kolmapäev, 10. jaanuar 2018

Geneen Roth toidust - ümisejad ja viipajad



Geneen Rothi artiklitest ja raamatutest olen varasemalt palju tõlkinud - kirjutanud, Lugesin taaskord tema kirjutisi ja jätkuvalt armastan tema oskust toiduteemat ja  selle seost tervikuga sõnadesse panna. Ümisevatest toitudest on kirjutatud Osho raamatus Hingepalsam. Seal oli viipajate asemel kutsuja aga ma jätaks siia tõlkesse viipaja. 

Varasemaid blogipostitusi G. Rothi teemal:


Allolev artikkel on tõlgitud Geneen Rothi kodulehelt:


Kui ma koos oma abikaasaga (Matt) restoranis einestan, siis tema toidud tunduvad alati paremad, kui minu omad. Ma ei tea miks see nii on, kuna me eelistame erinevaid toite, kuid ca kolme minuti jooksul leiab minu kahvel tee tema taldrikusse. Kui Matt juhtub eine ajal kuskile korraks minema, siis minu kahvel kasutab võimalust teha tema taldrikus märkimisväärseid kaevetöid.
Ühel õhtul läksin ma liiga kaugele. Matt tuli tagasi ja leidis, et pool tema küüslauguga kartulipüreest on kadunud. Ta ütles: „Kallis, meil on probleem.“ Ma kaalusin valetamist – öelda näiteks, et ta lihtsalt ei mäleta, kui palju tema taldrikul toitu oli – kuid mu suu oli liiga täis. „Sul on vaja abi. Ma arvan, et sa peaksid omaenese nõuande järgi talitama“, ütles Matt. 
Nii ma tegingi. Tuletasin meelde samm-sammult protsessi, mida pidasin enda jaoks kasulikuks – valimaks toite, mida ma tegelikult tahtsin süüa nende toitude asemel, mis järsku pähe kargavad, kui ma neid näen, tunnen lõhna – maitset või kuulen neist (näiteks toodete tasuta proovipäevadel kauplustes).  

Oled sa kunagi kõndinud täis kõhuga läbi kaupluse, tundnud värskete kaneelirullide lõhna – pöördunud tagasi ja valinud söömiseks maiuspala, millele sa enne lõhna tundmist üldse ei mõelnudki? Oled sa märganud kooki või kartulikrõpsu ruumi teises otsas ja tundnud järsku, et nad hüüavad sinu nime? Oled sa eales olnud restorani minnes kindel, et tahad teatud toitu aga kui see lauda tuuakse, saad aru, et hoopis sinu partneril on see toit, mis tõeliselt sinu isu äratab?
Sa ei ole üksi. Me oleme toidust ümbritsetud – külmkapid ja sahvrid, kaupluse riiulid, TV reklaamid ja teiste inimeste taldrikud. Paljud meist on kaotanud võime kindlaks teha, mis oleks hea meie kehadele sel hetkel, kui oleme söömiseks valmis.  See oskus on nüristunud liig rohkete valikute käes.

Psühholoogid Lillian ja Leonard Pearson jagavad toidud kahte rühma: „ümisejad“ ja „viipajad“. Ümisejad on toidud, mida sa tahad enne, kui sa neid näed. Sa saad ette kujutada nende tekstuuri, maitset ja soojust ka siis, kui neid sinu ees ei ole. Ümisejad toidud on spetsiifilised: kui sa tahad juustu, siis porgandikook asja ära ei aja. Ümisev toit võib päeva jooksul muutuda olenevalt sellest, kuidas sa ennast tunned, kellega sa oled.  Toidud, mis sulle ümisevad rahuldavad sinu vajadused nii emotsionaalselt, kui ka füüsiliselt, kuna nad vastavad antud hetke näljale. Sul ei ole vaja tunda nende toitude lõhna-maitset või neid näha, kuna sa tead, et just neid toite on vaja.
Vahel tahame tunda soojust ja küllastust, seega toitvam või vürtsikam toit ümiseb meile. Mõnikord tahame tunda kergust ja jahedust ning me valime puuvilja või jahutatud joogi. Kui teatud toidud klapivad teatud meeleolude või olukordadega, siis nad on ümisejad. Kui ma vahel tunnen enda üksi ja näljasena, siis ma tahan küpsetatud kartulit; selle külluslikus ja soojus lohutavad mind. Minu sõber Sue sööb lihalõike, herneid ja kartulipüreed, kuid ta on kurb ja näljane. Tema ema pakkus sageli just taolist toitu, kui ta oli veel laps. Ja nüüd, kui Sue on täiskasvanud ning tunneb nälga ja vajab turvalisust, siis just selline toit ümiseb talle. Sue lisab: "Kuid seal peavad kindlasti olema külmutatud herned nagu minu ema tegi, muidu see ei toimi.“ 


Märka, et ma panin emotsioonid– üksindus ja kurbus – paari näljaga. Kui Sue pöörduks ilma näljatundeta liha ja kartulite poole, siis oleks see stressisöömine, mitte ümisevate toitude valimine. Siin seisneb erinevus.  Kui sa sööd ümisevaid toite, siis sa rahuldad nii oma keha, kui ka hinge. Kui kõht on täis, on ka muu küllastunud. Sellega on asi lõppenud. Ei ole ülesöömise riski, kuna sa sõid näljasena just seda, mis sind rahuldas.
Ja siis on viipajad. Nagu nimigi osutab, on viipajad toidud sulle hüüdjad, sind kutsuvad, sinu läheduses olijad. Kuna need ahvatlused aga tulevad väljastpoolt ja ei vasta mingile konkreetsele vajadusele või ihale, siis rahulolu ja küllastus jääb tulemata.  Kui sa sööd viipajat toitu, nagu näiteks kaupluses lõhnavat kaneelirulli, siis on raske aru saada, kuna peatuda, sest peale pilgu, lõhna-maitse polnud alguses midagi. Kui nälga selle toidu järele alguses polnud, siis ei teki ka signaali, mis ütleks, et nüüd on küllalt. Ei ole küllastatust. 

Viipajad toidud on reeglina mugavalt ja kergesti kättesaadavad; need nõuavad valmistusaega vähe või üldse mitte.  Kui sa seisad rösteri ees, mis iga mõne sekundi järel saiaviilu välja viskab ja kui sa sealt tükikese hammustad ja siis uuesti viilu rösterisse surud või kui sa voodisse suundudes märkad silmanurgast koogi ülejääke ja sirutud neid võtma – siis oled viipajate toitude küüsis.   
Ümisejad ja viipajad ei jagune kalorite, rasva sisalduse või glükeemilise indeksi järgi. See on palju isiklikum. Tume šokolaad näiteks ei ümise minu sõbrannale Annie´le – ta mõtleb, et see maitseb nagu frikadell, samas kui minule maitseb see taevalikult. Ja eilne ümiseja võib vabalt olla tänane viipaja.Pasta ja pesto, mis ümises mulle teisipäeval (kuna ma tõepoolest seda tahtsin) võib kolmapäeval mulle viibata nagu sireen, võludes mind lihtsalt sellega, et on parajasti nähtaval.


Paljud meist söövad viipajaid toite enamiku oma ajast. Me oleme niivõrd elevil paljude toiduvalikute tõttu, seega kas päritud või iseendale leiutatud   toidureeglite tõttu on meil raske kuulda seda, mida me nälga tundes tõeliselt vajame. Kui sa oled kaua aega nii elanud, siis on vaja pikemalt harjutada enne, kui tunneme ära meiele vajaliku tõelise toidu. Et saada oma tõelise toiduga ühendust (ja keerata maha viipajate toitude sagedus), püüa ümisejaid ja viipajaid toite hinnata nende omaduste järgi. Võta paberileht, jaga kaheks, kirjuta ühele poole ümisejad ja teisele poole viipajad. Kahe nädala jooksul kirjuta üles kõik toidud, mida sa sööd ja püüa otsustada, milline neist oli ümiseja ja milline viipaja. 


Esimesel nädalal keskendu ümisejatele: anna igale ümisevale toidule number 1-10. Üks on „vaevalt sosin“ ja kümme on „ümiseb valjult“. Võid üles märkida ka selle, kuidas sa peale igat toitu ennast tunned.
Järgmisel nädalal märgi toite ikka edasi, kuid hinded pane nüüd viipajatele. Üks – olin sellele mõelnud, kuid ei kavatsenud seda süüa enne, kui tundsin lõhna – nägin seda ja kümme – ma ei olnud näljane ja ei mõelnud toidust enne, kui nägin, maitsesin, haistsin. Märka, kuidas sa ennast pärast sellise toidu söömist tunned. 
Kui sul on raske kindlaks teha toitu, mis sulle ümiseb, siis niipea, kui tekib näljatunne, küsi endalt millise tekstuuriga, maitsega, temperatuuriga toitu sulle meeldiks süüa. Sooviksid sa midagi lahjat, vürtsist, soolast või magusat? Kuuma või külma? Seejärel luba endal ette kujutad erinevaid võimalusi ja vaata, mis neist maitseks sulle kõige enam. 


Peale kahte nädalat annavad sinu märkmed sulle piisavalt tõendeid selle kohta, kui tihti valid sa ümisevaid toite ja kui palju viipavaid toite. Ja sa võid ka märgata, et üks ja sama toit on olenevalt olukorrast mõnel korral ümiseja ja mõnel korral viipaja. Sa muutud palju enam teadlikuks aegadest, mil valid neid toite, mida sa tegelikult ei taha ning kuidas need sind ja sinu keha mõjutavad. Kui sa kord juba tood teadlikkuse oma toiduvalikutesse, oled paremini võimeline tegema teadlikku otsust selle kohta, mida sa tõeliselt tahad. Järgmiseks sammuks on see välja valida, osta, valmistada ja ära süüa. Kuigi on aegu, mil sa ei saa täpselt seda, mida soovid (näiteks sinu pagaripoes ei ole täpselt sellise maitsega kooki), saab olema palju rohkem neid hetki, mil sinu söömine on sinu kontrollida. Miks mitte valida elu, mis pakub küllastust ümisejatest ja jätta välja rahulolematuks jätvad viipajad.


Ma tean, et tõenäoliselt võid sa öelda: „Oh. Jälgimine? Asjade üles kirjutamine? Mitte mingil juhul.“ Pea aga meeles, et kirjutamise mõte ei ole selles, et peaksid ennast tundma süüdi või valesti toiminuna. Asi on aja võtmises, et tuvastada ümisejad. See võimaldab ennast tundma õppida, ennast austama õppida, toites ennast sellega, mis sind tõeliselt küllastab. See on vajalik asi.
Ja mis puudutab minu näppamisi – või see, mida ma nüüd nimetan viipaja toitude halvaks juhtumiks  - Mattiga väljas süües? Ma sain aru, et ma muutusin näppajaks, kuna ei tellinud toitu, mis mulle ümises või lasin ennast kaasa kiskuda sellest, kuidas toit taldrikul välja näeb ja unustasin ennast siia. Nüüd, kui ma teen tellimuse, käin meeles läbi kontrollnimekirja maitse, tekstuuri ja temperatuuriga ning küsin endalt, mida ma tõeliselt tahaksin. 
Kui valin ümiseja toidu, ei kisu mind üldse abikaasa taldrikusse: ma ei varasta enam küüslaugu kartulit.  Minu kahvel seisab paigal.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar