Naha puhtus vol 11 - luupus, hügieenihüpotees

 Edasi liigub Hamblin oma raamatus „Clean“  Adina Grigore juurde, kes üheaegselt lõpetas duši all käimise ja alustas oma nahahooldustoodete firmaga S.W. Basics. Ka Grigore sõnade järgi, oli tal probleeme aknega ja tema keha oli üleni lööbega kaetud. Talle öeldi, et tegemist on follikuliidiga (karvanääpsu mädapõletik) ja kirjutati välja steroidkreem, mida kasutas 2 aastat. Steroidkreeme ei soovitata kasutada üle paari nädala. Grigore märgib, et nahk muutus silmnähtavalt õhemaks. Ka tema tegi otsuse hakata ise endale abi andma, kuna ta oli tüdinenud veriste linade vahel ärkamisest – kohutav sügelus öösel pani nahka vereni kratsima. Ta loobus kõigest ja jättis oma naha lihtsalt rahule. Parem hakkas juba paari päeva möödudes. Ta töötas välja minimalistliku sarja ega varja fakti, et neid asju võib igaüks oma köögis valmis segada ning ei anna oma toodete kohta ka utoopilisi lubadusi. Oma naha tervise jaoks  leidis ta tuge veel unest, stressi maandamisest ja toidust.

Rachel Winard

Veel kirjutatakse Soapwalla asutajast Rachel Winardist, Julliardi diplomiga viiuldajast. Kuigi ta planeeris karjääri viiuldajana, ei suutnud ta toime tulla selle eluala kommertsliku poolega ja asus hoopis õppima õigusteaduskonda. Mingi aeg hakkas ta tundma kõikehõlmavat väsimust, oli kogu aeg uimane ja ei suutnud voodist välja tulla. Algas kõik nahast – Winardil ei olnud teismelisena probleeme ei akne ega rasuse või kuiva nahaga. Aga nüüd kattus tema näo ja käte nahk punase lööbega. Seejärel tekkis palavik ja valu liigestes. Läks aasta enne, kui ta sai diagnoosiks luupuse – autoimmuunhaiguse. Ka Winard tegi läbi immuunsüsteemi mahasuruvate ravimitega kuurid. Sümptomid paranesid veidi, kuid nahk läks aina hullemaks, punasemaks, valulikumaks. Kõige hullematel aegadel ei olnud võimalik vett naha vastu lasta. Samuti käis ta ahastusega riiulite vahel ja ostis kõike, mis oli orgaaniline, naturaalne, hüpoallergeeniline. Mida puhtamaks ta püüdis saada, seda hullemaks läks.

Ühel ööl tegi ta otsuse, et kõik – aitab sellest. Ta hakkas ise otsima aineid, mis oleksid piisavalt leebed ja mille toimel ta ei lõhnaks halvasti ega ka eriliselt hästi – oleks lihtsalt inimeselõhnaline. Ta töötas välja savi baasil oma deodorandi, mis on tänaseni populaarne. Samuti hakkas ta tegelema joogaga ja valima hoolikamalt oma toitu.  Soapwalla tooteid valmistatakse siiani nö koduköögis ja neid ei levitata agressiivse reklaami ega tühjade lubadustega.

Hamblin kasutas tema deodoranti mingi aeg, mil loobus tugevatest poedeodorantidest.

Kui hakkate kuulma kõigist asjadest, mida inimesed teevad ja mida ei tee, kasutavad ja ei kasuta, millega koos saavad või üldse ei saa elada, kaovad normaalsuse standardid. Ei ole kindlaksmääratud normaalsust. Sellest punktist  saate keskenduda sellele, mis teile tegelikult oluline on.

Hamblin märgib, et ta jagaks peavoolu ja alternatiivse poole nüüdseks natuke teistmoodi. Mitte lihtsalt musta ja valgena – mitte sellena, mis teadus on kindlaks teinud ja kõik ülejäänud.

Pigem jaotub see kõik nelja klassi:

Mis kindlalt töötab

Mis tundub töötavat, kuid pole uuringutega kinnitatud

Mis ei tööta

Mis on kindlaks tehtud, et ei oma mõju või põhjustab kahju

Raamatus kirjeldatakse uuringuid, mis on tehtud naha kohta. Üldiselt on maapiirkondades, farmides elavatel lastel ekseeme ja allergiaid vähem. Samuti on vähem neil, kel suuremad pered. Seal kus rohkem lapsi: esimese lapse puhul on nahahaiguste risk suurem ja see väheneb hüppeliselt iga järgmise lapse sünniga.

Veel märgitakse olulisena ära, et maal ei peeta reeglina tubaseid koduloomi ning et maal kasvanud lastel – isegi kui nad täiskasvanuna on linnaelu elamas, on hilisemalt vähem nahaprobleeme. Maal on väiksem suitsetamise ja õhusaastatuse protsent ja suurem osakaal rinnapiimal.

Rääkides immuunsüsteemist siis ühed peamistest kaitsjatest on lümfotsüüdid. Lümfotsüüte on kaks rühma: B-rakud (ehk B-lümfotsüüdid) ja T-rakud (ehk T-lümfotsüüdid). Esimesed toodavad antikehi, T-lümfotsüüdid abistavad neid ja tapavad organismi viirusnakatunud rakke. Peale lümfotsüütide osaleb immuunvastuse tekkes veel mitu rakutüüpi, näiteks dentriitrakud, mis võimaldavad T-lümfotsüütidel antigeeni ära tunda, ning makrofaagid ja neutrofiilid, mis hävitavad (fagotsüteerivad) organismi tunginud patogeene. Meie B-lümfotsüüdid arenevad luuüdis, T-lümfotsüüdid aga tüümuses.

Põletikuks nimetatakse seda, kui lümfotsüüt ründab antigeeni allikat. See on puhtalt immuunsüsteemi tekitatav protsess. Põletik võib päästa meie elu ja võib meid ka tappa.

Antigeeni allikate ründamine nõuab immuunsüsteemi treenitust. St arvatakse, et kui lapsena puututakse kokku paljude erinevate bakterite ja rikkama elukeskkonnaga, mis ei ole nii steriilne, siis see treenib immuunsüsteemi ja edaspidi ei hakka immuunsüsteem ründama meie oma keha ehk tekib tunduvalt vähem autoimmuunhaigusi. Pakutakse, et 3-4 eluaastaks on lapse mikrobioom paigas ja immuunsüsteem nö treeningud lõpetanud.

 Jõukates lääneriikides veedavad inimesed 90% oma ajast siseruumides. Me ei luba sõpradel ja sugulastel vastsündinute juurde enne kui nende käed on korralikult puhtad. Siseruumide õhus napib bakteriaalset mitmekesisust. Ja meie dieet on liigselt töödeldud ja madal puu- ja aedviljade poolest, mis on baktereid täis. Keskmises õunas on 100 miljonit bakterit. Sellest olen ma varasemalt pikemalt kirjutanud siin 

https://paikesetoit.blogspot.com/2019/10/parimad-probiootikumid-oun-sisaldab-100.html

Londoni Hügieeni ja Troopilise meditsiinikooli teadlane David Strachan tuligi 1980 aastal välja hügieenihüpoteesiga – et liigne puhtus ja steriliseerimine on autoimmuunhaiguste põhjustaja. Oma uuringute kaudu tegi ta järelduse, et osad mikroobid on haiguste põhjustajaks aga on ka mikroobe, mille puudumine võib haigust tekitada.

Kõik teavad, et väikesed lapse on võimsad bakterite ja viiruste edasikandmise masinad. Ja mida rohkem majas on lapsi, seda rohkem on edasikandmist ja seda mitmekesisem mikrobioom tekib.  Strachan märkis, et varases lapsepõlves põetud infektsioonid annavad kaitse edaspidises elus tekkida võivate allergiate vastu.

Hügieenihüpoteesi pooldavate teadlaste arvates perede väiksemaks ja isoleeritumaks muutumine, infektsioonide vähenemine ja suure puhtuse hoidmine ongi allergiate suure kasvu taga. Ehk me ei puutu piisavalt kokku maailmaga.

Samuti antibiootikumide suur kasutamine. Need võivad meid ravida kiiresti terveks teatud haigustest, kuid samas hävitavad ka häid mikroobe.

Londoni Hügieeni ja Troopilise meditsiinikooli teadlane Sally Bloomfield  on aga skeptiline ja talle ei meeldi kui mainitakse hügieenihüpoteesi. Tema sõnul võidakse seda kergesti valesti mõista ja loobuda ka vajalikest hügieenimeetmetest nagu korralikust kätepesust ning me võime tagasi kukkuda aega, mil kõhu ja muid hädasid tekitavad mikroobid said vabalt ja kiiresti edasi kanduda. Bloomfield soovitab kätepesu, käterätiku sagedast pesemist, kuid märgib samuti, et vannis ja duši all käimine ei ole niivõrd oluline.

Huvitaval kombel mainitakse siin raamatus ka Eestit. Seoses Soome, Eesti ja Venemaa laste uuringuga aastal 2008. Soome kui industrialiseeritud riik, Eesti kiire moderniseerumise tempoga ja Venemaa, kus nii kiire areng pole olnud. Soomes märgitakse on allergiate ja 1 grupi diabeedi numbrid kõrged, Eestil tõusmas ja Venemaal madalad. Jälgiti 200 geneetiliselt sarnast last kolme aasta vältel. Leiti et Soome ja Eesti laste mikrobioomi mitmekesisus on väiksem, kui Venemaa lastel. 

Naha puhtus vol 10 - akne ja uue kreemi turule toomine

 

Hamblin kirjutab oma raamatus „Clean“ kogu elu aknega kimpus olnud ajakirjanik Maya Dusenbery´st.

Dusenbery on hiljaaegu välja andnud ka raamatu „Doing Harm: The Truth About How Bad Medicine and Lazy Science Leave Women Dismissed, Misdiagnosed, and Sick“

Maya Dusenbery põimib raamatus „Doing Harm“ kokku teaduslikke ja sotsioloogilisi uuringuid, intervjuusid arstide ja teadlastega ning isiklikke lugusid naistelt üle kogu riigi, et anda põhjalik ja hästi arusaadav ülevaade sellest, kuidas seksism meditsiinis tänapäeval naisi kahjustab.

 

Dusenbery sõnul oli ta ära proovinud kõik erinevad ravivõimalused, mida dermatoloog akne raviks pakkus: suukaudsed ja toopilised antibiootikumid, puhastavad, poore ahendavad jm tooted. Ta proovis rasestumisvastaseid pille ja tugevatoimelisi Accutane ja  spironolaktooni, millel tõsised kõrvaltoimed. Ta märkis, et mida iganes traditsiooniline meditsiin talle välja kirjutas, selle ta ka ära proovis.

Ükski neist ei aidanud ja 26 aastaselt, kui ta oli alustanud taaskord uut antibiootikumikuuri, hakkasid valutama liigesed, mis muutsid liikumise pea võimatuks. Arst diagnoosis autoimmuunhaiguse reumatoidartriidi ja määras immuunsüsteemi mahasuruvad ravimid sh metotreksaadi, mida kasutatakse keemiaravis.  Ravi aitas veidi, kuid samas hakkasid juuksed välja langema.

Akne puhul on antibiootikumide määramine väga levinud ja paljud patsiendid võtavad neid kuid ja isegi aastaid, saamata samas oma aknele erilist leevendust. See toob kaasa soolestiku probleemid, kuna antibiootikumid hävitavad normaalse mikrofloora. Dusenbery hakkas kahtlustama, et pidev antibiootikumikuur on seotud ka reumatoidartriidi tekkega ja hakkas internetist otsima teisi võimalusi akne raviks.

Taaskord proovis ta kõike, mida pakuti: näo harjamist (sarnaselt juustega, mis pidi stimuleerima immuunsüsteemi), õlidega puhastust, pealemääritavaid ja allaneelatavaid vitamiine, erinevaid ravimtaimi ja palju, palju muud.

Dusenbery märgib: „See ei ole nii, et inimesed ütlevad ära meditsiini poolt pakutavast ravist. Need on lihtsalt ahastuses patsiendid. Kui sa tead, et oled haige, proovid ära kõik, mis võiks aidata. Ma ei ole alternatiivsete meetodite austaja, kuid kui ma jäin haigeks, siis jah tekkis suhtumine, et laske ma proovin kogu selle hullumeelse värgi ära. Haigus nihutab sinu tasakaalu. “

Ka kõik need meetodid ei mõjunud eriti palju. Naha tervis kõikus halva ja ebamäärase vahel. Kuni selgus, et kõige intrigeerivam alternatiivravi oli teha vähem – palju vähem.

Meie naha pind on kergelt õline seega kergelt happeline (õli=rasv=rashape). Kui neutraalne pH on 7 juures, siis naha pinna ideaalne pH on kuskil 5 juures.

Dusenbery leidis saja aasta taguse dermatoloog Alfred Marchionini töö, mis rääkis kuidas happeline naha pind kaitseb nahka kahjustavate bakterite eest.

See pole eriti võõras teema, kuna ka naiste tupp on kergelt happeline ja paljudele pahadele bakteritele selline keskkond ei sobi. Just mensese ajal, mil aluseline veri läbi tupe voolab, on naistel bakteriaalsete infektsioonide oht suurim.

Kui happeline naha pind kaitseb ründavate bakterite eest, siis peab see happelisus olema sobivaks koduks nahka kaitsvatele bakteritele (nagu tupeski). Kui naha pinna pH tase nihkub, muutub ka naha mikrobioom ja seega muutub nahk kergemini haavatavaks.

Seep on aga tugevalt aluseline ca pH 10.3. Ja mida vähem aluseline seep on, seda halvemini see puhastab. Dove seep on neutraalne pH 7 ja seetõttu ei eemalda hästi õlisid. Seebimaailma Dove on sama mis õllemaailma alkoholivaba õlu .

Dusenbery sai aru, et pidevalt nahka rasust puhastades, tekkis vaid rohkem rasu. Et see pidev võitlus aknega oli probleemiks. Ta lihtsalt loobus võitlemast ja lõpetas kõige kasutamise. Ta luges foorumitest, et inimesed ei olnud aastaid vett näole lasknud. Dusenbery jätkas duši all käimist, kuid ei kasutanud seepi ega šampooni.

Pidevalt naha rasu söövate bakterite kogukonna eemaldamine, tekitab lihtsalt rohkem rasust nahka. Dusenbery sõnul läks tema nahk alguses hullemaks, kuid pärast kahte kuud hakkas nahk puhtamaks minema. Enam ei ole drastilisi kuiva ja rasuse vahel kõikumisi. Nahk muutus normaalseks: „Ma ei saa öelda, et mu nahk oleks ideaalne, kuid mul tekib vaid paar punnikest kuus.“

Edasi raamatut pidi liikudes jõuan V peatükini, kus Hamblin võtab ette omaenda nahahooldustoote turule toomise. Ta soovib näha, kui kerge või raske see on ja kui palju ta selleks peab vaeva nägema.

Selgub, et mitte eriti. Tal puudub igasugune kogemus nahahooldustoodete tootmise alal. Koos oma disainerist kolleegiga maha istudes mõtlevad nad uuele tootele  välja nime ja pakendi kujunduse. Edasi kavatseb Hamblin kreemiks kokku segada nii palju „kuumi“ koostisosi kui võimalik. Milliseid sõnu võiks reklaamis kasutada: orgaaniline? Vananemisvastane? Naturaalne? Tervendav? Kõiki neid sõnu!

Seaduse poole pealt, peab ta saatma ravimiametile teatise, et kavatseb hakata tootma uut toodet ja andma oma aadressi. Mis kreemi koostises on, selle kohta pole infot vaja edastada nagu ei ole vaja mingit tõendust, et see toode on ohutu või et kas sellel tootel üldse mingi mõju on.

Hamblin läheb Whole Foodsi keskusesse ja ostab trendikaid koostisosi: kollageeni, jojoba õli, C vitamiini, kurkumi, shea võid, akaatsia kiudu (probiootikum), mett, kookosrasva. Koju jõudes segab ta koostisosad oma köögis kokku ja paneb Amazonist ostetud pruuni potsikusse. Kogu protsess võttis aega ühe pärastlõuna ja kõik kokku maksis 150 dollarit. Müügihinnaks määrab Hamblin 200 dollarit.

Ta ei proovi seda iseenda peal. Sest vastasel juhul, kui tekib mingi reaktsioon,  ei ole ta sellest teadlik. Ta usub, et selles kreemis ei saa olla midagi ohtlikku ega kahjustavat. Samas kui kreemil ei oleks mingit mõju või see tekitaks kahju, siis eetilise poole pealt peaks ta oma tootest loobuma.

Kosmeetikatoodete puhul ei ole turule sisenedes tarvis tõendada nende ohutust. Ja isegi kui toode põhjustab probleeme, on seda väga raske tõendada. Praktiliselt võimatu.

2017 aastal  tuli juuksestilist Chaz Dean välja puhastava palsamiga WEN. Toode muutus väga populaarseks, seda reklaamiti kui „õrnatoimelist“ ja „vabana tugevatest kemikaalidest“. Ometi tulid ühel palsamit kasutanud tüdrukul juuksed peast. Sotsiaalmeedias ringlevad pildid jõudsid kahe senaatorini, kes asja üles tõstatasid. Selgus et 2014 oli FDA alustanud toote osas uurimist – aga alles siis, kui laekunud oli 127 kaebust. 2016 aastaks oli kaebusi 1386. FDA leidis, et tootja ise oli saanud 21000 kaebust juuste kaotuse ja peanaha ärrituse osas. Tootjal ei ole aga mingit kohustust need kaebused ravimiametile edasi saata.

Isegi kui tüdruku juhtum sai senaatorite tõttu rohkem meediakajastust, siis tootja väitis jätkuvalt, et see on vale. Nende esindaja kinnitas, et ei ole konkreetseid tõendeid nende toote kahjustava toime kohta. Ja palsam jäi turule.

Kosmeetikatoote kahjulikkuse tõestamine ongi väga keeruline. Kui toime ei ilmne kohe pärast toote kasutamist, siis loetakse sageli seda pigem mitmete asjade kokkusattumiseks.

2017 aastal kutsus Claire tagasi mitmed teismelistele mõeldud kosmeetikatooted, milles tuli välja asbesti sisaldus.

Kuid FDA ei saa sundida tootjat oma kaupa tagasi kutsuma. Kui firma on nii vastutustundlik siis ta võib seda teha, kuid ei pea.

Palsamit WEN võib poodidest jätkuvalt leida. Ma ei tea kuidas Eestis asjad käivad. Aga kui meil on müügil merekäsnast tampoonid ja  kõikvõimalike terviselubadustega must pässik, siis eeldan, et kontroll pole eriti tõhusam ega tarbija tervist kaitsvam kui mujal ilmas. 

Tarbijal lasub vastutus, paistab et tootjal mitte. Vähem on rohkem!

Naha puhtus vol 9 - kollageen, peptiidid, vitamiinid

 

Goop andis omal ajal teada, et nemad loovad uue ilustandardi, mida nimetatakse lihtsalt puhtaks. Alates 2016. aastast on ettevõte turule toonud terve rea Goopi kaubamärgiga “puhtaid” nahahooldustooteid, samuti “puhta” kokaraamatu ja isegi tooteid, mis lubavad “puhast und”. Selliste toodete turunduslik lähenemisviis kujutab endast uut, transtsendentset puhtuse taset: mitte ainult ennast tuleb puhastada, vaid seda tuleb teha ka toodete ja praktikate abil, mis on ise puhtad.

Turg on tooteid nii täis, et valimisprotsess muutub kurnavaks. Glossier pakub lahendust. Kui toode on selles hämmastavas poes ja Emily Weiss seda kasutab, peab see olema hea. Või vähemalt ohutu.

Sama käib Paltrow kohta. Kui tema seda kasutab, siis on see kindlasti hea?

On veel indie. „Indie ilubränd tähendab, et see on sõltumatu ja iseseisev ning ta teeb midagi „ebatraditsioonilist” - olgu selleks puhtad koostisosad, uus kategooria, teistsugune lähenemine millelegi olemasolevale või eriline viis tarbijani jõudmiseks. Osad näevad selles elustiili, ideaale, millega tarbija tunneb ennast kaasatuna ja osalisena.

Hamblin küsib Autumn Henrylt: Mis teeb ühest tootest indie?“ Autumn Henry, New Yorgi ühe tipptasemel spaa Exhale juhtiv esteetik saadab Hamblinit  läbi 70 000 ruutjala suuruse Indie Beauty Expo näituseruumi, kus esitletakse tohutul hulgal nahahooldustooteid. Autumn on suurepäran allikas, ta teab kõike nahahooldusetoodete tööstusharust, selle suundumustest, müügitaktikatest ja  tegelikust väärtusest.

"Nad vajavad kõigepealt läbimurdelist toodet," selgitab Autumn. "Nii et paljud neist panevad sisse igasuguseid uusi koostisosi, kas järgivad praegust trendi või püüavad ellu viia uut. Nagu seebitööstuses, nõuab tohutu surve üleküllastunud turul, et ettevõtted lihviksid toodete müügi kunsti tasemeni, mil tarbija hakkab aru saama, et tal pole varasemalt olnud aimugi, mida kõike ta vajab ja soovib. Seda tehakse mõnd eelmisel hooajal puudunud koostisosa või sümptomit esile tõstes või siis vastupidi selle vastu hirmu tekitades.“

Kui inimesed soovivad käsitöö (artisan) tooteid, siis siit leiavad nad tooteid, mis on valmistatud väiksemate partiidena või mis kasutavad isegi vähem või puhtamaid koostisosi kui need, mida näete mis tahes poes. Möödume messil ühest letist teise järel, laes rippuvate õhuliste ja säravate plakatite all. Sõnad "puhas", "ehe" ja "julmusevaba" on kõikjal.

Sumbody nimelise kaubamärgi omanik pakub "noorte tüvirakkude niisutavat purskkaevu". ("Tüvirakud" pärinevad kõrvitsast.)

Nahahooldustoodete tööstuse suhe teadusega on keeruline. Teile võidakse öelda, et tooted ja koostisosad on „teaduslikult tõestatud” ning uuringud on näidanud, et toode on hea. Kuid pole õige küsida, kus selline uuring avaldati või kui palju inimesi selles osales.

Erinevalt "peavoolu" teadusest (mida paljud inimesed siin ja mujal ei usalda või usuvad, et see ei toimi), on indie-teadus vähem mures metoodika või statistika pärast. See „teadus“ puudutab kogemusi ja isiklikke teadmisi. See on selline teadus, kus „uuring” võib osundada sellele, et kõik ettevõtte töötajad proovisid seda toodet ja hakkasid kohe seda armastama.

Kuigi nahahooldustoodete tööstus sulandub teatud määral meditsiini valdkonda, on paljud arstid tõrjuvad. Isegi suurema kogemusega dermatoloogid ütlevad, et nad ei saa olla kursis kõigi toodetega, mille kohta patsiendid neilt küsivad, ja kõigi uute koostisosadega. Elukutse õpetab arste olema ettevaatlik uute ravimeetodite suhtes, kuni need on osutunud ohutuks ja tõhusaks. Kuid paljud patsiendid ei pea enam piisavaks, kui arst vastab: "Ma ei usu, et seda on piisavalt uuritud, nii et ma ei kasutakse seda."

Leslie Baumann püüab olla nii avatud meelega kui ka tõenduspõhine. Ta on Miami Ülikooli kosmeetilise dermatoloogia uurimisinstituudi asutaja. Dr. Baumann on akadeemilise õpiku „Cosmeceuticals and Cosmetic Ingredients“ autor, mille eesmärk on juhendada teisi dermatolooge. Ta suhtub turul müüdavatesse toodetesse ettevaatlikult. Üks peamisi segadust tekitavaid koostisosi, mida ta kuuleb, on retinool. Retinoidid (retinoehappest saadud või sellega seotud kemikaalid, tuntud ka kui A -vitamiin) on raviameti poolt ravimina heaks kiidetud.

Retinoolid on olulised signaalmolekulid, mis reguleerivad rakkude kasvu ja replikatsiooni nahas ja mujal. On mõningaid tõendeid selle kohta, et nad võivad tegelikult "sisse lülitada" geene, mis panevad naha tootma kollageeni, ja "välja lülitada" geene kollageeni lagundava ensüümi jaoks. Nii et kui naha „vananemine“ seisneb suuresti kollageeni ammendumises - kollageen on struktuurne maatriks, mis hoiab selle „kindlana“ ja „pingul“, mitte „tuhmina“, siis pealtnäha on see usutav „vananemisvastane” väide.

Toopiline kollageen on seevastu kasutu. Baumann selgitab, et meie nahk on loodud eemal hoidma suuri molekule, nii et see ei tungi nahast edasi. Kollageeni joomine ei tee ka teie nahale midagi. Kollageen laguneb seedetrakti ensüümide toimel nagu iga teine valk. Valku ei transpordita tervelt soolestikust nahale. Sellest ei ole kasu. Midagi taolist, et kui vajate autole uusi rehve, panete kütusepaaki kummi. 

Ometi leidub kollageeni kõikjal Indie Beauty Expo näitusel, kus öeldakse, et see pinguldab ja tugevdab ning silub ja „tõepoolest elustab” nahka. Kuna tegemist ei ole ravimitega, mille kohta ei tohi loopida alusetuid raviväiteid, siis siinsed väited on  täiesti seaduslikud.

Uue kollageeni tootmiseks on vaja C -vitamiini (askorbiinhapet). Inimene, kes jääb mõneks kuuks ilma C -vitamiinist, hakkab silmist ja igemetest veritsema, kuna veresoonte sidekoe laguneb - seda seisundit nimetatakse skorbuudiks. Baumann ütleb patsientidele, et lihtsalt C vitamiinist  on "palju-palju-palju rohkem kasu, kui neist kallitest kollageenijookidest".

Kindel viis C-vitamiini oma keharakkudesse saamiseks, kuigi see pole trendikas, on süüa värskeid puu- ja köögivilju. Need sisaldavad ka muid mikrobioomile kasulikke elemente, näiteks kiudaineid.

Baumann märgib, et toote tegelikust toimest on inimesele tähtsam staatus ja kallimad tooted müüvad paremini. Tal on patsiendid, kes tulevad 600 dollarit maksvate kreemidega ja arvavad, et teevad parimat oma naha jaoks ja patsiendid, kes on väga mures, kuna nad ei jõua osta ülikalleid kreeme ja ainus mida nad kasutavad on päikesekaitse ja natukene A vitamiini. Ja Bauman lisab: loomulikult on nahk parem neil, kes ei jõua omale kalleid ja palju kreeme lubada.

Küsimusele, millised väited nahahooldustoodete kohta on kõige enam üle võlli, vastab Baumann kohe – peptiidid. Need on ülimalt kallite kreemide koostises ja nende kohta tehakse absoluutselt kontrollimatuid väiteid noorendamise, elustamise ja vananemisvastasuse kohta. Peptiid iseenesest on valguahela tükike. Kui valk on pikk aminohapete jada, siis peptiid sisaldab vähem  aminohappeid. Valke süües, lagundatakse need üksikuteks aminohapeteks või paarist aminohappest koosnevaks peptiidiks – suuremad lihtsalt ei imendu. Peptiidide ahela pikkus või koostis võib olla niivõrd erinevate variatsioonidega ja seega ei saa ka öelda, et neil pole mingit mõju. Kuid Baumann märgib, et see sama varieeruvus teeb neist ka termini, millel pole mingit konkreetset tähendust ning oma suuruse tõttu, ei saa nad nahka tungida.

Veel nimetab Baumann skämmiks kasvufaktorit ja vihkab tõeliselt reklaami kreemis olevatest tüvirakkudest.

Meie nahk sisaldab tüvirakke, nii antakse edasi uue naha tootmise infot. Kuid idee, et pannes nahale rohkem tüvirakke, tekib rohkem uut nahka, on nonsenss. See ei tee nahka paremaks. Väga arutu on arvamus, et me saame oma nahale panna kellegi teise tüvirakke ja siis oodata, et need muutuvad kuidagi müstiliselt meie naha tüvirakkudeks. Ebaeetiline on müüa inimese tüvirakke ja kui neid ka müüdaks – ei säiluks need kuude kaupa poeriiulil potsikus seistes.

Ega tootjad sellest hooligi. Oluline on, et reklaam kõlaks tõepäraselt ja tunduks loomulikuna, olles samal ajal ka piisavalt keeruline, et sa millestki aru ei saaks. Nahahooldustööstus müüb lootust ja lubab kontrolli.  Nad ootavad inimesi, kes ei ole arstilt abi saanud ja otsivad jätkuvalt lahendusi.

James Hamblin ramatust "Clean"

Naha puhtus vol 8 - puhas ja naturaalne ilu?

Pool J. Hamblini "Clean" raamatust on nüüd läbi ja kuidas algas "naturaalse" ja "puhta" võidukäik?

Viimase kümnendi jooksul on tahkete seepide müük turul langenud. Noored leidsid, et tükkseep on "rõve". Spitz süüdistab “dušigeelide” ja vedelate seepide populaarsuse tõusu, mida ta kirjeldab vastikustundega hääles. Plastpudelid pole mitte ainult raiskamine (võrreldes paljude tahkete seepide paberpakenditega), vaid ka vedelseebid on rasked ja nende transportimine on keskkonnale ebatõhus.

Lisaks ei ole paljud „vedelad seebid” üldse tõelised seebid, vaid pesuvahendid - sünteetiliste ühendite klass, mis võivad jäljendada seebi toimet, mille USA armee töötas välja Teise maailmasõja seapeki puuduse ajal. Tarbijate jaoks võib see erinevus olla ebaoluline, käsitööseepide ega tahke seebi tööstuse jaoks mitte. Pesuvahendid olid puhastusmaailma kõige olulisem tehnoloogiline edusamm alates seebitööstuse loomisest. Need on sageli valmistatud naftast, mis tähendab, et neid saab toota isegi kohtades, kus puudub juurdepääs loomsetele rasvadele või peenetele taimeõlidele. Neist saab valmistada laiemat sortimenti kui seebi puhul ja see annab neile eelise pesu- ja nõudepesemises. Neid esineb ka enamikus šampoonides, kehageelides ja vedelseepides.

Edasi tuli turu laiendamiseks teha tarbijale selgeks, et ühest tootest ei piisa. Näiteks šampoonist üksi on vähe, sa vajad ka palsamit. Seep teeb su käed kuivaks, seetõttu vajad niisutavat kreemi.

Turule tuli Dove seep. See sisaldas kreemi ja pH oli viidud pea neutraalseni, et kuivatas vähem nahka ning samal ajal istutas meeltesse selle, et seep ei pruugi olla ilmtingimata hea või küllaldane.

Raadio levikuga, said seebitööstused oma käsutusse kiirelt leviva reklaamiväljundi ning televisioon ja film toitsid naha tervisega seonduvaid kinnismõtteid (alati puhas, ilus, särav jms) täie rauaga.

Staaride hordid nõustusid ütlema, et nad kasutasid näiteks Lux-seepi, ning nõustusid, et nende nimesid ja pilte kasutataks reklaamides, mis lubasid, et „9 staari kümnest kasutab Luxi tualettseepi”. Unilever ei maksnud neile kunagi isegi raha ja kuna praktika oli nii uus, ei osanud staarid ilmselt ka küsida.

Uuem põlvkond tuleb peale oma uskumuste ja eelistustega, mida lakkamatult toidetakse Instagrammi jm sotsiaalmeedia vahendusel. See avas uue sissepääsu alustavatele ettevõtetele, gurudele ja mõjutajatele (suunamudijatele), et suunata tarbijaid oma toodete juurde.

Emily Weiss

Edasi viib Hamblin oma raamatus lugeja ühe maailma kiiremini kasvava nahahooldustoodete firma Glossier juurde. Glossier asutas Emily Weiss.

Weiss lõpetas 2007. aastal New Yorgi ülikooli stuudiokunsti erialal. Ta oli ajakirja W moeassistent ja Vogue'i stiiliassistent. Weiss avas 2010. aasta septembris ilu ja heaolublogi Into the Gloss, kus avaldati peamiselt intervjuusid naistega nende iluprotseduuridest. Ta jäi oma igapäevatööle Vogue'is ja töötas Into the Gloss'i kallal hommikuti kella 04.00-08.00.

 2012. aasta alguseks külastati saiti rohkem kui 200 000 korda kuus. 2016. aasta maiks külastas saiti 1,3 miljonit külastajat. Pärast seda, kui Weiss jõudis 10 miljoni lehevaatamiseni kuus, lõpetas ta töö Vogue'is, et keskenduda täiskohaga oma äriettevõtetele.

2014. aastal hakkas Weiss otsima investeeringuid laienemiseks, sealhulgas e-kaubanduse platvormiga. Weiss kogus San Franciscos asuva Forerunner Ventures'i asutaja riskikapitalist Kirsten Greeni abil 2 miljonit dollarit algkapitali. Weiss kasutas seda väikese meeskonna palkamiseks ja Glossier.com käivitamiseks.

2014. aasta oktoobris tutvustas Weiss (29 aastasena) oma blogis Into the Gloss Glossieri nelja esimest toodet ja teatas Glossier.com turuletoomisest. Glossieri meeskond käivitas e-kaubanduse saidi, millel müüdi universaalset  palsamit, näokreemi, toonivat kreemi ja niisutajat.

Ajakirjanduse sõnul muutis Glossier vaikselt ilu üheks kõige kiiremini edasijõudvaks kaubamärgiks."  

Alates selle esmakordsest turuletoomisest on Glossier laiendanud oma tootevalikut, hõlmates nahaseerumeid, maske, dušigeeli, ihupiima, lõhnaaineid, huulepalsameid ja mitmeid muid ilu- ja nahahooldustooteid.

Glossier tegi oma panuse sotsiaalmeediale ja kasvas selle najal jõudsalt. Müük toimub peamiselt veebipoodide vahendusel, avatud on ka 2 kauplust: New Yorgis ja Los Angeleses.

Nüüdseks on Glossier väärtus üle miljardi dollari. Kokku on 40 toodet sh lõhnaõli ja ihupiim. Hamblin külastab Glossier New Yorgi poodi koos konsumerismist, feminismist ja online kultuurist kirjutava ajakirjaniku Lea Finneganiga.

2018 aastal kirjutas Weiss, kui raske oli tal ennast kehtestada peamiselt meessoost tegevjuhtide seltskonnas ja kuidas ta oma ettevõttega püüdis täita tarbijate soovi „näha välja nagu Kardashian“.

Finnegan on skeptiline: "Muidugi olen ma naissoost tegevjuhtide poolt, kuid kas tõesti tuleb meile öelda, et tehke rohkem nahahooldust? Kas see on parim viis oma võimu ja mõju kasutamiseks? ” Ta  vastandab Weissi väite naiste esindajaks olemisest märkusega, et Weiss müüb naistele ka äärmuslikke, kättesaamatuid ilustandardeid. Asjaolu, et need tooted ja standardid pärinevad naiselt, ei muuda neid automaatselt heaks. Standardid ise on probleemiks. See on autoritarism.“

New York on täis kehahooldus ja ilutooteid müüvaid poode alates eksklusiivsetest brändipoekestest kuni apteekide ja kaubamajadeni välja. Kõikjal on plakatid ja pildid füüsiliselt võimatu kehaga mannekeenidest, millega luuakse ja levitatakse ideid sellest, mis on hea ja mis halb. Korporatsioonid, kes neid sõnumeid suurima hoolsusega välja töötavad,  ei lase oma piltidele kedagi kes pole superkõhn,  40+ või kelle nahk pole veatu.

Kui Hamblin Glossier poes ringi vaatab, tekib tal tahtmine neid kauneid pakendeid ja reklaami nähes aina osta. Kuigi ta märgib, et potsikute sisu on üllatavalt tavapärane. Näiteks akne raviks mõeldud  Zit stick  sisaldab antibiootilise toimega bensoüülperoksiidi ja maksab 14 dollarit 2,8 grammi. Lähedal asuvas apteegis maksab sama toimeainega akneravim 5 dollarit 42 grammi.

Weiss oli äärmiselt edukas luues Instagrammis võrgu väiksematest suundamudijatest, millega toodete tutvustamine ja jagamine tundus nagu „nõuanne sõbralt“. Kuid ei maksa lasta end eksitada – professionaalne suunamudija ei ole sinu sõber. Suunamudija on inimene, kes soovib sinu tähelepanu, et see rahaks teha. Eriti suur edu on neil laste juures.

Lugesin hiljuti Londonis elavate kirjanikepaari romaani Ellery Lloyd "Temasugused inimesed." Instagrammi megastaaridest ja nende agentide tööst, postituste ettevalmistamisest, piltide tuunimisest loomulikumaks jne. Kõik, mida sa loed on mitu nädalat ette kavandatud ja täpselt sihtmärki ehk ostjat tabama mõeldud.

Kui Hamblin koos Finneganiga läbi Soho jalutab, mööduvad nad Credo Beauty poest, mille seintel olevatel reklaamidel on kirjas: „Suurim, ohutuim, tõeliselt puhas ilu“, siin müüakse juukse,naha ja kehahooldustooteid ning kosmeetikat. Credo Beauty on üks neist, kes aitasid oma müüki edendada sõnaga „puhas“.

„Puhas ilu“ on mõiste, millega mõnikord  seletatakse väiksemat keskkonnamõju, kuid enamikul juhtudel ei ole sõnal „puhas“ mingit konkreetset definitsiooni ja tegemist taaskord lihtsalt turundusterminiga. „Puhas“ on tulnud asendama sõna „naturaalne“, mis hakkab oma haaret kaotama.

Kriitikud on juhtinud juba kaua tähelepanu puudustele sõna „naturaalne” kasutamisel „hea” sünonüümina: lõgismao mürk on naturaalne ja seda on ka orkaanid. Tualettruumid samas ei ole naturaalsed. Mõiste „naturaalse” üks juhtivaid tarnijaid on olnud Goop. Ettevõtte veebisaidil 2016. aastal kurtis Gwyneth Paltrow wellness äriimpeerium Goop et isikliku hügieeni toodete tavatööstus on „sisuliselt reguleerimata” ja täis mürgiseid kemikaale sisaldavaid tooteid.  

Gwyneth Paltrow on toonud turule ka Eestis populaarse meditsiinimeediumi. Hästi välja mõeldud ja hästi maha müüdud. 

Eestis nägin mõni päev tagasi inimest, kes meditsiinimeediumi soovituste järgi on võtnud niivõrd palju toidulisandeid, et tema maks on suurenenud. Kaasteelised soovitavad selleks puhuks mitte vähendada lisandite arvu, et maksale puhkust anda, vaid teha läbi maksapuhastus. Ohtlik soovitus.

Kunagi arvasin, et eestlastele ei ole võimalik meditsiinimeediumit maha müüa, sest meil on ju elanud Luule Viilma. Samas Viilma muidugi ei paku ühegi probleemi lahenduseks potsikut ega imerohtu. Ja tänapäeva inimene tahab just seda. 

Kohe tuleb meelde ka Carmella Soleil, kellest kirjutasin aastal 2017. Peale aina puhtamat elu, detokseid  ja viletsamaks muutuvat tervist – soovitati tallegi maksapuhastust ja siis veel üht. Ja see viis seedesüsteemi lõpliku kokkuvarisemiseni.  Vaatasin, kuidas tal läheb praegu: ta sai sel aastal 50. Sünnipäevalaual oli gluteenivaba mandlikook ja ahjukartul krevettide ja salatiga. Toidust, puhastusest, lisanditest ta enam ei kirjuta. Aasta tagasi märgib Carmella oma postituses, et elas läbi midagi kulinaarse läbipõlemise taolist ning nüüd eelistab lihtsat toitu.

Carmellal läks hästi, sest praegu  on tõusvas joones toidulisandite üliküllusega omale neeru- ja maksapuudulikkuse põhjustamine, mis kõige halvemal juhul võib lõppeda maksasiirdamisega.

Luba oma kehal ise ennast puhastada – seda teevad neerud ja maks ilma igasuguste detoksita. Ja kui sinu maks ning neerud ei töötaks, oleksid ammu haiglas või hõljuksid pilvedel. 

Naha puhtus vol 7 - seebist iga nurga pealt

 

Inimesed on seepi kasutanud kogu ajaloo jooksul ja kogu maailmas. Aga millal sai sellest midagi, mida miljardid inimesed kasutavad mitu korda päevas - ja mitte lihtsalt sellepärast, et tahavad, vaid seetõttu, et usuvad, et peavad?

Luis Spitz

Hamblin külastab 83 aastast „seebi ristiisa“ Luis Spitzi. Keemiku haridusega Spitz on teinud seepe rohkem kui keegi teine ja teab seebist kõike. Ta on osalenud seitsme seebi tootmiseks vajaliku käsiraamatu kokkupanemises ja nõustab veel praegugi seebitööstusi.

Kõige kuulsam  reprodutseeritud seebikromolitograafia on tuntud kui "Mullid", maal, mis kujutab lokkispeaga väikest poissi, kes puhub mulle. See ülemeelik ja süütu lähenemine reklaamile ei saanud seebibuumi saabudes kestma jääda. Suur turg tähendas agressiivsemaid lähenemisviise toodete eristamiseks, sealhulgas muda loopimist teiste müüjate vastu, tarbijate ebakindluse tekitamist ja väidete esitamist, mis ületavad seda, mida seep tegelikult teha võiks. Müüjad vajasid sellist reklaami, kuna tegelikult on enamik seepe keemiliselt peaaegu identsed. Definitsiooni järgi ei ole seebi retsepti eriti palju võimalik muuta - vastasel juhul pole see definitsiooni järgi enam seep. Seebi valmistamise põhiprotsess on keskkooli keemiatunni tasemel ja seda on tuntud juba sajandeid.

Seep koosneb pindaktiivsete ainete molekulidest ehk pindaktiivsetest ainetest, mis saadakse rasva ja vees lahustuva aluselise ühendi või leelise ühendamisel. Rasvad - olgu need pärit loomadest või taimedest, nagu oliivi- või kookosõli - koosnevad triglütseriididest. Nagu nimigi ütleb, tähendab see kolme rasvhapet ja glütseriini molekuli. Kui triglütseriid kombineeritakse leelisega, näiteks kaaliumhüdroksiidiga (nimetatakse ka kaaliumkloriidiks) või naatriumhüdroksiidiga (nimetatakse ka leeliseks) ja rakendatakse kuumust ja rõhku, eralduvad glütseriini molekulist rasvhapped. Seejärel seondub kaalium või naatrium rasvhapetega ja tulemuseks on seep.

Pindaktiivne aine on lihtne molekul. See toimib, sest üks ots seondub veega ja teine ​​rasvaga - õlidega, mis kleepuvad meie nahale ja ei veega maha ei tule. Oletame näiteks, et teie riided on mudaga määrdunud. Ainult vesi ei eemalda seda. Kuid kui lisate segule pindaktiivse seebi, tõmbab pindaktiivse aine õli armastav (lipofiilne) ots mullase aine õli poole ja vett armastav (hüdrofiilne) ots tõmbab vee poole. Need vastandlikud jõud vabastavad muda ja lükkavad selle loputamiseks vette.

 

Palmolive kunagine
reklaam

Spitzi sõnul ei tea päris keegi täpselt, kus ja kuna sepp esimest korda tehti. Legendi kohaselt valmis seep Sapo mäe juures, kus roomlased tõid jumalatele ohvriteks loomi. Tuhk ja loomne rasv segunesid ja kui tuli vihm, kleepusid need omavahel kokku.

Kuna seebi retsept on väga lihtne, siis „avastati“ seep väga erinevates kohtades pea samal ajal. Vahemere ääres kasutati oliiviõli ja seebitootmine sai alguse nii Hispaanias, Itaalias kui ka Prantsusmaal.

19 sajandil oli poeseep ikkagi luksuskaup. Farmerite juures oli tavaline, et peale seatappu keedeti oma seep.

Indiaanlaste kasutatav higistamistelk oli pigem vaimse tervise kui füüsilise puhtuse tarbeks. Kuid indiaanlased kasutasid taimi: seebitaim (Chlorogalum)  ja pesupähklid (Sapindus). Ja palju varem kasutasid asteegid taime Saponaria Americana. 

Seebitaimed oleksid palju lähemal populaarsetele kaasaegsetele puhastusvahenditele nagu Cetaphil (mida turustatakse “tundliku naha” jaoks) kui varajased seebid. Poest ostetud seebi nahal kasutamine ei olnud toote ajaloo jooksul tavaline praktika. Selle põhjuseks on asjaolu, et seebi valmistamiseks oli vaja alust ning kõige odavam ja hõlpsamini kättesaadav oli sageli leelis. Saadud toode oli väga aluseline ja võis nahka kuivatada või isegi põletada (pange tähele pH toitumise fännid - liiast aluselist pole hea).

 Nagu igal asjal, oli ka sellel varajasel seebil oma koht. Kui olete kaetud mustuse või limaga, mis veega maha ei tule, võib osutuda vajalikuks seebi kasutamine. Kuni XIX sajandi lõpuni oli seebi peamine kasutusala siiski pesu pesemine. Seitsmeteistkümnendal sajandil oli Jamestownis „seebivalmistajad”, kuid varased kolonistid tegid pigem seda ise üleliigsest loomsest rasvast ja leelisest ja kasutasid seda ainult äärmise mustuse korral.

Regulaarne pesemine ei olnud lihtsalt kallis, vaid „sõi“ ära nii riided kui ka naha. Tootmisprotsess paranes aja jooksul aeglaselt ja muutis seebi talutavamaks. Kui mõned seebimeistrid hakkasid kasutama uut alust, kaaliumkloriidi, muutus seebiga keha pesemine tavalisemaks.

Seebitegu 1870

Seebi koostise ja toimimise aluspõhimõtted kehtivad kõigi seepide kohta. Peale lõhnaainete ja värvide on seepide peamine erinevus selles, millist rasva kasutatakse. See sõltub sellest, millised taimed või loomad annavad rasva. Kogu rasv koosneb süsiniku molekulide ahelast. Mõned on täielikult vesinikuga küllastunud (küllastunud rasvad) ja teistel on tühjad kohad, kus vesinik võib siduda (küllastumata). Mõlemad töötavad hästi ja enamik seepe sisaldab nende kahe segu. Tavapärane tarkus on, et küllastumata rasvade seebid on puhastusvahenditena tõhusamad, kuid kuivatavad rohkem. Seebid, mis on valmistatud suurema osa küllastunud rasvadega, tekitavad rohkem vahtu.

Palmiõli tootmine, mis on seebis üks levinumaid õlisid, on aga olnud paljudes ekvatoriaalriikides metsade hävitamise põhjuseks. Keskkonnakaitsjad, nagu Greenpeace, juhivad regulaarselt tähelepanu palmiõli keskkonnamõjule tarbekaupades. Seebiettevõtted, kes tegelevad palmiõliga, on samuti seotud selliste inimõiguste rikkumistega nagu  lapstööjõu kasutamine.  Amnesty International on palunud muu hulgas Unileverit, Colgate-Palmolive'i ja Procter and Gamble'i järgima seda, mida   peetakse eetiliseks palmiõli tootmiseks, ning tarbijad peaksid nõudma tooteid, millel on õiglase kaubanduse sertifikaat. (Mõned ettevõtted on muudatustest teatanud, kuid enamik peavoolutooteid ei vasta jätkuvalt nendele standarditele.)

Paljud seebitootjad ostavad suurtööstustel nn seebitooriku, seejärel lõhnastavad, värvivad, annavad sobiva kuju ja pakendavad oma tootena.

Unilever tooteid

Kõigist neist ettevõtjate hordidest, kes hakkasid seebibuumi ajal äri ajama, soovides meeleheitlikult oma uuele seebile turgu leida, seisid teistest palju kõrgemal kaks venda. Nende nimi oli Lever ja nende asutatud ettevõttest sai maailma suurim seebilevitaja. Nad ehitasid Lever Brothersi - nüüdne Unilever – ja seda mitte läbi seebivalmistamise kunsti uuenduste, vaid suurepärase turunduskunsti kaudu. Nad müüsid seepi kui tervisetoodet, mis päästab teie elu.

Palgati tunnustatud illustraatorid pakendite ja reklaamide  jaoks. Raudteejaamadesse ja kõikjal linnades pandi üles plakatid.  Anti välja ajaleht nimega „Sunlight almanac“ ning jagati ristsõnu, voldikuid ja raamatut „Sunlight aastaraamat“, mis sisaldas tervisenõuandeid (vihje: kasuta rohkem nende seepi). Ja see kõik kandis vilja.

Mul on nüüd raskusi tõlkimaks eesti keelde sõna milled – milled soap. Turunduse paremaks muutumisega hakati reklaamima tööstuslikult valminud seepi kui triple milled, French milled, hard milled  seep, mis pidi tähendama, et seep on nüüd kuidagi parem, ohutum ja kvaliteetsem.

Seebiteadlane Spitz aga märgib, et neil ei ole vahet ja see on tühi turunduslik termin. 

Seebituru toodete üleküllastuse tõttu pidid tootjad oma tooteid konkurentide toodetest aina enam kuidagi eristama. See tõi kaasa seepide märgistamise üha spetsiifilisemaks kasutamiseks või soovitud tulemuste saamiseks. Mõte, et mõned seebid on ilutooted ja mõned näiteks tervisetooted - või et mõned on mõeldud meestele või naistele või lastele või koertele või erinevat tüüpi nahale - on palju turundusgeeniuse töö, mitte teadusliku innovatsiooni tulemus.

Raamatus kirjeldatakse paljusid nutikaid müügistrateegiaid, mis viisid kasumid taevastesse kõrgustesse. Näiteks 1943 aastal kasutati Procter & Gamble Palmolive reklaamis lauset: „Arstid kinnitavad, et kolmest kahel naisel on selle seebiga  14 päeva pärast ilusam nahk.“

Procter and Gamble tutvustas Camay seepi esmakordselt 1928 aastal. Camay – seep ilusale naisele. Kuigi see alguses ei müünud hästi, lihviti turundusstrateegiat kogu aeg, kuni jõuti „puhta tooteni“. See osundas, et teiste müüjate tooted on toksilised või et neid ei saa usaldada. 

Pühapäevalugemist: merekäsnast tampooni infoleht

 

Hiljuti kirjutas Jen Gunter (The Menopause Manifesto) meedias merekäsna kasutamisest tampoonina (ärge tehke seda) ja põhjalikult kommenteeris seda merebioloog. Mõtlesin veel, et kes peaks tahtma merekäsna tuppe panna ja et ameerikalsed teevad ikka igasugu imelikke asju. Igaks juhuks guugeldasin eesti keeles ja kahjuks on need ka Eestis müügil ja kena reklaamiga toetatud. Kuhu jääb infoleht kõrvaltoimete faktidega? 

Eesti reklaam ütleb, et 100% naturaalne (looduslik). Õun aias puu otsas on 100% naturaalne, tee ääres lehkav sõnnikuhunnik on 100% naturaalne ja kobra mürk on 100% naturaalne. Nagu ka listeeria, stafülokokk, salmonella bakterid. Äärmiselt naturaalne. "Naturaalne" ei ütle absoluutselt midagi selle asja või aine ohutuse kohta inimkehale. Aga müüb hästi. 

Google otsingust on eesti inimene otsinud "looduslikku tampooni". Miks tahab inimene ebaloomulikku asja saada looduslikuna. Sest on maalitud pilt jubedast tehases toodetud tampoonist. Kes sellise pildi on loonud? Need, kes müüvad naturaalset tampooni. Tekib pilt imeliselt hellast ja sind hoidvast loodusest. Loodus on aga koduks absoluutselt igale liigile ja isendile, kellest enamik võib inimese kergelt maha tappa. Looduslikku ohutut tuppe pandavat asja ei ole (võib-olla ainult see, mis siseneb nagu lastetegemise vms eesmärgil - ja ka siin on teada, et parem on kasutada kondoomi. Ja kondoomgi pole naturaalne, kuigi kõik suguhaigused on). Kui ei meeldi poes saadaolev tampoon, ära kasuta neid. Teisi variante on piisavalt. Aga võibolla ei ole arukas mõte täita tupp "looduslike asjadega".

Ühesõnaga - siin Eestis merekäsna müües ütleme nii:

Võib öelda, et ainus ekslik asi siin on, et puudub: kasutada ainult välispidiselt.

Kas merekäsna on ohutu kasutada tampoonina?

I subscribe to @DrJenGunter’s newsletter, the Vajenda, because she answers questions.

As a marine biologist, I was able to answer this question myself.

The answer is FUCK NO. WHAT THE FUCK. OH MY FUCKING GOD. DO YOU HAVE ANY IDEA WHAT THOSE THINGS ARE.https://t.co/cn5quQjtgS

— Doc Forty: Starfish Doctor (@Kate_Biscuit) September 19, 2021

Kate on Melbourne'ist pärit Austraalia merebioloog, kellel on doktorikraad geneetikas. Enamasti tegeleb ta meriliiliate ja madutähtede (brittle stars) taksonoomia ja molekulaarökoloogiaga, tuvastades ja kirjeldades lugematuid salakavalaid liike, mis ilmuvad, kui ta DNA-d uurib. Ta elab vihmametsas koos rotweiler Amose, ragdoll kassi Ollivanderi ja kassi Ridgulliga. 

Ta kirjutab:

Kas merekäsna on ohutu kasutada tampoonina? Merebioloogina suutsin sellele küsimusele ise vastata.

Vastus on Ei, KURADIMA PÄRALT. No misasja. Oh jumal küll. (kõiki vandesõnu ma ümber tõlkima ei hakka). Kas sa mõistad üldse, mida sa teed? Miks me sukeldumisel kindaid kanname? Kuna on külm! Ja lisaks on palju asju, millega me ei taha otsest palja naha kontakti!

Külmemates vetes on number üks kategooria, mida me ei taha puudutada istuv organism (st ei liigu),  ja eriti Phylum Poriferast: merekäsn. Uurimistöödel, troopikas proovide võtmisel kanname kindaid ka mitmel muul põhjusel, aga: ärge käsitsege käsnu kunagi ilma kinnasteta.

1: elusatel käsnadel on eritised. Mõned põhjustavad nahareaktsioone ainult mõnel inimesel, mõned aga kõigile. See punkt ei kehti surnud käsna puhul.

2: käsnad sisaldavad räniseid või lubjarikkaid elemente, mida nimetatakse "spicules". Need on struktuurielemendid, mis aitavad käsnal kuju säilitada.

https://en.wikipedia.org/wiki/Sponge_spicule

Need omamoodi okkakesed võivad olla väga-väga väikesed ja väga teravad. Te võite ränistele elementidele mõelda kui klaasile. Vale käsna ilma kinnasteta käsitsedes, on see siis surnud või elus, saate kätele hunnikuid pisikesi klaasikilde.

Kas arvate endiselt, et on hea mõte see endale tuppe suruda? Ma ei taha tuppe klaasikilde, mitte praegu, mitte kunagi. Ja veel eriti selliseid liistakuid, mis olid nii peened, et kui need minu käele sattusid, pidin sõrmed valguse ees hoidma, et näha, kuhu pintsetid asetada!

Ja ka lubjarikkad käsnad pole head! Jumal küll ja ma pole isegi nakkuse probleemi lähedalegi jõudnud, meri pole „puhas”, käsnad on  elupaikadeks erakordselt paljudele elukatele ja isegi surnud käsnas on kusagil surnud elukaid, isegi kui nad on väga väikesed. Kujutage ette, et tupes on mädanenud mitme liigi ussikeste surnukehad või surnud kuivanud mikroskoopiliste koorikloomade koloonia.

Pluss: liiv! Nad on kuradima liiva täis! Samuti: nad haisevad! Käsnad haisevad! Veidi vähem, kui need on kuivanud, kuid mõned on nii haisvad, et kõik teavad, mis käsnapere see on, kohe kui traal läheneb.

Ircinia strobilina

"Tore. Veel Irciniast (käsnaperekond). ” Võin kohe öelda, kurat, mind ei huvita, kui kaua see surnud on, mitte iial ära suru  tükki Irciniat oma tuppe.

Samuti: nad ei tihenda hästi, nad on kuivamisprotsessis juba kahanenud, nii et ma ei kujuta ette, et nad saaksid head tööd teha. Kui lugesite Jen Gunteri veergu, siis ainus asi, millest ma merebioloogia seisukohast puudust tundsin, on õhuküsimus. Me ei taha tuppe hunnikut õhku, kuna sellega kaasneb märkimisväärne nakkusoht. Meditsiiniliselt näeb see välja ka toksilise šoki sündroomi moodi ja Jen lisas, et käsna steriliseerimiseks pole teadaolevat head viisi, mida ma ka ootasin. 

Seega olge ettevaatlik ja ärge pange merekäsna oma tuppe.

Merebioloogina ma armastan käsnasid. Käsnad on mere ökosüsteemi hämmastavad ja põnevad komponendid ning neil on erakordne värvide ja kuju mitmekesisus. Siin lühike ülevaade!

https://www.ces.vic.gov.au/sotb/case-study/there%E2%80%99s-garden-down-there-spectacular-gardens-hidden-under-heads

See, et ma ei taha käsnu nuusutada ega katsuda (olen kandnud aianduskindaid, et selgrootute isenditega töötada) või vaginaalselt sisestada, ei tähenda, et ma neid ei  armasta ega hinda.

Meeldetuletuseks neile, kes ei tea -  jah, ajalooliselt on selleks otstarbeks merekäsnasid kasutatud, samuti on neid kasutatud rasestumisvastaste vahendite jaoks (neid leotati äädika abil saades nii spermitsiidi)

(1) Olen seda meelt, et see, et midagi on juba pikka aega tehtud, ei tähenda ilmtingimata head asja ja see kehtib eriti kolooniaorganismide sisestamise kohta kehaavadesse.

2) inimesed, kes seda ammustel aegadel tegid, ei omanud juurdepääsu meie tänastele pakutavatele võimalustele – tänased tampoonid on steriilsed, saate steriliseerida menstruatsioonitopsi jne aga veel olulisem  - vanal ajal võis neil olla teadmine ses osas, milline käsn on ohutu või teadsid nad kedagi, kes tundis käsnasid.

(3) taksonoomia (isendite liigitus) on oluline ja käsnasid on raske tuvastada. Mõte, et inimesed riskivad TSS –i (toksilise šoki südroom) ning nakatumise ja hõõrdumisega materjalidega, mida nad ei saa steriliseerida ja mille allikaid nad ei saa kinnitada, on päris kohutav.

Minu merebotaanika õppetoolis lõime ülesande, mille eesmärk oli tuvastada liigid „Spirulina” kapslites (teate küll see toidulisand). Meie õppejõud tegid teatavaks, et testisid tervet portsu kapsleid ja ükski neist ei sisaldanud midagi Spirulina perekonnast.

Taksonoomia on oluline, kui loodate biokeemilisele mõjule (või selle puudumisele) või kui eeldate, et mikroskoopiliste konstruktsioonielementide puudumine, olemasolu ja/või koostis on teie kuradi tuppe sisse pandud. Ajalooliselt ei tea me ilmtingimata, kas kellegi 18. sajandi surm sepsise tagajärjel oli tingitud käsnaga nakatumisest või mõnest muust sepsise põhjustanud tegevusest või juhtumist.

Mis tähendab, et meil pole selle riski kohta numbreid. Ja ma olen kohanud piisavalt juttu „naturaalsed asjad on palju paremad ja teadus on saatana tööriist” (jah, teadusel on omad probleemid, ei eitagi, kuid selliseid asju tuleb uurida). Leidub inimesi, kes otsustavad hakata raha kokkuhoidmise eesmärgil ise endale käsna korjama. Ja käsnad, nagu iga suur ja mitmekesine organismirühm, erinevad paikkonniti. Te ei leia samu puid troopikas ja parasvöötmes - kindlasti ärge oodake kõikjal samu käsnasid.

Kirjeldatud on umbes 5000 merekäsnaliiki. Ja kui mõni meretaksonoom loeb seda - olgu see siis spetsialiseerunud mõnele teisele selgrootute rühmale, vetikarühmale või isegi kaladele -, siis teate, et "kirjeldatud liigid" on „tavaliselt“ tegeliku arvu madalaim ots. Seal on kuradima palju asju, mida me veel ei tea.

Isiklikult arvan, et mereelustik on kuradi erakordne, imeline ja inspireeriv; kuid see tähendab ka seda, et peame selle uurimise eest hoolitsema. Eriti kui tegemist on mereökosüsteemi erinevate biootiliste komponentide rakendamisega inimkeha sisemuses.  

Günekoloog Jennifer Gunter kirjutab oma artiklis:

 Merekäsnad on veeloomad. Filtrisöötjatena ringleb vesi nende pooride ja kanalite kaudu, võimaldades käsnal hapniku, bakterite ja väikeste osakeste eraldamist ning ka jäätmete eemaldamist. Kaubanduslikuks kasutamiseks kuivatatuna on merekäsnad väga imavad ja kahjuks turustatakse neid sageli menstruaaltsükli jaoks “loodusliku” tampoonina.

Ma ütlen kahjuks, sest neid kindlasti ei soovita. Siin on viis põhjust, miks.

1. Kui 1980. aastatel hinnati mitut käsna, siis need sisaldasid ookeani filtreerimisest jäänud liiva, kivipuru, mustust ja baktereid. Ei ole teada, kuidas see liiv, kivipuru, mustus ja bakterid võivad muuta tupe ökosüsteemi, kuid tõenäoliselt on parem hoida see tupest väljaspool. 

2. Me ei tea, kas käsnad soodustavad kahjulike bakterite kasvu, sealhulgas Staph aureus - bakterid, mis toodavad toksilise šoki sündroomi (TSS) põhjustavat toksiini. Menstruaaltsükli TSS on tõsine seisund, kuid õnneks haruldane. Kõiki uusi tampoone tuleb testida, veendumaks, et need ei soodusta toksilise šokisündroomi toksiini tootmist, ja merekäsnad ei ole testitud. Käsn ise võiks olla hea keskkond bakterite kinnitumiseks ja kasvamiseks. Teine palju vähem teoreetiline mure on õhk, mis on peidetud käsna pooridesse ja kanalitesse ning seejärel tuppe sisse viidud. Arvatakse, et õhu sisseviimine tuppe koos menstruatsioonitoodetega on üks mehhanisme, millega tampoonid ja menstruatsioonitopsid seostatakse TSS-iga, kuna õhus olev hapnik loob Staph aureus'e kasvule soodsa keskkonna.

3. Käsna puhastamiseks pole ühtki teadaolevat viisi. See on oluline, sest bakterid ja/või toksilise šoki sündroomi toksiin võivad järgmise kasutamise korral tuppe uuesti siseneda. Kuigi keegi pole tegelikult hinnanud, kuidas menstruaalkäsna puhastada (murettekitav), on teadlased uurinud köögikäsna ja neist saab kiiresti bakteriaalne õudusunenägu. Ka mikrolaineahjul on väike mõju bakterite arvu vähendamisele. Veelgi olulisem on see, et TSS -i tekitav toksiin on üsna vastupidav nii kuumusele kui ka pleegitusele ning seda saab aasta pärast kuivamist uuesti aktiveerida. Nii et ei, keegi käsnade müügifirmas nagu naturalyoni dot comis või seapearls dot comis ei tea, kuidas menstruaalkäsna puhastada.

4. Käsna pind on kare ja käsnad on laiuselt peaaegu alati suuremad kui tampoon. See tähendab, et need võivad sisestamisega põhjustada tupe seinte mikroskoopilisi hõõrdumisi (rebendeid). Piisavalt väikesed, et te seda ei tunneks, kuid piisavalt suured, et bakterid või toksiinid saaksid liikuda. Miks see oluline on? Hõõrdumise korral on toksiinil, mis põhjustab toksilise šoki sündroomi või muudel kahjulikel bakteritel, mis on käsna tõttu vohama hakanud, kerge teie kehasse siseneda ja kahju tekitada.

5. Käsnad suurenevad imendudes nii laiuse kui ka pikkuse osas. See tähendab, et menstruaalvere imendudes muutuvad need laiemaks ja pikemaks, nii et eemaldamisel on oht, et laiem käsn võib põhjustada tupe seintel kergeid nahavigastusi. Jällegi hõlbustab see toksiini, mis põhjustab TSS -i või kahjulikke bakterite, verre sattumist ja kahju tekitamist. Tampoonid imenduvad peamiselt pikisuunas, minimeerides eemaldamisel vigastusi.

Rely tampoon, mis turult eemaldati, kuna see oli seotud TSS-iga, oli käsnaga väga sarnane kahel viisil-laiusesse suurenemine ja õhu vabastamine (kasutati vahtplastist südamikku). Nii et merekäsn on põhimõtteliselt naturaalne Rely tampoon, kuid hullem, sest see on korduvkasutatav ja seda ei ole võimalik täielikult puhastada. 

Kui Rely turule tuli, reklaamiti, et see imab 20x rohkem oma kaalust. Kuid varsti selgus, et on olemas selline asi nagu liiga imav tampoon. Hüperabsorbtiivsed tampoonid kuivatasid tugevalt kasutajate tuppe, mis viis bakterite kasvu, marrastuste õitsenguni, ja toksilise šoki sündroomini. 1980. aastaks oli CDC paljastanud kõigi nende toksilise šoki sündroomi juhtumite mehhanismi ning Procter & Gamble algatas kõigi turul olevate Rely tampoonide vabatahtliku tagasivõtmise, mis läks ettevõttele maksma 75 miljonit dollarit.  

Menstruatsiooni jaoks tuppe sisestatud tooted võivad muuta tupe ökosüsteemi ja see ei pruugi olla healoomuline muutus. Kui tead nüüd fakte, on vastus üsna lihtne. Ütle lihtsalt ei menstruaalkäsnadele.

Toksilise šoki sündroom (TSS) on keeruline seisund ja sellega, kas inimene võib sellega haigestuda või mitte, on palju tegureid. Kaasaegne tampoon ja menstruatsioonitopside disain on muutnud menstruaaltsükli puhul toksilise šoki sündroomi haruldaseks. TSS -i kohta rohkem teada saada on hea mõte, kuna see võib teile õpetada tupe ökosüsteemi ja vähendada ka hirme neil, kes kardavad tampoone kasutada. Kui soovite rohkem teada saada, on raamatus The Vagina Bible terve peatükk, mis on pühendatud menstruaaltsükli toksilise šoki sündroomile.  

Tuhandeid tooteid liigub "Big natural" sildi all müügivõrkudesse ja iga tarbija peab tegema suurt tööd, et oma tervist kaitsta. Ole ettevaatlik, kui puudub infoleht ja kui reklaam on liiga magus, liiga ilus, liiga suurte lubadustega. Kellelgi ei ole ka kaevata, kuna sellistele toodetele ei ole kehtestatud rangeid kontrollinõudeid.