Algus eemises postituses...loe siit
Miks võtta B12? See ei ole toit.
Oled sa haige? On B12 ravim? Mitte päris. See on midagi, mis peaks andma sulle
kontrolli. Tunde, et sa omad kontrolli oma tervise, oma närvide, oma väsimuse
üle. Rahu tunde – kestva rahu ja rõõmu selle üle, et oled elus ja elad hirmuta haiguse või suremise ees? Kui see oleks tõsi, siis sa oled ikka väga odavalt saanud.
Niikaua, kui sa mõtled, et tead, mis peaks või ei peaks juhtuma,
püüad sa manipuleerida Jumalaga (reaalsusega). See on õnnetu olemise retsept.
B12 võttes ostad sa
reaalsuselt omale kindlustunnet – kontrolli tunnet. Sina oled see, kes
kontrollib olukorda. Kõik ütlevad, et see on vajalik, siis sa väldid tervise kadumist! Kas väldid? Kas tervis ja elu on sinu kontrolli all? Ma tean inimesi,
kes hoolimata B12 võtmisest ei ole saavutanud kontrolli oma tervise üle. Ma
tean ka inimesi, kes võtavad B12 ja on terved. Nad olid ka enne selle võtmist
terved, kuid leidsid, et nad tunnevad ennast rahulikumalt seda võttes. Nüüd võin ma näha, et seda rahu ei saa kunagi jätkuda kauaks.
Me otsime alati seda, mis meil juba on. See on väga valulik
otsing.
Me kordame nii palju: mina
olen armastus, mina olen Jumal, mina olen kõik. Ja siis, kui on vaja näha, et
mina olen ka B12, siis tundub udu üle selle laskuvat. Jumal on kindlasti B12.
Kui mina olen Jumal, siis mina olengi B12?
Kui sa arvad, et sul on probleem, oled sa segaduses. Ilma meeles
ringleva loota, on kõik täiuslik. Vigu ei eksisteeri. Me arvame, et on mingi
ideaal, mille poole püüelda, nagu oleks Jeesus olnud püham või nagu Buddha
oleks olnud arukam, kui meie praegusel hetkel. On väga stressitekitav omada
ideaale, mida sa suudad saavutada alles tulevikus ja tulevik ei saabu kunagi.
Kui sa ei usu enam mõtet, et sa peaksid midagi saavutama, siis muutub maailm
palju lahkemaks paigaks.
Kui sul on probleem, siis peab sul olema ka lahendus. Küsimus on
selles, kas sa lahendust üldse soovid või sa tahad probleemi kinnistada?
Jättes kõrvale kõik
kontseptsioonid, uskumused, mida sa B12 kohta tead, siis mida sa näed. Ühte
tilka, ühte puru – sellel on lõhn, maitse, värv, kuju. See meeldib sulle või
mitte. Kui sa tead, et B12 võtmine või mittevõtmine ei tee vahet sinu olemises,
tervises, heaolus – siis kas sa võtad seda või ei? Kui sa tead, et toortoidu
söömine või mittesöömine ei tee vahet sinu olemises – kas sa siis sööd seda või
ei?
MIL IGANES SA LEIAD, ET SUL ON MIDAGI PUUDU, KIRJUTA MÕTE ÜLES
JA UURI SEDA. Olen leidnud, et elu ei nõua kunagi tulevikku. Kõik, mida ma
vajan on alati siinsamas olemas ja ma ei pea selle jaoks midagi tegema.
Inimese kogemus on pidevalt muutuv, kuigi terviklikkuse
keskpunkt ei liigu kunagi. Ma ütlen, et alustame sealt, kus me praegu oleme.
Kas me võiksime rääkida tõtt nii, nagu see meile praegu ilmub, võrdlemata seda
tõega, mis oli hetk tagasi? Küsi minult uuesti hiljem ja ma võin anda
teistsuguse tõese vastuse. „Katie, kas sul on janu?“ Ei. „Katie, kas sul on
janu?“ Jah. Ma ütlen alati, mis on minu tõde nüüd. Jah, ei, jah, jah, ei.
Selline on tõde.
Sa võid võtta B12 ja see
teeb sinu kehas just seda, mida sa usud, et ta teeb. On see siis toetav või
mitte. See töötab mõnda aega ja siis saab reaalsus sind kätte. Pinnale murrab
ära peidetud uskumus – „mul on midagi puudu“ või „ma ei ole piisavalt hea“. Sa
püüad selle uskumuse, kas peita taas mõne teise vitamiini, superfoodi vms taha.
Ja see töötab mõnda aega. Ja siis saab reaalsus su kätte …
Põhjus, miks mina armastan reegleid ja plaane ja religioone on
see, et inimesed tunnevad ennast nendega mõne aja turvaliselt. Minul isiklikult
ei ole ühtegi reeglit. Ma ei vaja neid. On korrasolemise tunne, mis on kogu aeg
sisimas, kui asjad kogu aeg liiguvad ja muutuvad. Ma olen harmoonias ja sina
oled ka. Tähendused, reeglid, terve maailm õiget ja valet on parimal juhul
teisejärguline.
Kui mitu korda võib päevas
jõuda sinuni mõte, et sul on puudu … B12 või millestki muust.
Kuid mõtted ei ole probleemiks, kui nad võetakse vastu
arusaamisega. Sa ei saa tühjendada oma meelt mõtetest. Sama hästi võiksid püüda
ookeani veest tühjaks kanda. Sul võib olla kümme tuhat mõtet minutis – kui sa
ei usu neid, siis sinu südames säilib rahu.
Ka toortoidu puhul võid
esitada küsimuse „Ma vajan toortoitu“. Kas see on tõsi? Ei vaja, vähemalt mitte
rahu, rõõmu ja täiuse saavutamiseks. See on juba olemas. Ma ei saavuta
toortoiduga kontrolli oma tervise ja elu üle. Ja kui ma vaatan puuvilju – nende
värvust, kuju, maitset ja lõhna, siis ma söön neid. Mitte seetõttu, et nad mind
täiustaksid, vaid puhtast rõõmust. Võibolla isegi mitte seda. Kuidas ma tean, et ma pean puuvilju sööma?
Ma söön neid. Ja kuidas ma tean, et ma pean sööma midagi muud? Siis kui ma seda
teen. Olen avatud kõigile võimalustele. Sest kõik võimalused on võrdsed, kõik
teed viivad keskpunkti – koju tagasi.
Ma olen teinud tööd inimestega, kes on mediteerinud 30-40 aastat
ja kui nad tulevad meditatsioonist välja, siis on nende elus ikka probleemid.
Ja igaüks näeb erinevalt, kui nad suudavad. Aga meil tuleb oma elusid elada
väljaspool seda, mida me usume. Kui sa tahad teada, mida sa usud, vaata oma
elu. See on peegelpilt sellest, mida sa usud.
Mida sa usud on kõik, mida sa saad väljapoole projekteerida. Ja
seda seni, kuni sa sellesse usud. Peale seda, kui sa uskumuse küsimärgi alla
sead – sa ei saa väljapoole projekteerida seda, mida sa enam ei usu ja sellega
seoses muutub kogu sinu maailm – kui muutub meel, muutub maailm.
Inimesed on nii harjunud eneseabi töötubade ja positiivse
mõtlemisega. Kuid tegelikult on see lootusetu. Seega - kas sa kavatsed
küsitleda oma stressitekitavaid kontseptsioone, mis on pinnale ilmunud või
mitte? Kas sa küsitled neid ja pöörad nad ümber? Kas sa istud nendega maha nagu
õpilane õpikuga? Kui sa teed Tööd iga päev hommikusöögiks, siis hakkab see
sinus elama. Sa ei tee enam seda, see teeb sind. Ainsad kontseptsioonid, mis
sinu juurde jõuavad on need, millest sa pead aru saama. Mina näen kõiki mõtteid
armastatutena. Kui armastatud või nagu minu kõige kalleimaid lapsi. Ma võtan
nad vastu arusaamisega, sest kui ma seda ei tee, nad jonnivad, karjuvad ja
tulevad üha uuesti tagasi, anudes minu tähelepanu. Ma võtan nad vastu, sean nad
küsimärgi alla, pööran nad ümber ja hakkan nägema, et kõik mõtted on sõbrad –
ei ole ühtegi mõtet, mis oleks vaenlane.
Kuid me püüame mõelda teistmoodi, me püüame neid muuta, asendada
positiivsete mõtetega aga see lihtsalt ei tööta. See lihtsalt peidab nad mõneks
ajaks, kuid nad tulevad tagasi. Samas stressi ei teki, kui ma võtan oma mõtted
vastu arusaamisega.
Ja seetõttu võib mind panna kuhugi auku, vanglasse, üksindusse
ja ma olen ikka heas seltskonnas. Ma armastan iseendaga koosolemist. Ja kui ma
olen kellegi teisega, siis ma olen iseendaga. Kahekümne aasta jooksul ei ole ma
kohanud mõtet, mida ma ei oleks armastanud. Ja kuna ma armastan oma mõtteid,
siis armastan seda, mis sellest projekteerub. Seega elan ma taevas; Ma elan
täiuslikus maailmas.
Ma peaksin teadma enam B12,
ma peaksin uurima ja lugema ja kuulama?
Siin ei ole midagi teada,
seega sa ei pea teesklema, et tead midagi. Sa oled absoluutselt kaitstud. Siin
ei ole midagi, mida sa saaksid teha, et elada ja ei ole midagi, mida sa saaksid
teha, et surra.
B12 juurde liikudes otsin ma
täiust? Ma otsin seda paljude asjade juurest. Meeletult palju asju on
müügiinimeste jutu järgi mulle vaja – et olla parem ja täiuslik. Tervem ja
elusam. Mida ma tegelikult otsin?
Otsimine on liikumine teadvuse juurest eemale. Selle teadvuse,
mis teab, et sinu elu on juba täielik, just nii nagu ta on. Isegi valu
ilmnemise hetkedel, ei ole eales midagi puudu või valesti. Reaalsus on alati
lahke; see mis juhtub on parim asi, mis juhtuda saab.
Asjade loomus on tulla ja minna, ja seda kas sinu loal või ilma
selleta. Miks mitte siis nautida etendust? See kõik on väga kaunis. Ilma
milletagi. Ja mis rõõm on olla mittemiski.
Ma ei püüa oma tahet peale suruda ei sulle ega kellelegi
teisele. Ma ei taha sind muuta või parandada või edasi viia või aidata või
tervendada. Ma lihtsalt tervitan asju nii nagu nad tulevad ja lähevad. See on
armastus. Parim viis juhtida inimesi on lasta neil leida nende oma tee.
B12 lahendab probleemi?
Selle, mis praegu probleem on? Kas lahendab? Kas lahendab sinu probleemid
igaveseks? B12 on olnud maailmas juba pikka aega – ühe eluea pikkust
arvestades. Probleemid ei ole kadunud. Ka mitte B12 enda probleem.
Küsitlemata meel, uskudes seda, mida ta usub, elab tupikutes – frustreeritud, lootusetu, igavesti püüdes leida teed välja ja jõudes
ainult järgmisse surnud lõppu. Ja iga kord, kui probleem on lahendatud, tõuseb
järgmine probleem. Nii peab küsitlemata/läbiuurimata meel elama. See takerdub
vanimatesse lugudesse, nagu dinosaurus, kes mälub ikka seda sama vana rohtu.
Meel elades läbi oma ihade, nõuab, et keha järgneks. Isegi kui
me saame seda, mida tahame, soovime, et see jääks kestma, kuid see ei saa, ei
või kestma jääda. Kui sa aga lubad elul voolata nagu vesi, siis saab ka sinust
vesi.
Toortoitumine või taimetoit
laieneb üha jätkuvalt. Liha ja muu loomne väheneb üha jätkuvalt. Võimalik, et
me oleme söömishulluses ja järjest tugevamate, rasvasemate, kunstlikumate
toitude tarbimises läinud nii äärmusesse, et pöördume nüüd tagasi. Võib-olla
meile tundub, et meie juhime seda tagasiminekut. Ja selle tempot. Võib-olla siiski mitte.
Võimalik, et äärmus on juba käes ja läheme vastassuunas. Võibolla mitte. Ja vastassuunas läheme
niikaua, kuni elu jälle ringi peale teeb.
On asjade loomulik tasakaal. Kui sa liigud liiga kaugele ühte
äärmusesse, siis elu toob sind lahkelt keskpunkti tagasi. See, mis läheb üles,
peab tulema alla ja see, mis läheb alla, peab tulema üles. Üles ja alla
liikumine on ühe asja erinevad aspektid.
Kas ma võiksin muuta oma
meelt B12 suhtes. Kes teab? Võib-olla mõne aja pärast räägib Mai Maser
toortoidust ja Sille hoopis millestki muust:). Võib-olla mitte. Kõik muutub. Me
oleme sellest hoolimata võrdsel positsioonil. Ükskõik, kuidas ma söön või ei
söö üldse. Me ei ole redelil ega jooksurajal.
Ma armastan seda, kuidas
meel muutub. Ma armastan meelemuutuse magusat liikumist ja maiku. Ma liigun,
kui see liigub ja mitte üks aatom ei seisa sellele vastu. Nihe toimub nagu tuule
voog. Ma ütlen „Jah“, kuna ei ole mingit põhjust öelda „Ei“, kuid ma ütlen ka „Ei“
väga kergelt. „Ei“ tuleb sama lihtsalt nagu „Jah“. Ma ütlen seda, mida ma tean,
et see on tõsi minu jaoks. Mõnikord ajab see inimesi segadusse. Kuid mulle olen
äärmiselt selge see, et „ei“ on sama armastav, kui „jah“, kuna ma ütlen alati „jah“
enda terviklikkuse keskmest. Seega ka „ei“ on „jah“, kui see tuleb terviklikkusest.
Näib, et meel muutub pidevalt, kuigi ei muutu eales. Erinevatel aegadel jõuan
ma erinevatele suundadele ja need kõik on tõesed. Iga suund on võrdne teistega.
Me oleme kõik lapsed, isegi kõige arukamad meist. Oleme kõik 5 aastased, kes
alles õpivad, kuidas teha asja nimega elu. Kui keegi nimetab mind arukaks, siis
ma naeran mõtte üle, mis peab elu nii väikeseks.
Kui meel avaneb, siis sa
kaotad kõik, tänulikult. Ma istun siin naisena ja järgmises taipamises ole ma
galaktika või sipelgas. See ei oma tähtsust. Sa kaotad kõik ja siis on siin uus
algus.
Masin prindib välja
nimekirja sellest, mida mul on ja mida pole. Ühes hetkes. Kas mina olen mina
ka järgmises? On huvitavaid aparaate –
osad tavameditsiinis ja osad alternatiivses. Mõned mõõdavad aineid, mõned
laineid. Mina olen nende järgi siis kes? Kehva või suurepärane; terve või haige; elus või surnud? Kas ma usun seda, mida ütleb masin? Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Sel hetkel ja järgmisel ja järgmisel.
Minu keha ei ole kunagi
sama kaks korda. See väsib, see puhkab, see suureneb ja siis koheselt see
väheneb. Ma ei tunne seda kunagi ära. Ma näen, et see on vana ja see on armas.
Ja siis toimub minu silmade all nihe ja minu keha on noore tüdruku oma. See on nagu pilguheit millelegi, mis järgmisel hetkel uuesti vaadatuna on hoopis midagi muud. On absoluutselt imeline ja siis toimub nihe ja see on midagi mõõtmatut/hoomamatut. Ma ei tea, mis see on või kelle oma see on või miks see on. Ja see, mida ta teeb on hämmastav. Minu maailm on pidevalt nihkes olevad vormid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar