Sobivaks tunnistatud keha vol 3 - sõda rasvumise vastu

 

Oma raamatu sissejuhatuses kirjutab Aubrey Gordon:

„Olen alati paks olnud. Mitte turske ega kohev ega tüse ega korpulentne — vaid paks. Seda raamatut kirjutades kaalun ma 155 kg ja kannan naiste suurust nr 26. Minu kehamassiindeks (BMI) kirjeldab mu keha kui "haiglaslikult rasvunud" või "äärmiselt rasvunud". Kuigi mu keha ei ole kõige paksem, on see kõige paksem, mida KMI indeks mõista suudab. Kolm aastat tagasi kaalusin veidi üle 181 kg ja kandsin suurust 30 või 32, olenevalt rõiva lõikest. Keskkooli lõpetamisel kandsin punast ümbrisega toppi, mis oli tollal suurimas suuruses – nr 24.

Minu jaoks on mu keha suurus lihtne fakt. Ma ei võitle madala enesehinnangu ega negatiivse kehapildiga. Ma ei lama öösel ärkvel, igatsedes kõhnemat keha või elu, mis on 50kg võrra kättesaamatus kohas. Minu jaoks pole mu keha hea ega halb, see lihtsalt on.

Kuid tundub, et ülejäänud maailma jaoks tekitab mu keha suuri probleeme. Sõbrad, perekond, võõrad ja töökaaslased pakuvad soovimatuid toitumisnõuandeid ja soovitavad bariaatriakirurge. Teised ostjad vaatavad toidupoes minu käru ja eemaldavad sealt esemeid, mida nende arvates ma ei peaks sööma. Arstid keelduvad mind ravimast ja mõned kontorid kehtestavad patsientidele kaalupiirangud – kaalupiirangud, mille minu keha kergelt ületab. Ma palvetan, et ma ei vajaks MRI-d või CAT-skännimist mitte keeruliste ja hirmutavate terviseprobleemide tõttu, mida need testid valgustada võivad, vaid seetõttu, et ma tõenäoliselt ei mahu seadme kitsastesse tunnelitesse ja fikseeritud seintesse. Võõrad räägivad mulle nii veebis kui ka isiklikult, et mu keha on surmaotsus ja iga suutäis, mida ma võtan, on samm aeglase enesetapu poole. Kui ma autoga sõidan, kostuvad möödasõitvatest autodest sageli hüüded: VÄLJA, VÄLJA - PROOVI VAHELDUSEKS KÕNDIDA.

 Teised näevad minusuguseid kehasid kui avatud kutset avaldada jälestust, hirmu ja mure taha peidetud viha. Need kehad on söödaks mitte ainult julmadele teismelistele või ülekasvanud täiskasvanud kiusajatele, vaid kõigile. Suurem osa rasvumisvaenulikest hoiakutest, millega olen silmitsi seisnud, on tulnud kõhnade inimeste käest, kes sügavalt usuvad, et nad teevad õigesti ja teevad head ning keda julgustab kultuur, mis nendega kogu südamest nõustub.“

 

Gordon kirjutab, et peame rääkima sõnast paks veel enam. Täpsemalt, meie kui kollektiivne ühiskond peame tegema ruumi paksude mõistmiseks nii, nagu paljud pluss-suuruses inimesed seda teevad: neutraalse, isegi kinnitava terminina.

Paks on sõna, mida paljud meist väldivad, eriti normsuuruses riideid kandvad inimesed ja see on arusaadav. Oleme terve elu õppinud mõistma seda sõna kui sügavalt julma sõna. Paljud meist on sellest haiget saanud ja seetõttu tunneme seda relvana. Mõned inimesed samastavad sõna „paks“ mittearmsa, soovimatu, labase, ebaintelligentse ja laisaga. Teised kasutavad seda jõuka ja ahne kirjeldamiseks. Paksust saab kummina veniv mõiste – sõna, mis on kui tühi ekraan, millele saame oma eeldusi ja tundeid projitseerida. See talub igasuguseid asju. Kuid kõigil laiaulatuslikel asjadel, mille me projitseerime sõnale paks, on üks ühine joon: need on kõik negatiivsed.

Kuna paljud inimesed peavad sõna „paks“ ainult negatiivseks, jätavad nad selle oma sõnavarast välja. Nad on selle vastu, kui keegi teine ​​seda sõna kasutab, eriti enda kohta. Liiga sageli ei püüa nad mõista, miks inimene on kasutanud sõna „paks“ või kuidas konkreetne inimene sellesse suhtub. Selle asemel eeldavad nad lihtsalt, et ka kõik teised näevad seda sõna negatiivsena. Nad ei kuula sisu, ei küsi täpsustavaid küsimusi ega püüa seda inimest toetada. Nad lihtsalt toetuvad oma uskumusele, soovides sõna eemale tõugata: Oh ei kallis! Sa ei ole paks!

Mõnede inimeste jaoks on osa sellest ebamugavusest tingitud isiklikest kogemustest. Me kõik näeme, kuidas võõrad jõllitavad pakse inimesi, kuidas tüsedaid kehasid kasutatakse täieliku vastumeelsuse ja vastikuse tekitamiseks. Näeme viise, kuidas pakse inimesi kiusatakse ja tõrjutakse. Seega eeldame, et sõna „paks“ kutsub esile selle, mis teeb haiget ja kahju, ning eemaldame selle oma sõnavarast.

 Mõned paksud on juba aastakümneid kasutanud sõna „paks“ uhkusega nagu iga teist kirjeldavat sõna, täpselt ja neutraalselt. National Association to Advance Fat Acceptance (NAAFA) asutati 1969. aastal, kasutades oma nimes uhkusega sõna „paks“. Sellised raamatud nagu Happy Fat, Things No One Tells Fat Girls, ja  Fat!So?  on kirjutatud paksude inimeste poolt ja nende jaoks. Sellegipoolest väldivad inimesed, kes ei ole ega ole olnud paksud, sageli püüdlikult seda sõna ja lähevad isegi nii kaugele, et parandavad paksu inimest, kui ta ise ennast nii nimetab.

Gordon märgib nii raamatus kui ka oma artiklites, et on lapsepõlvest saati paks olnud ja keskkoolist saati pluss suurusi kandnud. Tema pihta on solvanguks „paks“ visatud rohkem kordi, kui jõuab üles lugeda. Ja see torkas, kuna see polnud mitte ainult keha hukkamõist, vaid ka meeldetuletus, et ei kuulu siia. Kuid isegi lapsena ja teismelisena kahvatas paksuks nimetamine selle ees, kuidas teda koheldi, isegi nende poolt, kes seda terminit usinalt vältisid.

Gordon kirjutab:

„Käisin neljandas klassis ja istusin arsti kabinetis ja esimest korda õhetas minu nägu häbist. Mind oli just teavitatud, et olen ülekaaluline. Arst ütles: "See on ilmselt kogu selle pitsa ja jäätise söömisest. See maitseb hästi, kas pole? Aga see teeb su keha suureks ja paksuks.» Olin segaduses. Õhtusöögiks kodus olid tavaliselt kala või kana, riis ja aurutatud köögiviljad; hommikusöögiks oli kodujuust ja melon või täistera röstsai ricotta juustu ja moosiga. Aasta oli 1992 ja ma olin Kaalujälgijate järgijast ema laps, kelle peresöögid järgisid sageli just nende soovitusi. Arstikabinetis ei paistnud seda keegi kuulvat. "Kujuta ette, et sinu keha on valmistatud savist. Kui suudad kasvades jääda samale kaalule, kasvad välja. Ja kui suureks saad, oled sale ja ilus. Kas see pole suurepärane?" Tundsin, kuidas mu nägu häbist põlema läks. Minu nahk oli neoonvärvi, kuum ja särav ja läikiv. Olin selle ühe hetkega nii palju õppinud: sa sööd liiga palju rämpstoitu. Sa ei ole ilus. Sa naudid liiga palju. Sinu keha on vale. Sina oled seda endale teinud.“

„Ülejäänud lapsepõlve elasin üle samasuguste vestluste tormiga nagu arstikabinetis. Heatahtlikud, toetavad täiskasvanud juhtisid innukalt tähelepanu minu tajutavatele ebaõnnestumistele igal sammul. Mida aastad edasi, seda rohkem ja rohkem toite, nagu mulle öeldi, olid keelatud.

 

Asi polnud lihtsalt selles, et ma ei peaks neid toiduaineid sööma; see oli ka, et need toidud olid patused, halvad, ahvatlevad. Paljud neist – munad, pähklid, avokaadod – tulevad hiljem tagasi tervisliku toitumise poole peale. Kuid minu lapsepõlve ajal olid need kaaskahjustajad ristiretkel, mille eesmärk oli iga hinna eest kaloreid vähendada. Kiudained, vitamiinid, mineraalid, rasvhapped, valgud – need kõik ohverdati kalorite sisse- ja väljavoolu altarile. Tähelepanu keskmes ei olnud kunagi toitva toidu nautimine, vaid puudus, tahe ja puudus.

Minu elu oli täis enesepiitsutamist, sunnitud esinemisi, et näidata oma pühendumust vastuvõetamatu keha muutmisele. Täiskasvanud küsisid avameelselt, mida olen söönud, kas ka millal trenni teinud ja, kuidas kumbagi õigesti teha. Lõppude lõpuks, kui ma jätkuvalt olin paks, siis see pidi olema minu süü.

Minu keha ei olnud lihtsalt keha. Seda peeti koormaks, ebamugavaks, tülikaks probleemiks, mida lahendada. Ainult kõhnus lubaks mul oma keha unustada, kuid vaatamata pingutustele ei tulnud kõhnust kunagi.“

Siinkohal tuleb mulle meelde üks dr. Spencer Nadolsky postitus: 

"Ma oleksin pidanud seda pilti sotsiaalmeediasse postitama iga 6 kuu tagant. Ma ei unusta kunagi oma ülekaalulistega töö algusaega, kui mul oli patsient, kelle juures me tegime kõike õigesti (treeningkava ja dieet) ja naine kaotas 6 kuu jooksul vaid ca 1,5 kg. BMI standardite järgi oli tal rasvumine. Ta oleks pidanud selle ajaga vähemalt 10kg kaotama, aga ei. Kas ta valetas oma elustiili kohta? Seda muidugi juhtub, aga seekord see nii ei olnud. Kui võtsin osa iga-aastasest rasvumise alasest konverentsist, räägiti "Lipedema" seisundist. See näeb välja täpselt selline, nagu siin näidatud pilt. Esineb peaaegu eranditult naistel. Tavaliselt piirdub see jalgadega, kuid võib olla ka kätel (tõsised juhtumid võivad olla ka mujal, kuid ma pole seda näinud). Rasvkude tundub teraline. Seda ei saa kaotada kalorite puudujäägiga ehk tavalist dieeti pidades.   

Mis seda põhjustab? Näib, et siin on oluline geneetiline ja hormonaalne roll, kuid põhjuse kohta pole midagi konkreetset teada. Niisiis, kuidas saate seda ravida? Püüd kaalust alla võtta võib põletikku ja turset pisut leevendada, kuid tegelikust rasvkoest (keharasvast) vabanemiseks tuleb teha rasvaimu või muud protseduurid. Mis on aga tavaliselt kallis. Kui teil on selline rasv, mis tundub teraline või nagu hernekott ja see lihtsalt ei lahene dieediga, siis pöörduge kindlasti arsti poole."

Mida rohkem Gordon ja teised püüdsid oma suurust muuta, seda sügavamaks muutus depressioon. Isegi nii noorena kuulutati ta vaenlaseks rahvasõjas laste rasvumise vastu ja see kaevus sügavalt alateadvusse. Gordoni sarnased kehad esindasid nüüd epideemiat ja nad oli selle viirusteks.

Sõda ülekaalulisuse vastu näis tärkavat ja täielikult väljakujunenud aastatuhandevahetuse lähedal, kuid selle juured ulatuvad sellest sügavamale. President Ronald Reagani ajal seadis riigi peaarst C. Everett Koop 1980. aastatel oma büroo prioriteediks rasvumise. 2004. aastal, peaaegu kolm aastat pärast 11. septembri rünnakuid, võrdles kirurg kindral Richard Carmona sõda rasvumise vastu terrorismivastase sõjaga. Järsku polnud paksud inimesed ainult naabrid, sõbrad või pereliikmed – me olime vaenlased, keda tuleb karta.

Sõda laste rasvumise vastu saavutas haripunkti, kui 2010. aastal võeti kasutusele riiklik algatus „Let’s Move!”. Kampaania, mis on "pühendatud rasvumise probleemi lahendamisele ühe põlvkonna jooksul". See oli kampaania "laste rasvumise" vastu - mitte konkreetsete terviseseisundite või käitumise vastu, mis võib neid terviseseisundeid kaasa aidata. See ei olnud kampaania vähese toiteväärtusega toiduainete või kontrollimatu vaesuse vastu, mis nõudis selliseid odavaid ja stabiilseid toite. See oli kampaania kehatüübi – täpsemalt laste kehatüüpide – vastu.

2012. aastal alustas Georgia osariik kampaaniat Strong4Life, mille eesmärk on vähendada laste kaalu ja langeda allapoole osariigi edetabelist: teine ​​koht laste rasvumise osas. Seda juhib Atlanta lastehaigla Children’s Healthcare ja see oli osaliselt inspireeritud eelmisest metaamfetamiini vastasest kampaaniast. Täiskasvanute sõltuvuse asemel olid stendid nüüd suunatud laste rasvumisele. Vaatajaid vahtisid sünged must-valged fotod paksudest lastest, mis olid kaunistatud paksu tekstiga. "HOIATUS: mu rasv võib teile naljakas olla, kuid see tapab mind. Lõpetage laste rasvumine." “HOIATUS: Rasva ennetamine algab kodust. Ja buffet laua järjekorras. "HOIATUS: suured luud ei muutnud mind selliseks. Suured toiduportsjonid tegid.”

Reklaamitahvlite eesmärk oli hoiatada vanemaid lapseea paksuks jäämise ohu eest, kuid paljudele tundusid need paksude laste avaliku naeruvääristamisena. Strong4Life’ist sai üks riigi kõrgeima profiiliga rasvunute häbistamiskampaaniaid – ja selle sihtmärgid olid lapsed.

Need rasvumisepideemia deklaratsioonid ja sõda laste rasvumise vastu taotlesid kangekaelselt ühte küsimust ja ainult ühte küsimust: kuidas teha paksud lapsed kõhnaks? Teisisõnu, kuidas vabaneda paksudest lastest?

Lapseea rasvumisvastased programmid tuginesid valdavalt häbile ja hirmule, mis on hirmutav ja otsekohene lähenemine paksudele lastele. Alates 2017. aastast nõudsid pooled osariigid koolidelt õpilaste kehamassiindeksi jälgimist. Paljud nõuavad “B.M.I.(KMI-kehamassiindeks) aruandekaarte”, mis saadetakse vanematele koju, hoolimata asjaolust, et 53 protsenti vanematest ei usu tegelikult, et aruanded nende lapse kaaluseisundit täpselt kategoriseerivad. Ja vaatlusuuringud Arkansases ja Californias on näidanud, et vanemate teavitamise praktika ei too kaasa individuaalset kehakaalu langust ega õpilaste B.M.I.-de üldist vähenemist. Üks söömishäirete ravikeskus nimetas taolisi aruandekaarte "teeks kehakaalu häbimärgistamiseni", mis tõenäoliselt aitab eelsoodumusega õpilastel kaasa söömishäirete tekkele.

Kaalu häbimärgistamise kogemisel on ka märkimisväärne pikaajaline mõju. 2012. aastal ajakirjas Obesity avaldatud uuringus paluti paksudel täiskasvanutel näidata, kui sageli nad olid kogenud erinevaid kaalu häbimärgistavaid sündmusi. Seitsekümmend neli protsenti naistest ja 70 protsenti meestest sarnase B.M.I. ja vanusega teatasid, et inimesed tegid nende suhtes negatiivseid oletusi. 28 protsenti naistest ja 23 protsenti meestest teatas tööalasest diskrimineerimisest. Häbimärgistamise tagajärjed olid eriti halvad noortele, väga paksudele inimestele ja neile, kes hakkasid varakult dieeti pidama. Et selle kõigega toime tulla, suurenes 79 protsendil kõigist vastajatest stressisöömine, 74 protsenti isoleeris end. Selle asemel, et motiveerida paksu inimesi kaalust alla võtma, oli kaalu häbimärgistamine toonud kaasa rohkem isolatsiooni, vältimist ja vähem toetust.

Vaatamata rohkele föderaalsele ja riiklikule rahastamisele, mitmetele riiklikele rahvatervise kampaaniatele ja suurele hulgale telesaadetele, ei paista sõda rasvumise vastu ameeriklaste B.M.I.-d alandavat. Centers for Disease Control and Prevention (Haiguste tõrje ja ennetamise keskuste) andmetel on alates 1999. aastast täiskasvanute rasvumine kasvanud 39 protsenti ja laste rasvumine 33,1 protsenti.

Kaalu häbimärgistamine saab alguse sellest, mis paljude jaoks muutub elukestvateks häbitsükliteks. Ja see saadab paksudele lastele selge, südantlõhestava sõnumi: maailm oleks parem paik ilma teieta.

Siiski, vaatamata oma ebaefektiivsusele, käib nn sõda laste rasvumise vastu edasi. Sel pühadehooajal loodab Gordon, et nende laste huvides, kellele pidevalt öeldakse, et sa pole ilus, naudid liiga palju, sinu keha on vale, vähemalt mõned vanemad kuulutavad välja relvarahu.