Geneen Rothi artiklitest ja raamatutest olen varasemalt palju tõlkinud - kirjutanud, Lugesin taaskord tema kirjutisi ja jätkuvalt armastan tema oskust toiduteemat ja selle seost tervikuga sõnadesse panna. Ümisevatest toitudest on kirjutatud Osho raamatus Hingepalsam. Seal oli viipajate asemel kutsuja aga ma jätaks siia tõlkesse viipaja.
Varasemaid blogipostitusi G. Rothi teemal:
Allolev artikkel on tõlgitud Geneen Rothi kodulehelt:
Kui ma koos oma abikaasaga
(Matt) restoranis einestan, siis tema toidud tunduvad alati paremad, kui minu
omad. Ma ei tea miks see nii on, kuna me eelistame erinevaid toite, kuid ca
kolme minuti jooksul leiab minu kahvel tee tema taldrikusse. Kui Matt juhtub eine
ajal kuskile korraks minema, siis minu kahvel kasutab võimalust teha tema
taldrikus märkimisväärseid kaevetöid.
Ühel õhtul läksin ma
liiga kaugele. Matt tuli tagasi ja leidis, et pool tema küüslauguga
kartulipüreest on kadunud. Ta ütles: „Kallis, meil on probleem.“ Ma kaalusin
valetamist – öelda näiteks, et ta lihtsalt ei mäleta, kui palju tema taldrikul
toitu oli – kuid mu suu oli liiga täis. „Sul on vaja abi. Ma arvan, et sa
peaksid omaenese nõuande järgi talitama“, ütles Matt.
Nii ma tegingi. Tuletasin
meelde samm-sammult protsessi, mida pidasin enda jaoks kasulikuks – valimaks toite,
mida ma tegelikult tahtsin süüa nende toitude asemel, mis järsku pähe kargavad,
kui ma neid näen, tunnen lõhna – maitset või kuulen neist (näiteks toodete
tasuta proovipäevadel kauplustes).
Oled sa kunagi kõndinud
täis kõhuga läbi kaupluse, tundnud värskete kaneelirullide lõhna – pöördunud tagasi
ja valinud söömiseks maiuspala, millele sa enne lõhna tundmist üldse ei
mõelnudki? Oled sa märganud kooki või kartulikrõpsu ruumi teises otsas ja
tundnud järsku, et nad hüüavad sinu nime? Oled sa eales olnud restorani minnes
kindel, et tahad teatud toitu aga kui see lauda tuuakse, saad aru, et hoopis
sinu partneril on see toit, mis tõeliselt sinu isu äratab?
Sa ei ole üksi. Me
oleme toidust ümbritsetud – külmkapid ja sahvrid, kaupluse riiulid, TV reklaamid
ja teiste inimeste taldrikud. Paljud meist on kaotanud võime kindlaks teha, mis
oleks hea meie kehadele sel hetkel, kui oleme söömiseks valmis. See oskus on nüristunud liig rohkete valikute
käes.
Psühholoogid Lillian ja
Leonard Pearson jagavad toidud kahte rühma: „ümisejad“ ja „viipajad“. Ümisejad
on toidud, mida sa tahad enne, kui sa neid näed. Sa saad ette kujutada nende
tekstuuri, maitset ja soojust ka siis, kui neid sinu ees ei ole. Ümisejad
toidud on spetsiifilised: kui sa tahad juustu, siis porgandikook asja ära ei
aja. Ümisev toit võib päeva jooksul muutuda olenevalt sellest, kuidas sa ennast
tunned, kellega sa oled. Toidud, mis
sulle ümisevad rahuldavad sinu vajadused nii emotsionaalselt, kui ka
füüsiliselt, kuna nad vastavad antud hetke näljale. Sul ei ole vaja tunda nende
toitude lõhna-maitset või neid näha, kuna sa tead, et just neid toite on vaja.
Vahel tahame tunda
soojust ja küllastust, seega toitvam või vürtsikam toit ümiseb meile. Mõnikord
tahame tunda kergust ja jahedust ning me valime puuvilja või jahutatud
joogi. Kui teatud toidud klapivad teatud meeleolude või olukordadega, siis nad
on ümisejad. Kui ma vahel tunnen enda üksi ja näljasena, siis ma tahan
küpsetatud kartulit; selle külluslikus ja soojus lohutavad mind. Minu sõber Sue
sööb lihalõike, herneid ja kartulipüreed, kuid ta on kurb ja näljane. Tema ema
pakkus sageli just taolist toitu, kui ta oli veel laps. Ja nüüd, kui Sue on
täiskasvanud ning tunneb nälga ja vajab turvalisust, siis just selline toit
ümiseb talle. Sue lisab: "Kuid seal peavad kindlasti olema külmutatud
herned nagu minu ema tegi, muidu see ei toimi.“
Märka, et ma panin
emotsioonid– üksindus ja kurbus – paari näljaga. Kui Sue pöörduks ilma
näljatundeta liha ja kartulite poole, siis oleks see stressisöömine, mitte
ümisevate toitude valimine. Siin seisneb erinevus. Kui sa sööd ümisevaid toite, siis sa rahuldad
nii oma keha, kui ka hinge. Kui kõht on täis, on ka muu küllastunud. Sellega on
asi lõppenud. Ei ole ülesöömise riski, kuna sa sõid näljasena just seda, mis
sind rahuldas.
Ja siis on viipajad.
Nagu nimigi osutab, on viipajad toidud sulle hüüdjad, sind kutsuvad, sinu läheduses
olijad. Kuna need ahvatlused aga tulevad väljastpoolt ja ei vasta mingile
konkreetsele vajadusele või ihale, siis rahulolu ja küllastus jääb tulemata. Kui sa sööd viipajat toitu, nagu näiteks kaupluses
lõhnavat kaneelirulli, siis on raske aru saada, kuna peatuda, sest peale pilgu,
lõhna-maitse polnud alguses midagi. Kui nälga selle toidu järele alguses
polnud, siis ei teki ka signaali, mis ütleks, et nüüd on küllalt. Ei ole
küllastatust.
Viipajad toidud on
reeglina mugavalt ja kergesti kättesaadavad; need nõuavad valmistusaega vähe
või üldse mitte. Kui sa seisad rösteri
ees, mis iga mõne sekundi järel saiaviilu välja viskab ja kui sa sealt tükikese
hammustad ja siis uuesti viilu rösterisse surud või kui sa voodisse suundudes
märkad silmanurgast koogi ülejääke ja sirutud neid võtma – siis oled viipajate
toitude küüsis.
Ümisejad ja viipajad ei
jagune kalorite, rasva sisalduse või glükeemilise indeksi järgi. See on palju
isiklikum. Tume šokolaad näiteks ei ümise minu sõbrannale Annie´le – ta mõtleb,
et see maitseb nagu frikadell, samas kui minule maitseb see taevalikult. Ja
eilne ümiseja võib vabalt olla tänane viipaja.Pasta ja pesto, mis ümises mulle
teisipäeval (kuna ma tõepoolest seda tahtsin) võib kolmapäeval mulle viibata
nagu sireen, võludes mind lihtsalt sellega, et on parajasti nähtaval.
Paljud meist söövad
viipajaid toite enamiku oma ajast. Me oleme niivõrd elevil paljude
toiduvalikute tõttu, seega kas päritud või iseendale leiutatud toidureeglite
tõttu on meil raske kuulda seda, mida me nälga tundes tõeliselt vajame. Kui sa
oled kaua aega nii elanud, siis on vaja pikemalt harjutada enne, kui tunneme
ära meiele vajaliku tõelise toidu. Et saada oma tõelise toiduga ühendust (ja
keerata maha viipajate toitude sagedus), püüa ümisejaid ja viipajaid toite hinnata nende
omaduste järgi. Võta paberileht, jaga kaheks, kirjuta ühele poole ümisejad ja
teisele poole viipajad. Kahe nädala jooksul kirjuta üles kõik toidud, mida sa
sööd ja püüa otsustada, milline neist oli ümiseja ja milline viipaja.
Esimesel nädalal
keskendu ümisejatele: anna igale ümisevale toidule number 1-10. Üks on „vaevalt
sosin“ ja kümme on „ümiseb valjult“. Võid üles märkida ka selle, kuidas sa
peale igat toitu ennast tunned.
Järgmisel nädalal
märgi toite ikka edasi, kuid hinded pane nüüd viipajatele. Üks – olin sellele
mõelnud, kuid ei kavatsenud seda süüa enne, kui tundsin lõhna – nägin seda ja
kümme – ma ei olnud näljane ja ei mõelnud toidust enne, kui nägin, maitsesin,
haistsin. Märka, kuidas sa ennast pärast sellise toidu söömist tunned.
Kui sul on raske
kindlaks teha toitu, mis sulle ümiseb, siis niipea, kui tekib näljatunne, küsi
endalt millise tekstuuriga, maitsega, temperatuuriga toitu sulle meeldiks süüa.
Sooviksid sa midagi lahjat, vürtsist, soolast või magusat? Kuuma või külma? Seejärel
luba endal ette kujutad erinevaid võimalusi ja vaata, mis neist maitseks sulle
kõige enam.
Peale kahte nädalat
annavad sinu märkmed sulle piisavalt tõendeid selle kohta, kui tihti valid sa
ümisevaid toite ja kui palju viipavaid toite. Ja sa võid ka märgata, et üks ja
sama toit on olenevalt olukorrast mõnel korral ümiseja ja mõnel korral viipaja.
Sa muutud palju enam teadlikuks aegadest, mil valid neid toite, mida sa
tegelikult ei taha ning kuidas need sind ja sinu keha mõjutavad. Kui sa kord juba
tood teadlikkuse oma toiduvalikutesse, oled paremini võimeline tegema teadlikku
otsust selle kohta, mida sa tõeliselt tahad. Järgmiseks sammuks on see välja
valida, osta, valmistada ja ära süüa. Kuigi on aegu, mil sa ei saa täpselt
seda, mida soovid (näiteks sinu pagaripoes ei ole täpselt sellise maitsega
kooki), saab olema palju rohkem neid hetki, mil sinu söömine on sinu
kontrollida. Miks mitte valida elu, mis pakub küllastust ümisejatest ja jätta välja
rahulolematuks jätvad viipajad.
Ma tean, et
tõenäoliselt võid sa öelda: „Oh. Jälgimine? Asjade üles kirjutamine? Mitte
mingil juhul.“ Pea aga meeles, et kirjutamise mõte ei ole selles, et peaksid
ennast tundma süüdi või valesti toiminuna. Asi on aja võtmises, et tuvastada
ümisejad. See võimaldab ennast tundma õppida, ennast austama õppida, toites
ennast sellega, mis sind tõeliselt küllastab. See on vajalik asi.
Ja mis puudutab minu näppamisi
– või see, mida ma nüüd nimetan viipaja toitude halvaks juhtumiks - Mattiga väljas süües? Ma sain aru, et ma
muutusin näppajaks, kuna ei tellinud toitu, mis mulle ümises või lasin ennast
kaasa kiskuda sellest, kuidas toit taldrikul välja näeb ja unustasin ennast
siia. Nüüd, kui ma teen tellimuse, käin meeles läbi kontrollnimekirja maitse,
tekstuuri ja temperatuuriga ning küsin endalt, mida ma tõeliselt tahaksin.
Kui valin ümiseja
toidu, ei kisu mind üldse abikaasa taldrikusse: ma ei varasta enam küüslaugu kartulit.
Minu kahvel seisab paigal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar