teisipäev, 13. november 2012

Kuu aias - muinasjutt


Korrastades vanu lasteraamatuid leidsin ühest raamatust tänasesse sobiva loo. Et ka sel ajal sellised lood üldse trükitud said ...

katkend muinasjutust KUU AIAS (kirjutanud läti kirjanik Karlis Skalbe 1907; eesti keeles kogumik Muinasjutte 1981)
1
Kord oli meil, minul ja minu sõbral, vaja üht inimest kätte saada. Hilisööni ekslesime tänavatel justkui sügavates, lõpututes kraavides. Kolistasime pimedates, kolu täis loobitud hoovides ja pikkades läppunud koridorides ning koputasime tummadele hallidele ustele, kuid igal pool nägime võõraid, tundmatuid nägusid. Seda, keda me otsisime, polnud kusagil. See, kelle järele meie süda igatses, oli kuhugi sellesse otsatusse kivilasusse maetud, siin kusagil ta vaevles, närbus – me ei kuulnud temast kippu ega kõppu.
Kõike mattis suits ja toss, kõik hääled lämmatas rataste mürin. Me ei kuulnud enam ei oma samme kividel ega südame tuksumist rinnas. Kas meil oligi veel südant sees või olime muutunud niisama elututeks ja pimedateks rauakolakateks nagu need, mis haisu ja kolina saatel meist mööda kihutasid? Panime käe rinnale, et katsuda, kas ihu on veel soe; praegu siiski süda veel tuksus põues ja veri sosistas kõrva elusõnu. Viivuks kohus meis kõrgele elurõõm, kuid vaibus samas, kadus nagu maa alla, sest kui me tahtsime, et teine teise häält kuuleks, pidime kurtide kombel kisendama; see ei olnud enam inimese hääl – see oli rataste mürinaga segatud; allikad muutusid siin porilompideks, kõik loksus sogaseks nagu elutu vesi kanalis.
Me pigistasime hambad risti ja sõtkusime sõnatult tänava halle munakive.
Hommiku eel, kui lärm pisut vaibus, jõudsime linna servale. Väsinult toetusin kiviposti vastu, sõber istus majatrepil. Kumbki meist ei tahtnud enam käia, jalad olid kividel trampimisest rampväsinud. Ei olnud mingit tahtmist edasi minna.
Majade mustendavate katuste kohal läksid pilved laiali ja me nägime tähti kahvatamas. Palgeid riivas karge tuuleiil, mis eksikombel oli tuhisenud sellesse majade labürinti, ja me kuulsime kaugusest mere kohinat. Hoonete taga hämarikus võis aimata koidukuma.
Minus tärkas lootus. „Läheme  mere äärde!“ ütlesin sõbrale.
„Mis me seal teeme?“ küsis ta ja naeris loiult.
„Näeme kuidas koit merel ärkab …“
„Ei näe me midagi! Kõik on asju täis kuhjatud, nii maa kui meri … Kõik on täis laotud, plankudega ümbritsetud, kõik on tükkideks lõigutud ja osadeks jaotatud nagu kesvakarask kerjuse laual. Igaühel on oma tükk, aga kõik on näljased.“
Põllumaad on ära jagatud, metsad hõredaks raiutud ja sihtidega poolitatud nagu siledalahulised kodanlaste pead. Kuskil ei ole enam terviklikkust. Ei ole kuskil enam avarust, igal pool on seinad ees, kõik sagivad edasi-tagasi nagu suurest puust kummutis. Kõik sünnib toas või kambripugerikus, kellelgi pole enam aimugi maailmast! Aga kord oli ju kõik veel jagamata! Mu peas tärkavad mõnikord veidrad mälestused, justkui tollest ajast – ja ma usun neid …

2
Mulle tundub, et kord olin ma konnakapsaõis ja armastasin kahust metsmesilast. Ta oli magus minu meest, me jagasime mee omavahel ära, öösel puhkas ta minu õiel ja hommikuti käis mul pea tema suminast ringi.
Kord aga olin ma üksildane kivi metsaniidul ja lebasin ükskõiksena sambla sees. Mitte keegi pole iialgi olnud nii hüljatud ja võõras ...
Ja kord olin ma kalju, mille peal kohises kuusemets; tema juured tungisid minu lõhedesse ja ma jootsin teda oma rinnast. Minu koobastes magasid karud, üle minu sambla jooksid kergel sammul lustakad rebased, kuninglikult uhked põdrad lükkasid minu kuuskede oksi sarvedega laiali. Minus tuksus allika süda ja kõik jõid minu rinnast.
Ja siis olin ma kiskja loom. Mäletan veel oma painduvaid hüppeid: olin nagu vinnatõmmatud terasvibu. Praeguseni mäletan oma vaba möiret laanes …
Seejärel ärkasin inimesena. Kõik oli juba ära jagatud, taradega piiratud. Maharaiutud, rüüstatud metsad kiratsesid. Minus elasid veel muistsed hääled, läksin metsa – loomi polnud enam. Kes oli veel õnnekombel ellu jäänud, see põgenes kabuhirmus. Harva võis kuulda linnulaulu …
Lõpuks jõudsin loomaaeda. Seal olid puuridesse pandud kõik ellujäänud loomad ja linnud ja iga nukralt longuvajunud, pulstunud pea kohale oli kinnitatud plekktahvlike kolmes keeles kirjadega. Puuride juures seisid külmad uudishimulikud inimesed, peas siledad kõvad kübarad nagu mustad plekk-kaaned, ja torkisid loomi keppidega läbi võre. Kõik olid vangis, muidu ei oleks nad võinud olla nii julmad.
Kõigil oli igav, kõik olid kurvad, niihästi inimesed, kes siin ringi kõndisid, kui ka loomad, kes lamasid või jooksid edasi-tagasi oma puurides …

4
/…/
Olin tüdinenud neist kägisevatest majadest, kiratsevatest inimestest. Ma läksin suitsu laiali ajades, otsides valgust, nagu vingust uimane otsib akent. Nõnda jõudsin kuu aeda (rõngas ümber kuu).
See juhtus tol ajal, kui mu elul ei olnud veel piire. Praegu näeb kuu aeda vaid mõni üksik, kes veel taevasse vaatab. Enne vihma ja raju võib seda näha.
Linnas seda ei tunta, seal on taevas tänavatega jaotatud kitsasteks ribadeks, kus võib mõrgata ainult mõnd üksikut tähte. Inimesed on seal targad, endaga rahul, harva vaatavad nad taevasse, mida nemad pole loonud, - tänavalaternad, mis heidavad valgust nende jalgadele, seisavad neile palju ligemal kui tähtede sinkja sära, mis voogab üle kogu maailma.
/…/

5
Minus elas veel maa hing, ma astusin kergelt piiridest üle: piirid on ainult nende jaoks, kes elavad kivimajade seinte vahel; 
nemad näevad igal pool lukus uksi ja mõtlevad välja võtmeid nende avamiseks; kuid see on tühi töö, sest ei ole niisugust võtit, millega saaks valla keerata ukse, mis on juba lahti: uks on lahti, kuid ei ole kedagi, kes sellest sisse astuks. Mõnikord harva tõmbavad selle lahti lapsed või vaimust vaesed, kes usalduslikult lähenevad igale lävele.
Ja mina astusin kuu aeda. See on saar tähtede meres. Kaldaid uhab vaikne kiirtelaine. Selle taga on kõik täis kuldset helinat: helisevad puud, helisevad lilled, heliseb rohi. Kaasiku all karjatab kuupaiste hõbedasi utekesi …
Kuupaiste valge sõba narmad libisesid helinal üle rohu, kuupaisteneiu tuli mulle vastu, kudumistöö käes.
Sinna kaskede alla kattis ta mulle laua ja sõi leiba mu peost, ning tema valged peened sõrmed heitsid sädelevat kiirtelõnga sinistele terasvarrastele.
Tema utekesed tulid laua juurde ja sõid leiba minu peost – ning ma jõin tema kuldsest karikast.
Karikas oli pilgeni täis, vaevu jõudsin teda tõsta.
„Mispärast su karikas on nii raske?“ küsisin
„Iga päev kallab päike selle ääreni täis, kuid ainult mõni üksik joob siit. Igal õhtul tardub jook karika see kullaks. Ainult elava inimese hingeõhk võib kulla üles sulatada. Kuid harva eksib siia keegi. Kõik on aia hüljanud, majadesse pugenud. Umbusklikult vahivad nad akendest välja. Kõik oigavad ja surevad hoonete hämaruses. Mina üksipäini kõnnin siin ringi, ainuke sõber on mul tuul. Kuula, seal seob ta endale õlgade külge tormitiibu. Mine talle järele kui põlgad maju! … „
6
Läksin tuule jälil ja mind täitis õel rõõm. Nägin, kuidas majad ümber kukkusid ja vihm tuiskas tuhinal mööda tühje tänavaid. Võidurõõmsalt kloppisin majade akendele ja hüüdsin: „Välja, välja! Jätke tunnete mängimine, hakake tõeliselt tundma! Jätke igatsemine ja nukrutsemine, tulge elage maa peal, maamunal!“
Majad varisesid, katustest lõid leegid üles. Inimesed ronisid oiates välja nagu puukoid majaseintest. Õhk oli täis halinat.
Tuli haaras majad, vesi uhtis varemed …
Raju taltus. Inimesed lõdisesid lageda taeva all ja nutsid. „Ärge nutke! Maa pole ära põlenud, ainult teie kitsad majad on maha lammutatud, samuti teie haiglad ja kasvuhooned. Kuulake, kuidas maa hingab!“
Kuid nemad ei näinud minu rõõmu ja pöördusid minust kõrvale nagu kurjategijast …
Nad ei läinud mööda lagendikku kuigi kaugele, vaid hakkasid kohe kive otsima ja maju ehitama. Nii kasvaski siia see kivilasu, kus me eksleme ega suuda leida inimest.
Kord olin õnnelik, nüüd muutusin nukraks. Kord elasin, nüüd hakkasin surema. Kõik oli jälle neisse kivikirstudesse kokku pillutud.
„Kui ometi tuleks torm!“ soovisin.
„Mul ei ole enam usku tormi sisse. Kõik algab uuesti otsast peale.“
Ning luuletaja vajus taas nukrusse.

esmaspäev, 12. november 2012

Jõulupidu toortoiduga

Tulemas on talve kõige kaunim aeg,
päkapikkude ja jõuluvana aeg.
Aeg, mil langev lumehelves paitab pead,
aeg, mil kõik on kõigi vastu head.

Oled väga oodatud 2. detsembril  detsembril kell 12.00  kell 12.00 –– 17.00   päikesetoidu jõulupeole Kolu kõrtsi! 
Tähistame koos andvendiaja algust -- katame jõuluhõngulise laua ja kuulame  kuulame imelist muusikat Helena, Victoria ja Ian Mikael Kirsi esituses

Osavõtutasu:
1 täiskasvanu 20 eurot, 1 täiskasvanu ja laps/lapsed 25 eurot, pere 35 eurot.
Andke palun oma tulekust teada ja pange kirja inimeste arv ning laste vanus meiliaadressile 
marge.roosileht@gmail.com. Osalustasu kandke palun 221054620309 MTÜ Heategevusühing Elja Tarkusteaed hiljemalt 27. novembriks. Ülekande selgitusse kirjutage “annetus jõulupeole ja osalejate 
nimed“. Infot saab küsida telefonil 56 150 601.
Kohale võib tulla natuke varem ja vaadata ringi Vabaõhumuuseumi territooriumil (www.evm.ee). 
Territooriumipääse on osavõtutasu sees.
Päkapikud Sille, Marge, Ly,   Mariin ja Elisa

kolmapäev, 31. oktoober 2012

John Holt koduõppest


John Holt  on kirjutanud palju raamatuid koolita kasvamisest, sest tegelikult inglise keelne unschooling tähendab pigem koolita olemist st eesti keelne vabaõpe nagu seostub ikka kooliga - õppega. Holt ise õppis lapsena tuntud erakoolides, lõpetas ülikooli, töötas pikki aastaid koolisüsteemis ja pettus selles täielikult. Aga oi kui hästi ta oskab vastata levinud küsimstele:)

 

 1980 aastal Marlene Bumgarner, koduõppe vanem, külastas  John Holt´i  tema kodus ja tegi alljärgneva intervjuu
Milline on sinu filosoofia õppimise kohta?
Põhiolemus on see, et inimloomus on õppiv loomus; meile meeldib õppida; me vajame õppimist; me oleme selles head; meile ei ole vaja ette kirjutada ega näidata, kuidas õppida. Mis protsessi tapab on see, et inimesed püüavad õppimisprotsessi reguleerida või kontrollida. 

Miks koduõpe?
See on oluline küsimus. Suureks eeliseks on lähedus, võimalus kontrollida oma aega, päevakava paindlikkus, võimalus tulla vastu laste vajadustele, tema oma kalduvustele.  Kui laps tunneb ennast väsinult või on tujust ära või on veidi haige või vaimselt lontis siis me lihtsalt võtame seda rahulikult, kergelt ja asjad lahenevadki väga rahulikult ja lihtsalt. Kui laps on tulvil energiat ja jõudu, siis me võtame ette suure projektid, vaatame keerulisi asju, raskeid raamatuid. Usun, et koolid saaksid palju paremini hakkama, kui neis oleks seda laadi paindlikkust.  Kuid on fakt, et neil ei ole seda. Tahaksin teha täiesti selgeks, et koduõpe ei ole mingit liiki vastus koolis valitsevalt hullumeelsusele. Kodu on lihtsalt õige koht, kus õpitakse maailma avastama/tundma st kõike seda tegema, mida me nimetame õppimiseks või hariduseks.  Kodu on alati kõige parem õppimise koht, ükskõik kui hea kool ka ei oleks.   Kool on teatud laadi kunstlik institutsioon ja kodu on loomulik koht. On paljusid ühiskondi, kus kool puudub, kuid ei ole ühtegi, kus puuduks kodu. Kodu on keskuseks, mille juurest sa liigud välja kõikides erinevates suundades, nii et minu jaoks ei saa kool kunagi olla kodust parem – tehtagu seal siis ükskõik milliseid muutusi. 

Mida oleks vaja koduõppe puhul teha?
On vaja  Kasvada Ilma Koolita, mis siin muud teha ongi. Mida keegi teeb, see sõltub sellest, milline kellegi konkreetne elu on. Paljudel perekondadel on väike äri või talukoht või mingid huvialad,  millega on vanemad seotud ja väga sageli on lapsed sellest samast vägagi huvitatud.   Lapsed on lihtsalt täiskasvanute elu osa ja kõik küsimused vastatakse siis kui nad esile kerkivad.  Osad inimesed võivad elada kodus ja tööd teha mujal; neil võib olla tavapärasem viis elada. Ma ei usu ametlikesse fikseeritud õppekavadesse, kuid võib-olla siis kui laps ja täiskasvanu alustavad esimest korda koos, on nad natuke närvilised.  Nad on mõlemad veidi kahtlevad selles osas, mida nüüd teha, kuskohast peale hakata.  Kui inimesed on õnnelikumad omades väikest kindlat päevakava ja tehes tihedamat koostööd mõne kooliga umbes aastaksese või nii, siis ei ole selles midagi halba.  See on hüppelauaks.  Minu nõuanne on alati lasta laste huvidel ja kalduvustel kasvada ja vaadata mis juhtub, lasta lastel sulanduda vanemate ja kogu maailma ellu nii palju kui võimalik.  Arvestades teie endi olukorda , nii et lastel oleks võimalikult lai ring võimalusi otsida, vaadata ja mõtiskleda selle üle.  Vaadake, mis huvitab neid kõige rohkem ja aidake neil mööda seda rada edasi minna.  Kuidas, see oleneb väga palju perekonna võimalustest ja olukorrast. Mõned lapsed on raamatukoid, mõnedele meeldib ehitada, mõned on rohkem matemaatilised või arvutihullud, mõned näitlevad või on musikaalsed või mis iganes. Laps võib olla segu neist kõigist, kuid mitte kunagi ei leia kaht sarnast kokteili. 

Kas koduõpe nõuab vanematelt palju struktureeritud aega, et õpetada oma lapsi?
Ei, koduõpe seda küll ei nõua. Arvan, et kui vanemad hakkavad asjast aru saama, siis hakkab kuluma järjest vähem aega. See, kui palju aega vanemad lastega tegelevad, oleneb jälle asjaoludest.  Mõnikord võivad vanemad veeta lastega koos palju aega, sest see on nii tore. Teine kord on seda raskem teha. Lapsed, kes naudivad vägagi vanemate seltskonda, ei vaja seda enam nii palju, kui nad on jõudnud 7-8 eluaastasse. 

Kas lapsevanem, kes ei oma kogemusi õpetajana ega diplomit sel alal, suudab tulla toime koduõppega?
Ma ütleksin, et sellistel vanematel on vägagi suurepärane võimalus toime tulla. Ei saa ka öelda, et inimene tuleks diskvalifitseerida, kui tal on õpetaja haridus aga ma pean ütlema, et kõik, mida   õpetajatele koolis õpetatakse on lihtsalt vale.  Sa pead kõik õpitu unustama. Mul ei ole mingit haridusteaduslikku tagapõhja. Selle maa kõige eesrindlikumad, valitumad, nõutumad erakoolid on palganud inimesi, kellel ei ole kraadi haridusteaduses.  Kui neid lähemalt vaadata, siis on seal kraad ajaloos, inglise keeles, matemaatikas, Prantsuse keeles – te ei näe kraadi haridusteaduses!  Mulle tundub, et parimate erakoolide jaoks – kui sa omad õpetaja kraadi, siis see tähendab, et oled läbi kukkunud. 

Kas vanematel üldse on piisavalt arukust ja teadlikkust, et õpetada füüsikat või matemaatikat?
Oh, egas lapsed ei pea õppima matemaatikat ja füüsikat sinult. On nii palju inimesi, kellelt õppida; on palju raamatuid kuskohast õppida; on palju spetsiifilisi kursusi. GWS omab palju infot selle kohta.   On palju teisi inimesi, kes võivad vastata sinu küsimustele. Ja lapsed ei pea sugugi saama kõike ainult emalt ja isalt. On palju inimesi, kes on käinud ainult keskkoolis või pole seda isegi lõpetanud ja väga edukalt õpetavad oma lapsi praegu kodus – nad teevad väga head tööd. 

Mis saab laste sotsiaalsest elust?

Sõprade jaoks? Kas te panete oma lapsed koju luku taha? Ma mõtlen, et kooli sotsialiseerumise aspektid on 10x rohkem negatiivsed, kui positiivsed.  Inimloomuse omadusi – lahkust, tasakaalukust, heldust jms, õpitakse lähedastest suhetest, võib-olla väikestes 2-3 inimesega gruppides. Kuid suuremates, inimesel on kalduvus käituda halvasti suuremates gruppides, sellistes nagu me leiame koolis. Siis and õpivad hoopis erinevat – populaarsust, õrritamist, kiusamist , sarnanemist, jt selliseid asju. Nad saavad sõpru leida alles peale koolitunde, raamatukogus, kirikus, vaheaegadel. 

Kuidas on noortel võimalusi kohtuda inimestega, kellel on teistsugune sotsiaalökonoomiline taust?
Ma mõtlen, et olen piisavalt teadlik enamikust selle maa keskkoolidest. Ja võin märkida, et on väga vähe erinevate taustade ja religioonide segunemist. Rikkamad lapsed käivad läbi rikkamate lastega, sportlased sportlastega, tarkpead hängivad tarkpeadega, nö töölisklass on omavahel. Siin võib olla mõningaid erandeid aga see idee, et kool oleks mingit sorti erinevate sotsiaalsete gruppide imeline segunemine – see on puhas mütoloogia, legend. 

Milline on teie filosoofia lugemise kohta?
Arvan, et lugema õpetamine pidurdab lugema hakkamist kõige rohkem. Erinevad lapsed õpivad erinevatel viisidel.  Arvan, et valjusti lugemine on tore aga ma mitte kunagi ei loe valjusti lapsele, et ta õpiks lugema. Sa loed valjusti seetõttu, et see on lõbus ja seltskondlik. Sa hoiad last,  istud tema kõrvale või tema sinu kõrvale ja loed juttu, mida on koos hea nautida. Kui see ei ole hubane, soe, sõbralik, armastav kogemus, siis sa ei peaks seda tegema. See ei too endaga midagi head. On tore omada palju lasteraamatuid, kuid seal on tavaliselt väga palju pilte.  Kui lapsed näevad raamatuid nii, nagu perekonnas täiskasvanud raamatut loevad, täiskirjutatud leht- lehe järel siis selleks, et aru saada, mis seal on, tuleb need lehed läbi lugeda. Ma ei usu, et lastele saaks teha huvitavaks midagi, mida perekonnas huvitavaks ei peeta. 

Teie filosoofia matemaatika kohta?
Mina tavatsen matemaatik kohta öelda, milleks meie täiskasvanud numbreid kasutame? Me kasutame, et mõõta mingeid asju. Ja   mõõdame sel viisil, et saame neid asju kasutada või anda neile mingi hinnang. Seetõttu ma ütlen, laske lastel teha numbritega seda, mida me ise numbritega teeme.  Mul on suur usk igat liiki instrumentidesse, mis mõõdavad – lindid (mõõdulindid: sentimeetriga, meetriga, tollidega), termomeetrid, kaalud, metronoomid, stopperid. Teine asi on raha.  Lapsed on rahast vägagi elevil. Me kõik ütleme: “Peame lastele selgeks tegema kogu selle aritmeetika, et ühel päeval nad saaksid rahaasjades hakkama.” Mõtlen, et rahaga tegelemine on lastele palju huvitavam. Pere rahaasjad tuleks panna lauale: arved, raha, kindlustusmaksed, toit, maksud, tervishoid, kui palju midagi maksab, kui palju maksis eelmisel aastal jne. Tegelikult on raamatupidamine, põhilised arvutusoskused, trükkimine suurepärased oskad. Ja kui te räägite baasoskustest, siis need just ongi baasoskused.  Raamatupidamise põhimõte, on näha selgelt  oma sisse- ja väljaminekuid, piiranguid ja võimalusi. See on väga kaunilt välja mõeldud süsteem. See on äärmiselt hämmastav, kuidas see süsteem toimib ja vanemad peaksid seda süsteemi koos lastega pidama, arutama, sellega tööd tegema. Mõned lapsed võivad ise soovida pere arveraamatut pidada, varandusi loendada jne. Kuna see on tõeline „täiskasvanute värk“.  Laske lapsel kirjutada välja tšekke, maksta arveid, selle asemel, et  lihtsalt jälgida kuidas väsinud isa töölt tulles, võtab lipsu kaelast, istub mornilt pabereid täis laua taha …  Milleks. See on väike, kuid samas nii huvitav töö, laskel lastel saada osaks oma elus. Ja mitte ainult selles osas, vaid kõikides osades.  Parim viis numbritest aru saada on nendega päris elus kohtumine ja tegelemine, agu kõige muuga siin elus. Siis toimib kõik reaalsusega kontekstis. See, mida teeb kool – on asjade kontekstist välja võtmine. Tundub nagu mingi väike asi hulbiks ringi avaras tühjas kosmoses. See on kohutav viga. Numbrid on majadel, liiklusmärkidel; numbrid on fotodel, ärides, muusikas, on ühikud toiduretseptides  jpm. Mis iganes numbreid te tegelikus elus ei kohtaks, saage nendega kokku ja tehke nendega tööd. 

Millist ainet peate kõige olulisemaks?
Mitte ühtegi..

Kuidas jääb vanematega, kes teatavad kodust eemal?
Üks sagedasematest küsimustest on, et kuidas ma saan oma last hakata õpetama 6 tundi päevas? Ja mina olen vastanud: „Kes õpetab teie lapsi praegu 6 tundi päevas?“  Ma olin hea õpilane teatavasti parimates koolides ja oli väga vähe päevi, kus ma sain õpetust rohkem kui 5 minutit … 5 minutit tähelepanu kellegi poolt minu individuaalsete vajaduste, huvide, raskuste, probleemide jaoks.   Sarnaselt teiste lastega koolis, õppisin ma, et kui sa ei saa aru mis toimub, siis jumala pärast hoia oma suu kinni. 

Mis saab kui lapsed jäävad haigeks, saavad kahjustada jms.?
Koduõpetajad (kes on seaduse poolt koolist ette nähtud õpetama haigeid lapsi) tulevad tavaliselt  3-5unniks nädalas. On leitud, et see on küllaldane. Need lapsed on saanud hakkama, ei ole läbi kukkunud. Ükski laps ei vaja 6 tundi õpetamist päevas. Isegi kui vanemal on see võimalus olemas. See oleks peaga vastu seina sõitmine. 

Kuidas on koduõppijad ette valmistatud ülikooli jaoks?
Täpselt nagu iga teine. Teate, need testid, mida võite teha … on olemas palju kohti, kuskohast neid saab. Tegelikult on koduõppijad neis asjus väga edukad. Nad on rohkem motiveeritud õppima ja oskavad paremini ette valmistuda. 

Kas on juhtunud, et koduõppel lapsed on tundnud soovi pöörduda tagasi tavakooli? Kuidas vanemad seda peaksid käsitlema?
Erinevatel viisidel. Mõnikord peavad vanemad otsustama, et me ei soovi neid kooli tagasi saata ja selle juurde kindlaks jääma.  Kuid mõnel teisel korral, kui lapsed tahavad minna , siis on nad saavutanud immuunsuse kooli manipulatsioonide suhtes. Nad teavad, et neil on valik – olla seal või mitte. Kool kaotab palju oma võimust, kui lapsed teavad, et nad võivad sealt ära tulla, siis kui nad seda soovivad.  


John Holti raamatud:

esmaspäev, 29. oktoober 2012

Intervjuu Everett Bogue´ga vabaõppest


Everett Bogue (27 aastane)   
 
Esiteks, selgita, mida tähendab vabaõpe
Vabaõpe on haridusfilosoofia, mis aktsepteerib asjaolu, et meie inimesed, oleme oma olemuselt väga  õpihimulised. Idee on selles: kui sa eemaldad struktuuri ja sunniviisilise õppimissuuna, mida tänane kool õpilase suhtes rakendab, siis õpivad lapsed palju kiiremini ja palju efektiivsemalt.  Nad järgivad aineid, mille õppimisest nad tõepoolest huvitatud on ja nendes ainetes  toimub väga   efektiivne edasiminek.   Tänane koolisüsteem, minu arvates, kultiveerib keskpärasust. Me võtame lapsed ja sunnime neid õppima teatud teadmiste kogumit, mis igaüks peab selgeks saama, et liikuda edasi järgmisse klassi.  Selles kogumis ei ole absoluutselt arvestatud maailmas olevate teadmiste meeletut hulka. On tõsi, et osad inimesed on teatud asjades paremad kui teised. Mina näiteks, olen üsna varasest east  väga hea lugemises, kirjutamises, veebis toimetamises.
Vabaõpe lubab mul veeta palju ärkveloleku tunde ja isegi hilisõhtusi tunde tegeldes oma huvialaga, praktiseerides seda üha enam, muutudes  üha tugevamaks. Ja seda selle asemel, et õppida mingi bürokraadi poolt väljapakutud ja heakskiidetud ainest. 
Koolid õpetavad järgima reegleid ja tegema seda, mida sul kästakse teha. Nad õpetavad sulle, et igaüks peab olema samasugune, ja selliseks saama. Tegelikkuses – maailma kõige edukamad inimesed ei ole kunagi teinud seda, mida neil on kästud teha ja nad ei ole sobitunud ühtegi tavapärasesse vormi. Miks sooviksid sina olla teistega sarnane, kui sa võiksid olla palju edukam erinedes teistest?
Mis eluaastal või klassis sa lõpetasid tavakoolis käimise?
Ma läksin lasteaeda ja lahkusin sealt:). Kui ma jõudsin keskastmesse (high school   12-16 eluaastani), otsustasin uuesti proovida kooliskäimist, nii et ma läksin 9. Klassi (14 eluaastal) ja lahkusin seetõttu, et hakkasin kulutama enamiku oma päevi õppides erinevate ainete baasinformatsiooni  - enamik sellest ei huvitanud mind absoluutselt. 9. klassis oli võimalik osa võtta tantsuklassist ja seda hakkasin ma kohe väga nautima, kuna see oli väljakutse ning tõepoolest parim asi, mida  kool üldse õpetas
Niisiis, selle asemel, et minna 10 klassi, hakkasin ma hoopis kohalikus tantsukoolis võtma  kuskil 7-18 tantsutundi nädalas ja üsna kiirelt paistsin silma paari järgneva aasta jooksul nii ballet- kui moderntantsus.  Ma ei oleks suutnud seda teha, kui   oleksin istunud enamiku oma päevast koolis ja sunniviisiliselt tuupinud algebrat. 
Milline on sinu tavaline päev (päevakava, tegevused jne)?
Sellist asja nagu tavaline või keskmine päev vabaõppes ei ole. Ei ole päevakava. Sa teed seda, mida sa tahad teha ja siis, kui soovid. Mõned päevad pühendusin täielikult kodulehtedele, veebipostitustele Livejournal´is. Teistel päevadel veetsin piiki tunde koreograafi juures tantsides või tantsukoolis tantsutunde võttes. Tantsude õppimise teisel aastal olin seotud kooli endaga nii palju ( aidates kooli üldkorrastuse jm asjades ), et ma ei pidanud enam tundide eest maksma. 
Ma ei räägi seda kiitlemiseks, vaid kui sul on vaba päevakava, siis sa leiad võimalusi ennast ja oma tööd toetada viisidel, mis ei ole ei raha ega aja raiskamine. Mis juhtus minuga on see, et ma tegin seda, mida olin äärmiselt motiveeritud tegema igal üksikul päeval.
Kui ma ei soovinud töötada veebis, siis ma ei teinud seda. Kui ma ei soovinud tantsida, siis ma ei läinud tantsima.
Asjad toimivad nii, et kui sa jõuad teatud aines algfaasi õppimisest edasi, siis hakkate seda nautima. Ja  te naudite selle millegi tegemist rohkem, kui te seda ei tee. Näiteks tants – sa saad selle selgeks ja sa hakkad tantsimist nautima rohkem, kui mittetantsimist. Seni kuni sa oled tantsimises veel nõrk, sa ei oska, siis nautimine on väike. Mida selgemaks saab, seda rohkem naudid. Niisiis see oskamise tasand on üsna magus koht ja koolis olevad lapsed ei jõua sinna magusale tasandile, kuna iga 45 minuti järel nad peavad hakkama tegelema uue ainega, millest nad tegelikult üldse ei hooli.. Vabaõppes aga sa saad huvitava aine, teema , alaga tegeleda tunde ja nii kaua, kuni see on sulle selge, seni kuni oled selles meister. Daniel H. Pink kirjeldab seda sama vägagi briljantselt oma raamatus Drive: The Surprising Truth About What Motivates Us.
Kas sa tunned, et oled vabaõppes olles millestki ilma jäänud?
Üks suurimaid väljakutseid minul oli sotsialiseerumine. Mul ei ole kunagi olnud eriti palju sõpru ja ma arvan, et seda seetõttu, et ma olin teistest nii erineva päevakavaga. Paljudel lastel on sõbrad koolist.  Ei olnud eriti palju minuealisi, kes olid nii põhjalikult seotud näiteks tantsukoolis või muudes mind huvitavates tegevustes. Paljud minu sõbrad on minust palju vanemad ja seetõttu on üsna keeruline minna näiteks kuskile kohvibaari, kui oled 14 aga sinu sõber 20ndate keskpaigas. 
Lugesin sinu blogist, et oled New York Ülikooli üliõpilane. Mis sundis sind peale edukaid vabaõppe aastaid minema ülikooli 4 aastasesse õppesse?
Kui ma oli kolledžiealine, siis nägin suurt vaeva, et saada eemale Chicagost ja kolledž tundus olevat selleks sobiv võimalus. Kolledž oligi suurepärane kogemus, kohtasin siin  tõeliselt tähelepanuväärseid inimesi. Arvan, et õppisin siin ka paari asja. Esimesel aastal olin tegevuses NYU ajakirjandus koolis koos    William Patrick Phillips (raamatu I Want Media autor) , see viis mind suveks kontakti Gawker Media´ga, ja siit edasi palkas mind New York Magazine.
Ma lahkusin kolledžist peale kolme aastat, kuna kolledžis olla 4 aastat tundus Iiiga pikk aeg. Ma olin kõik vajalikud kursused läbi teinud, nii et lihtsalt sain oma diplomi kätte ja läksin edasi. Minu jaoks oli 4 aasta asemel 3 õppida suur aja ja raha kokkuhoid.
See kuidas kõik asjad laabusid, tundub tagantjärele vaadates üsna loogiline.
Ausalt rääkides on minu suurim probleem kolledžitega see, kui palju õppimine maksab ja selle vastavus saadud haridus tegelikule väärtusele. Ma ei ole üldsegi veendunud, et see raha, mida ma kolme kolledžiaasta jooksul maksin on sealt saadud teadmisi väärt. Oleme harjunud käima kolledžis, kuna see on ainus võimalus informatsiooni saada  ja nii on see muutunud inimese väärtuse hindamise oluliseimaks mõõdupuuks. Tänasel päeval on see informatsioon praktiliselt kõikidele kättesaadav. Seth Godin postitas sel teemal mõned päevad tagasi ja ma olen temaga vägagi nõus.  Ma tean paljusid inimesi magistrikraadiga, kes ei tea mitte kui midagi. Ma tean suurt hulka inimesi, kes ei ole kunagi koolis käinud ja nad teavad palju enam nendest, kellega olin koos kolledžis. Mis kolledžis sa ka ei käiks – sel ei ole mingit pistmist sellega, kui intelligentne või väärtuslik sa indiviidina oled.
Kuidas sulle praegu tundub, on vabaõpe sinu tänast elu  mõjutanud (positiivselt, negatiivselt)?
Tagantjärele ei näe küll mingeid negatiivsusi. Mõnikord olen soovinud, et mul oleks olnud tüdruksõber enne kolledžit aga kas seda mitte ei soovi iga teismeline?   Tagantjärele tarkus!   Positiivsed mõjud: mul on olnud uskumatuid võimalusi  end sisemiselt motiveerida, seada omale eesmärgid ja need saavutada. Keskkooli ajavahemikus kogusin ma endale suurepärase teadmiste-oskuste pagasi, mis on aluseks minu praegusele tööle. 

Vabaõppel olnud vegan: Astra Taylor intervjuu

Sedakorda kül vegan, kuid intervjuu mitte söömisest vaid õppimisest. Küsitakse palju, loodan, et need intervjuud vabaõppel olnud inimestega aitavad ülesärkamisele kaasa. Mida me oma lastega igapäevaselt teeme, kuhu neid saadame? Mida me nii väga kardame+
Prof Rozalind Graham märkis Taanis, et neil (Suurbritannias) 30 miili raadiuses on 300 koduõppe peret.
USA-s Woodstockil märgib Karen Ranzi, et elab New Yerseys ja ümbruskonnas (30 miili) on 300 koduõppe peret.
Ma väga sooviksin sedasama öelda siin.:). Aidakem kaasa:)
Kaunis naine Astra Taylor enda vabaõppest


Intervjuu filmitegija ASTRA Tayloriga
 Astra Tylor on sündinud 1979 aastal, Kanada-Ameerika dokumentaalfilmide autor, vegan


CS: Kuna inimesed ei ole võibolla vabaõppe kontseptsiooniga tuttavad, siis palun anna ülevaade vabaõppija tavalisest päevast

Astra: See oli juba üsna ammuJ – ärkasime üsna hilja, kuskil 9 võibolla ka kell 10. Tõusime üles, sõime hommikust, siis istusin ja mõtlesin, mida oma tänase päevaga teha. Olles haaratud mõnest projektist lõpetasin raamatu, tegin video, või ei teinudki midagi ja istusin verandal.  Iga päev oli kui carte blanche ja sa said endalt küsida “Mida ma teen oma tänase päevaga?” Siit on tulnudki midagi minu tänase täiskasvanu aega ja mul ei olegi rutiinset igapäevast tööd...olin New Yorgis 11 septembril, kuid varsti peale seda ma loobusin   tööst ja ütlesin: “Aitab. See oli selle töö viimane päev. Ma ei ole praegu seda tööd tehes õnnelik ja ma soovin tagasi saada oma vabaõppe aja suurepärast tunnetust.” 

CS:  Kas sinu vanemad suunasid ja juhtisid sind igapäevaselt. Või sõltus kõik sinust endast?

Astra:  See sõltus põhiliselt meist. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem aktsepteerisin valikuid, mida minu vanemad tegid.  Ja see mida nad tegid – nad lõid väga toitaine rikka pinnase ja meid pandi sinna sisse ja lasti meil seal kasvada. Selleks pinnaseks oli tonnidega raamatuid, raamatuid kõigest: aiandusest, müstikast, teadusest,  kõigest mida eales võib ette kujutada – ja tol ajal ei olnud mingit google maailma, ei olnud sellist internetti. Meil oli alati klaver, kitarrid ja trummid. Meil olid alati pliiatsid ja paberid ja värvid. Kõik, mida oli vaja loomiseks, millegi tegemiseks, kõik oli olemas. Ei olnud mingit kindlat juhendit, mida peaks tegema. Ei olnud ka mingit keeldu küsida abi emalt-isalt. Alati kui jäin millegagi jänni võisin öelda: “ Isa, kas sa saaksid minda aidata klaveri juures.” Nad ei olnud eriti juhtivad, pigem  hõlbustades...aidates neis asjades, mida   soovisime teha

Motivatsioon õppida

CS: Kas ei olnud mingit kiusatust lihtsalt niisama istuda...mitte õppida?

Astra: Selles asi ongi, et sa ei saa olla õppimata. Selles filosoofia seisnebki ja John Holt´i kuulus beebi näide on selles osas suurepärane. Te teate, et kui saame lapse ja te räägite temaga ja suhtlete temaga, siis ta õpib rääkima. Tema loomuses on seda teha ja me kõik teeme seda kogu aeg, see toimib alati. Nii et,  kui  lapsele avaneb mingi stiimul ja see tundub talle põnev, huvitav siis ta õpib selle ära loomulikult. Ma arvan, et see on nii, et sul ei olegi võimalust mitte õppida. Iga kord kellegagi kokku puutudes – hea või halvaga, tavalise või ebatavalisega on midagi, mida sa tähele paned, õpid. See on väga romantiline. Nagu oleks see inimese sisemine suutlikkus. 

Ma ei usu, et on võimalik olla vabaõppel poolikult. Olen kindel, et on vaja lapsele selgeks teha, et kõik sõltub temast endast. Asi ongi selles, et see ei tähenda automaatselt, et sinu laps on absoluutselt vaba kasvama nagu lill, see on rohkem pöördvõrdeliselt toimiv psühholoogia.. “Sa ei pea mitte ainult õppima, sa pead ka õppimist armastama.” Mõistetel on rohkemgi erinevaid tähendusi. See ei ole nii: “Sa pead selle raamatu läbi lugema ja siis testi tegema, kuna nii need asjad lihtsalt käivad. Sa pead saama hindeks 5 või muidu oled sa lihtsalt ebaõnnestunud – vabandust, need on ainult REEGLID”  Selle asemel tuleks lähenda hoopis nii:  “sul oleks hea see raamat sealt riiulist läbi lugeda. Loe kõiki neid raamatuid armastusega, sest sa oled keegi, kes armastab õppida. Ja kui sa ei armastaks õpida, oleksid lihtsalt kaotaja’ See on juba veidi keerulisem motivatsioon. Väike süütunde element on siin sees. Minu ema ütles alati: “kui sul on igav enda igavusest.” Ma ei soovinud olla igav. See muidugi ei tähenda, et ka usaldus ei töötaks hästi. 


Matemaatika, grammatika ja sotsialiseerumine

Astra:  Sellised asjad nagu grammatika, põhilised reeglid – mis liiguvad inimeste peades, kui nad on väikesed lapsed... minul ei olnud seda. See on praegu minu vabandus absoluutselt kõigele. Grammatikareeglid on teatud viis, omamoodi paigutus. Mu lei ole kunagi olnud seda tüüpi haridust. Kuigi ma käsin keskkooli ajal paar aastat koolis. Kuid Georgia koolis ei olnud samuti sellega vaja kokku puutuda, süsteem oli teine.  

Ma ei ole üldse kindel, et matemaatika oleks mingi oluline asi. See ongi huvitav, kuna   me väärtustame sa tüüpi teadmisi; kuskohas oled saanud oma matemaatika hariduse, oma teaduskraadi, selle või teise. Inimeste hariduse juures on palju olulisem, kuidas õpetada inimest ise õppima. Kuidas õpetada kedagi leidma lahendusi, soov lahendust leida on kusjuures esikohal. Võimalus õppida ise on midagi, mis vastandub õppimisega etteantud teemal ja mis inimesi tänapäeval üsna hirmutab.   Vabaõpe on seega mingi teadlik teadmine, et sa oled õppur ja sa õpid ainult iseenda jaoks.   Üks asi minu kohta – olen väga julge ja filmides ma lihtsalt naudin seda ja ma lihtsalt jätkan filmimist. Filmides ma muutun filmimises üha paremaks ja kui ma seda tehes teen mõningaid vigu, siis tundub see ok. See tundub olevat õppimise loomulik tee. Ma ei arva, et peaksin enne saama kuskilt klassiruumist magistrikraadi ja siis alustama diplomiga tööd kui selle ala ekspert. Vabaõpe on õppimine tegutsemises. Teen seda praegu täiskasvanuna ja tegin seda ka lapsena.

Ma ei arva, et koolist läbi käies oleksin praegu rohkem kindel või rohkem kohandunud. Käia klass klassi järel, see oleks mind viinud eemale kõigest mis ma tegelikult olen.   Fakt, et ma ei kandnud õigeid riideid või asjaolu, et mul ei olnud jalas õiged jalanõud või probleem, et ma ei söönud õiget toitu – nii palju võitlust koolis. Ma ei tea kas on hea hoida oma lapsed sellest mõttetust võitlusest eemal. Miks mitte. 

Paljud inimesed, keda ma praegu täiskasvanuna tunnen ja armastan on pidanud aastaid puhastuma sellest keskkoolis saadud kogemusest ning nad on avastanud, et neile lihtsalt meeldib lugeda, lihtsalt meeldib kirjutada. Koolis olles olid nad nii surve all, et ei osanud neid tegevusi nautida. 

Tööturg

CS:  Kuidas on võimalusi valida tööd, kui sa ei ole käinud kolledžis?

Astra:  See on huvitav. Ma pean silmas, et ma olen filmitegija aga ma ei ole käinud kolledžis ega õppinud filmiasjandust. Ja ma kirjutan, kuid ma ei ole käinud kolledžis ega võtnud kirjutamiskursusi.  Sa lihtsalt teed seda.  Võimalik, et teatud ametite jaoks on sul kõrgharidust vaja. Näiteks arstiks, advokaadiks, akadeemikuks olemiseks. Kuid on miljoneid teisi võimalusi ja asju, mida teha, ja on huvitav, et siis keegi ei küsi, kas sa oled lõpetanud kolledži. See ON huvitav. 

Mis puutub oskustesse, et maailmas toime tulla, on palju erinevaid töökohti ja enamikus neist on vaja oskust kasutada jõudu/allasurumist ja tavakool annab selle oskuse. Kuid on ka valdkondi, kus tõepoolest seatakse idee, on motivatsioon seda jälgida, seda saavutada. Arvan, et vabaõpe ei anna esimese variandi jaoks just parimat hüppelauda, kuid on väga hea teise variandi jaoks.  See teine variant on seotud sinu enda ja sinu võimaluste järelekatsumise ja visioonide saavutamisega. Sellega on seotud minu parimad mälestused – tundega, et olen täielikult sukeldunud sellesse, mida ma teen ja see tegevus on selles ajas parim. 

Ühiskond ja poliitka

CS:  Millistel põhjustel sinu vanemad valisid vabaõppe?

Astra: No vabaõpe on kindlasti osa teatud anarhistlikust traditsioonist või vähemalt kattub mingis osas sellega. Ja minu vanemad tegid selle võimalikuks. Mina kirjeldaksin seda kui üldsuuna kultuurile vastuolulist perspektiivi. Ja see on romantiline perspektiiv selles osas, et  baseerub ideel, mille järgi inimese loomus on hea, ta soovib õppida, soovib koostööd teha.  Ja kui sa oled vaba ühiskondlikust survest, siis kõik need positiivsed omadused löövad õitsele.   
 Mis oleksid tavakooli puhul negatiivsed momendid, mis mõjutavad noort inimest?  Võistlemine, õppimine hinde pärast mitte   õppimine naudingu pärast; tabelite,valemite, lausete päheõppimine kogemusliku õppimise asemel; õppimine kella järgi selle asemel, et võtta omale piisavalt aega iga asja jaoks. Selline õppimine koolis ei lase sul õppida instinktiivselt – tunnete järgi. Seetõttu nii paljud inimesed tunnevad end koolis allasurutuna,  neil ei ole võimalust õppida kõike seda omamoodi, omas rütmis. Neist on suureks kasvanuna saanud väga tunnustatud näitlejaid või teiste elualade esindajaid. Koolisüsteemis aga on nad märkinud – et tundsid ennast nagu “nad ei oleks õiges kohas, nad on rumalad, nad ei sobi siia”. Mis iganes tavakooli süsteems vastu hakakb, võta see ja muuda endale kasutoovaks. Võibolla sa vihkad matemaatikat, kuid võibolla sa armastad kunsti. Siis keskendu kunstile, keskendu sellele, mida armastad. See on väga positiivne. Asjad, mis töötavad tavakoolis sinu vastu võivad kodus töötada sinu poolt. 

See on kindlasti kriitika tavakooli süsteemi vastu. Muidugi see ei tundu igapäevaselt nii ilmselge.   See, mida meie tegime päevast päeva oli lihtsalt omamoodi... kuna me tundusime imelikena. Mõtlen, et olime õues ainsad lapsed ja umbes kolmapäeva pärastlõunal küsis igaüks meie käest: “Miks te ei ole koolis?” Sa oled seega imelik. Sa ei ole koolis.  Teised lapsed tunduvad sulle imelikuna. Teised lapsed pidasid kuidagi väga oluliseks, kui vana sa oled või muid selliseid asju. Minu jaoks oli vabaõppe üheks parimaks asjaks, et see lammutas ealised barjäärid. Ei olnud üldse oluline, kas keegi, kes sinuga koos aega veedab on 7 või 8 või 27 või 18 aastane.  Sinu sõbraks võib olla igaüks, igas eas, kui sa temaga sobid. Loomulikult meile meeldisid omaealised sõbrad, kuid me ei mõelnud kunagi täiskasvanutest kui mingitest autoriteetidest. Täiskavanud ei vaadanud meile kogu aeg nö ülevalt alla.  See on tore, et jäime ilma kogu sellest sotsiaalsest hierarhiast, mis koolis nii oluline on. 

Vabaõpe ja sotsiaalsed trendid

CS: Tundub, et vabaõpe on saanud rohkem tuntuks. Kuidas sulle tundub, kas ühiskond liigub sinnapoole?

Astra: Arvan, et tõeline trend on nö “hot hause” lapsed. (hot hause children on lapsed, keda vanemad sunnivad õppima kiiremini kui lapsele sobib ja varem kui ta ealiselt tegelikult valmis on. Tuleneb sõnast “hothausing” mida teadlased omastavad vanematele, kes soovivad oma lastest teha nö “superlast” ehk geeniust). Te võite selliseid lapsi näha beebi Einstein atribuutikaga, “flash card” õppekaartiga, kui nad on kolm aastat vanad ja  SAT kolledži ettevalmistusklassis, kui nad on 13 aastat vanad.   Alates 80datest aastatest on kodutööde hulk kolmekordistunud. Ühelt poolt, ma näen siin ebanormaalset kultuurilist survet, mis ei lase lapsel olla laps.  Iga tund on minutitäpsusega jaotatud kindlaks tegevuseks: sportida, mängida kindalt mängu, mängida klaverit jne, jne.  Ja see on nii intensiivselt pealesuruv, et sa ei saa muudmoodi aidata, kui pöörata umber ja liikuda vastupidises suunas.  Sellise suuna populaarsus võib tõusta, samas selline meeletu surve saada kindlasti heasse kolledžisse, saada kindlasti häid hindeid. See muutub kinnisideeks, kui sa oled 17 või 18.  Sa ei peaks niimoodi mõtlema. Kogu vabaõpe on sundmõtlemise ja kinnisideede vastu. Sul ei ole vaja niimoodi mõelda. Ei ole vaja ehitada üles mingit CV-d, sa ehitad üles oma elu. Peab olema usaldus, et sinu laps on võimelne funktsioneerima ja õppima ja integreeruma ühiskonda.    
  

Mis teeks vabaõppe kogemuse veel paremaks

Astra: Kui ma olin laps siis tundsin puudust ainult sellest, et oleks koht, kuhu vabaõppe lapsed saaksid minna ja teha midagi koos. Mäletan, et paaril korral külastasime alternatiivhariduse konverentse. Nendest on mul sellised utoopilised mälestused – tavainimese jaoks midagi suvelaagri taolist.   Siin olid kõik need lapsed ja neil kõigil oli vabaõppe kogemus ja me koos tegime kõiksugu asju, mida tahtsime.  Tavaelus meil ei olnud toetavat kogukonda, olime rohkem autsaiderid.  Seega ma oma laste puhul saadaksin lapsed paar korda nädalas mõnda vabakooli.  Ma ei suru lastele peale mingisugust isolatsiooni, sest alati on võimalus valida tavakool. Loodan, et kõik laheneb paremuse suunas. Minu kujutluses on alati olnud vabaõppe kogukond – kommuun. See oleks imeline. 

Linnatingimustes vabaõppe juures on head võimalused külastada kunstimuuseume, võtta osa huvitavatest kursustest. Saada parimat mõlemast maailmast. See on ka viis, kuidas ma elan praegu