kolmapäev, 12. oktoober 2011

Ruth Heidrichist veelkord - rinnavähist vabaks

Tegin ülevaatliku kokkuvõtte maratonijooksja Ruth Heidrichi raamatu Race for Life toiduosast:


Algas siis kõik kui vanust oli üle 40 eluaasta:


Sõnad „infiltrating ductal carcinoma” (IDC – kõige levinum rinnavähi liik) šokeerisid mind. Ma ei uskunud oma kõrvu. Nutsin ja kaotasin enesekontrolli - see tundus olevat kõige hullem luupainaja. Enda arvates olin ma alati söönud „hästi tasakaalustatud toitu”, aastate eest olin loobunud isegi punasest lihast. Tegin piisavalt trenni – olin ju maratonijooksja. Miks see siis juhtus? Miks see juhtus minuga? Tavaliselt juhtuvad sellised asjad inimestega filmides, mõtlesin ma tol ajal, sest mina olin siis edukas, terve ja alati „reeglite järgi” mänginud. Olin piisavalt hea väljanägemisega – olin võitnud isegi mõned iludusvõistlused. Kõik minu neli vanavanemat olid elanud üle 90 aasta vanaks - seega olid mul ju head geenid. Minu hinnangul oli mul kindel abielu ja kaks imelist, terast ja edukat last. Minu elu ei oleks saanud olla parem.

Rinnavähk on üks peamistest täiskasvanud naiste tapjatest USAs – iga seitsmes kuni kaheksas naine sureb sellesse haigusesse.

„Mida ma pean tegema?” küsisin ma ja arst vastas, et vaja on opereerida, kuna kasvaja on liiga suur. Esimese lõikuse ajal eemaldati rinnast golfipalli suurune kasvaja.

Veidi hiljem näitasid analüüsid, et kasvaja on edasi arenenud. Kuigi olin ahastuses, olin ma operatsioonidega kohe nõus – ma ei mõelnudki teiste võimaluste peale. Oleksin kindlasti olnud nõus ka kemoteraapia ja kiiritamisega.

Arstid ütlesid, et nad ei tea kui palju on mul elada jäänud - kolm kuud, kolm aastat või rohkem. Nad vangutasid päid ja küsisid: Miks te viivitasite arsti juurde tulemisega nii kaua?”.

MIDA??? Ma lausa karjusin. Mis tähendab, et ma ootasin kaua. Ma olin arsti juures kolm kuud tagasi ja arst ütles mulle, et see lümf on lihtsalt armkude eelnevast biopsiast ja muretsemiseks pole põhjust. Kuus kuud varem olin püüdnud arstile rääkida, et see “lümf” kasvab, aga mulle öeldi, et ei – see ei kasva ja muretsemiseks pole põhjust. Kolm aastat varem arvasin, et lümf on kõva, kuid jällegi mainis arst, et muretseda ei ole vaja. Mulle tuli meelde, et veel aasta varem tehtud biopsia ei leidnud mingit märki vähist. Teada saada, et sul on rinnavähk, on jube. Kuid teada, et vähk sinus on kasvanud kolm aastat ja arst ei ole vaevaks võtnud asjaga tõsiselt tegeleda…

Siis ma otsustasingi, et jään ellu. Ma ei kavatse asju kokku pakkida ja surra. Sellest hetkest algas minu race for life, võidujooks elu eest.

Rinnaeemaldamise operatsioonile haiglasse võtsin kaasa kolm komplekti jooksuriided ja kahed jooksukingad. Nägin, kuidas õed uksest väljudes pead vangutasid. Nad ei mõistnud, et ma olin olnud igapäevane jooksja juba 14 aastat ja ei kavatsenud haiglasse jääda kauemaks kui hädavajalik. Operatsioonipäeva hommikul leidsid õed minu voodi tühjana. „Oh jumal,” ütles ülemõde. „Ta läks jooksma, kuigi me pidasime teda nii hoolikalt silmas.”

Mulle oli öeldud, et operatsioonieelne ravim antakse mulle kell viis hommikul. Seadsin äratuse kella neljaks, tõusin, panin selga jooksuriided ja hiilisin haiglast välja. Jooksin tol hommikul kuus miili ja see oli mu senise elu üks rahuldustpakkuvamaid jookse. Kogu minu hirm, stress, masendus ja ka viha kadusid nagu võluväel. Kuue miili lõpuks olin ma valmis. Pöördusin haiglasse tagasi ja sain sisspääsu juures kokku just saabuva kirurgiga: Mida kuradit te siin teete? Pakatasin süütundest, kuid olin kindel, et nad ei oleks mulle ealeski andnud luba joosta, kui oleksin seda neilt küsinud. Sest kui sa jooksed, siis sa higistad. Kui sa higistad, siis sa kaotad vedelikku. Aga päev enne operatsiooni ei tohi midagi juua-süüa. Niisiis oli arstidel antud juhul higine, janune ja dehüdreerunud patsient, keda tuli opereerida. Arst käskis anestesioloogil pumbata minusse veidi lisavedelikku. Operatsioon läks hästi. Kavatsesin jooksma minna juba järgmisel päeval, aga muidugi ei suutnud. Arst ütles, et saan jälle joosta proovida paari nädala pärast. Ta ütles mulle seda kui rõõmusõnumit, aga mina olin ahastuses – olin arvanud, et kulub paar päeva. Ma ei suuda olla paar nädalat jooksmata. Paar päeva hiljem olid mul valud ikka veel väga tugevad ja ma vajasin rohkem rohtusid. Olin pettunud, et ma ei saanud joosta. Kolmandal päeval otsustasin, et nüüd on aeg käes. Vastupidiselt mu kartustele olid õed väga toetavad. Nad tõid mulle laia sideme, millega ma end väga hoolikalt sisse pakkisin, et miski ei liiguks. Tundsin kindlalt kinnitatud sidemega õnneks palju vähem valu. Läksin haiglast välja ja nutsin, kuid seekord olid need rõõmupisarad.

Raamat on kombineeritud lugu kolmest asjast: dieedist, jõulisest treeningust ja „ma suudan seda” suhtumisest. Kõik kolm mängisid olulist rolli selles, et raamatu avaldamise ajal 20 aastat hiljem ei ole minus enam märkigi vähist ja ma olen ka tervem, paremini vormis ja õnnelikum kui eales varem.

See raamat räägib, kuidas taimedel põhinev toitumine loob parima tervise ja pakub õigeid toitaineid tugevuse ja tippvormi saavutamiseks. Lugeda saab ka minu osavõtust maailma raskematest võistlustest. Ning kolmandaks ma proovin anda praktilisi soovitusi keha treenimiseks ja positiivse hoiaku saavutamiseks kõigis eluvaldkondades.

Kui see tundub teile veidi ülepingutatud, siis ma ei süüdista teid. Ma tundusin ka endale alguses veidi ülepingutavana. Ma usun sügavalt, et ma ei ole erilisem ega väljavalitum kui keegi teine. Nagu kõigil teistel, olid ka minul hirmu ja kahtluste hetked, momendid, mil ma ei teadnud, mis suunas edasi minna. Aga olen veendunud, et meil kõigil on olemas sisemised jõuvarud nii hinges kui kehas ja viimane sõna on meie öelda.

DIEET/TOITUMINE

Lugesin Honolulu ajalehest üht dr McDougall’i artiklit, milles ta märkis, et rinnavähk on seotud toitumisega. Ma läksin ajaleht käes otsemaid tema juurde. McDougall (tuletan meelde et McDougall on Cornelli meeskonnas ja tema toitumine on siis vähese rasvasisaldusega taimetoit - ilma õlideta ja vähe pähkleid)  selgitas mulle, miks on dieet vähi korral nii oluline. Ta näitas mulle uuringuid ja skeeme, et rinnavähi esinemine on väga kõrge nendes riikides, kus inimesed söövad palju rasvarikast toitu. Ja et seda haigust on vähe taolistes riikides, kus rasva tarbimine on väike. Ta vastas sellega ka minu küsimusele ”miks mina?”. Tüüpiline ameerika dieet sisaldab 37-45 protsendi ulatuses rasva ja on sellega üks maailma kõige rasvasematest dieetidest. Sain teada, et kui madala rasva tarbimisega riikide inimesed vahetavad elukohta ja kolivad suure rasvasisaldusega toitu tarbivasse ühiskonda, siis nende rinnavähki haigestumine suureneb. Seega ei ole rinnavähi puhul tegemist geenidega või sellega, et sinu vanematel oli vähk. Ka ei ole selle haiguse puhul oluline vanus, kuna rinnavähki esineb igas vanusegrupis. Oluline oli teada, et isegi kui madala rasvasisaldusega toitumisega riikide naisel on vähk, siis ta elab kauem kui naine, kes elab kõrge rasvasisaldusega dieeti tarbivas riigis. See fakt äratas mu tähelepanu, teisisõnu - see äratas minus lootust. Oli mul kõhklusi oma toitumise muutmisel? Absoluutselt mitte! Seejärel selgitas dr McDougall mulle kemoteraapia ja kiiritamise kahjulikkust ja ohtlikkust, soovitades mul mitte meid valida. Olin üllatunud, kuna arvasin, et sellise ulatusega vähi ja siirete korral on see väga vajalik. Aga McDougall ütles: „Kui tahate päästa oma elu, muudke oma toitumist!”

Olin segaduses. Keda uskuda? Millist suunda valida? Minu valik oli üsna hirmutav, aga McDougall näitas oma selgitusi toetavaid uuringuid, teised arstid seda ei teinud. Niisiis muutsin ma oma dieeti päevapealt ning keeldusin kemoteraapiast ja kiiritamisest.

Dr McDougall’i toitumisplaan oli lihtne – Kui see on taim, siis söö. Kui see on loomse päritoluga, siis ära söö.

Koheselt tekkis hulgaliselt küsimusi: kas siis kana ja kala ei ole mulle head? Aga piim? Kuidas saan kätte valgu ja kaltsiumi? Ja raua? Mida veganid söövad?...

Pean ütlema, et toitumise muutmine andis peaaegu koheseid tulemusi. Uue dieedi 21. päeval kukkus minu kolesteroolinäit 236mg/dl näiduni 160mg/dl. Kuue kuu pärast oli näit 128 mg/dl. Ja veel kuu hiljem oli see 100mg/dl! See kustutas riski jääda südamehaigustesse. McDougall oli mind hoiatanud, et oma söömisharjumustega on mul palju suurem risk surra südamehaigustesse kui vähki. See uudis oli minu teine suur šokk, kuna arvasin oma naiivsuses, et maratonijooksjad on südamehaiguste eest kaitstud. See oli muidugi enne kui Jim Fixx, kõige kuulsaim jooksja, suri südamehaiguse tõttu. Mind jahmatas minu kolesterooli kõrge tase, kuna olin juba varem loobunud punasest lihast ja olin samuti kõva sporditegija. Aga ma ei mõelnud sellele, et ka kana ja kala sisaldavad kolesterooli sama palju kui looma- ning sealiha. Samas on tavaline, et inimesed peavad kana ja kala tervislikumaks looma- ja sealihast. Toiduainetööstus on meiega lihtsalt üsna kavalalt manuipuleerinud.

Samal ajal hakkasin ma treenima Ironman triatloniks – jooks, ujumine ja jalgrattasõit. Ma jooksin igal pool ja väga palju. Kunagi jooksmist alustades pidin peaaegu surema peale poolemiilist distantsi. Nüüdseks olen jooksnud Hiina müüril ja Moskvas, Jaapanis ja Tais. Kõikjal kogu maailmas rääkisin ma oma lugu ja sellest, kuidas taimeoit ja sport on aidanud mul seljatada vähi. Nepaalis nägin ma eriti tugevalt toitumise mõju sealsetele inimestele. Nepaallased liiguvad päev läbi, ja söögi osas ei ole neil erilist valikut - toitumine on sunnitult madala rasvasisaldusega. Nende stressitase on väga kõrge – kas on olemas hullemat stressi kui see, et sa oled ema ja sul ei ole oma lapsele midagi süüa anda? Milline iroonia, aga nepaali elanikud on terved ja elavad ka vanas eas aktiivset elu. Ülekaalulisust ei eksisteeri. Ei ole ka südamehaigusi, enamikku vähiliike, diabeeti, osteoporoosi, kõrgvererõhutõbe, artriiti, maohaavandeid. Nepaallased lükkavad ümber tänapäeval läänes levitatava teooria, et piimatoodete nappus tekitab osteoporoosi ja et artriit, maohaavad ning kõrgvererõhutõbi on põhjustatud stressist.

1998. aastal valiti mind ajakirja LIVING FIT poolt üheks kümnest maailma parimas vormis olevaks naiseks. Mul on erinevatelt võistlustelt kogunenud üle 700 medali. Olen jooksnud rekordeid erinevates vanuseklassides. Ma ei nimeta ennast kunagi „vanaks”, vaid „küpseks” naiseks.

Ole teadlik

Paljud inimesed tahavad nii väga millesegi uskuda, et mitte mingisugune tõendusmaterjal ei saa nende usku kõigutada. Kuidas muidu oleks võimalik, et ¾ maailmast on taimetoitlased ja samas enamik ameeiklasi usub ikka veel, et oma tervise jaoks peavad nad sööma liha- ja piimatooteid? Seda enam, et suur osa teaduslikke tõendusmaterjale märgib: loomne toit on arenenud riikides vastutav rohkem kui 70 protsendi surmajuhtumite eest. Peale oma dieedi muutmist kogesin mitmeid positiivseid tulemeid. Sellest ajast alates hakkasingi rohkem mõtlema selle üle, milliseid raudkindlaid uskumusi ja müüte ma veel omaks olen võtnud. Olete vaadanud sipelgapesa? Sipelgad on maailma organiseerituimad ja töökaimad putukad. Nad teavad täpselt, kuhu minna, millal minna ja mida teha. Ma tundsin, et tol olin olnud kui sipelgas, kes on kindlalt sammunud teise sipelga järel, kuid oma peaga mõelnud ega uurinud ei ole.

Miks inimesed mõtlevad, et kui kogus „x” on mulle hea, siis selle kahekordne kogus on parem ja kolmekordne lausa suurepärane? Näiteks, kui ma jooksen päevas 20 miili, siis kas 2x20 miili või 3x20 miili ikka on suurepärane. Ei pruugi olla, see võib mind hoopis kahjustada.

Päevapealt oma toitumist muutes avastasin, et naudin oma toitu palju enam. Täistera riis, õunad, porgandid, brokkoli, kartulid ja kaerapuder maitsesid mulle väga. Ma ei vajanud ühtegi lisandit ega kastet. Puhas toit maitses puhtana kõige paremini.

Raskusi valmistas minu keskkond – minu abikaasa leidis nimelt, et kuna haigus on ainult minul, siis tema midagi muutma ei pea. Kui minus ei oleks olnud hirmu haiguse ees, siis ei oleks ma vist suutnud vastu pidada. Sotsiaalne keskkond on eriti oluline – oli inimesi, kes, teades minu haigust ja valikuid, ei julgenud süüa minu nähes. Restoranides ei leidnud ma peaaegu mitte kunagi endale sobivat toitu. Restoranide osas on tänaseks toimunud muidugi suur edasiminek – paljud pakuvad taimetoite ja on nõus sulle valmistama, mida vaid soovid.

Võttes omaks vegan (liha- ja piimatoodeteta) dieedi märkasin, et minu jämesool töötas lõpuks ometi täiesti tõrgeteta. Varasemalt ei saanud ma iial süüa palju, ilma et kaal tõuseks. Nüüd sain süüa palju ja kaal langes ikka. See on rasvavaese taimetoidu pluss. Eriti meeldis mulle tol ajal süüa tavalist puhast täisterariisi, küpsetatud maguskartulit, aedvilju, õunu, banaane, rosinaid ja kaerahelbeputru.

Kui sellel on nägu või etikett (koostisosade tabel) siis ära söö seda

Põhimõte on üsna lihtne - kui toit on pärit kellestki, kellel on nägu, lihased ja silmad; või ka niipidi, et kellel on ema-isa – siis ära seda söö.

Teiseks, ära söö midagi, millel on koostisosade tabel, vähemalt ole äärmiselt kahtlustav. Koostisosade tabel on nendel toodetel, mis on purgis, karbis, kastis, vaakumpakendis. Tundub veidi ekstreemne, aga siiski – kui tootel on koostisosade nimekiri, siis on teda töödeldud: midagi on juurde pandud või midagi on eemaldatud. Kaotajaks oled igal juhul sina. Valides tervikliku, lõhustamata ja muutmata toiduaine ei saa sa kunagi eksida. Vaadakem kasvõi loodusesse, kus sellised suured loomad nagu elevandid, kaelkirjakud ja primaadid saavad kõik vajaliku otse loodusest ja kus taimetoidulised loomad elavad muide tunduvalt kauem lihasööjatest.

Paljud on minult küsinud, et mis siis kala söömises halba on. Vaadake, kalaga on paljud asjad halvasti. Kala ei ole kasulik valguallikas, me saame valku ilma selletagi täiesti piisavalt. Oomega-3 rasvhappeid saame tumerohelistest lehtköögiviljadest samuti küllaldaselt. Ka kala saab oma oomega-3, süües enamjaolt tumerohelisi meretaimi. Kala on ka üks saastunumaid toiduaineid, tuues endaga kaasa raskemetallid, pestitsiidid, e.coli, salmonella, ciguatera mürgituse ja erinevad parasiidid.

Osteoporoos

Kaltsiumi kohta sain ma ise asja uurides palju huvitavat teada. Just seda, et kaltsiumi manustamine ilma liikumiseta annab vähe tulemusi. Tugevad luud saadakse liikudes ja sportides. Taimetoitlastest naiste luud on mitmete uuringute järgi tugevamad kui segatoiduliste omad. Ja näiteks tennisemängijate uurimisel on teada saadud, et nende mängukäe luu on tugevam (luu tihedam) kui teine käsi. See tähendab, et ühes kehas, olenevalt sellest, kuidas seda kasutada, võivad olla erineva tugevusega luud. See omakorda näitab, et üks keha saab ühesugust toitu, aga vormib luud tugevaks seal, kus neid liigutatakse.

Nii raua kui kaltsiumi puhul teatakse, et kui kehas on nende defitsiit, siis keha võtab toidust nii rauda kui kaltsiumi lihtsalt rohkem. Puuduse korral imendumine lihtsalt suureneb.

Artriit:

Me teame üsna palju artriidist, sellest kirjutatakse artikleid, räägitakse ja peetakse loenguid. Peame artriiti valulikuks haiguseks, mis käib kaasa vananemisega. Kui ma olin 42 aastane, külastasin seljavalude tõttu oma arsti. Hommikuti ärgates sain end vaevalt liigutada. Osteoartriit, kõlas arsti otsus. Arsti arvates oli see seotud minu vananemisega. Ta lisas ka, et pole midagi, mida ma ise seejures teha saaksin ja kirjutas mulle ravimi Naproxen. Ravi ei olegi olemas, on ainult sümptomite leevendamine – see oli arsti lõplik vastus. Ravim oli suurepärane! Kiitsin mõttes taevani ravimitööstust – ei mingeid hommikusi vaevusi enam. Lippasin jooksma nagu enne valusid. Pidasin seda niivõrd loomulikuks, et ei pidanud naproxen’i ravimiks, vaid lihtsalt osaks oma toidusedelist. Kui keegi küsis, kas ma tarvitan mingeid ravimeid, vastasin eitavalt. Naproxen tundus nii loomulikuna.

Mingi aeg hiljem hakkas mul jooksu tehes väga halb, tundsin suurt nõrkust ja komberdasin arsti juurde. Diagnoosiks oli aneemia. Mulle kirjutati välja suurel hulgal rauatablette, kuna vegan dieediga ei saavat „heemset rauda”.

Rääkisn oma aneemiast dr McDougalliga. McDougall lükkas ümber mu kartused liha ja raua seoste kohta. Ta märkis, et ma saan põdeda rauavaegusaneemia all ainult juhul, kui olen kaotanud regulaarselt verd. Talle tundus, et mul on GI (gastrointestial bleeding – sisemine verejooks). Tunnistasin, et peale raskeid võistlusi jooksen ma tõesti verd. McDougall küsis teab juba mitmendat korda: „Ega sa ei võta mingit rohtu?” Vastsin automaatselt eitavalt – ja siis mulle meenus. Ütlesin, et võtan naproxeni. „Jumala eest, miks sa seda võtad?” küsis McDougall. Oma artriidi pärast, vastasin.

„Taimetoitlasena ei ole sul enam mingit artriiti. See kadus kui muutsid oma dieeti. Naproxen põhjustabki sinu verejookse,” märkis McDougall.

Jätsin koheselt tablettide võtmise, kartes samal ajal väga, et valud tulevad tagasi. Minu suureks üllatuseks ja kergenduseks ei tekkinud enam mingeid valusid. McDougall vastas minu üllatusele: „Toitumine on tähtis, vaatamata sellele, mida artriidi kohta räägitakse.” Mul kadusid ka verejooksud, kuid aneemiast üle saamiseks läks mul veel kaua aega.

Uuringutest sain teada ka, et üldlevinud mittesteroidsed põletikuvastased ravimid toimivad kehas prostaglandiinide (hormoonid) inhibiitoritena. Tekib vastupidine efekt ja ravim ise hävitab palju rohkem kudesid, kui artriit ise.

Rasvad - see, mida kaal teile ei näita. Lääne rasvarohke dieediga on inimeste keha rasvaprotsent tõusnud üsna kõrgeks. Rasvarakud on lihaste vahel, kudedes, organites – igal pool. Inimesed raiskavad USA-s 33 miljardit dollarit aastas, et võtta kaalust alla. Poed on täis „madala kalorsusega” või „rasvata” tooteid koos plakatitega, millel poseerivad ülikõhnad modellid. Ometi ei aita rasvavaba toode juhul kui piima- või lihatootelt eemaldatakse nähtav rasv. Liha-piimatooted on oma loomult rasva-valgurohked. Toitude lõhkumine pole nii või teisiti loomulik ja selline toit ei sobi inimesele toiduks. Sportlaste jaoks mängib keharasv olulist rolli ja tänapäeval on rasvaprotsendi mõõtmiseks mitmeid meetodeid. Rasv kaalub vähem kui lihased ja vähese rasvasusega dieedil hakkab kaal kiirelt langema. Väga oluline on oma lihastoonust tõsta, olla liikuv ning teha harjutusi erinevatele lihasgruppidele.

Looduse eksperiment

Mis puudutab rinnavähki, siis sellistes riikides nagu Holland, Taani ja Uus Meremaa on rasva tarbimine veel suurem kui USA-s ja ka rinnavähki suremus on seal kõrgem. Munasarja vähki seostatakse piimatoodete tarbimisega, ka jogurti ja juustuga (Daniel Cramer Harvardi Ülikoolist, The Lancet 1989). Nii see uuring kui ka mitmed teised näitavad piimatoodete seotust lümfoomi ja verevähiga.

Kaks kõige suuremat vähi riskifaktorit on suitsetamine ja rasvarohke dieet. Võttes need kaks tegurit inimeselt ära võidab isik, võidab keha, võidab ühiskond ja mitte keegi ei kaota!

Kui te tahate elada tõepoolest head elu, sööge head toitu ja tehke head treeningut, saage nii heasse vormi kui vähegi võimalik, kui soovite siis tippvormi. Kasutage suurt kolmikut: dieeti, liikumist ja visualiseerimist ning võitke oma Elu Võistlus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.