Keto ja karnivooride twitter oli hommikupoole hästi sillas :): Me ju ütlesime, et liha on tervisele hea ja et võib süüa ainult liha ja kõik on hästi. Süsivesikud on ebavajalikud.
Mida iganes :)
Ma usun täiesti, et osad on suutelised karnivooridena hästi elama aga vaevalt saavad kõik 7 miljardit ainult liha süüa.
Süsivesikud toodavad maaühiku kohta palju rohkem energiat kui ükski teine makrotoitaine. Sestap pole maal piisavalt ruumi, et meid kõiki toita ainult rasva ja valgu baasil.
Ma lugesin mitut artiklit aga toitumisteadlase professor Marion Nestle blogist leidsin hästi kompaktse vastuse sellele ja siia ma selle ka tõlgin. Lõppude lõpuks on ka Marion Nestle omnivoor ja sestap ei ole kallutatud taimetoitlaste poolt :) :
Söö nii palju liha kui meeldib? Kas tõesti?
Marion Nestle |
Mitu
ajakirjanikku saatis mulle eelmisel nädalal sisehaiguste ajakirja Annals of
Press pressiteate:
"Uued juhised: hea tervise jaoks pole vaja vähendada punase või töödeldud
liha tarbimist."
Pressiteatele
oli lisatud 5 arvustust, kuues lisatud soovitusega ja juhtkiri. Need on üles
pandud nende väljaandja - American
College of Physicians (Ameerika Arstide Kolledži)- veebisaidil, mis viitab sellele,
et see organisatsioon toetab seda suunda.
Kokkuvõtvalt
seavad need artiklid kahtluse alla toitumisnõuanded - süüa vähem töödeldud liha ja punast liha
ebapiisava tõendatuse tõttu.
Need
dokumendid väidavad:
•
Töödeldud ja punase liha toidust väljajätmine võib vähendada haigusriske, kuid
selle mõju on väike ning selle kohta olev tõendusmaterjal on viletsa kvaliteediga.
• Omnivoorid
ei taha vähem liha süüa.
•
Kui te nende tõendite taustal jätkuvalt arvate, et liha söömine mõjub teile
halvasti, olete sündroomi „mida vähem teate, seda rohkem uskumustest kinni
hoiate“ ohver.
•
Võite eirata toitumisjuhiseid (sõltumata allikast) ja jätkata liha söömist,
nagu olete seda alati teinud.
See
on hea näide sellest, mida ma nimetan toitumisnihilismiks - lähenemisviis, mis
rõhutab, et kuna vaatlusuuringud (observational
studies) põhinevad enda esitatud teabel, on need seega ebakorrektsed, nende järeldused ebateaduslikud ja neid ei tuleks
arvestada. Kuna me ei saa aga veel enam rangemaid uuringuid teha, ei tohiks me
avalikkusele tervise- ega keskkonnasäästliku toitumise osas nõu anda.
Mul on selle kõige osas järgmised kahtlused:
•
Jah, mõju on väike, kuid see kehtib toitumisuuringute kohta üldiselt. Väikesed
mõjud näitavad vähem liha söömise eeliseid. Autorid oleksid võinud oma tööd väga
lihtsalt tõlgendada ka teistpidi, ehk et see viitab sellele, et vähem liha
söömine võib olla kasulik. See on näide tõlgenduse kallutatusest.
•
Autorid lähtusid rangelt teaduslikult probleemile, mida tugevalt mõjutavad
sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised tegurid ja väärtused.
•
Uuringutes vaadeldakse varasemaid uuringuid, kus võrreldi liha söövaid inimesi
vähem söövate inimestega. Autorid välistasid taimetoitlaste uuringud võrreldes
lihasööjatega.
• Nad vaatavad liha kaloriarvestust välja jättes.
• Autorid
ei vaadelnud kogu tõendusmaterjali; nad jätsid välja laboratoorsed ja
loomkatsed, mida saab täpsemalt kontrollida.
•
Nad jätsid välja keskkonnamõju uuringud, millel on oluline mõju inimeste
toitumistavadele (lihatootmine lisab rohkem kasvuhoonegaase kui
köögiviljatootmine).
• Järeldused jagunevad kategooriasse „kõik, mida arvasite
toitumisest teadvat, on vale.“
Seda juhtub harva. Teadus töötab tavaliselt
järk-järguliste leidudega, mitte ühe sellise suure 180 kraadise pöördega.
Kas
autorid usuvad tõesti, et kõik need muud komiteed ja komisjonid, kes soovitavad
süüa vähem liha, eksisid ja eksivad endiselt? Nende rangelt teaduspõhine
lähenemisviis näib ebareaalne.
Need
analüüsid ja ülevaated, mis minuni jõudsid näivad, kui kooskõlastatud rünnak
toitumisjuhiste (riiklikud ja rahvusvahelised), toitumisteaduse (üldiselt) ja
eriti toitumise epidemioloogia vastu.
Lihatööstus
ja selle toetajad muidugi on sellest vaimustatud.
Rünnakuid
toitumisuuringute kvaliteedi osas on viimasel ajal tulnud paljudest allikatest:
loomulikult toidutööstusest, aga ka statistikutelt (John Ioannidis Stanfordist teeb
seda laadi lugusid) ja mõnele teadlasele (tavaliselt on sidemetes
toidukäitlejatega). Kriitika ise pole midagi uut.
Uueks
lähenemiseks on ägedus ja suured jõupingutused, millega püütakse vaatlusuuringuid
diskrediteerida, eriti neid uuringuid, mis põhinevad toitumisharjumuste
eneseanalüüsil. Jah, toitumisalases epidemioloogias on puudusi, kuid meetodid
on paljudel juhtudel kasulikud olnud, nagu kaks
selle juhtivat praktikut veenvalt väidavad.
Toitumisuuringuid
vaadates on minu arvates hädavajalik hinnata kogu olemasolevat teavet: labori-,
looma-, inimeste epidemioloogiat ja kliinilisi uuringuid - ning teha seda
seoses sellega, mida inimesed tegelikult söövad ja kui palju kaloreid nad
tarbivad, ning lisada ka kopsakas annus tervet mõistust.
Nendest uuringutest on puudu terve mõistus. Kas autorid
tõesti usuvad, et:
• Lihasööjad on tervislikumad kui taimetoitlased?
• Rohkem liha söömine on tervisele parem?
• Lihasööjad on vähem rasvunud ja neil on vähem
südamehaigusi ja vähki kui need, kes söövad vähem?
Kui ei, siis pole järeldustel mõtet.
Enamik
autoreid väidavad, et neil ei ole toidutööstusega rahalisi sidemeid. Mulle
meeldiks aga teada kõige selle tegelikku tagapõhja - miks nad otsustasid just
need uuringud teha ja just sellisel viisil neid tõlgendada.
Vastureageeringud (lisan sellesse loendisse
kohe, kui need tulevad)
• The
Harvard School of Public Health Nutrition Department (Harvardi Ülikooli
rahvatervise toitumisala kateeder) poolne avalduse
• True Health Initiative (THI
- Tõeline tervisealgatus) andis välja pressiteate, milles tõi välja oma
probleemid (link
on siin)
•
THI nõukogu liikmed saatsid ajakirja
toimetajale kirja vastuväidetega (link)
• THI
koostas ka graafika. Siin on üks näide.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar