Eelmise postituse jätkuks uurisin ühte mõtet - "Ma vajan B12". Selline huvitav mõte, seotud päris mitmete uskumustega. Sellega maha istudes sain kokku niivõrd pika arutluse, et see ühte postitusse ära ei mahugi:).
Kasutasin järeleuurimiseks Byron Katie Tööd ja tsitaate, sestap viltuse kirjaga heledam tekst on pärit tema neljast raamatust "Loving What Is"; "A Thousand Names For Joy"; "Who Would You Be Without Your Story"; "I need Your Love - Is That True?"
Kes ma siis oleksin ilma loota "Ma vajan B12"
Kui keegi ütleb: „Tule ja käi minu teed, see on kaunis,“ siis
kõik, mida mina kuulen on see, et nad armastavad mind kogu südamest ja tahavad
mulle anda midagi, mida nad näevad kaunina. Lihtsalt see ei pruugi alati olla
minu tee. Pakutav tee on kindlasti võrdne minu valitud teega. Ja ma armastan
seda, et nende tee töötab nende jaoks ning toob neile õnne. Kõik need teed! Ei
ole ühtegi teed, mis on kõrgem (või ülevam) mõnest teisest. Varem või hiljem
hakkame seda märkama. Suhtlemisviis sellisel juhul on: „Ma armastan seda, et
sinu valitud tee teeb su õnnelikuks. Tänan sind, et sa tahad seda minuga
jagada.“
Ja nii vastad sa toitumisteemadel
oma vanematele või elukaaslasele või mures sõpradele või miks ka mitte Mai
Maserile või mõnele teisele „tean paremini, mis sulle hea on“.
Teisalt tuleb sel juhul
aktsepteerida ka teiste valitud teed – ükskõik millisena see meile ka ei
tunduks. Ka Mai Maseri oma.
Armastades seda, mis on –
praegust hetke; aktsepteerides reaalsust, tulevad sellised laused:
Kuidas sa tead, et sa pead
sööma toortoitu? Sa sööd seda!
Kuidas sa tead, et tema seal
peaks sööma liha? Ta sööb seda!
Kuidas sa tead, et sa
peaksid sööma midagi muud? Sa teed seda!
Kuidas sa tead, et tema
peaks sööma jäätist? Ta teeb seda!
Liha sööv inimene ehk
segatoidulise tee on samavõrd lähedal Jumalale nagu toortoidulise, vegani või
mittesööja tee.
Minu kogemus on, et õpetajad, keda me kõige enam vajame on need,
kellega me koos elame. Meie abikaasad, vanemad ja lapsed on helgeimad meistrid,
keda me ootame. Üha uuesti ja uuesti näitavad nad meile tõde, mida me ei taha
näha. Nad teevad seda seni, kuni me hakkame märkama.
Mis on reaalsus, kui keegi
teine teeb seda, mida ta teeb. Sööb liha, kommi, hamburgeri jne. Kui maailmas
on nii palju neid, kes ei mõista, kui hea on taimetoit või kui paha
lihasöömine?
Kui ma 1986 aastal ärkasin reaalsusele, siis märkasin, kui palju
inimesed vestlustes, meedia ja raamatud tegid avaldusi nagu, „Maailmas ei ole
piisavalt arusaamist,“ On liiga palju vägivalda,“ „Me peaksime üksteist rohkem
armastama.“ Need olid just need lood, mida mina varasemalt olin harjunud
uskuma. Need tundusid hoolivana, lahkena, tundlikuna, kuid kui ma neid
kuulasin, siis märkasin, et nende lugude uskumine põhjustab stressi ja
muretsemist, mis minu sees ei tundu rahulikkusena. Kui ma kuulsin näiteks lugu
„Inimesed peaksid olema rohkem armastavamad,“ siis minus ärkas küsimus „Kas ma
tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi?“ Kas ma tean seda täiesti kindlalt
enda kohta, enda sees, et inimesed peaksid olema rohkem armastavamad? Isegi,
kui kogu maailm ütleb mulle just nii, on see tõesti tõsi? Ja minu hämmastuseks,
kui ma kuulasin enda sees, nägin ma, et maailm on just see, mis ta on – ei
midagi enamat, ei midagi vähemat. Kus on reaalsus, seal ei ole ühtegi „peaks
olema“. On ainult see, mis on, just nii nagu see on, praegu. Tõde on üle igast
loost. Ja iga lugu, enne järeleuurimist, peidab endas tõde. Nüüd sain ma küsida
iga potentsiaalset ebamugavust tekitava loo kohta: Kas ma tean absoluutselt
kindlalt, et see on tõsi?“ Ja vastus, nagu ka küsimus oli kogemus: Ei. Ma
seisin nüüd seal, kus asus tegelik vastus – ainus, rahumeelne, vaba. Kuidas
võiks EI olla õige vastus? Kõik ju teavad, kõik raamatud kirjutavad, et õige
vastus on JAH. Kuid ma nägin, et tõde on tema ise ja ei sõltu mitte keelgi
diktaadist. Selle sisemise EI juuresolekul nägin ma, et maailm on alati selline
nagu ta peab olema, hoolimata sellest, kas mina seisan sellele vastu või mitte.
Ja ma embasin reaalsust kogu oma südamega. Ma armastan maailma, ilma igasuguste
tingimusteta….
Oletame, et sinu seisukoht on: „Paul peaks lõpetama
suitsetamise.“ Oh muidugi, ta peaks! Igaüks teab, et suitsetamine kahjustab
hingamisteid, põhjustab kopsuvähki ja südamehaigusi. Nüüd, mine sügavamale
küsimusega. Kas sa tead kindlalt, et on tõsi – Paul peaks suitsetamise lõpetama?
Kas sa tead, et tema elu oleks parem või ta elaks kauem, kui ta suitsetamise
lõpetab? Ta võib homme auto alla jääda. Kas sa tõepoolest tead, et kui Paul
lõpetab suitsetamise, siis on see tema või sinu jaoks parem pikas
perspektiivis? (Ja ma ei ütle, et ei võiks olla?) Kas sa tõesti tead, mis on
parim Paulile tema teel?
Reaalsuse toomine
toidumaailma ei ole esmapilgul võib-olla lõbus. Kuna siin on nii palju sügavale
juurdunud uskumusi. Väga sügavale vajunud ja väga kindlalt kinni.
Toortoidu (või mis iganes
toitumisstiili oled omale valinud) puhul saad sa teha avaldusi, mis puudutavad
ainult sind ennast, mitte kedagi teist.
Kui siin tekiks küsimus –
kas siis, kui ma ei selgita toortoitumise eeliseid ja kui ma ei veenaks teda,
siis ta oleks edasi haige, ta oleks edasi vilets, maailm oleks rämpsu all
lookas? Minu jaoks kaotasid need küsimused väga ruttu oma valulikkuse ja jõu.
Kui sina sööd toortoitu ja tunned ennast hästi – siis miks peaksid arvama, et
keegi seda ei näe, ei pane tähele või ei oska järeldusi teha? Veenmine ise
asendab ühe uskumuse teisega, ühe mõtte teisega. Ja niipea, kui tuleb uus – on
inimene oma süütuses võtnud taas uue uskumuse. Teadusliku uuringu asendab alati
uus, arsti-teadlase-sensitiivi asemele tuleb alati uus.
Miks me nii toimime. Aga
seetõttu, et meel töötab väga andekalt.
Selline on meel. Mida me siis teeme sellise meelega? Meel on
protsessis – olen märganud, et tal on töö teha; ta on otsija. Me usume mõtet
„Ta on isekas.“ Ja meie meel hakkab koheselt meile ette andma lugusid, mis seda
tõestavad ja näitab meile kõiki neid pilte, mis seda tõestavad. Sellest ei ole
küllalt, et ta oli siis isekas, meel peab seda tõestama, tõestama ja tõestama.
Mis juhtub on see, et meel ründab seda nö isekat isikut. Ja
tavaliselt oleme me selliste isikutega abielus, kui taolised mõtted tekivad!
Niisiis, meel hävitab selle isiku. Ta teeb oma
tööd. Kusjuures ta teeb ringi peale ja ründab sind ennast selle teise ründamise
eest. Ja ta kurnab iseennast välja. Läbi selle tulevadki sõltuvused – sa süütad
sigareti, sa lähed külmiku juurde, kuigi oled alles söönud suurepärase lõuna,
sa lülitad sisse televiisori. See on sinu jaoks udu – sa tegelikult ei hooligi.
Mida me teeme sellise meelega? Me ei saa mõtteid peatada. Me
ootame nende lõppu. Me ratsionaliseerime neid. Ma mediteerime nad vaikima. Mina
näen, et selline meel otsib tegelikult kohta, kus puhata. See otsib rahu.
Selles stsenaariumis, millest me just rääkisime – kus meel ründab teda ja siis
sind ennast – rahu puudub. Samas on see viis, kuidas meel töötab. Ja nii me
oleme mõtetega hädas, kuna esmalt me usume neid mõtteid.
Märka mõtet „Ta on isekas!“ ja tunneta, mida keha teeb, lugusid
ja pilte, mis koos selle mõttega tulevad. Tunneta, mida see teeb sinu käte ja
õlgadega, sinu kehaga, sinu süsteemiga: kuidas sinu peas tuikab. Ja kuidas sa
tööl olles paned klaasi liiga tugeva kõlksatusega lauale – lihtsalt juhuks, kui
ta ei peaks märkama, et sa oled vihane.
Kuid ma märkasin ühel päeval, et need stressitekitavad mõtted,
mida olin uskunud, ei pruugi olla tõesed. Ma avastasin, et see on tõde, mis
teeb meid vabaks. Nii ma hakkasin tegelema mõtetega nii, nagu nad oleksid minu
lapsed. Ma harjusin istuma selle metsiku lapse meelega nagu ta oleks väga
armastatud.
See on nagu sa räägiksid oma lapsega või kellegagi, keda sa
armastad ja sa mõtled neist suurepäraseid mõtteid ning ei püüagi ennast tagant
sundida, kuna need on siirad. „Kas ta pole mitte suurepärane, kas ta pole mitte
andekas, kas ta pole mitte lahke?“ – selliseid mõtteid. Tunneta, mida sinu keha
teeb, kui sa mõtled neid mõtteid siiralt. Ja pane tähele vahet nende kahe
erineva staadiumi vahel – mis sõltub sellest, mida sa usud.
Seega ma hakkasin nägema, et kui ma sean stressitekitavad mõtted
küsimärgi alla, siis saab meel puhata.
Kuid mõtted ei ole isiklikud. Ma märkasin seda ühel hommikul.
Minu enesehinnang oli nii madal, et ma magasin põrandal – ma arvasin, et just
seda olen ma väärt. Ma arvasin, et ei vääri voodit, kuna olin niivõrd tulvil
enesevihkamist. Ja ühel hommikul ma ärkasin ning lamasin põrandal ja lihtsalt
ilma mingi põhjuseta märkasin äkki, et mind hingatakse. See ei olnud isegi
mina; keha ei olnud isegi minu. Ma sain pilguheidu … mitteisiklikkusse. Ja siis
ma märkasin, et mind mõeldakse.
Ma kutsun teid seda iseendas kogema. Kui te õhtul magama
heidate, kui te ei näe und, kus on maailm? Seda ei ole enne, kui algab „mina“.
„Mina olen.“ „Mina jään tööle hiljaks.“ „Mina pean minema vannituppa.“ „Mina,
mina, mina, mulle, mulle, mulle“. Ja siis hakkab see mõtlema, et sina oled see.
Või too. Kui „mina.“
Seega me hakkame oma mõtteid küsimärgi alla seadma ja leiame, et
juhtub midagi sootuks uut. Ma hakkame nägema, et mõtted ei ole isiklikud. Ja
kui me seda näeme, hakkavad imed sündima. See on tingimusteta armastus.
Ülaltoodu on pärit ühest
dialoogist Byron Katie raamatust „Who Would You Be Without Your Story“ ja minu
jaoks üks ahhaa momentidest. Märka sarnaselt, kui sul tekib mõte „Mul on puudu
B12“, „Toortoidus jääb midagi puudu“; „Ma ei tunne ennast hästi, see on vist
seetõttu, et ma ei saa piisavalt seda või toda ainet“;
Kuidas hakkab rõõmuga tööle
sinu meel. Katie kirjutab, et meel on ülimalt andeks ja seda ta on. Sa annad
ise oma meele hammaste vahele mõtte ja ta asub seda töötlema ehk tõestab sulle,
et sul on õigus. Sul on mõte „Mul on puudu…“ ja meel tõestab kõikvõimalike
pildikestega, lausetega, katketega kuskil raamatust; loengust, meediast selle mõtte
õigsust. Mõttest saab lugu ja uskumus. Kuid sellel ei ole tegelikkusega ega
tõega midagi pistmist.
Kuidas sa tead, et sa vajad
B12? Sa võtad seda.
Kuidas sa tead, et sa ei
vaja B12? Sa ei võta seda.
Ja need mõlemad on võrdsed:
sa võtad B12 või mitte. Sinu tervise jaoks on mõlemad variandid võrdsed.
Mõlemad valikud on võrdsed. Sestap mina ei võta B12. Ma ei ole aga parem ega
halvem sellest, kes võtab. Ei tervem ega haigem. B12 ei anna sinu tervisele
midagi lisaks. Kas seda on raske alla neelata neil, kes sellesse usuvad?
Võib-olla. Mitte raskem, kui minul, kui ma leian veel sellise vastuse. B12
mittevõtmine ei anna ka minu tervisele midagi lisaks. Ei võta ära ka. Kogu see
vaidlus uuringute, soovituste, müügistrateegiate ja reklaami ümber on erinevate
uskumuste ja mõtete kokkupõrge. Erinevate valikute ja teede teistele
soovitamine.
Mil iganes sa tunned, et sul
on midagi puudu, istu maha ja tee Tööd.
Reaalsuses – siin ja praegu
on sul kõik olemas, mida sa vajad. Sinu keha on sel hetkel täiuslik selleks,
mida sa teed, kus sa oled. Ühegi teise kehaga (tervema või haigema, saledama
või tüsedama) ei suudaks sa teha seda, mida sa praegu teed, olla seal, kus sa
praegu oled. Mitte keegi teine ei suuda käia sinu teed. Ainult sina sellises
kehas nagu see sul praegu on, suudad seda. Selline on reaalsus. Ja reaalsus on
alati lahke, imeline, suurepärane.
Niisiis ma võtan Töö tema 4
küsimuse ja ümberpööramistega ja istun maha. Ma võtan uskumuse, mis kuskilt
pinna alt on taas välja ujunud. „Ma vajan B12“. Kui sa oled endaga vaikselt,
siis vaata, kuidas see avaldus sulle mõjub. Kuidas kohe hakkab meel tõestama,
et sa vajad B12. Kuidas sinu keha kohe reageerib sellele uskumusele ja meele
püüdele seda tõestada. Sa hakkad tundma väikest värinat kätes, meel leiab üles
kõik need hetked selles päevas, kus sa ei tundnud ennast täiuslikuna ja lükib
need hetked kõik pärlikeena selle mõtte „Ma vajan B12“ ümber. Äkki tõesti on mul
seda vaja! See mõte kerkib kahtlusena üles ja meel tormab seda tõestama. Kuid
ma olen maha istunud selleks, et teha Tööd.
Ma küsin nüüd endalt esimese
küsimuse: Kas ma tean, et mõte „Ma vajan B12“ on tõsi? Kuna esimene-teine
küsimust nõuab vastuseks ainult jah või ei, siis oma vanast kindlustundest
ütlen ma ikkagi EI.
Ma lähen sügavamale ja küsin
endalt teise küsimuse: Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi? Ja
kui ma annan endale aega, kui ma ootan veidi. Luban mõlemal vastusel tõusta
võrdsena. See tähendab, et meel peab reageerima mõlemale vastusele – andma
tõestust mõlemale. Ja siis tõuseb kuskilt sügavamalt vastus. Ma vastan taas EI,
kuid siin on juures „ma ei tea“ varjund. Ja Katie raamatutes märgitakse, et ma
ei tea on vastus, mida samuti nende kahe küsimuse puhul sobib. Ei sobi vastus,
mis tahab hakata põhjendama, kinnitama, ümber lükkama: Jah ja seda sellepärast,
et ….; Ei, kuna ma …. Siis ei ole tegemist enam uurimisega ega Tööga, vaid meel
kinnitab oma lugu ja sina püüad kinnitada oma uskumust. Meel püüab kavalalt
sind eneseuurimisest kõrvale viia. Sobib ainult EI või JAH.
Ma küsin kolmanda küsimuse:
Kuidas ma reageerin, kuidas ma ennast tunnen, kui ma usun mõtet „Ma vajan B12“.
Ma tunnen ennast ebamugavalt. Veidi ärevana. Minu mõtted pöörduvad ikka tagasi
iga sellise hetke juurde, mil ma ei tunne ennast hästi või olen väsinud – äkki
on see sellest. Muretsemine. Üldiselt see ei ole meeldiv olemine, kui ma leian,
et mul on midagi puudu. Meel võimendab iga hetke, kui läbi meedia jõuab minuni
B12 vajalikkuse jutt. Ärevus võib mind viia isegi mõne masina juurde, kes
analüüsib mind ja kinnitab puuduolemise uskumust. Meel võimendab iga inimese
sõnad, kes märgib, et tal on midagi puudu ja võtab lisandit. Need hetked võivad
olla üksikud sadade ja tuhandete hulgast, kuid järsku näen ma ainult
puuduolemise hetki. Raskus on kehas ja meeles. Ja täpselt nii ongi, et meel
pöördub ümber ja ründab sind ennast. Hirm.
Ma liigun edasi neljanda
küsimuse juurde: Kes ma oleksin, kuidas ennast tunneksin, kui mul ei oleks seda
mõtet „Ma vajan B12“. AhhaaJ. See
on kergus, see on lihtneJ. Ma
oleksin vaba. Ma olen momendil kohe kergem. Täiuslik igal hetkel. Väsinuna ja
energilisena; rõõmsa ja kurvana; tervena ja haigena. Ma näen kõiki neid hetki
oma päevas – kui palju ma jõuan ja kuidas peale töiseid hetki, ma lihtsalt
puhkan. Mitte ei vaevle puudujäägis. Hetked mööduvad ja kõik on ok. Midagi ei
võimendu ja midagi ei tõuse erilisena üles. Ma võin sirvida ajakirja ja kui
minu pilk peatub mõnel „teaduslikud uuringud on tõestanud“, siis ma turtsatan
naerda ja tean, et see ei ole tõsi. Ma ei usu seda lugu. Või ma ei peatu üldse
puudujäägi parandamisega tegelevate kirjutiste juures ja vaatan seda, mis mulle
võiks huvi pakkuda.
Nüüd asun ümber pöörama.
Esimene ümberpööramine on „Ma ei vaja B12“ – kas see mõte on sama tõene või
tõesem, kui eelmine. Kas ma leian kolm näidet. Näited selle kohta, et ma ei
vaja B12. Ma ei vaja, sest ma ei võta seda. Ma ei vaja seda, sest ma ei tunne,
et mul oleks midagi puudu. Ma olen terviklik sellisena nagu ma praegu olen. Kui
ma esitan küsimuse nr 2 „Kas ma tean absoluutselt kindlalt, et see on tõsi“
kõigi nende väidete kohta, mida on kirjutatud B12 kohta, siis ma ei leia JAH
vastuseid. Ma olen ca 10 aastat lugenud erinevaid uuringuid ja õppinud neid
lugema – nägema tühjust nende taga. Ma leian võrdselt vastupidiseid väiteid.
Kui ma löön Google otsingusse B12 ja vegan, siis saan hulgaliselt lehti
sellest, kuidas taimetoit vajab B12. Kui ma löön Google otsingusse B12 ei
toimi, leian hulgaliselt foorumeid, kus inimesed (taimetoitlased ja
mittetaimetoitlased, aneemikud jt) kirjutavad, kuidas B12 doosid neid aidanud
ei ole. Ma olen Eestis ja mujal maailmas kokku saanud inimestega, kes on kogu
oma elu olnud taime ja toortoidul ning ei võta B12. Mida edasi ma vaatan, seda
enam näiteid ma leian. Meel on andekas. Pööra ta ümber ja ta paneb jooksu ja
tõestab sulle koheselt vastupidise. Ma ei pea ka teadma B12st rohkem, kui ma
tean. Kõik mida ma vajan on minuga sel hetkel olemas. Selleks, et olla see, kes
ma olen. Täiuslik. Terviklik. Terve.
Ei aita B12 saada
täiuslikuks siin ja praegu, ei aita B12 muuta reaalsust ega muuta seda, mis on.
Ei selle võtmine ega mittevõtmine. Kas see pole suurepärane? Mis kontseptsiooni
sa iganes uurimise alla sead – väljastpoolt (uuringute, tarkade, teadlaste,
meedia) tulevad väited (kasulik-mittekasulik, vajalik-mittevajalik; peab-ei
pea, tõestatud-mittetõestatud) jagunevad alati kaheks. Kaheks vastandlikuks
kogumiks ehk 50% pead ja 50% ei pea kogumiks. Kui sa hästi otsid! Kui sa tahad
tõde teada! Kui sa ei taha, siis üks kogumik saab suurem, kui teine. Kuid
võrdne vastasseis jätab sind sinu endaga kahekesi. Sa jääd sinna, kus pead
leidma ise lahenduse. Minema oma teed. Saama oma kogemuse. Mis võiks olla
põnevam?
Üks küsimus, mida Katie veel
Töö käigus küsib on: „Kas sa tahad teada tõde?“ Selle kohta on ta märkinud, et
tehes Tööd inimestega põrkub ta vahel selle vastu, et tõde ei ole see, mida
teada tahetakse. Või sa oled investeerinud oma loosse nii palju, et ei taha
sellest taganeda. Üks naine näiteks oli nii kindel, et tal on vaja saavutada
saledamad reied, et lükkas eemale kõik küsimused, mis võiksid leida, et see ei
ole oluline. Sel juhul ütleb Katie väga armsalt, et me ei pea Tööd tegema,
võime istuda lihtsalt koos ja veeta suurepäraselt aega. Kui sa aga püüad kedagi
veenda ja ta ei võta vedu, siis märgib Katie: „Usalda tema teed!“
Niisiis koos B12ga või ilma
– sina oled see, kes sa oled. Ei tervem ega haigem; ei tugevam ega nõrgem.
Sestap mina lähen oma teed mööda ilma B12 ja minu jaoks on see tee kaunis. Ja
ma usaldan ka Sinu teed, mis on koos B12.
Ei ole ka eksimist ega vigu.
Sa teed seda, mida sa teed. Just nende uskumuste baasil, mis sul hetkel on. Kuskil
sügaval sisimas oled sa kestev rahu ja rõõm. Pealispinnal uskudes oma mõtteid,
otsid sa seda väljastpoolt. Ja lähed oma teel edasi seni, kuni kõik välised
asjaolud: raha, toit, vitamiinid sh. B12, tabletid, inimesed, asjad ennast
ammendavad.
„Mina tean“ meel on väga valulik. See püüab panna asju liikuma
nagu diktaator ja elu läheb edasi nii nagu ta läheb. Ja kogu kurbus on
jonnihoog. See on sõda Jumalaga, sõda reaalsusega – kõik kurbus. Ja sa kaotad.
Kui jätad kõrvale „peaks“ ja „ei peaks“, siis sa suudad asju
reaalselt näha.
Me ei oma kunagi kontrolli. Meil on illusioon kontrollist, kui
asjad lähevad nii nagu meie tahame. Ja kui nad ei lähe, siis me ütleme, et
oleme kontrolli kaotanud ja püüame nüüd leida mingit müstilist valgustumise
tasandit, mis meie kujutluses annab meile taas kontrolli. Aga tõeliselt tahame
vaid rahu. Me mõtleme, et kontrolli omades või „valgustunuks“ (ja keegi ei tea
väga täpselt, mida see tähendab) saades leiame rahu. See ei ole nii. Peale 10
aastat depressiooni ärkasin ma teadmisele, et minu kannatused ei olnud
kontrolli puudumise tulemus; see oli reaalsusega vaidlemise tulemus.
Tunne, et sa kontrollid olukorda. See töötab mõnda aega. Kuid
siis saab reaalsus sind kätte. Reaalsus juhib. See ei oota sinu luba, sinu
häält või sinu arvamust - kas sa oled
seda tähele pannud?
Järgneb...Kas ma vajan B12 II osa
Väga huvitav ja sümpaatne postitus!
VastaKustutaAitäh! :)
Mulle meeldivad need mõtted.
VastaKustutaEhkki ma mõtlen ka, et kaassõltuvus on siiski täiesti reaalne asi. Kui inimene joob liiga palju ja Sa tunned ennast tema pärast vastutavana, siis üritad kindlasti kontrolli saavutada TEMA sõltuvuse üle, sest see rikub SINU elu.
Ilmselt võib olla sama ka suitsetamisega. Sa ei tea, kes see parandaks teise elu, kui tema suitsetamise lõpetaks, aga Sa tead, et see parandaks Sinu elu, kui teine kõrval ei suitsetaks.