Sõltuvusest Shantaramis Gregory David Roberts

Gregory David Robert kirjutab oma romaanis Shantaram (teine raamat):

Olin Gupta-ji toas olnud 3 kuud. Need kolm kuud manustasin heroiini iga päev ja toitu ülepäeviti, ainsaks kehaliseks harjutuseks põgus käik tualettruumi ja tagasi …

HEROIIN ON HINGE sensoorse deprivatsiooni tiik: Uimastijoobe Surnumerel hulpides pole ei valu, kahetsust ega häbi, süütunnet ega muret, masendust ega soove. Magav ilmaruum tungib igasse eluaatomisse ja mässib selle sisse. Teadvusetu vaikus ja rahu hajutavad hirmu ja kannatused. Mõtted huljuvad nagu ookeanitaimed ja kaovad kaugesse halli unisusse märkamatuna ja määratlematuna. Keha alistub krüogeensele unele: loid süda lööb nõrgalt ja hingamine hääbub pikkamisi juhusosinateks.

Selle keemilise absolutsiooni eest makstakse valgusega nagu kõige muu eest siin ilmas. Esimene valgus, mille narkarid kaotavad, on silmavalgus. Narkari silmad on niisama tuhmid nagu Kreeka kujudel, niisama tuhmid nagu taotud seatina, niisama tuhmid nagu kuuliauk tapetu seljas.  Järgmine kaotatud valgus on iha valgus. /…/ Ja kui kogu muu eluvalgus on läinud, on viimaseks kaotatud valguseks armastuse valgus. Kui käsil on viimane annus, loobub narkar varem või hiljem pigem naisest, keda armastab, kui et ilma uimastita läbi ajada;.

/…/ Maokramp rebis mind kotkaküüntega ja pööras seejärel mu sisikonna agoonia küünistega segi. Ma vappusin kõhulahtisuse kramplikes tõmblustes. Pestes lõdisesin nii kohutavalt, et hambad hakkasid plagisema. Vaatasin peeglisse ja nägin oma silmi, nii suuri pupille, et kogu vikerkest oli must. /…/

Komberdasin suure akna äärde kuhjatud padjahunniku juurde ja vajusin sellele. Tõmbasin himu piitsutavas valus ja rambis lömitades endale teki peale. Nazeer pani majaukse kinni ja võttis sisse oma koha vaibalapil, istus ristijalu ja sirge seljaga ning jälgis mind.

Ühel või teisel määral saame kõik ängistusest ja stressist jagu kehas toodetud ja ajus vabastatud kemikaalide kokteili abiga. Tähtsaimad nende seas on endorfiinid. Endorfiinid on peptiididest virgatsained, millel on valuvaigistavad omadused. Ängistus, stress ja valu vallandavad endorfiinierituse kui loomuliku kaitsemehhanismi. Kui manustame opiaate – morfiini, oopiumi või heroiini, lakkab keha endorfiine tootmast. Kui me enam opiaate ei võta, tekib viie- kuni neljateistkümne päevane paus, enne kui keha uut endorfiinitootmise tsüklit alustab. Vahepeal nädala või kahe pikkuses mustas piinavas, heroiinita ja endorfiinideta tunnelis saame teada, mida valu, ängistus ja stress tegelikult tähendavad.

Milline see heroiinipohmell õieti on? Küsis minult kord Karla. Ma üritasin selgitada. 

Mõtle igale korrale oma elus, mil sul on olnud hirm, tõeline hirm. Keegi hiilib su selja taha, kui arvad, et oled üksi, ja röögatab, et sind kohutada. Kõrilõikajate bande piirab su sisse. Sa kukud unenäost suurest kõrgusest või seisad järsku kalju serval. Keegi hoiab sind vee all ja sa tunned, et õhk saab otsa, ja rabeled, võitled ning rebid end pinnale. Su auto kaotab juhitavuse ja sa näed müüri oma hääletusse karjesse sööstmas. Siis liida need kõik kokku, kõik need rinda ahistavad hirmud, ja tunne neid kõiki korraga, tund tunni, päev päeva järel. Ja mõtle igale valule, mida oled iial tundnud: kuuma õliga põletamisele, teravale klaasikillule, murtud luule, kruusamarrastustele, kui talvel asfalteerimata teele kukkusid, pea-, kõrva- ja hambavalule. Siis liida kõik need kubet pitsitavad, magu kokku kiskuvad valukarjed kokku ja tunne neid ühekorraga tund tunni ja päev päeva järel. Siis mõtle igale ängistusele, mida iial oled tundnud. Meenuta armastatud inimese surma. Meenuta, kuidas armsam su hülgas. Meenuta läbikukkumist, häbi ja ütlemata kibedat süümepiina. Ja liida need kõik kokku – kõik südamesse lõikavad murd ja hädad, ja tunne neid kõiki korraga tund tunni ja päev päeva järel. See on külm kalkun. Heroiinipohmell on nülitud elu.

Ängi rünnak kaitsetule vaimule, loomulike endorfiinideta ajule ajab mehed ja naised hulluks. Iga pohmellis narkar on hull. Hullumeelsus on nii pöörane ja julm, et mõni sureb sellesse. /…/

Kaks täit ööpäeva piinelnud, teadsin, et ei ela seda üle. Suurem osa oksendamisest ja kõhulahtisusest oli möödas, kuid valu ja äng olid hullemad, iga hetkega palju hullemad. Vere kisendamise varjus kõlas rahulik tungiv hääl: Sa võid sellele lõpu teha … sa võid end süstida … võta raha … hangi doos … sa saad sellele valule lõpu teha …

Valust värisedes ja oiates vedasin end välivoodi merepoolse suurele aknale lähemale. Ma võtsin puuvillase lina ja hakkasin seda hammastega rebima. See andis mõnest kohast järele ja ma rebisin seda pikkupidi, käristasin sellest riideribasid.

Sidusin kahe riideribaga oma pahkluud voodi külge kinni. Kolmanda ribaga sidusin kinni oma vasaku randme. Siis heitsin pikali ja pöörasin pead ning vaatasin Nazeerile otsa. Ulatasin allesjäänud riba ja palusin pilguga, et ta mu käsivarre voodi külge seoks. /…/

Nazeer võttis mu käest riideriba ja sidus mu parema randme voodiraami külge. Mu lahtisest suust pääses üks ja seejärel teine lõksuaetu paaniline hirmukarje. Ma hammustasin keelde, lõin hambad keeleserva lihasse, kuni veri huulenurkadest voolama hakkas. Nazeer rebis linast veel ühe laia riba ja rullis keeritsjaks torbikuks. Ta pistis tropi mulle hammaste vahele ja sidus otsad kukla taha kinni. Ja ma lõin hambad vanakuradi sabasse. Ja ma karjusin. /…/

Olin kaks ööpäeva voodi külge seotud. /…/

Külm kalkun kestab umbes kaks nädalat, kuid esimesed viis päeva on kõige hullemad. Kui esimesed viis päeva üle elad, kui suudad uimastite abita kuuendasse päeva roomata, tead, et oled puhas ja saad hakkama. Järgmised kaheksa kuni kümme päeva tunned end iga tunniga veidi paremini ja veidi tugevamana. Krambid lakkavad, iiveldus möödub ning palavik ja külmavärinad annavad järele. Mõne aja pärast on kõige hullem lihtsalt see, et sa ei saa magada. Sa lebad öösel voodis, keerled ja vähkred piinatult, kuid und ei tule."

Kui sa seda loed, kas võid tõmmata nõrgemaid paralleele muude sõltuvustoitude ehk ebaloomulike konsentraattoitudega. Kas mehhanism ei ole sarnane. Raskused, mida on niigi piisavalt. Tundub, et see murrab. Kuid paljud on säravana kookonist liblikana väljunud, miks mitte ka sina.

Et sa teaksid, millest tuleb sul läbi minna.