Looduse kõrvaltoimed vol 10 - kokkuvõtteks

 

Selle postitusega tõmbangi Riskini raamatule „Mother Nature Is Trying to Kill You: A Lively Tour Through the Dark Side of the Natural World“  joone alla.

Eelmise peatüki jätkuks kirjutab Riskin veel sipelgatest ja madudest. Sipelgate hammustus ei ole üheainsa sipelga puhul eriti märgatav, kuid sipelgas käib harva ringi üksi ja kui nad kogukonnana seda teevad on vägagi valus.

Justin Schmidt on entomoloog, kes on otsinud erinevaid sipelgaliike ja lasknud ennast hammustada (pigem nõelata, kuna sipelgad kuuluvas astlaliste hulka) ning kirjeldanud siis sümptomeid. Nii sündis Schmidti valuskaala (Schmidt Pain Index). Selles on selgitused 78 erineva liigi põhjustatava valu intensiivsuse kohta, mis on jagatud 1-4 rühma. Padrunsipelgas (Bullet ant) on selle skaala järgi küll kõige suuremat valu tekitav, kuid arvestage, et hümenopterlasi (kiletiivalised- mesilased, herilased, sipelgad, vaablased jt) on 117 000 liiki (Eestis 7000).

2005 aastast on dokumenteeritud 64 aastase mehe nõelamine sipelga Dinoponera poolt (Dinoponerat Schmidti skaalas ei ole). Mees kirjeldas uskumatut valu (intensiivsem kui neerukivist vabanemine, ütles ta), külma higi ja iiveldust, oksendamise episoodi ja ebaregulaarseid südamelööke. Kolm tundi hiljem tuli mehel väljaheide, milles oli palju verd, ja tal polnud enne nõelamist selliseid probleeme olnud. Tema tugev valu hakkas vähenema alles kaheksa tundi pärast nõelamist. Nii et võib vabalt olla, et Dinoponera on üks suurimaid ja ka kõige valusamini nõelav sipelgas.

Sellest hoolimata ei ole teada kiletiivalisi, kes nõelamisega põhjustaksid inimese surma. Väga tõsiseks võivad asjad minna vaid juhul, kui nõelajaid on väga palju või on inimesel allergia.

3400 maoliigist on ainult paarsada mürgised. Needsamad mürgised maod toituvad imetajatest ja kuigi inimene ei ole madude menüüs, on imetajatele mõeldud mürk kahjustamas ka meid.

Mõned maomürgid lihtsalt tapavad rakud, millega nad kokku puutuvad, põhjustades turset ja villide moodustumist ning lõpuks liha mustaks muutumist ja surma. Kujutage ette oma jala tervet külge, pahkluust puusani, mille nahk ja selle all olev liha on keemiliselt ära söödud. Seda võib teha sülitava kobra hammustus. Ja igaks juhuks, kui see ei tee piisavalt haiget, sisaldab hammustus ka kemikaale, mis panevad kehas vigastuskohas tugevat valu tundma.

 Teised madude mürgid mõjutavad südame-veresoonkonna süsteemi. Mõned põhjustavad vererõhu järsu languse, teised aga täpselt vastupidi, pigistades südame ümber olevaid artereid seni, kuni see ei saa hapnikupuuduse tõttu korralikult lüüa. Teised mõjutavad verd

Osad maomürgid on neurotoksiinid. Mao neurotoksiin võib olla nii püsiv kui ajutine. Erinevus on üsna lihtne: see sõltub sellest, kas neurotoksiin mõjutab neuroneid, mis saadavad neurotransmittereid, või neuroneid, mis neid vastu võtavad.

Näiteks Malaisia kraiti hammustus sisaldab neurotoksiine, mis põhjustavad kogu keha halvatust. Esmalt kaotab inimene võime liigutada tahtlikke lihaseid, kuid peagi lakkavad töötamast isegi kopsu ümbritsevad lihased.

Lõgismadude ekspert Rulon Clark märgib, et lõgismadu (ja ka teised mürgised maod) laseb inimest hammustades ainult 50% juhtudel sinna ka mürki. Ja just see asjaolu võib olla kõikvõimalike rahvalike müütide tekke aluseks – et mürki on võimalik välja imeda, tapetud mao hõõrumine vastu haava aitab jpt. Need kummalised asjad, millest me täna teame, et need ei aita maohammustuse vastu – ei tee ka midagi halba, kui mürki haavas niikuinii pole.

 

Kuigi Riskin kirjutab läbi kogu raamatu, kuivõrd ohtlik ja halastamatu on loodus, ei tee see temast loodusest eemalehoidjat. Vastupidi. Ta kirjutab:

„Minu jaoks on äratavad need hirmutavad loomad looduse ellu. Teadmine, et olen ümbritsetud loomadest, kes võivad mulle haiget teha, tuletab mulle meelde, et loodus ei ole nõrk ega passiivne. See paneb mind loodusmaailma austama.“

Väljasuremise teemat puudutades kirjutab ka Riskin hapnikust, mis kunagi oleks hävitanud kogu maailma. Ma kirjutasin sellest kuskil eelmistes postitustes: oli aeg, mil elu oli anaeroobne ja teatud bakterid hakkasid tootma oma elutegevuse jäägina hapnikku, mida sai siis liiga liiga palju ja asi kiskus vägisi halvaks...Igal juhul on siin 5 minutiline ülevaade, kuidas hapnik oleks kõigil naha üle kõrvade tõmmanud 😏   https://www.youtube.com/watch?v=qERdL8uHSgI

 

Viimane peatükk on uhkusest. Riskin kirjutab, et on hoidnud silmad lahti ja küsinud teisteltki loodusuurijatelt, kas nad on leidnud mõnd liiki (v.a. inimene), kel oleks kaastunnet/isetust peale oma DNA vajaduste rahuldamiseks.  Kuid kahjuks selliseid ei ole.

On muidugi töösipelgad, kes ohverdavad end oma kuninganna jaoks, kuid sel juhul kaitstakse ikkagi oma DNAd.

Uhkus on mõte, et olete kõigist teistest kuidagi parem ja et tavalised reeglid ei peaks teie kohta kehtima. See on nüüd see, milles inimesed säravad. Kunagi me uskusime (ja on neid, kes jätkuvalt usuvad), et jumal lõi maailma ja et inimene on loomadest eraldi ning et inimesel on hing ja loomadel pole. Iga kord, kui teadlased on teinud kindlaks fakte, mis meid sellest teooriast eemale viivad, läheb aastakümneid või isegi sajandeid enne, kui neid aktsepteeritakse. Sellel, kes tahab end jätkuvalt teistest paremana tunda, on see kibe pill alla neelata, kuid omaeti tuleks seda teha.

Egole ei meeldi end seada kogu loodusega ühele pulgale, see võtaks temalt jumaliku staatuse. Tahaksime end pühapaistega ümbritseda, kuid looduses ei ole see võimalik. Looduses ei ole liikide vahel viisakust, siin käitutakse alatult, põhjustatakse teistele ellujäämise nimel kirjeldamatut valu ja kannatusi. Me oleme inimestena teistest elusolenditest erinevad. Ja me oleme teinud enda jaoks teised reeglid.

Goughi saarel, kus karnivoorist hiir linde hävitades iseennast hävitab võiks olla meile hoiatavaks eeskujuks. Need hiired ei saa ennast päästa, sest nad on hiired. Inimestel oleks see võimalus olemas. Saaksime oma suuri ajusid kasutada lahenduste leidmiseks ja kasutuselevõtuks.

Nüüdseks on meid 7 miljardit ja oleme hävitanud loomad ja taimed kõikjal kuhu oleme elama asunud. Oleme välja suretanud suured karismaatilised imetajad igalt uuelt mandrilt või saarelt, kuhu maabusime, kuid see ei tähenda, et peaksime seda tegema kõikjal maailmas.

Inimene saab täna oma hüved kätte indiviidina, kuid selle hinda tuleb maksta kõigil koos – ei ole oluline kui palju üks või teine hiir Goughi saarel linde sööb, hävingule on määratud nad kõik.

 Inimesed tapavad ninasarvikuid, elevante, gorillasid ja lugematuid teisi ohustatud loomi, et teenida mõni dollar. Teisisõnu, me siin  läänemaailmas oleme lasknud asjadel muutuda nii ebaõiglaseks, et kui peatuda teel koju Starbucksis, et saada viiendik oma päeva kaolraažist suhkruga täidetud jääjoogist, siis samal ajal keegi teisel pool maailma sööb ohustatud puuviljanahkhiirt, sest neil pole muud võimalust rohkemaid kaloreid hankida. See on koht, kuhu "looduslikult" tegutsemine on inimesed  viinud.

Meil on valik. Üks võimalus on jätkata keskendumist lühiajalisele perspektiivile ja lasta planeedil ise hakkama saada meie isekate individuaalsete soovide ja vajadustega. Ei ole nagu maailmalõpp. Muidugi ei ole meil siis enam pandasid, tiigreid ega sinivaalu, kuid evolutsioon jätkub, nagu see on alati pärast väljasuremisi jätkunud, ja mõne miljoni aasta pärast hakkab mõni uus rühmitus täitma looduses loomade poolt vabanenud rolle.  

Alternatiiviks on see, et me lõpetame hiirena tegutsemise ja käsitleme bioloogilist mitmekesisust nii, nagu see oleks oluline. Peame käituma nii, nagu oleks loodusel väärtus, mis ületab kaloreid või dollareid, kuigi meie DNA-sse pole seda väärtustamist sisse ehitatud. Ükskõik kui surmav, isekas ja jõhker loodus ka poleks, on see ainulaadne, ilus, üllatav ja väärtuslikum kui sõnad suudavad väljendada.

Sellest ekslikust "loodusliku" elu ideaalist eemaldumine oleks jätkusuutlikkuse seisukohalt hea ning see on oluline ka sotsiaalselt. Mis on soolise võrdõiguslikkuse puhul naturaalset? Mis on inimõigustes naturaalset? Mitte midagi. Mõõkvaala poolt tükkideks rebitud merilõvil pole õigusi ja emane naaskelsabapart ei saa teda rünnanud isaste vastu kohtumenetlust algatada. Inimõigused on tuleviku, mida me püüame luua, põhikomponent, nii et nimetagem neid nii, nagu nad on – ebanaturaalseteks ja olulisteks.

Loodusel pole sotsiaalse õigluse aruteludes kohta. Oleme inimesed – oleme looduses arenenud, kuid suudame paremini. Olgem pisut uhked selle üle, et oleme inimõigused välja mõelnud. Pole tähtis, kas need on naturaalsed või mitte. Oleme kehalt loomad, kuid me ei pea nende moodi käituma. See, mida Riskin toetan, on inimliharobotite mäss meie DNA rõhujate vastu. Oleme isekad, loodud seadma oma DNA vajadused teistest meid ümbritsevatest inimestest ja ökosüsteemidest ettepoole. On loomulik, et hoolite rohkem sellest, kui kuum teie kohv täna hommikul oli, mitte sellest, et selle joomise ajal suri Tansaanias malaariasse viieaastane tüdruk.

Kuid me saame end harida, harida teisi ja kasutada seda, mis meile on antud kogu maailma hüvanguks.

Raamat läbi. 😎😎😎

Enim pani kusjuures mõtlema - "kui midagi on looduses ära söömata, siis on selleks põhjus". Vilets maitse, muidu mõttetu või mürgine. Ja eks tulevad kohe meelde need kibedad levinud taimed .... mida suurte peotäitega smuutisse saab uhada. Aga miks mitte ka näiteks must pässik. Võimalik, et kui teised on jätnud söömata, ei maksa ka endal väga maiustada... Ei vaidle vastu, et sealt on leitud igatsugu head kraami. Kuid leitud on ka tugevatoimelisi ühendeid, mis teiste peletamiseks mõeldud. 

Nüüd edasi keharasva juurde...