laupäev, 20. jaanuar 2018

Sõltuvus vol 2 Adam Haslett "Kui mind enam ei ole"



„Olin teada saanud, et sel päeval leidis aset surm, mis valmistas mulle suurt meelehärmi – Bergotte´i oma. Ta oli teatavasti põdenud juba pikka aega. Loomulikult mitte haigust, millesse ta oli esiti jäänud ja mis oli loomulikku laadi. Loodus paistab suutvat meile kinkida üksnes üsna lühikesi haigusi. Kuid arstimid on aretanud oskuse neid pikendada. Ravimid, leevendus, mida need pakuvad, pausist tingitud tagasilangus kutsuvad esile haiguse simulaakrumi,    millega patsient sedavõrd ära harjub, et muudab selle püsivaks, stiliseerib seda, nagu esineb lastel köhahooge pikka aega pärast seda, kui nad on läkaköhast terveks ravitud. Siis aga arstimite mõju väheneb, doose suurendatakse, need ei tee enam sugugi head, vaid on tolle püsivaks muutunud häda tõttu hakanud hoopis kurja tegema. Loodus poleks neile nii pikka iga kinkinud. On suur ime, et arstim võib loodusega peaaegu et jõudu katsuda, sundides inimest voodisse jääma, jätkama teatud rohu manustamist surma ähvardusel. Selleks ajaks on koha sisse võtnud inimesele kunstlikult külge poogitud haigus, sellest on saanud küll teisene, ent tõeline haigus, ainsaks erinevuseks see, et loomulikke haigusi annab ravida, kuid mitte eales neid, mille tekitab mõni arstim, kuna see ei tunne nende ravi saladust!
M. Proust, 5. köide  „Naisvang“  

Eelmises postituses märkis psühhiaater Hawkins, et looduse tasakaal dikteerib, et kunstlikud vahendid saavutavad vastava tasandi ilma vaeva nägemata (st ilma tööd tegemata) ning seega tekib võlg ja negatiivne tasakaalutus, mis väljendub negatiivsetes tagajärgedes.

Nii kaasaegse meditsiini ravimi, kui ka alternatiivsete rohtude kaal on siin võrdne - sest mõlemad pakuvad tervist ilma vaeva nägemata.



Narkootikumide samalaadsest pakkumisest kiiresti imelist ja kaunist leida kirjutasin blogis:

Täna hoian käes sõltuvust valgustavat kirjateost, sedakorda antidepressantide, rahustite jt psüühikat mõjutavate ravimite maailmast. Lugemiselamusi ja äratundmist pakkus Adam Haslett raamatus "Kui mind enam ei ole" (2016, eesti keeles Päikese kirjastus,  2017)

Olles õppinud (nagu raamatus Michael´gi ütleb)  üsna paljut GABA retseptorite ja molekulaarsidemete, bensodiasepiinide  ja taluvusega seotud ohtude kohta, kuid seda raamatut lugedes sain aru, et ma ei ole kunagi aru saanud ... mida tunneb sõltuvuses inimene. Minu jaoks on see hämmastav kirjeldus tunnetest ja kõigest sellest, mis toimub pimeduse hetkel kellegi peas. Ometi ei ole see raamat depressiivne ja algas sõnadega:

Michael – Tere! See on dr Walter Benjamini Automaatvastaja. Ma ei viibi hetkel oma kontoris. Kui te olete minu patsient, siis palun jätke oma nimi, väga lühike sõnum ja telefoninumber, isegi kui arvate, et mul see on, sest see ei ole mul käepärast. Helistan teile tagasi esimesel võimalusel. Võtke teadmiseks, et ma ei tööta reedeti, laupäeviti, pühapäeviti, esmaspäeviti, teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti ...
...Lõpetuseks olgu öeldud, et kui te helistate korduvretsepti asjus ravimile, mida vajate ellujäämiseks, ja kui te olete pisut murelik, et teie palve ei pruugi õigel ajal minuni jõuda, ning on üsna tõenäoline, et sõnad, mida te kohe automaatvastajasse jätate, jäävad teie viimasteks, siis palun jätke teade, et te pingutasite kõigest väest ja armastasite oma perekonda nii hästi, kui suutsite. „

See tundus heas mõttes sarkastiline ja ma asusin lugema. Perekond: ema-isa ja kolm last. Igaüks räägib omaenda vaatenurgast ja tunnetest, mis on seotud isa Johni ja poja Michaeli psüühiliste probleemidega. Kusjuures Michael annab oma elu edasi läbi huumoriprisma.
Adam Haslett

Adam Haslett’i varasem  lühilugude kogumik You Are Not a Stranger Here pärjati Pulitzeri preemiaga 2017 ja toon siia ka mõned katked, mida ta erinevates intervjuudes enda ja oma raamatu "Kui mind enam ei ole" kohta öelnud on:


Kui mind enam ei ole (ImagineMe Gone) räägib sellest, kuidas perekonna erinevad liikmed reageerivad isa psüühikahäirele ja enesetapule. Kas on õige öelda, et see baseerub isiklikul kogemusel?
See on kõige isiklikum raamat, mida ma olen kirjutanud. Psüühikahäire on minu enda perekonnas – minu isa tegi enesetapu, kui ma olin 14. 

Raamatus räägib isa John enda kohta:
"Koletisega võitlemiseks olen ma alati tahtnud tähendust. Mitte tähenduse enda pärast, sest kui asjad kulgevad tavapärasel, siis kellel on tarvis seda endale teadvustada? ... Aga sellest ei piisa, kui koletis on sulle oma lehtri kuklasse torganud ja imeb sinusse tungiva valguse su silmadest otse unustusesuhu. Nagu sant igatsen ma seda, mille puhul teised ei märkagi, et neil see olemas on: tavalist tähendust.

"Mõni kuu tagasi pimendas mind udu, tihedam kui eales varem. Ma magasin koletise käte vahel. Tundsin tema hingust oma kaelal ... Pimedus kihiseb elust. Lood ootavad üksteise järel jutustamist. Kuid udus pole midagi vaadata. Koletis, kellega sa lesid, on su enda oma. See võitlus on lõpmata isiklik. Ma arvasin, et see on läbi. Et ühel õhtul pitsitab elajas mu selja taganatuke kõvemini ja ma lakkan hingamast. See, mis minust järel oli, lootis seda..."

"On arstimid, mida ma võin võtta ja mis uputavad eranditult kogu mu vaimu, sundides koletist sammu aeglustama, suunates võitluse vee alla, kus pean siis hämaruses elama. Kuid seda elajat ei tapa miski."


Michael, üks pere lastest kannatab tõsise psüühikahäire all. Raamat paistab suhtuvat kriitiliselt arstidesse, kes teda ravivad ja ravimitesse, mida välja kirjutatakse?
Kui kellelgi on krooniline psüühikahäire, siis muutub elu lakkamatuks meditsiiniliste eksperimentide jadaks. Ravimid toimivad mõnda aega ja siis nende mõju lõpeb – vahel on arstid huvitatud ja mures, vahel  on nende käitumine muutund rutiinselt automaatseks.  Inimeste, kes neid kummaliste nimedega ravimeid võtma hakkavad või neist loobuvad,  tegelikud kogemused on väga erinevad olemasolevast kliinilisest keelest.  On olemas kliiniline keel, mis tundub olevat inimeste tegelikest kogemustest täiesti eemalseisev. Need ravimid mõjutavad tohutult nende psüühilistele tasanditele. Ma tahtsin mõned neist kinni püüda. Kuid mul ei olnud kavatsust olla kriitiline või avaldada arvamust selle kohta, kuidas psüühikahäireid peaks ravitama. Ma tahtsin nii palju, kui võimalik asetada lugeja ärevuses või depressioonis oleva inimese meelde ja võtta sellest, mis on võimalik. 


Ma olin/olen düsleksik, sestap ma hakkasin lugema hiljem, kui lapsed tavaliselt ja loen ka praegu üsna aeglaselt. Ma mäletan uhkusega aega, kui olin siis 10 või 11 ja lebasin haigena voodis ning suutsin esimest korda ühe päevaga lugeda läbi terve raamatu. Ja terve raamatu all mõtlen ma 50 lehelist, suure trükiga lastele mõeldud raamatut Ameerika revolutsioonist. Ma ei nimetaks seda oma lemmikraamatuks. Kummalisel kombel ma ei tea,et mul oleks olnud lemmikuid. Raamatud olid asjad, mida vallutada.  Need olid teatud liiki tööks, juba lapsest peale.

„Kõigis kurnamissõdades saabub hetk, kui võitlejad hakkavad kahtlustama, et nende eesmärk pole sugugi selline, nagu nad alguses arvasid, et tegelikult on sõda eraldiseisev organism ja nemad üksnes selle rakud ja sõja ainus kihk on kesta igavesti. Ajahetkest sõltuvalt ajab see arusaam su hulluks või toob hoopis selguse, paiskab su meeleheitesse või puhastab pilti, vabastades su lootuse hellitamisest.“


Tohin ma küsida, kuidas sa tead seda, mis toimub psüühikahäirega inimeses?
Tõde on selline, et psüühikahäire ei ole mulle võõras. Sa tead, et minu isa tegi enesetapu, kui ma olin 14. Ka minu vend on olnud kimpus ärevusega.  Ja minagi olen nende tasanditega kokku puutunud, õnneks, mingil mulle teadmata põhjusel ei ole see minul läinud nii tõsiseks, kui isal ja vennal. Aga kui minust sai romaanikirjanik, tuli mul leida viis, kuidas kirjutada mitte niivõrd oma perest, kuivõrd jutustada teatud lugu, mis võinuks juhtuda. Ma arvan, et teatud mõttes kanname me kõik endas süütunnet või kahetsust selles osas, kuidas me võiksime kohelda oma probleemides olevaid lähedasi...


Raamatus täidab Michael pikka ankeeti erinevate küsimustega - nagu alati ootame sellistest küsitlustest, et need üksikud küsimused või vastused toovad selguse meie meeletust tervikust. Või et üks üksikelement taastab tervikut. 

Mitu kofeiini sisaldavat jooki te päevas joote?
Sääraste ankeetide juures on mind alati lohutanud lootusekübe, mis minus neid täites tärkab. Kuidas su elu võetakse lahti konkreetseteks osadeks, nagu saaks neid kõiki hõlpsalt käsitleda, oma diskreetsuses ei ületa need ankeedid mõnes mõttes ootesaali tasast müra. Tekib põgus tunne, et sinust võidakse peaaegu, et aru saada, tõeliselt ja täielikult, ja esimest korda, kui vaid saaksid selle kõik mustvalgel kirja panna, enne kui administraator su nime hõigub.“ (Michael) 

"Millegipärast polnud minust kunagi alkohoolikut saanud. Õnneasi."(Michael)




Mingil hetkel kirjutab Michael oma elust erinevate tablettide järjestuses, kuidas need mõjusid ja kuidas enam ei mõjunud: 


"Mäletan oma esimest klonatsepaami doosi ilmselt umbes samamoodi, nagu õnnelikud väljavalitud meenutavad keskkooliaegseid suveromansse, mis on uputatud totaalse muretuse kuldsesse valgusesse, mida ei puuduta ega saagi puudutata aja kiskjalikkus ega igasuguse nüüdse valu jäledus...
 Olen hiljem teada saanud kõike GABA retseptorite ja molekulaarsidemete, bensodiasepiinide  ja taluvusega seotud ohtude kohta, kuid tollal teadsin vaid, et mulle oli tehtud nähtamatu  ja uskumatult mõjus vaimulõikus, mille oli läbi viinud kahvatukollane tablett, keskel täke ja mitte suurem kui aspiriin. Psühhoaktiivsete ainete ümber on nii palju kära, nii palju korruptsiooni, pahatahtlikkust, üle- ja alammääramist, ebamäärasust sahkerdamist teadmatust ja lootust, et on lihtne unustada, et need vahel tõesti toimivad, leevendavad tõelist piina, vähemalt mõneks ajaks. See oli üks sellistest aegadest..."


 "Dr Gregory oli palunud mul võtta ühe tableti hommikuti ja teise õhtul enne magamaminekut. Magasin tol ööl nagu talleke rahustite mõju all ja ärkasin hirmuvabalt. See ime kordus hommikust hommikusse. ...Fluvoksamiin. Probleem oli selles, et pärast seda õndsat aastat lakkas klonatsepaam toimimast. Mitte üleöö, aga aegamööda.  Ma ei ärganud veendumusega, et suren kohe maha, ent mu hirm polnud enam olematu nagu noil muretuspäevil. Hommikust hommikusse. Kuni ma ei oodanud enam hommikusöögi lõpuni, et tablett sisse võtta, vaid neelasin selle kohe ärgates alla, lootes, et tühja kõhuga pääseb ravim mu keres kergemalt löögile. ... Celia ja Alec hakkasid pärast seda dr Gregoryst kehvemini arvama, nähes temas vaid süütundes vaevlevat tabletitoppijat, kes uimastab mind, ......Kuid ausalt öeldes pean mina teda endiselt inimsõbralikuks meheks. Aina kangemad doosid oli see, mida ma ise temalt palusin ja mida vajasin. Paroksetiin. Iga mõne kuu tagant pakkus ta (arst) lisaks klonatsepaami doosi suurendamisele välja mõne uue ravimi, mille võiks üleüldise kasvava hirmu ohjamiseks segule lisada." 

Nefasodoon
Klomipramiin. Mis puutub klomipramiini, siis mõnda aega kannatasin südamepekslemise ära, aga kuna sittuda suutsin vaid iga kümne päeva tagant, ei talunud ma seda enam. Millest on kahju, sest see tappis sugutungi, mis leevendas mõneti mu endiselt piinarikast igatsust Caleigh´järele.Tsitalopraam
Venlafaksiin. Venlafaksiin pluss klonatsepaam, lisaks liitium, Mille dr Bennet määras mulle pärast seda, kui oli kuulnud papsist – need suutsid koos pakkuda pisutki leevendust ...
Eskitalopraam
Buproprioon
Mirtatsapiin. Nõutuna mu tõrksate sümptomite ees , hindas dr.Bennet mu täielikult ümber ja ütles, et ma ei tohi enam meie kohtumistel rääkidapsühhoanalüütilisest teooriast, ning määras mulle siis sellises koguses stimulante, mis oleks tuju tõstnud ka sõjavangil.. Mäletan kahe- või kolmekuust perioodi, kui surve mu peas oli sama tugev nagu maksimaalsetel pööretel töötava potikedra külge kinnitatud alasil päikesekuumal heinamaal....



Arsti vankumatu keeldumine ravimeid kirjutada viib arvatavalt alternatiivsete rohtude otsimiseni:


"Mis mul üle jäi? Hakkasin netist jahtima bensodiasepiinide vasteid ja paistis, et inimesed olid ühel nõul erilise abuurapuu ehk kratomi tõhususes – sellest sai poolopioidset teed, mida joovat Tai põllutöölised ja mis pidi ärevust oluliselt leevendama... Jook mõjus sarnaselt kange kohviga, millele on lisatud suures koguses difeenhüdramiini. Tarvitasin seda igal hommikul.
Minu päevad algasid järgmiselt: arsti soovitusest rohkem klonatsepaami, termosetäis kohvi, kruusitäis kratomit, kolm või neli vana ravimit, mõnisada milligrammi droogi, mida dr. Greenman parasjagu tungivalt soovitas, ja kõige otsa kuum dušš." 


Vend Alec, kes proovib Michaelit üksildases kohas tablettidest võõrutada ütleb: 

"Tundus, nagu oleks kogu ärevus, mida ravim oli aastaid vaka all hoidnud, hoopis tallele pandud, mitte kõrvaldatud, kogunedes tema pähe nagu tammiga kaitstud jõgi, kuid nüüd olid väravad valla ja saabus uputus."

 "Sa tahad, et mul oleks samasugune elu nagu teil,“ ütles Michael. „Nagu sinul ja Celial. Keegi, kellega elu jagada, amet, et minu eest hoolt kantaks. Emps tahab seda ka – minu pärast. Aga seda ma sentimentaalsuse all silmas pidasingi, kui julm see võib olla. Sest kuidas saaksin mina neist asjust keelduda, kui teie kõik tahate neid mulle? Ja ometi ei juhtu seda kunagi. Ma ei ütle seda ennast haletsedes, ehkki ma vahel haletsen ennast. Ma tahan lihtsalt öelda,  et see pole minu elu. Inimesed ei taha, et neid armastataks nii, nagu mina armastan. See lämmatab neid. Nad pole  selles süüdi. Aga mina samuti mitte."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.