Fynn raamat "Armas Jumal, siin Anna"

Järjekordne lastega raamatukogus käimise tagajärg. Sigrid (7 a) otsib järjekindalt omale ramatuid, kus on peal mõni väike tüdruk ... Nii me leidsime Fynn´i raamatu "Armas Jumal, siin Anna". Inglise keeles on neid 3, eesti keeles ainult üks. Anna juhtumised toimiuvad enne teist maailmasõda (avaldatud aga alles 1974, eesti keeles 2000) ja see on üks võrratult ilus raamat, mis annab küll silmad ette igale nö vaimsele raamatule.

„Inglil ja inimesel on lihtne vahet teha. Suurem jagu inglist on seespool ja suurem jagu inimesest on väljapool.“ Need on 6 aastase Anna sõnad, keda vahel hüütakse ka Hiireks, Sumisejaks või Rõõmuks. Viieaastaselt teadis Anna täpselt, mis on elu mõte ja mida tähendab armastus, ning oli härra Jumala isiklik sõber ja abiline. Kuueaastasena oli Anna teoloog, matemaatik, filosoof, poeet ja aednik

/…/

Vanamees pani Anna enda ette seisma ja vaatas tüdruku veel kord üle.

„Sa oled sellise asja jaoks pisut noorevõitu, kas pole, pisike?“

Anna silmitses teda vaikides ja pani vana Woody proovile, ise teda põhjalikult uurides. Mees ei nõudnud vastust, ta ei olnud ärevil, ta oli valmis ootama.

Woody tegi katse edukalt läbi ning sai oma vastuse. „Ma olen küllalt vana, et elada, härra,“ ütles Anna tasakesi.

…

 

Andsin kriidid tema kätte. Ta põlvitas kõnniteele maha ja joonistas suure punase ringi.

„See olen mängult mina,“ ütles Anna

Väljapoole sõõri puistas ta terve hulga täppe. Umbes samapalju täppe puistas ta sõõri sisse. Ta viipa mulle, et ma müüri pealt maha tuleksin. Läksin ja põlvitasin tema kõrvale. Ta vaatas ringi ja osutas ühe puu poole.

„See on see seal,“ ütles tüdruk ja osutas ühele täpile ringist väljas ning märkis selle ristiga ära. Siis osutas ta ühele täpile ringi sees ja ütles: „See on too täpp seal ringist väljas, mis tähendab puud,“ ja hoides näppu „puu täpil“ ringi sees.

„Ja see on puu minu sees,“ jätkas ta.

„Tuleb justkui tuttav ette,“ pomisesin.

„Ja see,“ hüüatas ta võidukalt, pannes oma näpu ühele täpile ringi sees, „on – lendav elevant“. Aga kus see väljaspool on? Kus see on, Fynn?“

„Niisugust elukat ei ole olemas, nii et seda ei saagi väljas olla,“ seletasin.

„Aga kust see siis minu pähe sai?“ Tüdruk laskus kandadele istuma ja vahtis mulle otsa.

„See on üldse suur mõistatus, kuidas sulle asjad pähe tulevad, aga lendav elevant on küll puhas kujutluse vili, seda pole päriselt olemas.“

Kas minu kujutlusvõime ei ole siis päris, Fynn?“ uuris Anna, endal pea viltu.

„Muidugi, sinu kujutlusvõime on kindlasti päris, aga see, mis sealt välja tuleb, ei pruugi tingimata päris olla.“ Ma hakkasin nihelema.

„Aga kuidas siis see siia sisse sai,“ küsis ta ja põrutas rusikaga ringi sisse, „kui seda seal väljas ei ole?“ jätkas ta, lüües rusikaga veel paar korda vastu maad. „Kust see tuli?“

Olin tänulik, et mulle ei antud võimalust sellele küsimusele vastata. Tüdruk sattus hoogu. Ta tõusis püsti ja tegi ringi ümber oma universumi diagrammi.

„Seal väljas on palju asju, mida siin sees ei ole.“…

Ta oli tükk aega vait, laiutas diagrammi kohal käsi ja ütles hämmeldunud häälel: „Mõnikord ma ei tea, kas ma olen ringi sisse suletud või sellest välja jäetud.“’

Puudutades esmalt sisemisi täppe ja seejärel välimisi täppe, jätkas ta: „Imelik, mõnikord sa vaatad sissepoole ja leiad midagi väljastpoolt, teinekord vaatad väljapoole ja leiad midagi seestpoolt.. See on tõepoolest imelik.“…

„Oh sa tont, see on Oberon,“ pomisesin mina üles vaadates ja politseinikku nähes.

„Kas teil pole kodu, kuhu minna? Ja mis asja te siin omaarust üldse teete – joonistate kõnnitee peale pilte?“

„Meil on kodu täiesti olemas,“ tunnistasin.

„See ei ole pilt, härra,“ ütles Anna endiselt kükitades

„Mis asi see siis on?“ küsis politseinik.

„Tegelikult on see härra Jumal. See olen mina, siitsaadik on minu sees ja sealtsaadik on minust väljas, aga kõik kokku on härra Jumal.“

„Nojah,“ ütles politseinik, „aga ikkagi on see joonistatud kõnnitee peale, mis pole sugugi lubatud.“

Anna sirutas käe välja ja lükkas saapad oma universumist minema. Politseinik vaatas Annale etteheitvalt otsa.

„Te astusite just paar biljonit tähte laiaks,“ ütlesin mehele.

Politseinik võis küll esindada seadust ja korda, aga Annat huvitasid kõrgemad seadused ja kõrgem kord.

„See täpp olete teie, härra,“ jätkas Anna söekalt, „ja see täpp olete teie minu sees. On ju, Fynn?“

„Muidugi konstaabel olete see teie,“ nõustusin mina.

„Ainult ega te tegelikult niisugune välja ei näe. Te olete hoopis selline. Anna nihkus pisut kaugemale, joonistas veel ühe suure ringi ja tegi selle täppe täis.

„See olen mina teie sees,“ ütles ta ühele täpile osutades, „aga tegelikult on see täpp hoopis too teine ring. See tähendab mina.“

…

„Siis sa tunned oma keskpaigas härra Jumalat, kes asub minu keskpaigas, ja sa tajud oma keskpaigas kõiki asju, mida sa tunned, ja kõiki inimesi, keda sa tunned. Igal inimesel ja igal asjal on keskpaigas härra Jumal, ja niimoodi on nende Jumal ka sinu keskpaigas – nii lihtne see ongi.“

…

Anna jaoks polnud kirikuskäimisel ja „härra Jumalaga“ jutuajamistel mingit seost. Tema arust oli kogu lugu täiesti klaar. Kui sa väga väike olid, siis läksid kirikusse sõnumit saama. Kui sõnumi kätte olid saanud, siis hakkasid seda teoks tegema.

…

Üks lastest küsis: „Mitu korda kimalane minutis tiibu liigutab?“

„Miljon korda vist,“ arvas teine laps.

Anna tormas tuppa, ise samal ajal midagi madalal häälel ümisedes. Mina istusin ukselävel. Paari kiire klahvilöögiga oli ta nii enda kui kimalase sumina noodi kindlaks teinud. Uuesti ukse peale tulnud, küsis ta: „Kas ma võin su lükati võtta?“ Mõne hetke pärast hüüdis ta teistele lastele: „kimalane liigutab tiibu nii- ja – nii - mitu korda sekundis.“ Keegi ei uskunud teda, aga Anna oli ainult mõne numbriga mööda pannud.

Anna oli igat üksikut nooti selleks ajaks juba põhjalikult uurinud ning teadis, et heli kõrgus sõltub sellest, kui mitu korda see sekundis võngud

…

Ta ei jõudnud kaheksa-aastasekski saada, sest sai enne õnnetult surma. /…/