laupäev, 29. detsember 2012

Taliferode toortoidu pere

Siin blogis on neist paar korda kirjutatud, kuid sattusin kord taas nende blogisid vaatama ja leidsin, et võiks pikemalt ka sellest kaunist perest kirjutada:
Jinjee on 45 aastaneJinjee Talifero , sünnitanud 5 last, lapsed (täna siis Raven 18 aastane, Jome 15 aasatne, Shale11 aasatne, Adagio 8 aastane, Yarrow 5 aastane) on kodus sündinud, koduõppel, toortoidul, kirjutanud e-raamtuid toroitumisest
Taliferode perekond
Storm on tänaseks 63 aastane, toortoidul üle 40 aasta, lasteraamatute kirjutaja ja auhinnatud illustraator, Jinjeega koos kirjutanud kahasse 18 e-raamatut toortoitumisest

Jinjee´ga kohtus Storm 1993 aastal. Storm oli tol ajal väga masendunud oma 4 aastase poja surmast.  Poiss suri õnnetusjuhtumi tõttu ajal, mil tema isa töötas väljas teiste inimeste lastega.  Storm õpetas metsikus looduses toimetulemsit ja seiklema mittetulunduslikus koolis, mis oli üsna hästi rahastatud.  Ta tegeles tervisprobleemidega teismelistega ja teda šokeeris asjaolu, et välja minnes suurepärast ja vajalikku tööd tegema, pidi ta pöörduma koju ja leidma oma lapse surnult.  Storm süüdistas kõiki ja kõike ning ei uskunud enam millessegi.
Jinjee tõi Stormi aegamisi elule tagasi. Ja nende 5 lapse sündimisega kadusid kõik varjud. Jinjee tervis ei olnud nende esmakordsel kohtumisel eriti hea. Tal oli tükk rinnas, 20kg ülekaalu, valud südame piirkonnas, candida. 
Esimest korda kohtudes s.o. 1993 aastal oli Storm olnud toorvegan juba 23 aastat ja samas ka Jinjeest 17 aastat vanem.  Suurepärase tervisega. 
Storm kirjutab: Kohtusime kolledžis, kus ma olin  2 treening grupis: 8 mehelise paadi sõudja ja vehklemismeeskonna kapten. 
Niisiis, kui Jinjee võrdles meie tervist ja vanuseid, otsustas ta  toorvegan toitumise kasuks. Peale 2 kuud toortoidul hakkas Jinjee tervis paranema ja ta oli sellest nii vaimustunud, et soovis teha kohe ühe veebilehe, kus hakata kogu maailmale sellest suurepärasest võimalusest kirjutama. Mina siis püüdisin teda veenda, et see ei ole eriti hea mõte. 

pühapäev, 23. detsember 2012

Rahuleping oma kehaga


Tõeline heldus ei ole kaloririkas

Geneen Roth artiklitest Good Houskeeping ajakirjast

Halb päev? Loomulikult – jäätis ootab. Kuid on palju paremaid viise olla enda vastu hea. 
Näiteks kujutlege: Te jalutate varasügisesel aasal.  Lehed hakkavad värvi vahetama, muutudes rohelisest kollaseks ja punaseks. Sa tuled pika valgete linadega kaetud laua juurde, millele annavad värvi suured lillevaasid. Siis märkad sa toitu.
Toit!
Vist on keegi teadnud, et sa tuled, kuna laual on absoluutselt iga toit, mis sulle eales meeldinud on. Isegi need toidud, mida sa ei söö, kuna nad on liiga kallid või liiga rasvased. Austrid ja või. Kaksteist eri liiki magustoite, sealhulgas ka šokolaadikook, juustukook, kohupiimakorvikesed, täpselt sellist värvi jäätis, nagu sulle meeldib. Koduküpsetatud leib krõbeda koorega ja kõikvõimalikud juustud. Sinu lapsepõlve lemmikud on samuti siin: koorekommid, sefiir, vahukommid, kartulipuder, magusad kreemid. See kõik on pidusöök sinule. Kõik ainult sinu jaoks.
Kui kõik need toidud oleksid võrdsed – kui sa võiksid süüa leiba samasuguse süütundeta nagu brokolit, siis mida sa valiksid?
Võta omale aega, kiiret ei ole. See toit on  ja jääb siia. Nüüd – küsi endalt: kas sa võtaksid väikese suutäie neist kõigist? Valiksid sa välja ainult ühe ja sööksid seda niipalju kui tahad ja alles siis läheksid järgmise juurde? Või kui sul oleks täielik vabadus, hakkaksid suure elevusega kohe peale kummaski käes kahvel?  
Olete te näinud filmi Groundhog Day, kus Bill Murray saab teada, et ta võib süüa kooki niipalju kui soovib, ilma et ta läheks paksuks.
„Ma võin kõike süüa!“ ütled endale.
Või „Ma sukeldun kreemjasse koorejäätisesse ja ei tule enam kunagi taas pinnale.“
„Vähemalt,“ ütled sa „Ignoreerin ma oma diabeeti ja kraabin lusikaga maha kogu porgandikoogil oleva šokolaadiglasuuri ja söön selle ära.“
Ja osad teist ütlevad, „Oodake veidi. Kolesterool on tegelikult olemas ja nii on olemas ka minu südameprobleemid. Ja mis üldse on sellise fantaseerimise mõte?“

Minu üks tükk šokolaadi:)

 Aasta ja kõige muu vahetumise tähistamiseks
tegin sel aastal palju vähem kommi. Puude otsast tuleb suurpärast kommi küllaldaselt ja külluslikult.
Aga mõned toorkommid siiski: külmutatud marjadest: mustikad, maasikad ja kollane karusmari. Marjad mandlikoore, mee ja kakaovõiga segatult annavad ilusa värvi ja pehme kreemja maitse. Eriti hea sedakorda karusmarja komm:)




laupäev, 22. detsember 2012

Üks tükk šokolaadi :)


Ma krjutan veel paar korda Geneen Rothi emotsionaalse toitumise teemadel:), mulle praegu väga meeldivad tema artiklid...
Ta märgib ka kuskil raamatus, et kui sa hakkad tajuma oma ühtsust kogu olemisega, siis sa ei saa enam paljusid toite süüa. See, mis on sinu taldrikul, saab sulle palju rääkida.
Eks seetõttu, me ei vaatagi oma taldrikule, ei söögi tähelepanelikult oma toitu tundes. Poes ei olegi palju sellist toitu, mida sa taldrikule pannes ära tunned - tunned ära selle elusa vormi, kuju, olemuse. 
Kuid midagi neile, kes ikka oma vanade lemmikute küljest lahti ei saa - võibolla ei peagi, võibolla võid ühest tükist leida terve tonni:)

Geneen Roth kirjutab ajakirjas Good Houskeeping:

Ma usun naeru, tõesti usun aga samuti usun ma šokolaadi. Ma olen olnud ilma sooja veeta, seksita ja naeruta, kuid viimase 15 aasta jooksul ei mäleta, et oleksin olnud ilma šokolaadita rohkem kui 24 tundi. Šokolaad paneb mind tundma õnne elusolemise üle. Iga päev, peale lõunat võtan ma tüki 77% tumedat šokolaadi.
Üks tükk, see on kõik.
Üks tükk täidab suu, rahuldab maitsepungasid, äratab taeva Maal.
Kõigi minu sõltuvussöömise ja dieedipidamise aastate jooksul ei uskunud ma kunagi, et olen võimeline sööma midagi ainult ühe tüki. See sai olla kas terve karp või mitte midagi. Ma kartsin toitu. Ma kartsin anda endale seda, mida ma armastasin. 
Minu aastakümnete praktika juures näen, et paljud inimesed tunnevad sama. Nad ei usu, et nad saaksid süüa ainult ühe tüki midagi, mida nad armastavad. Nad usuvad, et kui nad juba alustavad, siis ei lõpeta nad eales. Nad arvavad, et vajavad kontrolli ja tahtejõudu emotsionaalse söömise peatamiseks, mis omakorda tähendab, et nad jätavad end ilma armastatud toidust. 
Ma saan aru, miks see nii on. Peale seda, kui me tormame toidu kallale nagu nälginud koerad, tundub olevat mõistlik lihtsalt neile toitudele üldse mitte võimalust anda. Mina soovitan teil uutmoodi läheneda toidule, mida armastate: võttes ühe tüki, ühe ampsu, ühe viilu. 

Enamiku aega oleme nii hõivatud järgmise asja tahtmisega, selle tükiga, mida meil veel ei ole, et me ei luba endil nautida seda tükki, mis on juba meie suus. Kui oleme oma tähelepanu keskendanud sellele, mida meil ei ole, siis me ei suuda olla tähelepanelikud selle suhtes, mis meil ON.
 
Tahtmine on omamisest erinev.
Tahtmine on tulevik. See baseerub ideel, et miski teeb meid õnnelikuks 5 minuti pärast, homme, nädala möödudes. Kuid omamine on siin ja praegu. Enamik meist ei luba endal omada seda, mis on otse nina all, vaid tahame alati enamat.  Kui te ei lase endal omada seda, mis teil juba on, siis olete alati näljane, alati otsimas, alati rahutu. 
Mõelge sellele viimasele korrale, kui te sõite midagi, mida tõeliselt tahtsite. Kus oli teie tähelepanu peale seda, kui võtsite esimese ampsu? Kus see oli teise ampsu ajal? Kas te hakkasite mõtlema kõikide nende asjade üle, mis on vaja sel päeval teha või selle üle, mida teie  parim sõber on öelnud oma juuste kohta?  Kas te ei mõelnud koheselt, oh, see maitseb nii hästi, ühest ampsust ei ole küllalt, ma tahan rohkem? Kas te tundsite süütunnet tehes seda, mida soovisite ja seda niivõrd, et ei suutnud lasta endal seda tegelikult nautida?
Meie nädalavahetuse töötubades, sööme me lõunat koos. Meie viimasel kohtumisel tõin kaasa jahuta šokolaadikoogi Debbie Does Dessert poest. Enne, kui keegi sai kooki süüa, palusin ma inimestel seda vaadata ja olla teadlikud, kuidas nad ennast tunnevad.  Mõned inimesed tundsid, et neil on kõht täis ja nad ei soovigi rohkem süüa. Mõnedele ei meeldinud šokolaad (neil puudub vastav geen, olen kindelJ). Ja mõned hakkasid muretsema, et kas neile ikka jagub küllaldaselt. 

kolmapäev, 19. detsember 2012

Mida teie keharasv teile öelda püüab - kehakeele mõistmine


Ikka Geneen Roth lainel - ajakirjast good houskeeping
MIDA SINU KEHARASV SULLE RÄÄKIDA VÕIKS?

Mõned aastad tagasi töötasin ühe naisega, kes püüdis oma öised söömishood kontrolli alla saada sellega, et lukustas kogu toidu ühte kappi ja andis võtme abikaasale. 
„See tundus nii ideaalse plaanina,“ ütles ta. „Seniks, kuni ma tabasin end ootamas tunde, et mu mees ükskord magama jääks. Siis, otsides läbi tema taskud, sahtlid, tema portfelli, et leida ometi see neetud võti.  Kui ma seda ei leidnud, võtsin haaknõelad ja väikese kruvikeeraja ning proovisin seni, kuni uks oli lahti. Tundsin ennast nagu varas, peksleva südame ja higiste kätega, kes otsib teemante ja kardab tabamist. Kui ma lõpuks sain koogi ja küpsised kätte, sõin neist enamiku ära, panin ukse lukku tagasi ja hommikul teesklesin, et midagi ei ole juhtunud.”
Selliseid lugusid kuulen ma iga päev inimestelt, kes räägivad mulle, et soovivad end paremini kohelda  ja  see ekstra kaal, mis on tulnud, ruineerib nende elu. Seejärel, nagu Küpsisevaras, kulutavad nad enamiku oma vabast ajast planeerides oma söömapidu, söömist ja peale seda ka hirmsat järelmõju.  

teisipäev, 18. detsember 2012

KUI ON NÄLG - emotsionaalne ja sundsöömine


Tavatoidul sööb inimene ja talle meeldib eriti juust, kotlet ja jäätis. 👀
Taimetoidule üle minnes süüakse soja- või juurviljakotletti, sojajuustu, sojajäätist ☝☝☝
Toortoidul pähklikotletti, seemnejuustu ja pähklijäätist. 😃😃😃
Loodusele lähemale jõudmine retseptidesse takerdunud.  Douglas Graham märkis suvel, et kui sinu toit näeb välja ja maitseb ja lõhnab nagu vana sõltuvuslik toit, siis ta ka toimib kehas just sel moel nagu ta välja näeb ja maitseb. Puuvilju, aedvilja, õisi, lehti on raske sööma hakata 100%, kui sinu menüüs – kui sinu toitumises on sund- ehk emotsionaalne söömine. Sa ei söö tühja kõhu vaid tühja pea pärast, tuimestamiseks, tunnete peitmiseks. Geneen Roth märgib oma kirjutistes: et kui te sööte siis, kui te pole näljane, siis kasutate toitu uimastina, maadlete tüdimuse või haiguse või kaotuse või kurbuse või tühjuse või üksinduse või millegi tõrjumisega. Toit on vahendiks eesmärgi saavutamiseks, teie tunnete muutmiseks, teie tuimestamiseks. Me ei söö toitu enam maitse põrast, mitte ka koostise või värvi pärast. Me soovime mahtu, kvantiteeti, hulka ja seda suures koguses et muutuda – teadvusetuks. Et toimuvat minema pühkida.

Toit annab enda tuimestamiseks tuhandeid võimalusi – retsepte on ju sadu tuhandeid. Kui toit enam naturaalsel, loomulikul kujul ei rahulda sinu nälga peas – ning seda loomulik, muutmata toit ei tee ja ei saagi teha – siis tuleb otsida, segada, täiendada. Muuta iga loomuliku toidu välimus, konsistents, lõhn tundmatuseni.



 Eckhart Tolle märgib, et ego on pidevalt seotud puuduolemise tundega: emotsionaalsel valul on veel üks aspekt – sügav rahulolematus või ebatäiuslikkusetunne. Tunne, et sa pole tervik. Alateadlikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse ja tahtmisena.

esmaspäev, 10. detsember 2012

Jackfruit


Juba tahab kasvama hakata:) - täna õhtul tuli osa huvitavatest hooajalistest soojadest viljadest neljapäevase kursuse jaoks. Jackfruidi seest vaatas vastu juba idaneva hakkav seeme. Sigrid pani kohe potti  ...