Roheline vegan või taimetoitlane - jänese toidust

Paaril viimasel korral jäin mõtisklema ühe huvitava asjaolu üle. Vegan toitumist ehk täistaimetoitumist propageerivad ja toetavad filmid – neid on väga palju ja neid on väga häid. 

Aga, kui ma juhtusin vaatama paari viimast, siis torkas silma, et filmides on kaks sarnast tunnusjoont – esiteks, seal näidatakse inimeste julmust loomade kohtlemisel ja rõõmsalt taimetoitu söövaid inimesi. Rõõmsalt aga süüakse … salatit, porgandit, kapsast!!! Viimases filmis, mis oli ainult 8 minutit pikk, ootasin ma asjatult, et Inimest näidatakse KOOS puuvilja või marjaga. Ei. Peale kohustuslikku loomapiinamise osa, tulid kohe mahlased porgandid, nisuoras, pikad salati ja kapsapea read. Rõõmus laps koos kuhja salatiga! Ma saan samuti teha Laurist (4 aastane) rõõmsa pildi salatiga, kuid kui seal lähedal oleksid õunad või kirsikauss või arbuus  jookseks ta salatikausi juurest kohe mujaleJ

Siit edasi tuleb mulle meelde, kuidas kokanduslehtedel on vegan toidu juures alati roheline leheke – see märgistab, et retsept sobib taimetoidulistele. Veel edasi vaatan vegan kodulehti ja paljudel neist on just avaleheks roheline leht, nisuoras.

Miks lapsel peab olema selline valik?

Kus on inimtoit? Inimese maitse-, lõhna- ja nägemismeele poolt valitav toit. V. Megre kirjutab oma raamatus, et esimene inimene ei pidanud nägema vaeva toidu saamiseks, ta võttis enda ümbert seda, mis pakkus talle naudingut. Naudingut.  

Perekooli foorumis kurdab ema, et tema laps sööb ainult puuviljapüreesid ja muud ei taha. Palub abi!? Et last „õigesti“ sööma saada. Nõuandeid tuleb palju, kuidas puuviljatoidust üle saada ja lõpetuseks toob keegi, et „mis teha, kui lapsed nii väikselt ei tea, mis neile hea on“. 

TõepoolestJ: olge lastega kaua koos, siis võite ometi ükskord avastada, kui hästi nad teavad, mis neile hea on.

Ma ütleks, et veganluse poolt propageeritav põld salatipeadega, teradega on palju ebaloomulikum, kui viljapuuaed.

Ja miks siis imestada, kui liha ja piima palju tarbivad inimesed naeravad veganeid, kui jäneseid ja ütlevad, et nad ei saa hakata jänesetoitu sööma. 

Kas rumalus või kuskil sügavamalt hoopis terve arusaamine, et rohi ei ole inimtoit. Rohi on magus jalatallale, ilus silmale, rahustav südamele – mitte toiduna, vaid väljastpoolt katsudes, astudes, lebades, vaadates. On välispidiseid ja seespidiseid rohtusid.

Paar viimast põlve on enamiku meie ammeks olnud lehmake. Mõned põlved tagasi on seda lehmakest veel hoitud, tema eest inimlikult hoolitsetud ja tema ande arukalt ning piiratult kasutatud. Nüüd me lehma enam elusolendiks ei pea ja temast tulev aines ei pea ka meist midagi. Mida annad, seda saad ka vastu. Kas pole mitte nüüd juhtunud, et me oma amme piimast oleme saanud geeni rohusöömiseksJ??? Me oleme ju emapiima maha materdanud – inimpiima halvustanud, emasid veennud kiirelt imetamist lõpetama. Kirjandusest jookseb läbi, et võõra inimese organi saanud isik on saanud kaasa organiomaniku mõningaid käitumis- ja ms malle. Võimalik, et pastöriseeritud piimast geenimuutust ei tule. Samas kirjutatakse palju, sellest kuidas tapetud looma negatiivsed emaotsioonid lihasööjasse tulevad. Nii, et ei tea. See, mida on põlvede kaupa omale sisse juurutatud, seda annab nüüd taas inimlikuks muuta.

Lapsed, paljuski ei soovi heinatoitu, ka mtte juuri või kapsalisi. Kui ei taha tuleb sundida?

Nad sirutavad hea meelega käe magusa, mahlase, värvilise poole.  

Roheline leht on prooviks vahepeale. Leheke siit, leheke sealt, seda küll. Kuid lehed on pigem mitte toit vaid mingi looduse ja inimese vahelise arusaamise-tunnetamise kinnitus. Kasvamise, õitsemise rõõmu jagamine.

Filmis näen siis salatit ja paljudel vegan lehtedelt leiab hulgaliselt retsepte, et teha „maitsvat“ salatit. Kui inimene sünnib rohusööjana, siis ei vaja ta retsepti, siis ei ole vaja muuta looduslikku toitu. Nii et päris rohusööjaks ei ole me ka suure koguse lehmageeniga saanud?:).

Ka Eestis (tinglik nimetus tükile Maast), võib vegani esimene valik olla õun/metsamarjad, mitte rohi, mitte juur, mitte tera. Siin jahedas kliimas ei saa me paljusid puuvilju kasvatada, kuid me oleme Maad sundiud kandma teravilja. Suurt põldu kandma kapsast, kartulit, porgandit. Sedagi ainult riikliku toetuse najal.

Loen artiklit ühest Londonist pärit jooganaisest, kes on söönud 20 aastat  õunu. Näe elab teine. Teeb joogat.   

http://www.mid-day.com/news/2008/oct/311008-yana-louis-ballet-dancers-yoga-trainers-appletarians-special-diets-bangalore.htm

Juba mitmendat talve vaatan oma linde: tihaseid, leevikesi, pasknääre, puukoristajaid jt. Nad ei armasta põllu tera. Helbeid ma teadsin, et nad ei taha. Aastaid tagasi panin tähele. Panin mahe speltatera, mahe tatratera (kooritud ja koorimata), rukkitera. Ei söö, või väga pika nokaga. Rasvapall? – miks peaksin ma lindudest ka tegema loomtoidulise kiskja. Kus loodusest saab lind rasvast looma? Päevalilleseemned – pakendil on kirjas inimtoiduks ei kõlba. Jama küll siis.:)! Lind ju ka inimene. Siis ühel heal päeval puhub suur tuul uksetaguselt kompostiämbrilt kaane pealt. 

Ning kõik see linnupere ämbrisJ. Söövad meloniseemneid, granaatõunaseemneid, õunaseemneid jms. Panen prooviks tatratera linnumajja, ämbri jätan kaaneta. Ämber süüakse seemnetest tühjaks. Kui ma juhtun vahel kohe rohkema ämbriga kompostihunniku poole minema, saadab mind järjest tuttav siristamine puude otsast. Meloniseeme või päevalilleseeme linnutoidu pakist. Ei tea, kuid mitu talve on linnud hea meelega puuviljalauda jaganud. Tera ja seemnetoiduline on lind, mitte inimene. Kookospähkli olen löönud pooleks ja pannud linnumajja, see on suur ja seda nad ära ei vii, käivad tükk aega nokkimas.

 Pasknäär viimane kord küll võttis ja tiris maha, siis istus seal uhke näoga otsas ja teisi ei lasknud juurde. Pähklid paistavad kõigile meeldivat. Linnutoidus on maapähkel, see aga kaunviljana tahab jälle suuremat põldu. Ja on üldse üsna rikutud põlluvili. Proovisin peale pähklipiima tegemist, pakkuda lindudele pähklijahu – ei ole ju suurt vahet. Ei söö, masinast läbi käinud toorest pähklijahu (kus on ikka piprad).

Lehmake võib olla meile amm. Kuid tema toit on aas ja heinamaa ning meie toit kasvab värvilise, mahlase ja lõhnavana mujal. Puudel, põõsastel, metsa all. Siia ei ole vaja ei õli ega soola juurde panna, ei ole vaja keeta, ei mikserdada.

Miks meie pargid kasvatavad puid, mis vilja ei kanna. Loen John McCabe toortoidu raamatust, et istutage viljapuid sh parkidesse! Miks ka mitte. Tamm on muidugi ilus puu ja tugev. Parkides kasvab. Lugesin hiljuti legendi, et varasemalt olid tammetõrud magusad ja mahlased, inimtoiduks sobivad. Mingi paha nõid tuli ja vusserdas kõik ära. Nagu alati:J. Istutage parkidesse õunapuid?! See oleks väga ilus.

Puu kannab ja annab nii Inimesele kui Maale palju enam, kui põld. Palju enam. Ka Vegan filmid oleksid kaunimad, kui loomade hoidmise kõrval võiks inimene nautida seda, mida ta ka tegelikult kogu oma olemisega naudib: puuvilju, marju.  Lapsi rõõmsatena kirsikorviga, mangodega, õuntega võib siis näidata filmis kümnete ja sadade kaupa. Rõhku ei ole vaja panna loomade tapmisele. Tähelepanu võib olla aial ja viljapuul. See toob mesilased meie juurde tagasiJ.