, olgu see siis kaalulangus või ravimid, mõtlete - Kas see ongi see, mida on vaja teha? Võib-olla nii ongi ja ma ei taha sellest ilma jääda.” Teie karjäär on ju nii lühike. Oled meeleheitel. Tahaksid oma karjäärist võtta maksimaalse, kuid pole kindel, mis hinnaga. ”

Ta ütles, et pärast seda, kui abitreener oli valmistanud väikeseid toduportsjone, pidi ta sageli oma korteris rohkem sööma, kartes samal ajal, et treener kuuleb, kuidas ta energibatoonidelt pabereid rebib.

Suur osa sellest probleemist on see, et naisi ja tüdrukuid sunnitakse täitma sportlikke norme, mis põhinevad meeste ja poiste arengul. Kui proovite tüdruku sobitada poisi arengukõveraga, on tema kehal oht laguneda. Nii juhtus ka Cainiga.

Oma videos ta märgib, et treeningumeeskond koosnes ainult meestest, samal ajal ei olnud siin ei spordipsühholoogi ega sertifitseeritud toitumisspetsialisti. Kõik, mida öeldi – selleks, et saada paremaks, tuleb kaalust rohkem alla võtta.

Pärast kuudepikkust dieeti ja pettumust leidis Cain, et maailma parima meeskonnaga treenimise hind on osteoporoos või isegi viljatus. Ta kaotas mensesed kolmeks aastaks ja murdis sel ajal viis luud.  

"Ameerika armastab imelisi lapsepõlve lugusid ja ootab innukalt selle loo ärakasutamist, eriti kui see puudutab tüdrukuid," ütles Lauren Fleshman, kes jooksis Nike meeskonnas 2012. aastani. "Kui teil on selliseid häid tüdrukuid, tüdrukuid kes oskavad suurepäraselt juhiseid järgida, leiate süsteemi, millel on hea meel neid enda juurde võtta. Ja nii hakkab vohama kuritarvitamine. ”

07.11. avaldas Nike selle avalduse:

Need on sügavalt murettekitavad väited, mida ei Mary ega tema vanemad pole varem tõstatanud. Mary soovis Oregoni projekti ja Alberto meeskonnaga taasliituda alles selle aasta aprillis ega olnud nimetatud protsessi osana neid muresid tõstatanud. Võtame väiteid äärmiselt tõsiselt ja alustame viivitamatut uurimist, et endistest Oregoni projekti sportlastest kuulda võtta. Nike soovib sportlase alati asetada keskmesse kõiges, mida teeme ja need väited on meie väärtustega täiesti vastuolus.

08.11. vastas Mary Cain Nike avaldusele:

Aastaid oli maailmas ainus asi, mida ma tahtsin, Alberto Salazari heakskiit. Ma ikka armastasin teda. Alberto oli mulle nagu isa või isegi Jumala moodi.

Eelmise aasta kevadel ütlesin Albertole, et tahan temaga jälle koostööd teha - ainult temaga, sest kui laseme inimestel meid emotsionaalselt murda, ihkame me nende heakskiitu enam kui midagi muud.

Olin vägivaldse süsteemi, vägivaldse mehe ohver. Mind piinas pidevalt konflikt - tahtsin temast vaba olla ja tahtsin minna tagasi vanade aegade juurde, mil  olin tema lemmik.

Eelmisel kuul, pärast dopingusüüdistust, mis viis keelu kehtestamiseni, tundsin seda kiiret ja järsku vabanemist. See aitas mul mõista, et see süsteem pole O.K. Sellepärast otsustasin nüüd rääkida.

Inimesed ei peaks kunagi kartma avalikustada. Loodetavasti keskendub see Nike'i uurimine Alberto loonud kultuurile. Nike'il on võimalus teha muudatusi ja kaitsta oma sportlasi.