esmaspäev, 29. oktoober 2012

Vabaõppel olnud vegan: Astra Taylor intervjuu

Sedakorda kül vegan, kuid intervjuu mitte söömisest vaid õppimisest. Küsitakse palju, loodan, et need intervjuud vabaõppel olnud inimestega aitavad ülesärkamisele kaasa. Mida me oma lastega igapäevaselt teeme, kuhu neid saadame? Mida me nii väga kardame+
Prof Rozalind Graham märkis Taanis, et neil (Suurbritannias) 30 miili raadiuses on 300 koduõppe peret.
USA-s Woodstockil märgib Karen Ranzi, et elab New Yerseys ja ümbruskonnas (30 miili) on 300 koduõppe peret.
Ma väga sooviksin sedasama öelda siin.:). Aidakem kaasa:)
Kaunis naine Astra Taylor enda vabaõppest


Intervjuu filmitegija ASTRA Tayloriga
 Astra Tylor on sündinud 1979 aastal, Kanada-Ameerika dokumentaalfilmide autor, vegan


CS: Kuna inimesed ei ole võibolla vabaõppe kontseptsiooniga tuttavad, siis palun anna ülevaade vabaõppija tavalisest päevast

Astra: See oli juba üsna ammuJ – ärkasime üsna hilja, kuskil 9 võibolla ka kell 10. Tõusime üles, sõime hommikust, siis istusin ja mõtlesin, mida oma tänase päevaga teha. Olles haaratud mõnest projektist lõpetasin raamatu, tegin video, või ei teinudki midagi ja istusin verandal.  Iga päev oli kui carte blanche ja sa said endalt küsida “Mida ma teen oma tänase päevaga?” Siit on tulnudki midagi minu tänase täiskasvanu aega ja mul ei olegi rutiinset igapäevast tööd...olin New Yorgis 11 septembril, kuid varsti peale seda ma loobusin   tööst ja ütlesin: “Aitab. See oli selle töö viimane päev. Ma ei ole praegu seda tööd tehes õnnelik ja ma soovin tagasi saada oma vabaõppe aja suurepärast tunnetust.” 

CS:  Kas sinu vanemad suunasid ja juhtisid sind igapäevaselt. Või sõltus kõik sinust endast?

Astra:  See sõltus põhiliselt meist. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem aktsepteerisin valikuid, mida minu vanemad tegid.  Ja see mida nad tegid – nad lõid väga toitaine rikka pinnase ja meid pandi sinna sisse ja lasti meil seal kasvada. Selleks pinnaseks oli tonnidega raamatuid, raamatuid kõigest: aiandusest, müstikast, teadusest,  kõigest mida eales võib ette kujutada – ja tol ajal ei olnud mingit google maailma, ei olnud sellist internetti. Meil oli alati klaver, kitarrid ja trummid. Meil olid alati pliiatsid ja paberid ja värvid. Kõik, mida oli vaja loomiseks, millegi tegemiseks, kõik oli olemas. Ei olnud mingit kindlat juhendit, mida peaks tegema. Ei olnud ka mingit keeldu küsida abi emalt-isalt. Alati kui jäin millegagi jänni võisin öelda: “ Isa, kas sa saaksid minda aidata klaveri juures.” Nad ei olnud eriti juhtivad, pigem  hõlbustades...aidates neis asjades, mida   soovisime teha

Motivatsioon õppida

CS: Kas ei olnud mingit kiusatust lihtsalt niisama istuda...mitte õppida?

Astra: Selles asi ongi, et sa ei saa olla õppimata. Selles filosoofia seisnebki ja John Holt´i kuulus beebi näide on selles osas suurepärane. Te teate, et kui saame lapse ja te räägite temaga ja suhtlete temaga, siis ta õpib rääkima. Tema loomuses on seda teha ja me kõik teeme seda kogu aeg, see toimib alati. Nii et,  kui  lapsele avaneb mingi stiimul ja see tundub talle põnev, huvitav siis ta õpib selle ära loomulikult. Ma arvan, et see on nii, et sul ei olegi võimalust mitte õppida. Iga kord kellegagi kokku puutudes – hea või halvaga, tavalise või ebatavalisega on midagi, mida sa tähele paned, õpid. See on väga romantiline. Nagu oleks see inimese sisemine suutlikkus. 

Ma ei usu, et on võimalik olla vabaõppel poolikult. Olen kindel, et on vaja lapsele selgeks teha, et kõik sõltub temast endast. Asi ongi selles, et see ei tähenda automaatselt, et sinu laps on absoluutselt vaba kasvama nagu lill, see on rohkem pöördvõrdeliselt toimiv psühholoogia.. “Sa ei pea mitte ainult õppima, sa pead ka õppimist armastama.” Mõistetel on rohkemgi erinevaid tähendusi. See ei ole nii: “Sa pead selle raamatu läbi lugema ja siis testi tegema, kuna nii need asjad lihtsalt käivad. Sa pead saama hindeks 5 või muidu oled sa lihtsalt ebaõnnestunud – vabandust, need on ainult REEGLID”  Selle asemel tuleks lähenda hoopis nii:  “sul oleks hea see raamat sealt riiulist läbi lugeda. Loe kõiki neid raamatuid armastusega, sest sa oled keegi, kes armastab õppida. Ja kui sa ei armastaks õpida, oleksid lihtsalt kaotaja’ See on juba veidi keerulisem motivatsioon. Väike süütunde element on siin sees. Minu ema ütles alati: “kui sul on igav enda igavusest.” Ma ei soovinud olla igav. See muidugi ei tähenda, et ka usaldus ei töötaks hästi. 


Matemaatika, grammatika ja sotsialiseerumine

Astra:  Sellised asjad nagu grammatika, põhilised reeglid – mis liiguvad inimeste peades, kui nad on väikesed lapsed... minul ei olnud seda. See on praegu minu vabandus absoluutselt kõigele. Grammatikareeglid on teatud viis, omamoodi paigutus. Mu lei ole kunagi olnud seda tüüpi haridust. Kuigi ma käsin keskkooli ajal paar aastat koolis. Kuid Georgia koolis ei olnud samuti sellega vaja kokku puutuda, süsteem oli teine.  

Ma ei ole üldse kindel, et matemaatika oleks mingi oluline asi. See ongi huvitav, kuna   me väärtustame sa tüüpi teadmisi; kuskohas oled saanud oma matemaatika hariduse, oma teaduskraadi, selle või teise. Inimeste hariduse juures on palju olulisem, kuidas õpetada inimest ise õppima. Kuidas õpetada kedagi leidma lahendusi, soov lahendust leida on kusjuures esikohal. Võimalus õppida ise on midagi, mis vastandub õppimisega etteantud teemal ja mis inimesi tänapäeval üsna hirmutab.   Vabaõpe on seega mingi teadlik teadmine, et sa oled õppur ja sa õpid ainult iseenda jaoks.   Üks asi minu kohta – olen väga julge ja filmides ma lihtsalt naudin seda ja ma lihtsalt jätkan filmimist. Filmides ma muutun filmimises üha paremaks ja kui ma seda tehes teen mõningaid vigu, siis tundub see ok. See tundub olevat õppimise loomulik tee. Ma ei arva, et peaksin enne saama kuskilt klassiruumist magistrikraadi ja siis alustama diplomiga tööd kui selle ala ekspert. Vabaõpe on õppimine tegutsemises. Teen seda praegu täiskasvanuna ja tegin seda ka lapsena.

Ma ei arva, et koolist läbi käies oleksin praegu rohkem kindel või rohkem kohandunud. Käia klass klassi järel, see oleks mind viinud eemale kõigest mis ma tegelikult olen.   Fakt, et ma ei kandnud õigeid riideid või asjaolu, et mul ei olnud jalas õiged jalanõud või probleem, et ma ei söönud õiget toitu – nii palju võitlust koolis. Ma ei tea kas on hea hoida oma lapsed sellest mõttetust võitlusest eemal. Miks mitte. 

Paljud inimesed, keda ma praegu täiskasvanuna tunnen ja armastan on pidanud aastaid puhastuma sellest keskkoolis saadud kogemusest ning nad on avastanud, et neile lihtsalt meeldib lugeda, lihtsalt meeldib kirjutada. Koolis olles olid nad nii surve all, et ei osanud neid tegevusi nautida. 

Tööturg

CS:  Kuidas on võimalusi valida tööd, kui sa ei ole käinud kolledžis?

Astra:  See on huvitav. Ma pean silmas, et ma olen filmitegija aga ma ei ole käinud kolledžis ega õppinud filmiasjandust. Ja ma kirjutan, kuid ma ei ole käinud kolledžis ega võtnud kirjutamiskursusi.  Sa lihtsalt teed seda.  Võimalik, et teatud ametite jaoks on sul kõrgharidust vaja. Näiteks arstiks, advokaadiks, akadeemikuks olemiseks. Kuid on miljoneid teisi võimalusi ja asju, mida teha, ja on huvitav, et siis keegi ei küsi, kas sa oled lõpetanud kolledži. See ON huvitav. 

Mis puutub oskustesse, et maailmas toime tulla, on palju erinevaid töökohti ja enamikus neist on vaja oskust kasutada jõudu/allasurumist ja tavakool annab selle oskuse. Kuid on ka valdkondi, kus tõepoolest seatakse idee, on motivatsioon seda jälgida, seda saavutada. Arvan, et vabaõpe ei anna esimese variandi jaoks just parimat hüppelauda, kuid on väga hea teise variandi jaoks.  See teine variant on seotud sinu enda ja sinu võimaluste järelekatsumise ja visioonide saavutamisega. Sellega on seotud minu parimad mälestused – tundega, et olen täielikult sukeldunud sellesse, mida ma teen ja see tegevus on selles ajas parim. 

Ühiskond ja poliitka

CS:  Millistel põhjustel sinu vanemad valisid vabaõppe?

Astra: No vabaõpe on kindlasti osa teatud anarhistlikust traditsioonist või vähemalt kattub mingis osas sellega. Ja minu vanemad tegid selle võimalikuks. Mina kirjeldaksin seda kui üldsuuna kultuurile vastuolulist perspektiivi. Ja see on romantiline perspektiiv selles osas, et  baseerub ideel, mille järgi inimese loomus on hea, ta soovib õppida, soovib koostööd teha.  Ja kui sa oled vaba ühiskondlikust survest, siis kõik need positiivsed omadused löövad õitsele.   
 Mis oleksid tavakooli puhul negatiivsed momendid, mis mõjutavad noort inimest?  Võistlemine, õppimine hinde pärast mitte   õppimine naudingu pärast; tabelite,valemite, lausete päheõppimine kogemusliku õppimise asemel; õppimine kella järgi selle asemel, et võtta omale piisavalt aega iga asja jaoks. Selline õppimine koolis ei lase sul õppida instinktiivselt – tunnete järgi. Seetõttu nii paljud inimesed tunnevad end koolis allasurutuna,  neil ei ole võimalust õppida kõike seda omamoodi, omas rütmis. Neist on suureks kasvanuna saanud väga tunnustatud näitlejaid või teiste elualade esindajaid. Koolisüsteemis aga on nad märkinud – et tundsid ennast nagu “nad ei oleks õiges kohas, nad on rumalad, nad ei sobi siia”. Mis iganes tavakooli süsteems vastu hakakb, võta see ja muuda endale kasutoovaks. Võibolla sa vihkad matemaatikat, kuid võibolla sa armastad kunsti. Siis keskendu kunstile, keskendu sellele, mida armastad. See on väga positiivne. Asjad, mis töötavad tavakoolis sinu vastu võivad kodus töötada sinu poolt. 

See on kindlasti kriitika tavakooli süsteemi vastu. Muidugi see ei tundu igapäevaselt nii ilmselge.   See, mida meie tegime päevast päeva oli lihtsalt omamoodi... kuna me tundusime imelikena. Mõtlen, et olime õues ainsad lapsed ja umbes kolmapäeva pärastlõunal küsis igaüks meie käest: “Miks te ei ole koolis?” Sa oled seega imelik. Sa ei ole koolis.  Teised lapsed tunduvad sulle imelikuna. Teised lapsed pidasid kuidagi väga oluliseks, kui vana sa oled või muid selliseid asju. Minu jaoks oli vabaõppe üheks parimaks asjaks, et see lammutas ealised barjäärid. Ei olnud üldse oluline, kas keegi, kes sinuga koos aega veedab on 7 või 8 või 27 või 18 aastane.  Sinu sõbraks võib olla igaüks, igas eas, kui sa temaga sobid. Loomulikult meile meeldisid omaealised sõbrad, kuid me ei mõelnud kunagi täiskasvanutest kui mingitest autoriteetidest. Täiskavanud ei vaadanud meile kogu aeg nö ülevalt alla.  See on tore, et jäime ilma kogu sellest sotsiaalsest hierarhiast, mis koolis nii oluline on. 

Vabaõpe ja sotsiaalsed trendid

CS: Tundub, et vabaõpe on saanud rohkem tuntuks. Kuidas sulle tundub, kas ühiskond liigub sinnapoole?

Astra: Arvan, et tõeline trend on nö “hot hause” lapsed. (hot hause children on lapsed, keda vanemad sunnivad õppima kiiremini kui lapsele sobib ja varem kui ta ealiselt tegelikult valmis on. Tuleneb sõnast “hothausing” mida teadlased omastavad vanematele, kes soovivad oma lastest teha nö “superlast” ehk geeniust). Te võite selliseid lapsi näha beebi Einstein atribuutikaga, “flash card” õppekaartiga, kui nad on kolm aastat vanad ja  SAT kolledži ettevalmistusklassis, kui nad on 13 aastat vanad.   Alates 80datest aastatest on kodutööde hulk kolmekordistunud. Ühelt poolt, ma näen siin ebanormaalset kultuurilist survet, mis ei lase lapsel olla laps.  Iga tund on minutitäpsusega jaotatud kindlaks tegevuseks: sportida, mängida kindalt mängu, mängida klaverit jne, jne.  Ja see on nii intensiivselt pealesuruv, et sa ei saa muudmoodi aidata, kui pöörata umber ja liikuda vastupidises suunas.  Sellise suuna populaarsus võib tõusta, samas selline meeletu surve saada kindlasti heasse kolledžisse, saada kindlasti häid hindeid. See muutub kinnisideeks, kui sa oled 17 või 18.  Sa ei peaks niimoodi mõtlema. Kogu vabaõpe on sundmõtlemise ja kinnisideede vastu. Sul ei ole vaja niimoodi mõelda. Ei ole vaja ehitada üles mingit CV-d, sa ehitad üles oma elu. Peab olema usaldus, et sinu laps on võimelne funktsioneerima ja õppima ja integreeruma ühiskonda.    
  

Mis teeks vabaõppe kogemuse veel paremaks

Astra: Kui ma olin laps siis tundsin puudust ainult sellest, et oleks koht, kuhu vabaõppe lapsed saaksid minna ja teha midagi koos. Mäletan, et paaril korral külastasime alternatiivhariduse konverentse. Nendest on mul sellised utoopilised mälestused – tavainimese jaoks midagi suvelaagri taolist.   Siin olid kõik need lapsed ja neil kõigil oli vabaõppe kogemus ja me koos tegime kõiksugu asju, mida tahtsime.  Tavaelus meil ei olnud toetavat kogukonda, olime rohkem autsaiderid.  Seega ma oma laste puhul saadaksin lapsed paar korda nädalas mõnda vabakooli.  Ma ei suru lastele peale mingisugust isolatsiooni, sest alati on võimalus valida tavakool. Loodan, et kõik laheneb paremuse suunas. Minu kujutluses on alati olnud vabaõppe kogukond – kommuun. See oleks imeline. 

Linnatingimustes vabaõppe juures on head võimalused külastada kunstimuuseume, võtta osa huvitavatest kursustest. Saada parimat mõlemast maailmast. See on ka viis, kuidas ma elan praegu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.