neljapäev, 30. august 2012

Woodstocki viimane tegus päev


Olen nüüd pikalt sõitnud ja 16 tundi järjest maganud. Teen veel kokkuvõtte viimastest päevadest ja mõnedest tähelepanekutest reisimise ajal.
 Terve nädala püsib imeilus ilm Ühel lõuna ajal, kui just oleme lastega veest välja tulnud ja riidesse paneme, tuleb lühikestes spordipükstes D. Graham järve äärde. 
Hommikune järv

Vahetab paar sõna minu kõrval istuva naisega ja kummardab, et pükse jalast võtta. Jumal hoidku, kas ta kavatseb alasti ujuma minna, käib mul peast läbi. Aga ei, paljas Graham jääb nägemata  – lühikeste pükste all on veel lühemad ujumispüksid. Samas vaatan, et minu kõrval olevad kaks naist on mõelnud just sedasama. Üks neist ei jäta seda ka Grahamile ütlemata. Graham naerab kõvasti ja läheb ujuma.
Esmaspäev - 28. august on viimane loengute päev.  Täna on pilves. Hommikul jooksen arvutimajja )3 arvutit), et otsida omale kojusõiduks võimalusi. Üllatus-üllatus. Mitte ükski arvuti ei tööta. Keegi on pannud veel ühele arvutile kirja – palun parandage see ära!!! Appi – ma pean ju koju saama. Tuleb veel üks naine, vaatab mulle otsa, küsib kas ma olen  nö kohalik töötaja, istub veidike nõutu näoga ja läheb jälle minema. Vaatan ise ka nõutu näoga aga mul on väga vaja arvutisse!!! Hakkan siis neid kümneid juhtmeid ja karbikesi läbi katsuma – kaks tükki lähevad käima aga netiühendust ei ole. Haa! Esimene lahtine pistik on leitud, õige pea teine ja lõpuks leian ka lahti tulnud otsaga monitorijuhtme. Ja kõik läheb jälle käima:): Glens Falls on siis lähima linna nimi ja sealt väljub teispäeva hommikul kell 7.30 buss New Yorki, ümberistumisega Albanys. New Yorgis peaksin olema 12.30. Ja Newark lennujaamast läheb lennuk Stockholmi 17.20. Sellega on korras. Vahja aadata, kuidas saab siit laagrist Glens Fallsi, mis on nimelt poole tunni autosõidu kaugusel!!!
Hommikulauas on sedakorda nii suur küllus, et teeme kaks korda smuutit.  Ma oskan päris hästi avada noort kookost ja juba tean, kuidas valida duriani – kui näppudega katsudes on nii pehme, et saab kätega avada, siis on durian valmis! Hiljem õhtul näeme kedagi söömas midagi pudingi taolist, Marianna küsib. Selgub, et inimesed on teinud endale duriani pudingit. Durian, banaan ja kui veel lisada veidi kookosvett siis on tulemus suurepärane. Eestis ei ole selle tarkusega momendil midagi teha, kuid soojemasse kohta sõitjad – pidage meeles.
Hommikusmuuti blenderid on üsna nõrgad ja tuleb päris tükk aega oodata. Kuhu siis üks Vitamix siit kadus. Kõrvalseisev naine ütleb, et keegi pani sinna noore kookose tervelt sisse ja lõhkus masina õra. Noad olid sees kõveraks läinud!?! No selle peale ikka annab tulla. Ju ta kuulis, et noore kookose sisuga saab eha head smuutit aga tema arvates oli sisuks siis terve pähkel. 
10.30 olen jälle Chris Kendalliga kundalini joogas. Mulle meeldib. See on huumoritund ennast liigutades ehk kaks ühes. Kendall tuleb joogasse silmad kinni, suu kinni. Ta ei naera ega ütle sõnagi joogatunni lõpuni. Ei naera ka! Plaadilt tuleb juhendus ja tema teeb ees ette, meie järgi. Plaadilt tulev hääl on klounilikult peenike ja väga naljakas. Vihjed, mis erinevate harjutuste kohta tulevad on sellised, et naeravad kõik.  Kendalli enda suunurk tuksatab ainult korra.
Eile hommikuses dr SAM tunnisi õpetatakse õiget käteasendit kätekõverduste tegemiseks, üks mees peeretab kõvasti kätekõverduse tegemise ajal ja purskab sellepeale nii kõvasti naerma, et kukub potsti maha.
Ikka kõik osalejad saavad tasuta särgi: roosa või kollase. Tibutab. Ostame loteriipileteid – 1 dollar tükk. Peavõit järgmise aasta tasuta pilet.
Läheme Robert Lockharti loengusse   "Medicine - Is It Necessary?" Arvestage, et see mees on ligi 10 aastat vanem kui Graham ja ka 10 aastat kauem toortoitlane olnud. Ta märgib muuhulgas, et mingil päeval tuleb maksta kõrget hinda beepillide tarvitamise eest. Beebipillid ehk rasestumisvastased tabletid, spiraalid, kleepsud toovad kaasa nii rinna- , kui emakakaelavähki.  
Peale loengut vaatame, et saaksime temaga pilti teha ja jääme rääkima Karen Ranziga. Marianna tahab temalt küsida, kuidas New Jersys vaktsiinidest keelduda. Karen Ranzi elab ise seal ja dikteeris lause, mille tema paberile pani Religioossetel põhjustel. Ta märkis, et alguses ei olnud ametnik sellega rahul, kuid ta kirjutas paar asja piiblist välja ja peale seda ei ole teda enam tülitatud. Inimese keha on jumala tempel ja lapsevanemal on õigus keelduda sellest sodist, mida tema lapse kehasse tahetakse toppida. Karen ütleb ka, et mingil ajal ei jõudnud ta enam kooliga vägikaigast vedada – söömise osas ja lapsed jäid kodõppele. Väga palju Woodstockil olevatest lastest on koduõppel. Ka Karen märgib, et ümbruskonnas on ligi 300 koduõppe peret.  Tema lapsed on juba suured aga see, mis ta räägib on nii sarnane sellega, mida mina olen mõelnud. Näiteks, et alguses koduõppel nad proovisid järgida metoodikat ja mingeid kavasid, kuid see oli üsna raske (minul ka, lapsel ka). JA siis lasi ta lapse nö vabaks, nad hakkasid õppima lapse järgi, elu järgi. Lapsele meeldisid rongid ja nad: joonistasid ronge, lugesid rongidest, voolisid ronge, käisid rongiga sõitmas, õppisid rongide ajalugu, panid kokku rongimudeleid, vaatasid filme rongidest jne, jne. Ja ainuüksi sellega sai väga aju materjali hõlmatud – igal alal. Vabaõppe võimalused on nii piiritud ja suurepärased, et laps naudib neid. Mis hea on leida inimene, kes samale järeldusele on jõudnud ja ka sama praktikat rakendanud – väga edukalt.
Siis tuleb meil Grahamiga loeng paastumisest "Fast: Food for Thought" by Dr. Doug Graham. Graham hakkas paastumise vastu huvi tundma juba 1970ndatel aastate alguses.  Märgib, et ideaalseim variant on, kui hakkad paastuma, ja jääd magama. Kui silmad avad on 21 päeva möödas. Räägib pisarateni liigutava paastumise loo noorest naisest, keda lapseas kuritarvitati. Tema psüühilisest paranemisest paastumisel. Seejärel ühest naisest, kes tuli paastuma nö ratastoolis ja ei olnud juba mitu kuud püsti saanud.
Õhtul me ei pea järjekorras seisma, meil on sedakorda laud restoranis „Le Fruit“. Istume lauas koos Iraani  päritolu Masoodi ja Californiast pärit mehega. Masood jookseb maratoni ja seda alati paljajalu. Elab ise Floridas. Mõlemad mehed on puuviljatoidul. Mis hea Californias ja Floridas puuvilju süüa:).
Need esimesed road on väga, väga head ja lastele sobivad. Minu jaoks ka.  Masood arutleb pähklite üle ja märgib, et pähklid, isegi kui nad on nö toor ja mahe kvaliteediga – on siiski kuivatatud ja ei ole seedimisele head. Värsked pähklid otse puult on hoopis mahlasemad ja teise maitsega.
Nendega, kellega kokku juhtun – on kõik puuviljatoidul, ilma soolata. Enamik on alustanud pähklite või tooršokolaadiga, kuid väga varsti loobunud.
Iraanlane kuulis Eestist esimest korda aga California mees räägib, et nende klassis oli üks Eesti tüdruk ja ta oli kõige targem tüdruk kogu klassis.
Õhtul läheme veel vaatama suurde loenguhalli, kus on kõik loengupidajad koos oma raamatute-plaatide jms.  Teeme ringi peale, müüakse spiraallõikureid, nuge, riive.  Läheme Jarafeli ja Mariannaga meie majja, et lapsed magama panna. Üks Jamaica mees mängib siin väga hästi trummi ja täna on viimane õhtu – läheks õige laagrilõkke äärde. See jääb ainult mõtteks, sest 5 minuti pärast hakkab sadama ja varsti on sadu nii tugev, et elekter läheb ära.  Seda küll ainult korraks.  Seinad on neil majakestel nagu paberist. St kui WC uks kriiksatab siis on seda kuulda nii meie kui naabrite juures. Kui keegi haigutab, siis ka kuuleb. Meie saame aga ilusti rääkida, sest eesti keelest keegi aru ei saa:).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.