kolmapäev, 23. veebruar 2011

kas lähed vaatama paraadi

Üks teine arvamus - selline kõrvalhüpe toidu ja kookide vahelt.
Sõjavägi toimib ustavuse tekitajana; kõik lagab väikestest asjadest, Võib imestada, miks iga sõdur peab aastaid marssima paraadidel ja järgima rumalaid käske – vasakpöörd, parempöörd, sammu marss – tundide kaupa, ilma igasuguse otstarbeta. Aga selles on peidetud otstarve olemas. Tema intelligentsust hävitatakse. Teda muudetakse automaadiks, robotiks. Ja kui siis antakse käsk: „Vasakpöörd!”, siis ei küsi vaim enam, miks. Kui keegi teine teile ütleks: „vaskapöörd!”, siis küsiksite: „Mis jama see on? Miks ma peaksin vasakule minema? Ma lähen paremale!”. Aga sõdur ei tohi kahelda ega pärida, ta lihtsalt peab käsku täitma. See ongi ustavuse esimene tingimus.
Kuningatele ja kindralitele on kasulik, kui sõjavägi on neile niivõrd ustav, et sõdurid toimivad nagu maisnad, mitte nagu inimesed.

Elu ja tsivilisatsioon oleksid olnud täiesti teistsugused, kui me oleksime inimesi üles kasvatanud nii, et nad oleksid intelligentsemad. Nii paljud sõjad oleksid toimumata jäänud, sest inimesed oleksid küsinud: „Miks? Miks me peaksime tapma süütuid inimesi?” Aga selle asemel on nad ustavad ühele või teisele riigile, ja mõlema riigi poliitikud võitlevad ja ohverdavad oma inimesi. Kui poliitikutele meeldib nii väga võidelda, võiksid nad maadlusmatše pidada ja inimesed võiksid neid nautida, nii nagu jalgpallivõistlusi.
Aga kuningad ja poliitikud, presidendid ja peaministrid ei lähe ise sõtta. Lihtsad inimesed, kel pole üldse vaja teineteist tappa, lähevad sõtta ja tapavad või saavad ise tapetud. Neid autasustatakse nende ustavuse eest – neile antakse Victoria Rist või mõni teine taoline orden EBAINIMLIKKUSE, EBAINTELLIGENTSUSE, MEHAANILISUSE EEST.

Mõrv on lubatud, armastus mitte. Kui armastad avalikus kohas, siis leitakse, et see on kõlvatu. See on absurdne – armastus on kõlvatu ja mõrv ei ole? Armastajad ei tohi avalikus kohas armastada, aga kindralid tohivad ringi jalutada ja medaleid näidata. Nad on mõrtsukad ja medalid on saadud mõrvade eest! Medalid näitavad, kui palju nad on tapnud, kui palju inimesi on pidanud surema. Ja see ei ole kõlvatu?

Ja ühiskond hävitab juba usalduse juured. Sul ei lubata iseennast usaldada. Ühiskond teeb seda teadlikult, sihilikult, sest kui inimene usadab iseennast siis on ta ühiskonnale ohtlik – sest ühiskond sõltub orjusest, ühiskond on orjusesse tohutult palju paigutanud.

Ühiskond põhineb usul. Ühiskond on enesehüpnoosile üles ehitatud. Ühiskond põhineb robotite ja masinate loomisel, mitte inimeste loomisel. Tal on vaja sõltuvaid inimesi – sedavõrd sõltuvaid, et nad vajavad pidevat türanniseerimist, sedavõrd sõltuvaid, et nad otsivad ise endale türanne…
Armastus toob vabaduse. Ustavus toob orjuse. Pealtnäha on nad sarnased, sügaval sisemuses aga vastandlikud. Ustavust on igati väärtustatud, kuid see hävitab intelligentsuse. Sõdur peab riigile ustav olema. Seda meest, kes viskas aatompommid Hiroshimale ja Nagasakile, ei saa süüdlaseks pidada, ta täitis lihtsalt oma kohust. Talle anti käsk ja tema oli ustav oma ülemusele, selline on sõjaväes väljaõpe. Neid on välja õpetatud aastaid, nii et vastuhakk muutub peaaegu võimatuks. Isegi kui sa saad aru, et see, mida sul kästakse teha, on täiesti vale, on väljaõpe nii sügaval sinu sees, et sa vastad: „Just nii, saab tehtud.”
Ma ei suuda uskuda, et see mees, kes Hiroshimale ja Nagasakile pommid viskas, oli masin. Tal oli süda samamoodi nagu meil kõigil. Tal on samuti naine ja lapsed, ema ja isa. Ta oli samapalju inimene kui teie – aga ühe erinevusega. Teda oli välja õpetatud käske täitma, ilma midagi küsimata, ja kui käsk oli antud, täitis ta selle.
Olen tihti mõelnud tema vaimust. Kas võiks olla usutav, et ta ei mõelnud selle peale, et see pomm tapab peaaegu kakssada tuhat inimest? Kas ta poleks võinud öelda: „Ei! Võib olla oleks parem, kui kindral mu maha laseb, sest ma ei täitnud käsku – selle asemel, et tappa kakssada tuhat inimest”? Võib olla ei tulnud see talle pähegi.
(Osho )

Me vaidleme ideedega, me õigustame mõrva, kõikjal maailmas me õigustame mõrva õiglase eesmärgi saavutamise vahendina, mis iseenesest on pretsedenditu. Varem tunnistati kurjust kurjuseks, mõrva tunnistati mõrvaks, aga nüüd on mõrv ülla eesmärgi saavutamise vahend. Ühe inimese või inimrühma mõrva õigustatakse, sest mõrvaja või rühmitus, keda mõrvaja esindab, õigustab seda inimestele kasuliku tulemuse saavutamise vahendina. See tähendab, me ohverdame oleviku tuleviku nimel...Inimene pole oluline - oluliseks on muutunud süsteemid ja ideed. Inimestel pole enam mitte mingit tähtsust. Me võime hävitada miljoneid inimesi senikaua, kuni oleme saavutanud tulemuse ja seda tulemust õigustavad ideed.
(Jiddu Krishnamurti Üks ja ainus vabadus)

Tegelikult kui oleks esimene aprill, võiksime rääkida toidupangast. Millega me söödame oma näljaseid ja vähekindlustatuid - ma ei ostaks seda toitu omale raha eest aga inimesed on praktiliselt kohustatud sööma poes ülejäävat toitu. Samas see ei ole ju toit? Sõna kasutus on vale - toit on see, mis toidab inimest - annab talle jõudu ja energiat. See, mida müüakse poes ei ole ju toit! Kiiremale surmale vastu. Üsna piinarikas tee kusjuures. Surra läbi südamehaiguste, ülekaalu, diabeedi, vähi - väga piinarikas. Me ostame relvi, et hoida rahu? Ja hoiame inimeste toidu pealt kokku, kas pole. Hoiame oma rahva tervise pealt tugevasti kokku. Näiline küllus poes - ja äärmuslik nälg selle kõige taga. Ja kas siis relvi enam on vaja?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.