Hambaarsti eesõna M. Stolobovi raamatule "Kuidas ma endale uued hambad kasvatasin"

Eessõna

Peale kooli valisin täiesti teadlikult ja sihikindlalt ülikooli meditsiiniteaduskonna ja edasi stomatoloogia eriala. Peale diplomi saamist töötasin 8 aastat hambaarstina. Kogu selle aja vältel ravisin hambaid nii, nagu ülikoolis mulle õpetati ja juhendasin sama süsteemi järgi ka teisi. Kuid kaaries nagu ta oli varasemalt hambaid hävitanud, nii tegi ta seda ka edaspidi. Hoolimata kogu tänase meditsiini suurest arsenalist ja laialdastest teadmistest. 

MA sain aru, et ülikool ei ava hammaste tervenemise saladusi. Ei anna väga paljusid vastuseid ka koolile järgnev praktika. Lugege kokku mõne kolmandat põlve hambaarsti   kõik terved hambad ja saate isegi aru …

Ma oleksin väga rõõmus, kui leiaksin omavanuse inimese, kellel ei oleks mitte ühtegi plommi. Siis ma ei peaks ise enamat välja mõtlema, vaid võiksin küsida selle kodaniku käest, kuidas ta selle on saavutanud. Kuid, minu suure kurvastuseks, ei ole minu tutvusringkonnas selliseid inimesi. Seetõttu tuli mul valutavate hammaste probleemile otsida vastuseid teistest kohtadest. 

Kõige vähem tahaksin ma filosofeerida, ajada taga mahtu ja kasutada kauneid fraase, et hammaste taastamise, kasvamise, tervenemise teemat üles tõsta. Kõige parem oleks muidugi anda täpsed ja lühikesed juhised: tee seda esiteks, tee seda teiseks  ning jätkata selge metoodikaga. Kuid, kui ma alustasin otsinguid, avastasin paljusid teisigi, keda sama teema on pikka aega huvitanud. Lisaks oli juba mitmetel ka midagi, mida ette näidata.  

Olen pikalt unes näinud, et hambad kasvavad isetervendusjõul. Usk sellesse, millesse eitavalt suhtub kogu kaasaegne meditsiin, jätkab minus ometi olemist ja elamist ning aina tugevneb. Ja mul on nii väga hea meel, et minu mõttekaaslane on leidnud endas jõudu ja visanud oma peast välja kõik need piirangud ja sundmõtted, mis seda teemat puudutavad. Ja on murdnud vana koodi: augu hambas parandame plommiga, veidi aja pärast suurema plommiga, hiljem osa hamba eemaldamisele, edasi protees – siis kaks ja kolm ning 50 eluaastaks jääb ainult 5 oma hammast ja ka need valutavad, 60 eluaastaks omi hambaid enam pole …

Põhjus on paljuski väga lihtne: inimesed on nii harjunud mõtlema šabloonid järgi ja kardavad ainsatki sammu kõrvale astumast. 

Ma räägin teile kahest eksperimendist.

Rottidega tehti katse: erinevatesse suundadesse viis kolm tunnelit. Ühe tunneli lõpus oli juust. Rott lasti lahi ja ta hakkas käike läbi uurima. Ühe tunneli lõpust leidis juustu. Järgmistel kordadel ta enam teistesse tunnelitesse ei läinud ja läks kohe sinna, kus asus juust. Juust pandi 10 korral täpsel sama tunneli lõppu. 11 korral pandi juust mujale. Rott läks 11 korral vana tunnelit pidi, eieidnud juustu. Läks tagasi ja läks otsima järgmistest tunnelitest ja leidis juustu.

Kuid, mida teevad inimesed? Nad otsivad ikka ja jälle samast tunnelist; ikka ja jälle jooksevad samasse kohta, kus juba ammu enam ei ole ei juustu ega raha ega midagi muud. Kuid nad jätkavad ikka vana teed mööda jooksmist. Harjumus! Samasugune käitumine toimub oma tervise osas. Seetõttu, et keegi on inimestele öelnud, et kõik on selge – kõik on juba teaduslikult tõestatud. Ja kõige imelisem ning kõige jubedam on, et inimesed on seda kedagi uskuma jäänud!

Küsimuses, mis selles raamatus tõstatub, on justkui kõik samuti ammu selge – „teile isake, on auk hambas? Kohe paneme selle tsemendiga kinni aga kui välja kukub, paneme juurde, siis eemaldame selle koos hamba jääkidega, vahest tuleb ka naaberhammas kaasa … Kuid ma tean kindlalt, et lahendus on olemas ja võib-olla on see selles raamatus! 

 Ja lõpuks ka teine katse:

Kirbud pandi akvaariumi. Nad hakkasid sealt välja hüppama, 3x kõrgemale akvaariumi seintest. Akvaarium kaeti kaanega, kirbud hüppavad edasi aga välja ei saa. Läks teatud aeg mööda. Kaas võeti maha aga kirbud – mitte ükski ei hüpanud välja. Nad olid kohandunud olema sellises kõrguses. Neil atrofeerus (kadus) kõrgete hüpete võime.

Inimesed! Juba ammu enam ei ole akvaariumil kaant!!!!!!

Lugupidamisega

Мацуев Василий , arst-stomotoloog, Volgograd,Venemaa

M. Stolobov ise oma raamatu avaldamiseni ei elanud, ta sai õnnetusjuhtmis surma. Kuid 7 peatükki on valmis ja tõesti lugemist väärt. Siit eessõnast võime näha, et oleme aja jooksul rotistki rumalamaks jäänud ja loonud endale ühiskonna, mis meis orjalikkust ja arulagedust aina toidab. Kaant ei ole, meie aga ei tahagi enam hüpata:). 

M. Stolobov alustab: 

Kõik algas 1978 aastal, kui on 3 aastases sõjaväeteenistuses ühel Venemaa saarel. Just sel ajal ja seal löödi taburetiga välja kõik minu hambad. Ma lootsin kohutavalt, et mind arvatakse teenistusest välja, kuid selle asemel pandi mulle nädala jooksul kunsthambad ja järgmised 2,5 aastat oli minu hüüdnimeks „ait“.   Kunsthambad ei ole muidugi meeldivad, kuid ka mitte hävitavad … ja sellega võib harjuda. Järgnevad aastad vahetasin ma rohkem kui kord neid proteese uute vastu ja olin peaaegu leppinud oma „saatusega“. Mõni aeg tagasi olin ma peaaegu aasa „suletud“ siberi taigasse. Seal jäin ma haigeks mille tõttu ei saanud ma proteese kanda kauem kui 15-20 minutit päevas. Kõik asjad, sealhulgas minu enda keel tegi mulle talumatut valu. Toit tuli teha pudruks ja neelata ilma mälumata. Toidu söömine muutus seega piinaks ja see protsess pikenes 40-60 minutini. Peale selle, ei saanud ma rääkida! Sest hambad koos keelega osalevad tähtede Т, Д, З, Н, Р, С, Ц, Ч hääldamisel ja koos huultega tulevad tähed В ja Ф. Õnn, et tol ajal seal hütis ei olnud kellegagi rääkida … Kuid keegi ei saanud minda ka päästa. Mul oli väga valus ja väga suur hirm.  Just see kogemus pani mind otsima võimalusi KASVATADA endale uued hambad. 

Tänaseks olen endale kasvatanud 17 (seitseteist!!!) uut oma hammast, mis on kasvanud vastupidiselt kaasaegse meditsiini kinnitustele. Sel aastal taigas jutus üsna palju ja ma ei teagi, mis konkreetselt andis võimaluse ime sünniks. Seetõttu, püüan oma raamatus täpselt ja üksikasjalikult kirja panna need avastused, mida ma taigas tegin ning üles täheldada neid tegevusi, mis aitasid mul taas saada suhu hambad.  

Kirjeldan ükshaaval järgmisi protsesse:

 ·  Muudame maailmavaadet – õpime uskuma imedesse

·  Suitsetamise mahajätmine

·  Suurendame energiat (ehk viskame maha liigse kaalu)

·  Õpime kuulama oma keha

·  Õpime kuulama oma hinge

·  Õpime kuulama Elu

·  Kasvatame hambad

Edasi algab esimene peatükk. Kogu raamat on vist blogi jaoks liiga mahukas, tõlgin selle mingisse konspekti kokku.