Intervjuu Everett Bogue´ga vabaõppest

Everett Bogue (27 aastane)   

 

Esiteks, selgita, mida tähendab vabaõpe

Vabaõpe on haridusfilosoofia, mis aktsepteerib asjaolu, et meie inimesed, oleme oma olemuselt väga  õpihimulised. Idee on selles: kui sa eemaldad struktuuri ja sunniviisilise õppimissuuna, mida tänane kool õpilase suhtes rakendab, siis õpivad lapsed palju kiiremini ja palju efektiivsemalt.  Nad järgivad aineid, mille õppimisest nad tõepoolest huvitatud on ja nendes ainetes  toimub väga   efektiivne edasiminek.   Tänane koolisüsteem, minu arvates, kultiveerib keskpärasust. Me võtame lapsed ja sunnime neid õppima teatud teadmiste kogumit, mis igaüks peab selgeks saama, et liikuda edasi järgmisse klassi.  Selles kogumis ei ole absoluutselt arvestatud maailmas olevate teadmiste meeletut hulka. On tõsi, et osad inimesed on teatud asjades paremad kui teised. Mina näiteks, olen üsna varasest east  väga hea lugemises, kirjutamises, veebis toimetamises.

Vabaõpe lubab mul veeta palju ärkveloleku tunde ja isegi hilisõhtusi tunde tegeldes oma huvialaga, praktiseerides seda üha enam, muutudes  üha tugevamaks. Ja seda selle asemel, et õppida mingi bürokraadi poolt väljapakutud ja heakskiidetud ainest. 

Koolid õpetavad järgima reegleid ja tegema seda, mida sul kästakse teha. Nad õpetavad sulle, et igaüks peab olema samasugune, ja selliseks saama. Tegelikkuses – maailma kõige edukamad inimesed ei ole kunagi teinud seda, mida neil on kästud teha ja nad ei ole sobitunud ühtegi tavapärasesse vormi. Miks sooviksid sina olla teistega sarnane, kui sa võiksid olla palju edukam erinedes teistest?

Mis eluaastal või klassis sa lõpetasid tavakoolis käimise?

Ma läksin lasteaeda ja lahkusin sealt:). Kui ma jõudsin keskastmesse (high school   12-16 eluaastani), otsustasin uuesti proovida kooliskäimist, nii et ma läksin 9. Klassi (14 eluaastal) ja lahkusin seetõttu, et hakkasin kulutama enamiku oma päevi õppides erinevate ainete baasinformatsiooni  - enamik sellest ei huvitanud mind absoluutselt. 9. klassis oli võimalik osa võtta tantsuklassist ja seda hakkasin ma kohe väga nautima, kuna see oli väljakutse ning tõepoolest parim asi, mida  kool üldse õpetas

Niisiis, selle asemel, et minna 10 klassi, hakkasin ma hoopis kohalikus tantsukoolis võtma  kuskil 7-18 tantsutundi nädalas ja üsna kiirelt paistsin silma paari järgneva aasta jooksul nii ballet- kui moderntantsus.  Ma ei oleks suutnud seda teha, kui   oleksin istunud enamiku oma päevast koolis ja sunniviisiliselt tuupinud algebrat. 

Milline on sinu tavaline päev (päevakava, tegevused jne)?

Sellist asja nagu tavaline või keskmine päev vabaõppes ei ole. Ei ole päevakava. Sa teed seda, mida sa tahad teha ja siis, kui soovid. Mõned päevad pühendusin täielikult kodulehtedele, veebipostitustele Livejournal´is. Teistel päevadel veetsin piiki tunde koreograafi juures tantsides või tantsukoolis tantsutunde võttes. Tantsude õppimise teisel aastal olin seotud kooli endaga nii palju ( aidates kooli üldkorrastuse jm asjades ), et ma ei pidanud enam tundide eest maksma. 

Ma ei räägi seda kiitlemiseks, vaid kui sul on vaba päevakava, siis sa leiad võimalusi ennast ja oma tööd toetada viisidel, mis ei ole ei raha ega aja raiskamine. Mis juhtus minuga on see, et ma tegin seda, mida olin äärmiselt motiveeritud tegema igal üksikul päeval.

Kui ma ei soovinud töötada veebis, siis ma ei teinud seda. Kui ma ei soovinud tantsida, siis ma ei läinud tantsima.

Asjad toimivad nii, et kui sa jõuad teatud aines algfaasi õppimisest edasi, siis hakkate seda nautima. Ja  te naudite selle millegi tegemist rohkem, kui te seda ei tee. Näiteks tants – sa saad selle selgeks ja sa hakkad tantsimist nautima rohkem, kui mittetantsimist. Seni kuni sa oled tantsimises veel nõrk, sa ei oska, siis nautimine on väike. Mida selgemaks saab, seda rohkem naudid. Niisiis see oskamise tasand on üsna magus koht ja koolis olevad lapsed ei jõua sinna magusale tasandile, kuna iga 45 minuti järel nad peavad hakkama tegelema uue ainega, millest nad tegelikult üldse ei hooli.. Vabaõppes aga sa saad huvitava aine, teema , alaga tegeleda tunde ja nii kaua, kuni see on sulle selge, seni kuni oled selles meister. Daniel H. Pink kirjeldab seda sama vägagi briljantselt oma raamatus Drive: The Surprising Truth About What Motivates Us.

Kas sa tunned, et oled vabaõppes olles millestki ilma jäänud?

Üks suurimaid väljakutseid minul oli sotsialiseerumine. Mul ei ole kunagi olnud eriti palju sõpru ja ma arvan, et seda seetõttu, et ma olin teistest nii erineva päevakavaga. Paljudel lastel on sõbrad koolist.  Ei olnud eriti palju minuealisi, kes olid nii põhjalikult seotud näiteks tantsukoolis või muudes mind huvitavates tegevustes. Paljud minu sõbrad on minust palju vanemad ja seetõttu on üsna keeruline minna näiteks kuskile kohvibaari, kui oled 14 aga sinu sõber 20ndate keskpaigas. 

Lugesin sinu blogist, et oled New York Ülikooli üliõpilane. Mis sundis sind peale edukaid vabaõppe aastaid minema ülikooli 4 aastasesse õppesse?

Kui ma oli kolledžiealine, siis nägin suurt vaeva, et saada eemale Chicagost ja kolledž tundus olevat selleks sobiv võimalus. Kolledž oligi suurepärane kogemus, kohtasin siin  tõeliselt tähelepanuväärseid inimesi. Arvan, et õppisin siin ka paari asja. Esimesel aastal olin tegevuses NYU ajakirjandus koolis koos    William Patrick Phillips (raamatu I Want Media autor) , see viis mind suveks kontakti Gawker Media´ga, ja siit edasi palkas mind New York Magazine.

Ma lahkusin kolledžist peale kolme aastat, kuna kolledžis olla 4 aastat tundus Iiiga pikk aeg. Ma olin kõik vajalikud kursused läbi teinud, nii et lihtsalt sain oma diplomi kätte ja läksin edasi. Minu jaoks oli 4 aasta asemel 3 õppida suur aja ja raha kokkuhoid.

See kuidas kõik asjad laabusid, tundub tagantjärele vaadates üsna loogiline.

Ausalt rääkides on minu suurim probleem kolledžitega see, kui palju õppimine maksab ja selle vastavus saadud haridus tegelikule väärtusele. Ma ei ole üldsegi veendunud, et see raha, mida ma kolme kolledžiaasta jooksul maksin on sealt saadud teadmisi väärt. Oleme harjunud käima kolledžis, kuna see on ainus võimalus informatsiooni saada  ja nii on see muutunud inimese väärtuse hindamise oluliseimaks mõõdupuuks. Tänasel päeval on see informatsioon praktiliselt kõikidele kättesaadav. Seth Godin postitas sel teemal mõned päevad tagasi ja ma olen temaga vägagi nõus.  Ma tean paljusid inimesi magistrikraadiga, kes ei tea mitte kui midagi. Ma tean suurt hulka inimesi, kes ei ole kunagi koolis käinud ja nad teavad palju enam nendest, kellega olin koos kolledžis. Mis kolledžis sa ka ei käiks – sel ei ole mingit pistmist sellega, kui intelligentne või väärtuslik sa indiviidina oled.

Kuidas sulle praegu tundub, on vabaõpe sinu tänast elu  mõjutanud (positiivselt, negatiivselt)?

Tagantjärele ei näe küll mingeid negatiivsusi. Mõnikord olen soovinud, et mul oleks olnud tüdruksõber enne kolledžit aga kas seda mitte ei soovi iga teismeline?   Tagantjärele tarkus!   Positiivsed mõjud: mul on olnud uskumatuid võimalusi  end sisemiselt motiveerida, seada omale eesmärgid ja need saavutada. Keskkooli ajavahemikus kogusin ma endale suurepärase teadmiste-oskuste pagasi, mis on aluseks minu praegusele tööle.