Sünnipäevaks: Kas me peaksime sööma vaid kohalikku toitu?

Täna on kaks sünnipäeva, tütar 27 ja Päikesetoidu blogi 10. Esimene postitus oli 07.08.2009 rohe-rohelisest ja see on peale 10 aastat muutunud magusaks, värviliseks ja puuviljaliseks ... 
Ma olen mitu korda mõelnud blogiga lõpetada ja kindlasti ma ei tea, kas järgmisi sünnipäevi tuleb. Kuid ma olen tahtnud oma viimase aja postitustega parandada varasemaid hirmul baseeruvaid kirjutisi  a la kui sa seda sööd, siis...; kui sa seda ei vali, siis .... õige on just nii ... ära mingil juhul tee nii, muidu juhtub .... :). 

Ehk ükski asi ei ole hea ega halb, vaid iga asi on nii nagu see on oma heas ja halvas ning hea ja halb jaguneb nagu päev ja öö ööpäevas - ca pooleks. Pidevalt muutudes. 

Kas me peaksime sööma kohalikku toitu, et vähendada toiduainete tarneahela pikkust (food miles) või ei ole siin vahet? 

Tarneahela pikkuse vähendamine tundub olevat kõige otsesem ja mõistlikum viis süsinikuheidet vähendada. Lähemalt uurides ei ole ka see teema nii lihtne. 

Me oleme üheks muutumas – segunevad nahavärvid, keeled, kultuurid – erinevad toitumisviisid ja toiduained on jõudnud igale poole, riietumisstiilid, muusika, kunst jms on rännanud ja segunenud ning see ei ole minu arvates midagi, mille vastu peaks võitlema.  

Kas konkreetne mõtteline riigipiir määrab ära selle, kuidas sa peaksid sööma, riietuma, rääkima, käituma? Kohalik toit meie evolutsioonilisest vaatenurgast pärineb ekvatoriaalsest kliimast.  Sealt soojast oleme me pärit. Kuidas on hooaegadega? Mulle jäi silma väide, et peaksime sööma hooajalist. Mulle endale meeldib see mõte samuti. Mitte kõiki vilju ei pea olema aasta läbi saadaval. Kuid samas saan ma väga hästi aru Londonis elavast botaanik James Wongist, kes ütleb, et ta on pärit Singapurist ja sealkandis viljuvad maasikad aasta läbi. Kas peaks ta Londonisse kolides hakkama jälgima hooajalisust vaid seetõttu, et siin talvisel ajal maasikad ei kasva?

Kuivõrd on meie liha- ja piimatoode kohalik ja hooajaline. Valmisprodukt võib olla valmib siin.

Kuid Euroopa, kus GMO on peamiselt keelustatud, impordib igal aastal mujalt sisse 30 miljonit tonni biotehnoloogilist maisi ja soja, millest põhiosa läheb loomasöödaks. 

Riigid, kus GMO vili kasvab: Brasiilia, USA, Kanada, Lõuna Aafrica, Austraalia, Boliivia, Filipiinid, Hispaania, Vietnam, Bangladesh, Kolumbia, Honduras, Tšiili, Sudaan, Slovakkia, Costa Rica, Hiina, India, Argentiina, Paraguay, Uruguay, Mehhiko, Portugal, Tšehhi, Pakistan ja Myanmar. Mitte just koduukse all. Sestap oleme siin Euroopas üsna silmakirjalikud – laseme teistel enda eest musta töö ära teha ja märgime oma toote reklaamis, et osta kohalikku.

Aga ma pigem tahan öelda, et meie evolutsiooniliselt kodumaalt (Maalt) meieni transporditud puu- ja aedviljad on madalama keskkonnamõjuga, kui „kohalik“ toit, mida on suhkru, soola, õliga töödeldud. Seega vali küllaldaselt puu- ja aedvilja oma maitse järgi.

Etnobotaanik James Wong kirjutab New Scientist artiklis: 

Üks populaarne toiduga seotud soovitus on „söö kohalikku“ ja see on parim viis kuidas oma süsiniku jalajälge vähendada.  Selle põhjuseks on asjaolu, et ... - "toiduahela kilomeetrid (food miles) on üldise jätkusuutlikkuse jaoks mugav aseaine, kuna saagi transportimine kogu planeedil on süsinikuheite peamine mõjutaja".  See lugu on toidumeedias äärmiselt laialt levinud  ja seda usutakse intuitiivselt, kuid kas see on usaldusväärne?

On tõsi, et toidusektor kulutab väga palju energiat ja moodustab 20-30% kõigist kasvuhoonegaasidest. Kuid kui palju sellest moodustab tegelikult kauba transport – farmist kahvlini? Palju vähem, kui sa tõenäoliselt arvasid. 

Carnegie Mellon  Pennsilvaania Ülikoolist kirjutab oma raportis, et ainult 4%   (moodustades seega vaid 0,8 protsenti USA inimese süsiniku jalajäljest). Toetudes muudele uuringutele kõikjalt maailmast, moodustab transport 4-6 % toidusüsteemi süsiniku jalajäljest.  Uuring leidis, et enamik emissioone loovad põhiliselt teised toidu tootmisprotsessi osad, nagu põllumajandus, töötlemine ja toiduvalmistamine. 

Pannes selle tänase elu konteksti - leidis USA põllumajandusministeerium (USDA), et kodused köögiseadmed tekitasid ligi seitse korda rohkem süsinikuheidet kui toidutransport.  

Võttes arvesse kõiki toiduahela lülisid – põllumajandust, töötlemist, pakendamist, transporti, jaemööki, toitlustamisteenuseid ja majapidamisi – siis lõpptarbija kasutas kõige enam energiat ja transport kasutas kõige vähem.  

Heaküll, kui toiduahela pikkus ei ole ka süsiniku jalajälje kõige suurem mõjutaja toidusüsteemis, siis kindlasti on oluline iga väike samm, millega saame oma jalajälge vähendada?  Ka siin on vastus keerulisem, kuna transpordi teekonna vähendamine sellega, et ostame rohkem kohalikku toodangut, võib sageli olla keskkonnale järeleandmine, kuna põllumajandus- süsteemide süsinikuheide võib olla äärmiselt erinev.  

Üks UK valitsuse uuring leidis, et Hispaaniast sissetoodud tomatitel oli kolmandiku võrra väiksem süsiniku jalajälg, kui köetavates kasvuhoonetes kasvatatavatel UK tomatitel. 

Komisjon leidis, et selliste põllukultuuride nagu kartul puhul, kus toodangu süsinikuheide oli sarnane, oli vastupidine olukord, mis tähendab, et kaugemalt pärit transpordil oli suurem üldine mõju. Erinevalt lihtsast “kohalik = keskkonnasõbralikum” sildist jõudsid autorid järelduseni:  „Üksikult vaadatuna ei ole läbitud toidukilomeetritel põhinev näitaja kehtiv jätkusuutlikkuse näitaja.”

Kui asi puudutab meie süsiniku jalajälge, siis transpordi kilomeetrid varieeruvad väga palju. Näiteks õhutransport annab emissiooni 75% enam, kui meretransport, toidu Kagu-Aasiast Suurbritanniasse meritsi saatmine hõlmaks palju vähem süsinikku kui sama toode, mis tuleb lühikese lennuga Itaaliast.  

Selles kontekstis üks laevanduse toidumiil võrdub peaaegu 8 maantee toidumiiliga ja rohkem kui 75 õhu toidumiiliga, muutes vahemaad heitkoguste otsese indikaatorina väga problemaatiliseks.  

UK Bath Ülikooli teadlased tegid uuringu, mille eesmärgiks oli võrrelda heitkoguseid - kui tarbijad ostsid puu- ja köögivilju otse kohalikest taludest või ökoviljade kastide kohaletoimetamise kava kaudu.  Kastiskeem hõlmas süsinikku süsteemi külmhoiustamise, pakkimise ja transportimise osas piirkondlikust jaotuspunktist ja tagasi kuni tarbija koduukseni. Hoolimata kogu sellest sõitmisest, oli kastisüsteemi koguemissioon väiksem, kui kõigil nendel tarbijatel, kes tegid farmidesse erasõite (6,7km ja kaugemale).   

Nii et kas kohaliku söömine on parem valik? See oleneb. Kuna lisaks keskkonnaprobleemidele võib olla muid põhjuseid, miks võiksite kohalikku valida. Keskkonnamõju mõõtmiseks on peale  süsinikuheite  ka palju muid viise. Kuid kui vaadata tõendusmaterjali, on selge ainult üks asi: ainuüksi toidumiilid ei ole jätkusuutlikkuse heaks tunnuseks. Tegelikult on need hoopiski eksitavad. Ja kuna me ei saa arvestada ainult nendega, peaksime vaatama kogu tervikut.   

Marion Nestle: kes määrab selle, mida me sööme (ja kui palju)?

Olen nüüd toitumisteadlase Marion Nestle artiklitega ja küsimuste/vastustega lõpule jõudmas :). 

Lisasin eestikeelsed subtiitrid Marion Nestle 2016 aastal Nobel Week Dialogue raames peetud loengule  toidupoliitikast. Siin on mõned väga head slaidid. 

Hoolimata oma vaadetest enda toidule meeldivad mulle artiklid  neilt, kes ühtegi dieeti erilisena välja ei käi ja ühtegi tervisetoodet ei müü. See tundub mulle tõepärasem. 

Allpool veel vastuseid toidulisandite, taimetoidu jm kohta. Edaspidi peaks arutlema ka selle üle, kes on see terve inimene, kel pole toidulisandeid vaja ja kes on see haige? Toidulisandi müüja võib su üsna lihtsalt "haigeks" nimetada, et sa saaksid omale mõned potsikud. 

Küsimus: Miks te olete nii karm toidulisandite suhtes? Paistate olevat üks neist inimestest, kes on arvamusel, et need tapavad inimesi? 

Marion Nestle vastab: Saage minust õigesti aru. Toidulisandid on vajalikud inimestele, kellel on toitainelised puudujäägid. Kas lisandid teevad asja hullemaks – see on vaieldav. Aga uuring uuringu järel näitab, et toidulisandid ei tee tervet inimest tervemaks. Kui teile meeldivad toidulisandid, siis ma usun, et teid eriti ei huvita, mida uuringud ütlevad.  Toidulisandite puhul ei ole tegemist tõenduspõhise meditsiiniga. Nende puhul on tegemist sügava usaldamatusega tänapäevase toitumise, teaduse ja tervishoiusüsteemi vastu. Kui ka siin midagi muud ei ole, on lisandid vähemalt võisad platseebod ja ma ise ei ole veendunud, et need ei põhjusta tõsist kahju. Minu nõuanne on: Toidulisandeid, nagu kõike muud toitumises, tuleb tarbida mõõdukalt.  

Küsimus: Ma tean, et teil on peavoolu suhtumine ja te olete skeptiline vegan teadlaste suhtes. Kaiser Permanente tuli hiljuti välja taimedel põhineva toitumisega.  U.N. (The United antions) ütleb: „Globaalne nihe vegan toitumise poole on vajalik, päästa maailma näljast, kütuse puudujäägist ja halvimast mõjust kliimamuutusele.“   

Marion Nestle vastab: Aga loomulikult ma soosin taimedel põhinevaid dieete. Sellised dieedid on näidanud, et on paremad tervisele ja toetavad keskkonnale. Kuid taimedel põhinev toitumine ei tähenda ilmtingimata veganlust, mis välistab täielikult kõik loomsed tooted. Ja Teie tsitaat on pärit vegan veebilehtedelt, mitte U.N. (United Nations) lehelt.    U.N. raport märgib, et loomakasvatus aitab kaasa kliimamuutusele, kuid ei ütle midagi toitumisoovituste ega vegan dieetide kohta. Kaiser Permanente soovitab  arstidel tungivalt  seista selle eest, et  „süüa tervislikult, tarbida taimset terviktoitu (peamiselt puu- ja aedvilju) ning minimeerida liha, munade ja piimatoodete tarbimist.“ Minimeerimine aga ei ole sama, mis täiesti välja jätmine.  

Küsimus: Mida toitumisteadlased arvavad Michael Pollani raamatus "In Defense of Food" toodud mõttest, et me peaksime sööma toitu, mitte toitaineid? 

Marion Nestle vastab: Ma ei saa öelda kõigi eest aga ma arvan, et oleme hästi kadedad selle üle, kui hästi Mchael Pollan kirjutab. Aga vaata enda ümber. Kõik peale nende, keda toidetakse haiglas intravenoosselt, söövad toitu. Ma ei tea kedagi, kes sööks toitaineid. Need, keda mina tean, söövad toitu. 

Andsin aastad tagasi loenguid Austraalias ja Indias ja nägin inimesi söömas – igat liiki toitu. Austraalias ma läksin Hiina restorani ja seal oli menüüs känguru kung pao. Indias sõin ma kõikvõimalike täidistega dosa´sid. Ma ei pööranud nende toitude toitainete sisaldusele mingit tähtsust. 

Mul ei olnud vaja seda teha. Me saame süüa kõike. Inimkeha on võimeline töötlema ja suurepäraselt ärakasutama äärmiselt mitmekesist toiduvalikut – nii taimset, kui ka loomset. 

Meie seedeensüümid võivad võtta ükskõik mida me sööme – toorelt või küpsetatult – ja muutma selle imelisteks molekulideks, millega ehitatakse üles meie keha või lagundama vajaliku energiaks. 

Toitumisnõustajate kõige enam antud soovituste kolmik  „tasakaal, mitmekesisus ja mõõdukus“ on ka kõige enam kuritarvitatud. Kuid vaataks selle soovituse värskema pilguga üle.  Kõiki kolme saab teha ühel ajal:

-- Tasakaal käib toitainete kohta. Meile on vajalikud või me tuleme paremini toime, kui sööme piisavalt ca 50 toitainet – mineraale, vitamiine, aminohappeid, rasvhappeid, kiudainet, antioksüdante ja vett. Kõiki neid saame toiduga. Isegi, kui sa teaksid iga toidu  täpset toitainete sisaldust, on päris raske arvestada 50 toitainega.  

Õnneks ei olegi meil seda teha vaja. Toit sisaldab toitaineid. Kui sa sööd toitu, siis sa saad toitaineid. Kuidagi on inimkond, kogu oma imelises mitmekesisuses, siiani ellu jäänud ja meil ei ole vaja pritida iga päev välja lehekülgede kaupa toitainete nimekirju.  Kui meil on piisavalt raha, et süüa regulaarselt ja piisavalt, siis me elame tervemalt ja kauem, kui varasematel aegadel.   

Kuid see sõna „piisavalt“ toob meile teatud probleeme. 

-- Kriitiliselt võttes, võib mitmekesisus olla elu vürts, kuid see on ka toitumise põhiprintsiip. Puu ja aedviljad sisaldavad palju C vitamiini ja foolhapet, kuid mitte B12 . Lihas ei ole eriti C vitamiini ega foolhapet, kuid on vitamiini B12. Ja nii läheb see loetelu edasi kõigi töötlemata toitude osas. 

Kuid mitmekesisuse puhul tuleb hoiatada! Me ei räägi mitmekesisusest rämpstoitud puhul. Ma tean, et toitumisteadlased ei tohiks limonaade, soolaseid snäkke jms nimetada „rämpstoiduks“. Me peaksime neid toite nimetama „minimaalse toitainelise väärtusega toitudeks“. Kuidas iganes me neid ka nimetame, on need toidud, mille toitainete sisaldus on väike võrreldes nende kaloraažiga. 

Liigne töötlus viib toidust toitaineid ja lisab liigselt kaloreid. Täisteravilja töötlemine valgeks jahuks on klassikaline näide.

Küpsetamine on üks töötlemise vorme, kuid selle mõju on komplitseeritum. Kuumutamine aitab vabaneda kahjulikest bakteritest ja see on hea asi. Kuumus samuti hävitab osaliselt C vitamiini porgandites, kuid teeb samas beetakaroteeni paremini omastatavaks. Kui sa sööd nii toorest, kui ka küpsetatud toitu, saad mõlemast parima.   

Jaapani toitumisjuhised propageerivad selgesõnaliselt mitmekesisust, kui nad soovitavad süüa 30 erinevat toitu päevas. Aga see ei tähenda, et süüa tuleks 30 hamburgeri või 30 erinevat limonaadi ja snäkki. Siin mõeldakse väikestes portsjonites vähetöödeldud toite, nii toorelt, kui ka küpsetatult.   

Väikesed portsjonid kajastavad kolmandat põhimõtet -  mõõdukust.

Mõõdukus on seotud energia tasakaalu ja kaloritega. Igaüks vajab tervise säilitamiseks toidust piisavalt kaloreid, kuid mitte nii palju, et kaal tõusma hakkaks. See tähendab väiksemate portsjonite söömist, päeva jooksul mitte liiga sageli söömist ja oma kehakaalu jälgimist. Kui võtate kaalus juurde, ei söö te mõõdukalt.

Küsimus D vitamiini kohta

Marion Nestle vastab: Inimesed söövad toitu, mitte toitaineid. Kuid D vitamiin on paregune „kuum“ toitaine ja selle reklaam vaatab meile vastu pea igalt hommikuhelveste karbilt. Sellel on ka oma eestkõnelejad, kes väidavad, et D vitamiini defitsiit on Ameerikas epideemiline ja igaüks peaks seda võtma. Mulle ei meeldi ühegi üksiktoitaine pealetükkiv propageerimine, kuna me vajame kõiki toitaineid kogu aeg. 

Kuid D vitamiin on niivõrd kummaline, äratab selliseid raskeid dilemmasid ja on teaduslikult ebamäärane ning vastuoluline, et see väärib arutelu.  

D vitamiin on kummaline seetõttu, et see ei ole vitamiin. Vitamiinid on kemikaalid, mida võib leida toidust ja mida meie kehad ise ei tooda. Kuid seda D nimelist kemikaali leiab harva, taimedes seda ei ole. Lihas on vähe. Loomulikus keskkonnas elav rasvane lõhe sisaldab piisavalt, kuid kasvanduse kaladel on seda palju vähem. Kala maksas on seda väga palju, kuid seda ei söö keegi. Me kutsume D vitamiini vitamiiniks ainult seetõttu, et see avastati teiste vitamiinidega ühel ajal. 

Ehk siis mittevitamiin D on hormoon, mida toodetakse nahas päikesevalguse mõjul. Sarnaselt teiste hormoonidega, on sel kehas täita mitmeid rolle, millest osa ei ole veel hästi teada. Kõige paremini tunneme seda luu mineralisatsiooni reguleerijana. Kui seda hormaooni ei ole piisavalt, luud ei muutu tugevaks ja võib areneda osteomalaatsia.  Kuna selle hormooni retseptoreid leidub paljudes keha kudedes, arvavad teadlased, et sellel on ka muid füsioloogilisi funktsioone, ja uurivad neid võimalusi aktiivselt.

Hormooni tootmine toimub mitmes järgus. Esiteks muudab päikesevalgus nahas oleva kolesterooli derivaadi vahendajaks. Järgmisena muundatakse see vahendaja kemikaaliks, mida me nimetame D-vitamiiniks, kuid see on bioloogiliselt passiivne. Hormooni aktiviseerimiseks läheb D-vitamiin maksa, kus see muundatakse veres ringlevaks hormooni prekursoriks.  Lõpuks rändab prekursor neeru, mis muudab selle toimivaks hormooniks.

Küsimus: Võibolla ma ühinen siin suurema kooriga aga kas siis ei ole nii, et  kui süüa mitmekesist valikut töötlemata (või minimaalselt töödeldud) toite, siis see on parim viis tervisele? 

Marion Nestle vastab: Jah, loomulikult on ja terviseliikumise uus eesmärk ongi seotud sõnaga töötlemine. Töödeldud toitu on hakatud võrdsustama rämpstoiduga – ehk minimaalse toitainelise väärtusega.  Kõik need toidukarbid poodide suurtel lettidel on täis liigseid kaloreid, neid meelitatakse ostma juurdelisatud vitamiinidega, säilivad igavesti ja annavad tohutut kasumit tootjatele. 

Limonaadid on üheks ilmekamaks näiteks. Neil ei ole toitainelist väärtust (kui neid just ei ole rikastatud) ja kalorid tulevad kõik lisatud suhkrust. 

Toiduainetööstus jääb selle juurde, et praktiliselt kõik, mida sa sööd on teatud viisil töödeldud. Töötlemata toidud on harvaks erandiks – puuviljad otse puult, aedviljad maast välja tõmmatult, pähklid ja toores liha, kala või piim. 

Kõik muu on vähemalt minimaalselt töödeldud – pestud, hoiustatud, kuivatatud, külmutatud, konserveeritud, pastöriseeritud või küpsetatud. Kuid need töötlemisviisid põhjustavad väga vähe toitainelist kaotust ja samas teevad osad toitained kehale kättesaadavamaks. 

Põhjalikum ja suurem töötlemine aga vastupidi, muudab toitu. Väheneb toitaineline väärtus, suureneb kaloraaž rasvade ja suhkru arvelt ning maitse ja tekstuuri kaotust korvatakse soola, värvide, maitse- ja lõhnaainete jt kemikaalidega. Tootjad lisavad vitamiine, mineraale, antioksüdante, oomega-3 ja probiootikume, et kasutada tervisetoote silte.  

Tootjad ütlevad, et nad toodavad toite, et anda sulle, mida nõuad: odavat, lihtsalt  igal pool söödavat toitu, mis ei nõua ettevalmistamist ja annavad sulle maitset, mida sa armastad. Nad toetavad neid väiteid üha ähmasemate tervisealaste väidetega, miljardite reklaamidollarite ja lobistide rohkete reklaamidega.  

Carlos Monteiro Brasiilia São Paulo  Ülikoolist   märgib World Public Health Nutrition Association  veebiajakirja  novembrikuu väljaandes, et rahva toitumistervise suurimaks probleemiks on „liigne töötlemine“.  Monteiro ütleb, et ülitöödeldud toidud on kiire rasvumuse ja sellega seotud haiguste leviku peamiseks põhjuseks.

Ta süüdistab toiduainetetööstust selles, et see  toodab taskukohaseid, mugavaid, ligitõmbavaid valmistooteid, mis on niivõrd maitsvad, et loovad harjumuse. Need valmistoite saab süüa igal pool – tänaval, kiirtoidukohtades, televiisorit vaadates, töötades, autoga sõites.

Ülitöödeldud toidud on palju kaloririkkamad ja samas väiskema toitainesisaldusega, kui töötlemata ja vähetöödeldud toidud. Neis on palju rasva, suhkrut, soola ning vähe vitamiine, mineraale ja kiudainet. 

Ülitöödeldud toidud on sageli odavamad, kui vähem töödeldud toidud, eriti kui neid müüakse suurte portsjonitena ja hinnaalandusega. Samuti on need sageli väiksemates müügikohtades ainukesed toiduvalikud. 

Monteiro märgib ka, et põhimõtteliselt reguleerimata reklaamimajandus tekitab mulje, et ülitöödeldud toidud ja joogid on hädavajalikud – eriti kui sinna on veel lisatud vitamiine ja mineraale – ja sobituvad hästi kaasaegse elustiili ja toetavad tervist.  Heade maitseomadustega kaasnev agressiivne turundus blokeerib normaalse täiskõhutunde kontrolli- mehhanismid ja tekitab ülesöömist nii lastel, kui ka täiskasvanutel.   

Marion Nestle emotsioonidest toitumisvalikute puhul.

Lisasin eestikeelsed subtiitrid professor Marion Nestle vastusele low carb/süsivesikutevaese dieedi kohta, mis räägib toidupoliitikast ja sellest, kuidas emotsioonid meie toitumisvalikuid mõjutavad

Kahjurõõm on kõige suurem rõõm ... Mul on olnud kahju jälgida taimetoidu versus muu toidu debatte, sest kui vaidlus läheb väga üle võlli st vihakõneks, tekib paratamatult tunne, et kui taimseid toitujaid ei oleks, küll siis oleks inimestel hea rahulik elada. 

Kui ma nüüd loen keto dieedi debatte st mõlemad pooled on kõigesööjad (küsimus on vaid selles, kas jätta süsivesikud välja või mitte), siis on lugu täpselt sama ja isegi verisem. Ja keto dieeti järgivad inimesed võivad kampa lüüa ka vegan keto inimestega, mis näitab, et kõigesööjad ja taimetoitlased saavad vennastuda küll, kui leitakse süüdlane ehk õige vaenlane :). Tegelikult on see lõbus lugemine, kui sa ise ei taha kedagi oma toitumiseelistustes veenda.  Hea rahulik on ka siis, kui oma nina herilasepessa ei topi, kuigi elul on kombeks herilasepesa sulle aeg-ajalt avatud aknast sisse visata. Tõenäoliselt selleks, et sa diivanile vedelema ei jääks :) või ei muutuks liialt tundetuks :). 

Ajakirjanik ja skeptik Brian Dunning küsis twitteris ühe küsimuse (õigemini küll kaks küsimust):
1. Kas sa sööksid lehma koekultuurist laboris valmistatud katseklaasiliha?
2. Kas sa sööksid iseenda koekultuurist laboris valmistatud katseklaasiliha?

Tõenäoliselt eeldusel, et kõik muud toiduvalikud on jätkuvalt saadaval.

Vastajatest, kui sarkastilised märkused välja jätta, siis päris paljud sööksid mõlemat. Ka see vegan sööks, kes on taimse toitumise valinult ainult keskkonnamõjude ja loomadesse halva suhtumise pärast, kuna laboriliha on sellest vaba. Enamik vegetaarlasi siiski ei sööks kumbagi. Ma ise samuti mitte.  

Vaevalt see vihaseid vaidlusi lõpetaks, sest siis tuleks (nagu seda on ka välja pakutud) turule kuulsuste liha jms ning hakkaks tulema palju agressiivset  reklaami, osta just kellegi kindla inimese liha, mis tervendab ... võibolla tuleb välja, et taimtoiduliste liha ikkagi maitseb paremini ... ehk igav ei saa olema.

Pildilt võib siis lugeda, kuidas reklaamitaks Ellen DeGeneresi liharakukest kasvatatud liha ja sellest tehtavat salaamit ...

Šokolaad on maitsev aga mitte eriti tervislik!

Alati oleneb kogusest ... Ligi sada aastat tagasi nägi polaaruurija Douglas Mawson oma kaht kaaslast suremas - A vitamiini üledoosi tõttu. Sattunud raskesse olukorda, olid nad sunnitud söötma oma koeri ja iseennast koeralihaga. Kuna sel ajal ei teatud, et huski maks sisaldab ülisuures koguses A vitamiini, siis said kaks sööjat mürgituse, mis viis nende maksa rivist välja. A vitamiin, mis on hädavajalik vitamiin ja mida saame küllaldaselt vitamiini prokursoritena porgandist ja brokolist jms võib olla toksiline suurtes kogustes. Ehk nüüd on meile teada, et head asja nimega A vitamiin on  kõige enam jääkaru maksas, mille söömine on inimesele toksiline. Inimese maksas on A vitamiini 575 IU/ grammi kohta aga jääkaru maksas on kuni 35000 IU /grammi kohta. Inimese jaoks algab toksiline kogus 10000 IU. 

Ka šokolaadis sisalduv theobromiin on sarnase toimega. Theobromiin on alkaloid (ksantiinalakaloid).

Ma muidugi ei tea, kas keegi sööb šokolaadi selle tervislikkuse pärast? Võibolla. Enamik sööb kindlasti selle pärast, et maitseb. Vaevalt ka on keegi hakanud sööma šokolaadi veel rohkem, kuna on näinud meedias pealkirju, et tume šokolaad on tervislik. Aga ma olen kuulnud inimesi ütlevat, et nad söövad suuri kurgi või arbuusiseemneid või avokaadoseemneid, kuna need on nii tervislikud. Olen isegi oma blogis kirjutanud ravimtaimede või umbrohtude või superfoodide toitainelist sisaldust, kuid toitu soovitan siiski süüa maitse järgi. See soovitus ei käi ülitöödeldud toidu kohta. Ikka terviktoidu kohta. Šokolaadi puhul on küll kummaline, kui keegi jääb uskuma, et niivõrd rasvane magustatud maius võib tagatippu ka terveks teha.  

Ma teen reeglina šokolaadi  ise, et saada vähem koostisosi sisaldav toit aga vaevalt see muutub sellest tervisetoiduks, mis aitab haigusi ära hoida. Ka tooršokolaad mitte. Pigem on tooršokolaadi kogus, mida saab ära süüa, palju väiksem, selle vänge maitse tõttu ehk toimeainete kõrge kontsentreerituse tõttu. Sestap ka poemaiustele on lisatud rohkelt muud kraami, et maitse oleks mahedam.Tugevaid toimeaineid vähem. Tooršokolaadist saab kergelt üledoosi ehk mürgituse, mida võime eksikombel pidada millekski väärtuslikuks.

Meile loomulikult meeldivad  uuringud, mis ütlevad, et see, mis meile väga maitseb on ka tervislik. See võimaldab iseendale ja teistele kinnitada, et ma võin seda süüa, see on kasulik. Et ma sööngi seda, mitte meeldimise pärast. Ainult meeldimise pärast midagi teha on labane, mitte niivõrd õilis ja ülev sellisele superolendile nagu inimene :). Korralikud inimesed söövad liha valgu ja raua pärast, umbrohtu vitamiinisisalduse pärast, melonikoori mineraalide pärast ja seda, mis meeldib üritame ära põlata. Ainult, et ei tule välja. Võib olla oleks parem, kui me teaksime, et meie lemmiktoidud on lihtsalt maitsvad aga mitte tervislikud (kogust alati silmas pidades) - ehk me siis sööksime vähem, kui vaataksime asju nii nagu need on. 

Tervisega on, nagu on aga kogusega tuleb olla ettevaatlik:

Taimsed alkaloidid põhinevad lämmastikul, tavaliselt koos süsiniku, vesiniku ja mõnikord ka muude aatomite, näiteks hapnikuga. Teobromiini retseptis (või nagu keemikutele meeldib öelda valemis) on seitse süsinikuaatomit, kaheksa vesinikuaatomit, neli lämmastikuaatomit ja kaks hapnikuaatomit.

Ja kuigi see võib tunduda rutiinse loeteluna, on alkaloidid kõike muud, kui tavalised. Esimene taimedest eraldatud alkaloid (1804. aastal) oli moonidest morfiin. Muud märkimisväärsed näited hõlmavad kokaiini (1860), nikotiini (1828), kofeiini (1820), strünniini (1818) ja hulgaliselt ravimeid, sealhulgas vähivastast ravimit Vincristine; vererõhuravimit reserpiin; ja malaariavastast ühendit  kiniini.

Eelneva loetelu järgi võib 1841. aastal kakaoubadest saadud teobromiin teile kõlada nagu alkaloidide perekonna tossike. Inimesed teavad seda enamasti, kui kerget stimulanti; see aitab koos kofeiini ja mõne muu ühendiga kaasa sellele kuulsale enesetunde tõusule, mida inimesed saavad šokolaadi söömisest.

On mõningaid tõendeid selle kohta, et kui inimesed šokolaaditarbimisega liiale minema hakkavad, muudab teobromiin nad  pisut tõmblevaks. Riikliku ohtlike ainete andmebaasi (National Hazardous Substances Database) kohaselt: "On kindlaks tehtud, et „suurtes annustes" võib teobromiin põhjustada iiveldust ja isutust ning et inimeste igapäevane 50–100 g kakao (0,8–1,5 g teobromiini) tarbimine on seotud higistamise, värisemise ja tugeva peavaluga. " Mõnikord on inimesed (enamasti eakad) vajanud teobromiinireaktsiooni korral haiglaravi.

Kuid kui vaadata LD50 väärtusi, on selge ka, et see alkaloid on teistele liikidele palju ohtlikum. LD50 on lühend "surmav annus - 50 protsenti". Teisisõnu, põhimõtteliselt on see annus, mis tapab 50 protsenti antud elanikkonnast. Tavaliselt arvutatakse see mürkides milligrammides kehakaalu kilogrammi kohta. Teobromiini LD50 on inimestel umbes 1000 mg / kg. Kuid kasside jaoks on see 200 mg / kg ja koerte jaoks 300 mg / kg - teisisõnu, me pole siin kõige suuremas ohus olevad liigid.

Risk varieerub loomulikult suuruse, kuju ja tõu järgi. On avaldatud ka diagramme, et lemmikloomaomanikud saaksid välja selgitada individuaalse riski. Diagramm keskendub koertele, kuna nad söövad suurema tõenäosusega kui kassid midagi magusat. Ja see märgib, et teobromiin on kontsentreeritumalt tumedatesse šokolaadidesse, muutes need piima või "valge" šokolaadi jaoks ohtlikumaks. Tumeda šokolaadi mõju on koerte jaoks niivõrd terav, et seda alkaloidi on koioti populatsioonide kontrollimise vahendina edukalt testitud. (Huvitav on see, et rotid ja hiired on palju vähem mõjutatud; nende teobromiini LD50 sarnaneb palju rohkem inimestel leiduvaga.)

Erinevad mürgisused on seotud sellega, kuidas erinevad liigid alkaloidi metaboliseerivad; inimesed töötlevad seda palju tõhusamalt kui koerad. Ja väikestes kogustes võib teobromiini toime muuta selle meditsiiniliselt kasulikuks. Kuid isegi sel juhul näitab see on see keeruline, kuna suurendab pulssi ja laiendab samal ajal veresooni, alandades vererõhku. Samuti võib see avada hingamisteed ja seda uuritakse köharavimina. See stimuleerib uriini tootmist ja seda peetakse diureetikumiks. See interakteerub kesknärvisüsteemiga (ehkki mitte nii tõhusalt kui kofeiin).

Mürgisuse korral - iseloomulik koera surma korral - tekitab ägedat iiveldust, krampe, sisemist verejooksu ja sageli südame surmavat ülestimuleerimist. 

Kui sa oled nüüd lugenud eelmistest postitustest, mida arvestada teadusuuringute puhul ja kuidas tõlgendada meediapealkirju, siis tõlkisin ühe artikli šokolaadiuuringute kohta. Üsna kokkuvõtvalt, sest endine molekulaarbioloog Schneider on teemat lahanud väga põhjalikult ja väga teaduslikult mitmes artiklis, kuid eelkõige ajanud uuringute rahastajate jälgi ja leidnud üsna palju huvitvat. Ja ükski neist väidetest alloleval pildid ei pea paika. Võibolla vaid, et see teeb sind õnnelikuks - kuid väga väheseks ajaks.

Šokolaaditööstuse poolt rahastatud uuringute poolt üleskiidetud flavanoolid kuuluvad flavanoidide klassi, mis omakorda on üks polüfenoolide vorm ehk lihtsalt antioksüdandid. Neid võid saada rohkelt süües oma puu- ja aedvilju. 100g tumedat šokolaadi sisaldab 100milligrammi flavanoide. Tervislik flavanoidide kogus algab 400 milligrammist. 400g tumedat šokolaadi päevas? Kogu see rasvahunnik ja magusaine kaasas. 

 Leonid Schneideri artikkel tema blogist For Better Science

Šokolaad on sinu tervisele hea, kinnitavad teadlased jätkuvalt. See tundub üsna vastuoluline, arvestades seda, et šokolaad on äärmiselt kaloririkas maiustus ja koosneb pemiselt tööstuslikust rafineeritud kakaorasvast ja suurtes kogustes lisatud suhkrust – substantsist, mida me peame oma rasvumise üheks peamiseks põhjuseks.   

Üks kliiniline uuring  Luxemburgi Terviseinstituudist (Luxembourg Institute of Health), mis avaldati teadusajakirjas The British Journal of Nutrition (Alkerwi et al, 2016) leidis, et “need, kes tarbivad šokolaadi (81·8 %) on enamasti noorsulikumad, füüsiliselt aktiivsed, mõjukad inimesed parema haridustasemega ja väiksema suremusega kroonilistesse haigustesse“. Uuringu autorid kasutasid ORISCAV-LUX  (Observation of Cardiovascular Risk Factors in Luxembourg) statistilisi andmeid, et teha kindlaks - 

 “šokolaadi tarbimine võib parandada maksa ensüümide tööd ja kaitsta insuliini resistentsuse vastu, mis on tuntud riskifaktor  kardiometaboolsete häirete puhul. "

Põhimõtteliselt soovitab see uuring süüa hüperglükeemilistel ja diabeedis inimestel suhkrurikast maiust, mis teatud määral üsna vastutustundetu ja isegi ohtlik.  Väidetavad šokolaadi kasulikud omadused diabeedi ärahoidmisel puhul keeravad ajaloos uue lehekülje, pakkudes meditsiinimaagiat kommipaberisse keeratuna.  Veel enamgi, uuringu läbiviija Ala’a Alkerwi väidab, et  šokolaad parandab ka kognitiivseid võimeid.  (Crichton et al 2016).

Teadusajakirja BMJ Heart uus toimetus küsib lihtsalt: „Kas elu on pikem koos karbi šokolaadiga?”. 

Autorid Donaldson et al pakuvad väidet “šokolaadi tarbimise tervise eelised”, kui teaduslikku fakti, mis vajab ainult füsioloogilist ja molekulaarset selgitamist. Väidetavalt on kliinilised uuringud tõestanud, et šokolaadi regulaarne tarbimine vähendab südameataki ja südamepuudulikkuse riski. Uuringu autorid, keda juhendas Phyo Kyaw Myint, Chair (Medicine of Old Age at University of Aberdeen), otsustasid, et “tulevikus läbiviidavatel uuringutel on vaja vaid täpsustada, kuidas šokolaadi kasulik toime täpsemalt avaldub“.   

Rohkem, kui 10 aasta jooksul on üsna palju šokolaadi puudutavaid uuringuid, mida on rahastanud nii rahvas, kui šokolaaditööstus. Kuid tõsiseltvõetavadi raporteid, et šokolaad oleks ravinud kardiovaskulaarseid haigusi, ei ole. Isegi väidetavalt meditsiinilise toorkakao flavanooliühendite perekonna tervislik kasu pole kaugeltki lõplikult tõendatud.   

Šokolaad on samuti tohutu tööstusharu. Gigantsed toiduainetööstused saavad metsikut kasumit ainuüksi maiustuste tootmsiest. USA liider Mars Inc 2015 müügitulu oli $18 miljardit; kolmas suurim tootja Šveitsi firma Nestlé SA šokolaadi müügitulu oli $11miljardit. Arvata on, et sellises mahus tootmine tahab, et nende maitsev, kuid ülekaalu tekitav toodang oleks teaduskirjanduses ära märgitud, kui tervislik toode. Ja loomulikult nii  Mars, kui ka Nestle investeerivad väga palju tavalistesse  ja kliinilistesse uuringutesse ning teevad koostööd akadeemiliste teadlaste ja isegi tervete ülikoolidega. Lausanne Tehnikaülikoolis (EPFL), finantseerib Nestle kahte professuuri energia metabolismi ja neuroloogilise arengu alal ja šokolaadigigandil on neil kohtumistel vetoõigus.   

2005 aastal kutsus Mars kokku ligi 20 nende poolt sponsoreeritud teadlast Šveitsi  konverentsile   “ Kakao flavanoolide võimalik kasutamine südame- ja neeruhaiguste ennetamisel; Kahjudele vastuvõtliku isiku sihtgrupina kasutamine“. 

Sellest üritusest kirjutas artikli Washington Post, kus samuti deklareeriti, et Mars „on pidamas tõsiseid läbirääkimisi suuremate farmaatsifirmadega, et arendada välja kakao põhiseid ravimeid, mis aitaksid ravida diabeeti, teatud dementsuse vorme ja teisi vaevusi“.  

Üks osalejatest, Marsi poolt sponsoreeritud teadlane on Harvardi Meditsiinikooli professor Norman Hollenberg. Algselt tuvastas ta tooršokolaad väidetava kasu tervisele ja selle looduslike flavanoolide vasodilatatsiooni mõju 27 tervele vabatahtlikule (Fisher, 2003), ja vererõhule (Hollenberg, 2006)   Kuna indiaanlastele, kes elavad tsivilisatsioonist eemal Panamas ja tarvitavad regulaarselt jooke, mille koostises on toorkakaod. Lõpuks avaldati veel ka Hollenberg’i koostöö USA Teaduste Akadeemia teadusajakirjas  PNAS “flavanoolirikka kakao kasulik mõju inimeste veresoonte talitlusele ” (Schroeter et al, 2005.) Teadusmaailm on samuti nagu väike küla: üks selle uuringu kaastöötajatest, Helmut Sies, juhtis Düsseldorfi Ülikoolis suurt laborit vaid üks korrus allpool sealt, kus mina tegin oma PhD tööd; ma mäletan isegi, et rääkisime tema doktorantidega nende Marsi rahastatud teadustööst. Selle uuringu kaks osalejat on palgatud Marsi poolt ja ka rahastas seda uuringut Mars, nii nagu ka kõiki teisi Hollenbergi šokolaadiga seotud uuringuid. Mars Inc omakorda patenteeris flavonoolide derivaatide kasutamise. Teine Hollenbergi kolleeg ja kaasautor Düsseldorfist on  Malte Kelm, kes juhtiss 2009-2013 tohutut Flaviola uuringut, mis keskendus flavanoolide tervise-eelistele. Seda rahastas  EU 3miljoni euroga ja veel miljon tuli Marsilt. Ja siiski pole pärast neid kulutatud miljoneid eurosid ja dollareid ikkagi teada, kas meditsiiniliselt flavanoolid võivad tõesti aidata mõnda kardivaskulaarsete haigustega inimest.  

Tõenäoliselt ei tahtnudki Mars enam rohkem veenda inimesi sööma maiustusi, vaid üritas käe alla panna flavanoole nagu epikatehiini ja nende metaboliite sisaldavate kõrgvererõhu ravimite tootmisele. Sellest ei tulnud midagi välja, aga see ei olnud šokolaaditööstusele takistuseks edasiste uuringute tegemisele. Nüüd aga ei ole tegemist enam toorkakao salapäraste looduslike ainetega, vaid lihtsalt elupäästvas tööstuslikus “tumedas”  šokolaadis. Ja seda hoolimata faktist, et Hollenberg ise avastas, et aktiivsed flavanoolid toorkakaos peaaegu täielikult lagunevad šokolaadi valmistamise protsessis.   

Osad kardioloogid otsustasid lihtsalt kasutada oma töösturitest sponsorite toodetud šokolaadi, kes siis väitsid, et neil on salajased tehnoloogiad, mis aitavad flavanoole oma toodetes alles hoida ja et nad seda hoolikalt ka kontrollivad (juhuks kui keegi teine midagi leida ei suuda).  

Alljärgnev näide võib olla nii tavaline, kui ka erandlik ning samas näitab see, kuidas küsitav ja huvidekonfliktist haaratud uuring, mis kinnitab  šokolaadi tervislikkust, võib jõuda kõige mainekamatesse teadusajakirjadesse ja teistesse väljaannetesse.    

Zürichi Ülikoolihaigla  kardioloogiakeskuse professor Thomas Lüscher, ääretult mõjukas kardioloog ja väga edukas tööstusrahastuse kasutaja, on nüüd pensionile minemas. Tema suur uuringute pagas sisaldab ka tõendeid, et Nestle šokolaad on kasulik südamehaigustega patsientidele. Ajakirjale NZZ Folio, ütles  Lüscher: “ Vaid uurivad ajakirjanikud hoiavad üleval kurja tööstuse kuvandit, mis võrgutab arste ja soovib ainult kokku kühveldada rahalist kasumit“. NZZ ajakirjanikul tuli õppida, et Lüscheri enda rahastuslepingud tööstustega avalikkusele kättesaadavad ei ole. Nagu ka Lüscher ise retooriliselt küsis: “ Kas avalikkus on nende lepingute hindamiseks õige koht? Kas ülikooli juristid pole mitte paremini kvalifitseeritud?”

2006 aastal avaldas Lüscher’i labor teadusajakirjas BMJ Heart uuringu Hermann et al, pealkirjaga: “Tume šokolaad parandab endoteeli ja trombotsüütide funktsioonaalsust”. Üks autoritest (ta on seda ka teistes Lüscheri uuringutes) on tema alluv kliiniku arst Roberto Corti, kes lahkus akadeemiast, et töötada haiglas ning kes ei vasta minu e-mailidele. Uuringu läbiviijad leidsid, et tume šokolaad omab positiivset mõju „tervete suitsetajate“ vere hüübimisele 2-8 tundi pärast tarbimist.  Ühtegi No konkureerivat huvi ei deklareeritud, hoolimata sellest, et uuriti teatud kindal firma tumedat  šokolaadi  Nestlé Noir Intense(mis sisaldab 30% lisatud suhkrut). Lüscher sai sel ajal rahastusi maailma suurimalt šokolaadigigandilt Marsilt, mida ta tunnistas alles oma hilisemates dokumentides.

2007 aastal avaldab  Lüscheri labor ajakirjas Circulation dokumendi (Flammer et al), pealkirjaga: “Tume šokolaad parandab pärgarteri vasomotiivsust ja vähendab trombotsüütide reaktsioonivõimet ”. Uuringu järeldused Nestlé Noir Intense'i konkreetsete tervisehüvede kohta olid järgmised:

“Tume šokolaad indutseerib pärgarteri vasodilatatsiooni, parandab südame veresoonte funktsiooneerimist ja vähendab trombotsüütide adhesiooni 2 tundi pärast tarbimist. Nende otsese kasulikku mõju seostati seerumi oksüdatiivse stressi olulise vähenemisega ja need olid positiivses korrelatsioonis seerumi epikatehiini kontsentratsiooni muutustega ”.

Seda mida Lüscher ei olnud pidanud tegema ajakirjale BMJ Heart, tuli teha ajakirjale 

Circulation tal paluti dekalreerida täpsemalt oma COI (conflict of intrest):

“Nestlé andis šokolaadi aga ei olnud muul moel uuringus osaline v.a. seerumi ja šokolaadi polüfenoolide  kontsentratsiooni analüüsis ja interpretatsioonis. Dr Cooper (dokumendi kaasautor) –on Nestlé Uuringukeskuse töötaja.  Dr Lüscher on olnud Mars Inc kosultant ja saanud rahastusi, mis ei ole käesoleva uuringuga seotud.“  

Nestle seega ei pakkunud uuringu jaoks ainult šokolaadi, aga ka täielikult erapooletu ja tasakaalustatud analüüsi uuringute andmete kohta? Siin oli veel teinegi huvitav avaldus: 

“Tumeda ja muu (ehk nn kontrollgrupi oma) šokolaadi uuringu jaoks valmistas ette  Nestlé (Lausanne, Switzerland). Mõlemad olid pakitud identselt ja randomiseerimise viis läbi uuringurühmast sõltumatu organisatsioon (InterCorNet, Zürich, Switzerland)”.

Samas kuulub  InterCorNet organisatsioonile “Zurich Heart House”, mis ei olegi nii väga sõltumatu organisatsioon. Selle asutas Lüscher .  Üks selle organisatsiooni sponsoreid on MARS läbi oma harufirma  Mars Symbioscience.

Tihe koostöö Nestlega oli Lüscheri jaoks üsna tasuv. 2007 aasta uuringule järgnes kaks aastat hiljem analüüs, mille autoriteks Corti, Lüscher ja ka  Hollenberg. Pealkirjaks: „Kakao ja kardiovaskulaarne tervis.“ Rahastajateks oli märgitud:

“Drs Lüscher ja Hollenberg said rahastuse firmalt MARS Inc kuni 2007 aastani. Dr Lüscher sai uuringu rahastuse firmalt Nestlé, Switzerland”.

On ilmselge, et kui üks šokolaadigigant rohkem ei andnud, tuli Lüscheril leida teine annetaja. Nestle sobis väga hästi.   Lüscher sai piiramatu tööstustoetuse ehk  see tööstusrahastus ei ole seotud ühegi konkreetse teadusprojektiga ja seda saab vabalt kasutada  (midagi sellist, millest enamik tema kolleege saab vaid unistada)...

Sestap on soovitatav alati hoolikalt uurida avalikustatud ja peidetud finantshuvide konflikte teadlaste osas, kes väidavad, et  šokolaad parandab tervist.