Naha puhtus vol 5 - kuskohast tuleb vastikustunne

 

Kuna uute naharakkude tekkimise protsessis, lükatakse surnud naharakud kogu aeg ülespoole, siis koorivate toodete eesmärk on eemaldada see välimine surnud rakkude kiht ja paljastada uuemad rakud maailmale, ehkki surnud rakud eemalduvad ka loomuliku protsessina. Kogu uute rakkude tekke-vanade mahakoorumise tsükkel kestab umbes kuu aega ja selle eesmärk on naha pinna pidev uuendamine/taastamine.

Läbi epidermise ja dermise kulgeb närvivõrgustik, mis suudab tuvastada isegi käige väikseimaid muutusi meie keskkonnas, tajudes sääse kaalu või erinevust 25-kraadise ja 28-kraadise kontori vahel. See võrgustik on läbipõimunud mikroskoopiliste veresoontega, mis laienevad keha jahutamiseks treeningu ja stressi ajal ning mis panevad meid punastama. Samuti on olemas folliikulid. Need loovad meie kehakarvad, mis võimaldasid varasemalt  inimesel liikuda külmemasse kliimasse ja mille jaoks on nüüd tohutu turg - eemaldamiseks, lühendamiseks, kontuurimiseks ja värvimiseks vastavalt normidele, mis näitavad, kuidas ja kuhu inimesed sotsiaalses hierarhias sobituvad.

Nahk sisaldab ka kolme tüüpi näärmeid, mis eritavad õlisid ja muid ühendeid. Põhilised higinäärmed (tuntud kui ekriinsed näärmed) eritavad keha jahutamiseks vett. Rasunäärmed eritavad õlist rasu, mis õlitab  nahka - nii et me ei kuivaks ja ei praguneks, ja ei laseks sisse haigustekitajaid mikroobe.

Vähem ilmselge põhjusega on apokriinsed higinäärmed, mis arenevad puberteedieas, eriti kaenlaaluste ja kubeme ümbruses. Nad lisavad oma õliseid eritisi, mis paljudele inimestele tunduvad liigsed - isegi julmad. Need on näärmed, mida püüame higistamisvastaste ainetega blokeerida, ja mille olemasoluga paljud meist võitlevad suurema aja oma elust. Need näärmed aga on seotud meie naha veel ühe olulise osa säilitamisega, mille kohta võiks isegi öelda, et see moodustab naha neljanda kihi: triljonid mikroobid, mis elavad meis ja meie peal. Õhku lenduvad kemikaalid, mis põhjustavad meie keha lõhna, on meie nahal, eriti kaenlaalustes ja kubemes, leiduvate bakterite saadus. Bakterid toituvad nahal olevatest õlidest.

Mikroobide kogukond saab mõjutatud mitte ainult nahaõlidest, vaid ka näiteks higistamisel nahale erituva uureast, piimhappest ja naatriumist.

Hiljuti on välja tulnud, et higi sisaldab ka antimikroobsete omadustega peptiide, nagu dermidiin, katelitsidiin ja laktoferriin. Tundub, et neil ühenditel on teatud osa mikroobide tasakaalu säilitamisel ja taastamisel. Kui tunnete end higistamise tõttu halvasti, võite selgitada ümbritsevatele inimestele, et teie keha võtab lihtsalt osa keerulisest ja salapärasest biokeemilisest balletist.

Täpselt nagu meie soolestikus elunevad bakterid, nii ka nahal elunevad bakterid reeglina meile haigusi ei põhjusta. Pigem on neil kaitsev funktsioon ja kõik mida me teeme või ei tee mõjutab ka naha mikrobioomi.

Enda puhastamisel muudame vähemalt ajutiselt bakterite populatsioone - kas eemaldades need või muutes neile kättesaadavaid ressursse. Isegi kui me ei kasuta koorivaid tooteid vms, mille kohta öeldakse, et need on „antimikroobsed”, mõjutab igasugune nahale kantud kehatoode teatud määral keskkonda, milles mikroobid kasvavad. Seebid ja kokkutõmbavad ained, mille eesmärk on muuta meid kuivemaks ja vähem õliseks, eemaldavad ka rasu, millest mikroobid toituvad. Kuna teadlastel ja arstidel puudus varasemalt tehnoloogia nende mikroobide arvu või tähtsuse täielikuks mõistmiseks, siis on väga vähe teada, mida need täpselt seal teevad. Kuid kuna uued uuringud selgitavad järjest enam mikroobide ja naha koosmõju, on see väljakutse kauaaegsetele uskumustele selle kohta, mis on hea ja mis halb.

Nahka lähemalt uurides tuli välja, et meie kõigi nahal elab lest nimega Demodex. Lestad on teistest mikroobidest suuremad – nähtavad vaid suuendusklaasiga. Suuruse järjekorras ongi suurimad meie nahal lestad, siis seened, siis bakterid, arhed, algloomad ja veel palju pisemad viirused.

Esimene mõte oli kõigil, vuih lestad – neist tuleks kohe lahti saada. Kuid tuli välja, et need lestad on sinul, minul, temal ehk meil kõigil.

On üsna häiriv, kui inimene kipub teadma oma lestadest, kuid tegelikult on palju hullem, kui neid ei oleks. Kui midagi on iseloomulik 100 protsendile inimestest, on see üsna lähedal „normaalse” määratlusele. Need peaksid samas olemas olema mingil kindlal eesmärgil? Michelle Trautwein, California Teaduste Akadeemia dipteroloogia (kärbeste uurimine) õppetoolist ja uuringu kaasautor, näeb lestades omamoodi eksistentsiaalset ilu: "Nad on inimeseks olemise universaalne osa."

Selle saladuse lahendamine, miks meil need on, on põhjus, miks selline putukabioloog nagu Trautwein teeb praegu koostööd dermatoloogide ja ökoloogidega, selgitades laiemaid tõdesid meie kohta. Esiteks: meie, inimesed, ei ole bioloogiliselt iseseisvad organismid, vaid oleme kaetud ja ümbritsetud teiste organismidega, millele toetume. Trautwein ütleb, et lestad võivad tegelikult toituda meie surnud naharakkudest - muutes meie naha mikroobid kõige loomulikumaks koorijaks. See tähendaks, et need võivad vähendada meie kodudes tolmu kogust, mis koosneb osaliselt naharakkudest.

Ja ometi, kui näeksite apteegis või Instagrammis toodet, mis lubas teid näolestadest vabastada, kas oleksite huvitatud?

Kuigi meil kõigil on need lestad olemas, võib liigne tihedus tekitada probleeme. Uuringud näitavad lestade liigse arvukuse ja rosaatsea vahelist seost. Paljud mikroobidega seotud haigused mitte ainult nahal vaid ka mujal kehas  on reeglina seotud just õige vahekorraga, mitte konkreetse mikroobi endaga. Midagi taolist, et inimene ei sünni teist kahjustama aga teatud juhtudel võib see toimuda.

See paistab elus tegelikult iga asjaga olevat. Parasjagu päikest on hea, ilma päikeseta pole meid kauaks ja liigse päikese käes me lihtsalt kuivame. Vihm on hea, ilma vihmata ei ole midagi teha ja liigsesse vihma võib uppuda...

On huvitavaid erialasid maailmas.

London School of Hygiene and Tropical Medicine (Hügieeni ja troopilise meditsiini kool) professor Valerie Curtis on ametilt disgustoloog (disgust – vastikus).

Tema tööks on näidata inimestele pilte halvaks läinud toidust, parasiitidest, keha eritistest jms ja seejärel paneb kirja nende reaktsioonid. Sellise tegevuse taga on püüd saada täpsemalt teada, miks inimesed tahavad nii väga puhtad olla.

Kui ta oma pilte inimestele näitab, on reaktsioon peaaegu alati ühesugune, hoolimata soost ja vanusest.

Küsides restoranis inimestelt, miks nad valisid teatud toidu, siis vastatakse, et see tundus kena (pildil). Kui aga „miks“ küsimusi edasi esitatakse, siis koorub välja terve hulk erinevaid asjaolusid ja põhjuseid, miks inimesed mingit toitu söövad ja mingit mitte.

Val Curtis märgib, et küsides oma piltide kohta ei jõuta kaugemale vastusest „vastik“: mustus on vastik, sopp on vastik, riknenud toit on vastik. Seega hakkas teadlane uurima, mis neis vastikutes asjades on ühist.

Langenud juuksekarv sarnaneb ümarussiga, võimalik seetõttu võib restoranis taldrikust leitud juuksekarv osasid inimesi niivõrd ärritada, et nad ei tule siia enam kunagi sööma ja neavad valjult restorani ja koka maapõhja. Ümaruss aga on seotud 30 erineva infektsioonhaigusega.

Curtis ütleb, et kõige ohtlikum asi, mida me igapäevaselt võime teha – on kontakt teise inimesega. Teine inimene võib endaga kaasas kanda sind haigeks tegevat mikroobi. Sestap on meil välja arenenud vastikustunne haavast voolavate eritiste, mäda, okse, väljaheite vastu. Sest just need on potentsiaalsed infektsiooniohu allikad ja sestap vastikustunde teke on kaitsemehhanism.

Elu on pidev pinge kahe vajaduse vahel: olla teistele inimestele lähedal ja  kaitsta end teiste inimeste eest.

Me ei ole looduses ainsad, kes püüavad vältida haiget, halvasti lõhnavat, parasiitidega kaetud isendit. Homaarid, sipelgad ja mesilased teevad sama.

Tundub ka, et kõik selgroogsed praktiseerivad hügieeni. Kõikjal looduses võib kohata tegevust haiguse vältimiseks.

Akadeemiliselt tähendab “hügieen” käitumist haiguste vältimiseks. Inimeste jaoks tähendab see selliseid asju nagu käte pesemine, köha, aevastamise ja lahtiste haavade katmine ning väljaheidete korrapärane kõrvaldamine. Esmased instinktid haiguste vältimiseks tekitavad aga ka olemasolevaid diskrimineerivaid tavasid ja toetavad neid. Curtis selgitab, et isegi tänapäeval võivad inimeste ebatüüpilised ilmingud - olgu need siis lonkamine või asümmeetria või suurus, mis on mõne standardhälbega keskmisest kõrgemad või madalamad - siiski põhjustada saastumise ja enesekaitsega seotud evolutsioonilisi vastumeelsusi.

Varem võisid paistes inimesed kanda näiteks selliseid haigusi nagu filariaas - sääskede poolt levinud ussipõletik, mis põhjustab kehaosade turset ja naha paksenemist - ning seega kujutada endast ohtu. Mõned sellised instinktid võivad endiselt avalduda vastumeelsustena. Normaalsest vahemikust liiga kaugele kõrvalekaldumisel - välimuse, lõhna või heli poolest - on jätkuvalt sotsiaalsed tagajärjed, isegi kui enamik neist evolutsioonilistest märkidest on nüüd ebaolulised.

Aju kardab siiani infektsioone, mida tänapäeval enam karta ei ole vaja. Kuid see impulss näha välja mittevastikult on viinud meid palju kaugemale vajalikust kätepesust.

Valdav enamus sellest, mida jõukate riikide inimesed praegu hügieeniks peavad, on tegelikult Curtise arvates abstraktse puhtuseidee järgimine. Erinevalt hügieenist ei tähenda „puhas” olemine ainult haiguste vältimist. "See, mille jaoks enamik inimesi hügieenitooteid ostab, ei ole kasu tervisele," ütleb ta. "See paneb sind hea välja nägema.“