VESI vol 2

H₂O vedelikuna on meie elu vältimatuks eeltingimusteks. Üle 66% inimkehast moodustab vesi, voolab veres, asustab rakke ning voolab nende vahelises ruumis. Igal hetkel lahkub vesi kehast higi, uriini, roojamise või hingamise teel.  Vee asendamine on küll oluline, kuid liig või kergelt tekkida. On olemas selline diagnoos nagu fataalne vee üledoos. 

 

 2005 uuringus New England Journal of Medicine leidis, et 1/6 maratonijooksjatest on vähemal või rohkemal määral mingis hüponatreemia seisundis liigse veejomise tõttu.  

Lisan siia vahele, et ülejäänud on tõenäoliselt kuivamise ehk dehüdreerumise seisundis. Vaata alatimõlemat poolt - liigse kuivamise juurest jõuad liigse joomiseni.

Kui SINU MENÜÜ ON TÄIS KEEDETUD, KÜPSETATUD, TÖÖDELDUD TOITU  siis see on veeta toit. Leivas, keedukartulis, praelihas, kuivikleivas, kuivatatud puuviljas, pudrus, helvestes, hautises EI OLE VETT. Kohvis, limonaadis, alkoholis EI OLE VETT - kahjuks. Keha kulutab nende jookide kahjutuks tegemsieks rohkem vett, kui and sisaldavad. 

JA SEE, ET SA JOOD PUDELSIT KEEDETUD TOIDULE KÕRVALE ERALDATUD VETT EI OLE LAHENDUS. 

Kui sa soovid edasi tarbida putru ja leiba, juua kohvi ja alkoholi - SIIS VEEJOOMINE PUDELIST KÕRVALE EI OLE LAHENDUS. See kurnab pikapeale keha veel enam, sest kui meil on kahjulikke harjumusi, siis heade harjumuste suur kogus ei neutraliseeri suurt halba.  Halva juures pole vaja head tõsta. Vaid üleliigset halba on vaja vähendada ja siis olemasolev hea tasakaalustub iseenesest. 

Kui kasutada seda juurdevõtmise metoodikat ehk ma joon kohvi, et mürke välja viia joon liitri vett hiljem peale - see ei toimi pikalt. Kuna astud libedale teele - spiraalsele teele. Mingi aja pärast vajad sa rohkem - mälemat ja nii se tõus aina jätkub, kui enam ei suudeta kas endale sisse ajada või keha ei suuda vastu võtta.

Inimesele sobib puuvili - mis sisaldab 70-90% vett. Kui sa sööd päevas 1 kg keedetud küpsetatud toitu, kas siis õige veekogus oleks vähemalt 8 kg vett. Kuid see ei ole normaalne sisse juua - see EI OLE LOOMULIK. Ei küpsetatud toit ega pudelist, kraanist vee lõpmatus koguses joomine. Ka vee segamine mõne teise substantsiga ei ole lahendus, kui sinu menüü ei muutu. 

Üks asi on sport - kuid ka siin tuleb jälgida seda õhkõrna tasakaalu kuivamise ja liigse niiskumise vahel. 

Inimese neerud kontrollivad vee kogust, soolasid ja teisi lahuseid, mis lahkuvad kehast läbi vere filtreerimise. Kui inimene joob liiga palju vett lühikese ajavahemiku jooksul, siis neerud ei suuda oma tööd korralikult teha ja vere kogus nö paisub liigsest vee kogusest.  Vesi läheb piirkondadesse, kus soola või mõne muu lahustunud substantsi kontsentratsioon on suurem. Veel enam vesi lahkub verest ja liigub rakkudesse, mis paisuvad kui õhupallid, et seda liigset kogust mahutada.   

Paljudel rakkudel on paisumiseks piisavalt ruumi, kuna neil on elastsed koed ja membraanid – see käib rasva ja lihaste kohta, KUID EI KÄI NEURONITE KOHTA. Ajurakud nimelt on paigutatud väga tihedalt tugevasse ja jäika luisesse puuri ja nad peavad seda ruumi jagama vere ja tserebrospinaalvedelikuga - seletab Wolfgang Liedtke,  Duke ülikooli Meditsiini Keskuse kliiniline neuroteadlane. „Kolju sees on null ruum paisumiseks,“ märgib ta. 

 
Seega  AJUTURSE või PAISTETUS võivad olla katastroofilised. „Kiire ja raske hüponatreemia põhjustab vee sisenemise ajurakkudesse ja viib aju turseni, mis  avaldub krampide, kooma, hingamise seiskumise, ajutüve laienemise ja surmani, „ seletab M. Amin Arnaout, Massachusetts Peahaigla ja Harvardi Meditsiinikooli neuroloogiaosakonna juhataja.

Kuskohast on võtnud inimesed idee, et ajada endale sisse suurtes kogustes vett on tervislik? Mõned aastad tagasi  Heinz Valtin, Dartmouth Ülikooli Meditsiiniosakonna neeruspetsialist leidis, et üldtuntud soovitus juua 8 klaasi 220grammist klaasi vett peaks saama teadusliku kontrollimise objektiks.   Peale teadusliku kirjanduse läbivaatamist märkis Valtin, et mitte ükski teaduslik uuring  ei toeta 8klaasi (220g klaasi) vee normi (mõõdukas kliimas ja mõõduka liikumisega täiskasvanu juures).  On fakt, et juues NII PALJU VÕI ENAM „ võib olla kahjustav, nii hüponatreemia tekkimise kui ka toksiinide hulga suurenemisega kehas. Samuti põhjustab see inimestes süütunnet, kui nad ei joo piisavalt,“ kirjutab Valtin juba 2002 aastal ajakirjas  American Journal of Physiology—Regulatory, Integrative and Comparative Physiology.  Ja ka praegu aja möödudes kinnitab Valtin, et jätkuvalt EI OLE MITTE AINSATKI TEADUSLIKKU RAPORTIT (mis on nn peer-reviewed ehk teadusliku komisjoni jälgimise all), mis tõestaks vastupidist.“

Enamikul juhtudel ei ole veemürgituse puhul tegemist lihtsalt liigse joomisega – märgib Joseph Verbalis  Georgetown Ülikooli Meditsiini Keskuse juhataja ja ütleb: „Tavaliselt on see seotud hoopis liigse vedeliku ja suurenenud vasopressiini (nimetatakse ka antidiureetiliseks hormooniks) eritumise koostoimega. Hüpotalamuse poolt toodetav ja tagumise hüpofüüsi poolt vereringesse suunatud vasopressiin annab neerudele  korralduse vesi konserveerida. Selle hormooni eritumine suureneb füüsilise  stressi ajal  - näiteks maratonide- kuid paljudel juhtudel võib juhtuda sama st liigse joomisega hakkab keha vett konserveerima. 

Verbalis märgib veel: „Igal tunnil, suudavad terved neerud rahuolekus eritada 800 kuni 1,000 milliliitrit või   0.21 kuni 0.26 gallonit vett  nii saaks tervete neerudega stressivaba inimene juua vett tunnis 800 ja 1000 milliliitri vahel, ilma et tekiks tõusu kaalus st veekaalu tõusu. Kui see sama inimene jookseb maratoni, siis selle olukorra stress tõstab vasopreiini taset ja alandab neerude võimet vett vastu võtta. Sel juhul on neerude suutlikus ainult 100 milliliitrit tunnis. Sellistes rasketes tingimustes liigse vee ehk 800-1000 milliliitri joomine  viib koheselt veekaalu tõusule kehas – seda isegi juhul, kui on tegemist liigse higistamisega.“

Trenni ja võimlemise jala märgib Verbalis: „ Tuleb kindlasti vee joomine tasakaalustada higistamisega ja see kehtib ka spordijookide tarbimise korral – ka spordijoogid võivad liia korral kergesti põhjustada hüponatreemiat. Kui te higistate 500 milliliitrit tunnis, siis võite ka samapalju juua.“
Higistamise mõõtmine ei ole loomulikult kerge. Kuidas saaks maratonijooksja, või mõni teine trenni tegev inimene saada aru, kui palju vedelikku tarbida? Verbalise nõu selles osas on selge ja lihtne: „Seni kui oled terve ja varustatud janumõõdikuga enda sees, siis tuleb juua janu järgi. See on parim indikaator. Janubaromeeter inimese sees läheb korrast ära ravimite ja vanaduse mõjul. 

Üks koraldaja kirjutab: Paar aastat tagasi võtsin osa ülikooli tervisemoodulist, milles üliõpilased püüdsid muuta oma  valikuid tervislikemaks. Võimlemine, suitsetamisest loobumine jms olid enamlevinud võimalused, kuid üks naine – väga heas vormis, 40 aastane, ei tarbinud alkoholi, ei suitsetanud, taimetoitlane, jalutas 10 miili päevas. Tema kaal oli kehamassiindeksi normi piires, kuigi madalamas otsas. Peale vestlusi selgus, et ta joob limonaadi ja me ei leidnudki midagi muud talle soovitada, kui et ta vahetaks välja limonaadi vee vastu. Märgin, et limonaadi jõi see naine  liitrit päevas.  Nädal hiljem oli see naine õnnelik, vormis ja kaotas veidi kaalu. 2 nädalat hiljem kaotas ta veel kaalu … ja siis veel natuke. Kuu aja pärast hakkasin ma tema kaalu kaotamise pärast muretsema ja lisaks ei näinud ta enam hea välja, oli veidi uimane. Uurisin seda asja lähemalt ja selgus, et ta tarbib päevas 8-9 liitrit vett. Ta oli veejoomisest sõltuvuses. Töötasime selles suus, et sellest sõltuvusest vabaneda ja umbes kuu aja pärast oli ta jälle normaalne tema ise. 

Inimene on veekogustelt selline:

Kuskohast siis vesi meisse saab? Me sööme nii palju kuiva toitu. Hullult palju. 

Osa vett tuleb meisse nö rakuhingamise kaudu. Hapnik+glükoos= süsinikdioksiid + vesi (+energia) - kogu veest on see 10%, siis joomisega, siis söömisega.

Kaotame higiga 6%, 

roojamisega 6% ja me peame selle koguse kaotama, kuna muidu  ei moodustu väljaheide korralikult ja osa jääb sisse, 

Aurumisega 28%, oleneb millises keskkonnas me elame

uriiniga 60% ja see on ka ainus veekotus, mdia me saame kontrollida. 

http://faculty.stcc.edu/AandP/AP/AP2pages/Units24to26/urinary/waterbal.htm

Õhus on alati vett, me hingame seda endasse - hingame ka välja. 

Vesi peab meie elus olema allikana, merena, ookeanina, vihmana, puuviljas, aedviljas, lehes, õies. Täpselt nii nagu looduses on - ainult nii suudab meie keha sellega midagi teha. Ei kuidagi teisiti. Öelgu reklaam mida tahes, looduse vastu ei saa.