Meie maja ümber kõnnib 6 kassi ja 2 kassipoega. Sellest hoolimata leian täna hommikul toast ahju kõrvalt (puudekasti tagant) 10 kreeka pähklit (koorega). Kreeka pähklite kott on köögis ja mingi hiirtekartell on 3 ööd kõvasti veeretamisega vaeva näinud...:). Kassid teevad näo, et nemad ei tea midagi...
Mandlipiim, värskelt tehtud - on heaks abivahendiks erinevate toitude tegemisel.
Üks hetk Byron Katie raamatust A Thousand Names for Joy:
enne nende
teket. Ma jalutan mööda tänavat, siin on inimesed ja autod ja koerad ja linnud
ja taimed ja prügi ning selles oivalises kaoses on teatud ilu, mis mind alati
on köitnud. See kõik on minu jaoks, kõik näitab end mulle täiuslikul hetkel,
täpselt siis, kui on vaja. Tänavat pidi kõndimine ei tundu paljudele millegi
erilisena, kuid minu jaoks on see terve maailm, minu salajane maailm, kus ma
teenin kõiki ja kõik teenivad mind. Ei ole kunagi ühtegi ülesannet, mis
oleks liiga suur või liiga väike, kuna
ainus ülesanne on see, mis on parajasti minu nina ees. Võib tunduda, et teha on
tuhat asja, kuid tegelikult ei ole kunagi rohkem kui see üks.
Ma elan jätkuvas
meditatsioonis ja kui ennast näitab mõte, mis on vähim, kui jumalik, siis ma
tean, et see võib kanduda segadusena üle teistele inimestele, kusjuures need
teised inimesed olen mina. Minu töö on valgustada iseennast ja armastada
närtsinud roosi, liikluse müra, maas olevat prügi, pesta nõusid, pühkida
põrandat, teha puhtaks beebi nina ja seada küsimärgi alla kõik, mis võiks
maksta mulle minu teadlikkuse minu enda tõelisest olemusest. Ei ole midagi
lahkemat, kui eimiski.
Ma tulen koju oma
jalutuskäigult, teen lõunasööki ja kui me sööme ütleb Stephen, „Vaata, salatis
on sipelgad.“ Ma jätkan oma suutäie mälumist ja samas imetlen elus valitsevat
tasakaalu. Ma ei saa kunagi rohkem ega vähem valku, kui ma vajan.
Sipelgad
tulevad meie kööki alati enne vihma. Nad lähevad ühtlase reana üle pliidi ja
lauaplaadi ning minu nägemine on liiga udune (kirjutatud ajal, kui Katie
silmanägemine hakkas hääbuma – tänaseks on ta nägemine taas korras), et neid
pisikesi hämmastavaid olevusi märgata. Istudes hiljem elutoa diivanil, tunnen
sipelgaid oma jalgadel ja kätel, oma juustes. Nagu väikesed massöörid jalutavad
nad ümber keha survepunktide, kõditavad mind, vahel hammustavad, kuid ainult
siis, kui seda on vaja. Ma märkan, et minu sõrmed liiguvad mööda kätt,
pigistavad putuka kõvasti kahe näpu vahele ja tapavad ta just nii kiiresti, kui
kiiresti ma sooviksin ise surra. See on minu enda surm, mida ma kogen ja ma
armastan surma samamoodi, nagu ma armastan elu. Mu käsi liigub mu jalale ja
litsub katki kaks vennikest, kes rühkisid üles minu sääremarja pidi. Ma märkan mõtet „Oh, ma tapan sipelgaid,“ ja
ma naeratan. Kui kummaline. Käsi, jätkates justkui plaanimatult omatahtsi
liikumist, teeb oma tööd. „Mina“ peatab selle ja ma märkan hiljem, kui ma ei
ole teadlik oma mõrvarlikest tegutsemisviisidest, et käsi teeb seda taaskord. Kui
ma ei vaata, siis kes tapab sipelgaid? Kas ma vastutan selle eest? Käsi peatub.
Ja kes teab, mis juhtub järgmisena?
Tütar on tulnud mulle külla ja kui ta läheb poodi, et tuua lapsele riisipiima, siis leian end talle
ütlemas: „Osta siis palun mõned sipelgalõksud.“ Miks ma ütlesin sellist asja?
Sest ma tegin seda. See ongi asjade viis olla. Sipelgalõksu idee on selles, et sipelgas
sööb lõksus olevat mürki ning läheb siis oma pessa ja mürgitab ära teised
sipelgad ning nii lõpeb nende elu majas. Ma mõtlen, miks sipelgate tapmine mind
ei häiri. Ja ma näen, et ka mina suren mürgist, nendest asjadest, mis ma olen
teinud, et mürgitada vett, mida joovad kõik, mitte ainult mina. Väljaheitegaas
minu autost, mis mürgitab õhku, mida me hingame. Ma olen nii väga sipelgate
moodi. Ja aplus toidu järele, mis nii
palju aastaid täitis mind süütunnetega, siis kui veel meel oli keha ja kannatus
oli reaalsuses võimalik. Ning kemikaalid töödeldud toidust, mida ma vahel söön.
Ja need paljud viisid, kuidas ma ennast nüüdki veel mürgitan, toovad naeratuse
minu näole. See ei ole nii, et ma olen
masohhistlik, ma armastan oma elu, kuid see jätkuv mürgitamine on väljaspool
mind; see on lihtsalt nii nagu asjad on. Kas ma hingan? Nii see igatahes
tundub. Ma elan koos sipelgatega viisil, nagu ma elan koos oma kalli isega.
Kehad tulevad ja lähevad. Ja kui meel saab aru iseendast, siis kui ta lõpetab
iseenda mürgitamise sellega, mida ta usub olevat tõde, siis ei ole füüsilist
kogemust, mida ei võiks välja kannatada.
Kaks päeva hiljem,
istun oma lemmiktoolil ja tunnen taas väikest kihelust tekitavat liikumist oma kätel
ja kaelal. Jälle sipelgad. Asi on nüüd nii, et mina olen nende pesa, mina olen
nüüd see, kelle juurde nad oma mürgitusega tulevad. Mis tähendab, et ma olen
ostnud mürki iseendale. Mis ringiga läheb, tuleb ringiga tagasi. Ma respekteerin
seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar