Mandariin ja tema pektiin

 

Mandariini ja teistegi tsitruste koorealusel valgel osal on oma nimi - albeedo.

Oled üks neist, kes võitlevad albeedoga, püüdes hoolikalt eemaldada iga viimsegi ribakese enne, kui nad pistavad suhu "alasti" apelsinitüki? Tõenäoliselt on need samad inimesed, kes valivad viljalihaga mahla asemel filtreeritud apelsinimahla. Kahju, sest nii albeedo kui ka viljaliha on head pektiini allikad. Pektiin on aga kiudainetüüp, millel on palju toiteväärtust.

Enamik inimesi seostab pektiini keediste ja tarretistega, mitte arterite puhastamise, veresuhkru kontrolli all hoidmise või vähi ennetamisega. Kuid pektiin võib kõiges selles rolli mängida! Pektiin on omamoodi süsivesikute "liim", mis aitab taimerakke koos hoida. Seda saab keeva veega ekstraheerida õunasüdamest või tsitrusviljade albeedost ja töödelda mooside paksendamiseks müügilolevaks pulbriks. Sobiva koguse happe ja suhkru juuresolekul seonduvad pikad pektiini molekulid üksteisega, moodustades kolmemõõtmelise võre, mis püüab kinni veemolekule. Mõnes puuviljas, sh viinamarjades ja enamikus marjades, on piisavalt pektiini, et valmistada moosi midagi lisamata, kuid näiteks aprikoosid ja maasikad vajavad sobiva konsistentsi saavutamiseks lisapektiini.

Just see paksendamisvõime võibki olla aluseks mõne pektiini tervise-eelise puhul. Pektiin on teatud kiudainete vorm, mis tähendab, et meie seedetrakt ei suuda seda lagundada ja vereringesse imendada. Nii et see jääb peensoolde, kus, nagu moosides, võib see moodustada geeli. See geel püüab kinni ja lõpuks kõrvaldab osa maksast eritatavatest sapphapetest, mis hõlbustavad rasvade seedimist. Maks peab siis tootma rohkem sapphappeid, et asendada kadunud happed. Kuna sapphappe sünteesi tooraineks on kolesterool, on lõpptulemuseks vere kolesteroolisisalduse langus. See pole ainult teoreetiline võimalus. Florida ülikooli teadlased on juba näidanud, et tsitrusviljade pektiin võib hoida seaarterid naastudest puhtana ja võib tegelikult puhastada blokeeritud artereid.

Me ei saa olla kindlad, et sama mõju ilmneb ka inimestel, kuid see on tõenäoline. Mitmed uuringud on näidanud, et pektiin võib alandada kolesterooli taset 5–19%. See on samas vahemikus kui mõned kolesterooli langetavad ravimid. Kuid kui palju pektiini me vajame, et kolesterooli märgatavalt alandada? Ja mis kujul? Uuringute konsensus on, et pulbrilise pektiini kasutamisel on vaja umbes 15 grammi, kuid vähem, kui see on toidukomponendina.

Kui näiteks õuntest pektiini ekstraheerida, ei ole mõju vere kolesteroolitasemele nii suur kui õunte enda söömisel. Ühes uuringus alandasid menüüsse lisatud kaks või kolm õuna, millest igaüks sisaldas 2–3 grammi pektiini, "halva" kolesterooli sisaldust veres umbes 11%. Kuid kui seda kogust pektiini kasutati ekstraktina, olid tulemused palju vähem muljetavaldavad. Tõenäoline seletus on see, et õunad sisaldavad ka C-vitamiini, mis aitab pektiinil vähendada vere kolesteroolitaset, kuna organism vajab seda kolesterooli muutmiseks sapphapeteks. See on veel üks hea näide sellest, kuidas terviktoit on midagi enamat kui lihtsalt selle osade summa ja kuidas toidulisandid ei pruugi olla parim viis toitainete tarbimiseks. Pektiini sisaldavaid häid toiduallikaid on palju. Greip on suurepärane, eriti kui süüakse ka albeedot ja segmente jagavaid membraane. Paar greipi päevas võib avaldada mõõdetavat kolesterooli alandavat toimet. Seda võivad ka apelsinid, porgandid ja sojaoad!

Pektiin võib isegi reguleerida veresuhkrut, nii et pektiini sisaldavad toidud on diabeetikutele soovitavad. Jällegi on mõju tõenäoliselt tingitud soolesisu suurenenud viskoossusest, mis on tingitud pektiini geelistumisvõimest. Suhkrud soolestikus difundeeruvad läbi paksenenud materjali aeglasemalt ja imenduvad seetõttu aeglasemalt. Pektiin võib ka aeglustada mao tühjenemise kiirust, aeglustades jällegi suhkrute imendumist soolestikust. Ja kui sellest kõigest ei piisaks, et panna meid sööma albedo ribasid, siis mõtisklege lihtsalt selle üle, mida teadlased avastavad seose kohta pektiini tarbimise ja vähi vahel. Kuna pektiin on seedimatu, jõuab see lõpuks jämesoolde. Siin on see toiduks paljudele bakteriliikidele, mis elavad sügaval meie sisemuses. Me ei pruugi pektiini seedida, kuid need pisiolendid saavad seda kindlasti teha. Mõned selle bakteriaalse fermentatsiooni saadused on ühendid, mida nimetatakse "lühikese ahelaga rasvhapeteks". Neid happeid, mille headeks näideteks on või- ja propioonhape, on uuritud koekultuuris ja on näidatud, et need kaitsevad käärsoole kasvajate eest.

Veelgi põnevamad on uuringud, mida viiakse läbi "modifitseeritud pektiiniga". Pektiini töötlemisel leelisega ja seejärel happega saadakse lahustuvad fragmendid, mida saab loomadele sööta. Varased tulemused näitavad, et seda tüüpi pektiin võib takistada vähirakkudel normaalseid rakke rünnata ja seega vähendada haiguse levikut. Muidugi tuleb teha rohkem tööd, kuid pektiinil põhinev vähivastane pill on kindlasti võimalik.

Vahepeal on hea mõte suurendada pektiini sisaldavate toitude tarbimist. Võtke viljalihaga mahl ja sööge iga päev paar õuna ja greipi. Ja lõpetage apelsini või banaani albedoga võitlemine. Pidage meeles, et kiulistel asjadel võib olla meie jaoks õige keemia!

Allikas: Joe Schwarcz PhD "This Pulp Isn´t Fiction" https://www.mcgill.ca/oss/article/health-and-nutrition/pulp-isnt-fiction