Jeff Leach Hadzade kogukonna tervisest ja mirobioomist

Mikrobioomi esimene artikkel "Minu parimad sõbrad on mikroobid" oli blogis 2016,  kohe, kui ma olin Colorado Ülikoolis kuulanud mikrobioomi kursust, mida vedas Rob Knight. Sama artiklit on ka erinevates allikates hiljem avaldatud ja ma olen sellest rääkinud erinevates toitumise töötubades.

Sirvisin vahepeal uusi artikleid mikrobioomist ja tahan kirjutada Jeff Leach projektidest. Hadza hõimust olen varasemalt ka rääkinud. 

Minu jaoks olid siin omal ajal ahhaa momendid, et lapse kõht soolestiku arengu algetappidel võib olla punnis - mitte sellest, et tal oleks midagi viga (pole nälginud laps:), vaid rohke kiudaine söömisest, mis soolestiku arendab ja hästi tööle paneb. Teine moment oli aluselise-happelise poole pealt. Kirjutatakse ju palju, et keha vaja saada aluseliseks. Kuid mitte igas keha osas ei ole see tervise märk. Kergelt happeline on naiste vagiina, mis hoiab nii eemal liigsed bakterid, ja terve (jäme)soolestiku sisemine mikrofloora on samuti happeline (fermenteerimise poolt tekitatud happelisus). Kuid ma ootan põnevusega, mida ta leiab Mongoolia hõimude juurest.

Jeff Leach, antopoloog ja tunnustatud mikrobioomiteadlane, Human Food Project  asutaja ja raamatute Honor Thy Symbionts ja Rewild autor

Tema arvamusartikleid tervise ja toitumise osas on ilmunud ajalehtedes New York Times, San Francisco Chronicle, Sydney Morning Herald ja tema  eksperthinnanguga uuringud on avaldatud teadusajakirjades: British Journal of Nutrition, European Journal of Clinical Nutrition, BioScience ja Microflora, Journal of Archaeological Science, Public Health Nutrition and many others.

Human Food Project raames on Jeff veetnud palju aega Ida- ja Lõuna Aafrikas erinevate põliskogukondade sh Hadzade juures. Kuna Hadzad elavad väljas 24/7 ja nad puutuvad kokku äärmiselt mitmekesise bakterite kogumiga – mullas, vees, taimedega (nii maa all, kui peal) ja tapetud loomadega – siis leidsime, et nende soolestik on kaks korda rikkam, kui lääne inimesel. 

Alates 2017  aastast alustati uuringuid Mongoolias. Seal huvitavad neid põhja Mongoolias elavad põhjapõdrakasvatajad, kes söövad väga vähe taimi.  

Mikrobioloogia teadlase Rob Knightiga koos asutatud  The American Gut projekt on nüüd Colorado Ülikoolist läinud UCSD alla. Ameerikas käima läinud suurema mikrobioomi uuriva projekti American Gut Project käigus koguti kokku 15000 näidist. 

Jeff Leach kirjutab: Uurimistöö jaoks kasutati 4500 näidist. Kõik osalejad andsid teada oma dieedist: omnivoor, vegetaarlane, vegan jne

http://humanfoodproject.com/paleo-versus-vegetarian-who-eats-more-fiber/

Lõpuks korjati välja need, kes andsid oma toitumise kohta piisavalt korrektset infot, et teha mingeid järeldusi. Paleo-sarnane (kes märkisid, et nad püüavad Paleod jälgida, ei söö teravilju):

Kiudainete tarbimine erinevates dieetides:

Paleo-sarnane:19g/päevas

Omnivoor: 19 g/päevas

 Paleo: 25.1 g/päevas

Omnivoor, kuid ei söö punast liha: 27.8 g/päevas

Vegetaarlane: 32.8 g/päevas

Vegan: 43 g/päevas

Ma ei taha siinkohal öelda, et Paleo inimesed ei ole tervislikud, kuid vaieldamatult nad ei söö piisavalt kiudainet isegi Lääne ühiskonna standardite järgi. USDA toitumisjuhised annavad 1000kcal dieedi kohta kiudaine normiks 14 g ja keskmise 2000kcal toitumise kohta seega 28g.

Oma uuringutel Tansaanias kütt-korilaste Hadza rahva juures oli peale nende rikkaliku mikroobilise keskkonna kõrval nende kiudaine igapäevane püsiv kogus tõeliselt silmiavav.

Hadzad ei ole kokkupuutes tsivilisatsiooniga ja kasutavad toiduks kõike, mida nende esivanemad on kasutanud väga kaua aega ja seejuures on see toit olnud koos ka samade mikroobidega.

Stanfordi teadlased Justin ja Erica Sonnenburg on kirjutanud selle kohta ka väga hea raamatu.

Mul on alati tegemist, et jääda eemale sellistest kuumadest debattidest nagu „Inimesed on arenenud ja saavad toimida paljudel erinevatel dieetidel“ või „ei ole mingit ühte kindlat Paleo või esivanemate dieeti“ või „inimesed aina arenevad ja kohanevad“. Ma tean seda – saan aru. Aga kui me räägime oma immuunsüsteemist, siis oma igapäevast tangot tantsime me oma mikroobidega (sõbrad ja vaenlased). 

Ja suurema osa oma geene – nii inimese kui ka mikroobide omad – oleme üles korjanud sellest piirkonnast, kus kõige kauem meie areng toimus. Mitte ainult Homo perekonnana, vaid ka suurema primaatide kogukonna liikmena. Ja see koht on Aafrika, eriti Ida Aafrika.

Teadus Hadzade kiudaine tarbimisest on senini olnud napp ja ebapiisav.

Hadzad tarbivad toitu ka väljaspool oma laagrit ja on raske loendada peotäisi marju ja mugulaid. Kuid iga teadlane, kes on viibinud Hadzade juures võib öelda, et kiudaine tarbimine:

1. Kõrge võrreldes Lääne ühiskonnaga

2. Erineb päevade ja aastaaegade lõikes

Varajased uurijad, kes külastasid Hadzasid märkasid laste punnis kõhtusid – ja enamjaolt pidasid seda alatoitumise märgiks. Miski ei ole kaugemal tõest. On fakt, et nii toimub kiudaine fermenteerimine sügaval laste soolestikus. Ja nad söövad palju kiudainet (aga mitte rohelistes lehtedes). Kui me hakkasime Hadzade kiudaine kogust kokku arvestama, siis pani mind laste poolt tarbitav kogus tõeliselt hämmelduma. 

Peamine rinnast võõrutamise toit laste jaoks on baobabi vili. Segatuna veega (ka metsik mesi on saadaval) jahvatatud baobabi jahu (väga kiudaine rikas viljaliha ja rasvarikas pähkel selle sees) ja seda süüakse iga päev. Just nimelt IGA päev.

Vaevalt läheb ka mööda päeva, mil naised ei kaevaks üles kiudaine rikkaid juuri või ei näriks valget baobabi vilja.

Kui on hooaeg, siis süüakse ka kiudaine rikkaid marju suurtes kogustes. Ka mehed kõnnivad ringi ja kui nad käivad jahil, siis kümnete kilomeetrite pikkusel käigul korjavad nad marju ja närivad baobabi vilju, mis lihtsalt igal pool maas lebavad.

Üllatuslikult siis 4-48 kuu vanune Hadza laps tarbib päevas 30-150 grammi kiudainet (vahel rohkem) ja nii tekib punnis kõht – seda eriti noorematel. See on otseselt seotud mikrobioloogilise tegevusega jämesooles, kus bakterid kiudainet lagundades vabastavad lühikese ahelaga rasvhappeid, erinevaid gaase ja teisi aineid – mis kõik edendavad teatud mikroobide kasvu.

Täiskasvanute päevane kogus varieerub suurelt, kuid ka nende kõige väiksem kogus on jätkuvalt kõrge. Kui lapsed saavad vanemaks, siis tuleb toiduaineid nende menüüsse juurde (noormehed hakkavad jahil käima) ja kiudaine sisaldus langeb, kuid jääb siiski kõrgemaks Lääne toitumisjuhistega soovitatust. Mis toob kaasa küsimuse, miks ei võiks ka meil olla kiudaine soovitused alla 2 aastastele lastele.

Huvitav on Hadzade kohta ka see, et nad jätkavad kiudaine rikaste ainete närimist ka peale seda, kui mett ja liha on saadaval. Jälle üks erinevus meie arusaamade osas, mis peab liha ja suhkru dieeti tervisele hukutavaks.

Sellised uuringud on tavajuhul tehtud inimeste või hiirtega, kellele on antud rasvarikast toitu, kuid tavajuhul ei ole seal kiudainet või kui on, siis väga vähe. Kui Hadzad kütivad sebrat, siis nad söövad ära tema aju, teised organid ja luuüdi. Ameerika uuringud kasutavad ainult rasvast Lääne toitu, mis ignoreerib meie päritoluga seotud minevikku, kus kiudaine teeb kahjutuks rasva söövate bakterite kahjuliku mõju. Me võiks teha uuringuid rasvase toidu ja kiudaine tarbimise kohta ja ma usun, et tulemus oleks teine.

Võik märkida, et Ameerika Gut Projct andmete kohaselt on kõige levinum bakterite kogukond Bakteroidid hõimkonnast Bacteroidetes. Juba lõpututest uuringutest tuleb välja, et see on meie suure rasva ja suhkrusisaldusega toitumise tulemus. Samas on bakteroidid Hadza rahva soolestikus kõige väiksemaarvulisem bakterite grupp ja seda isegi perioodil, kui nad söövad tonnidega suhkrut (mesi ja marjad on niiskemate perioodide toit). Kuna teatud Bakteroidide liigid on pH tundlikud – mis siis näitab, et mida rohkem hapet, seda vähem Bakteroide võib leida ja nii me peaksime eeldama, et suure kiudaine puhul on Hadzadel rohkem hapet – kuna rohkem kiudainet viib suurema fermenteerimiseni – rohkema lühikese ahelaga rasvhapete tootmiseni seega suurema happeni. Seda me näeme, kuid tegelikult me ei tea, mis on tegelik põhjus Hadzade väikese bakteroidide arvu kohta.

Kiudainerikkad viljad 

Kõrvalmärkus: Praeguseks ei ole veel teada miks ja kuidas suhkur mõjutab soolestiku mikrofloorat, kuna suhkur ja tema sugulased imenduvad soolestiku ülemisest osas. Sestap on selles osas veel vaja uuringuid. Võimalik, et tegemist on jälle samaga – me sööme Läänes palju suhkrut, kuid mitte kiudainet. 

Võib-olla ei ole meie probleem selles, mida me sööme, vaid mida söömata jätame – kiudaines.

Nii et Paleo vennad ja õed, teil on vaja ennast kokku võtta ja hakata sööma rohkem kiuainet, kui soovite tõesti järgida meie eellaste suurelt mikroobe toetavat dieeti. Meil kõigil on seda vaja. Ja kui te ei tee seda või ei taha seda teha, siis te ei saa ka oma toitumist nimetada naturaalseks eellaste toitumisviisiks vaid Paleo-Like või Paleo-Lite.

Lõpetuseks võin öelda, et nn moodsa ühiskonna inimestena on meil tõenäoliselt kõige aluselisem soolestik inimkonna ajaloos, kuna me ei söö piisavalt kiudainet – isegi mitte ligilähedaselt piisavalt. Ma võin väikese liialdusega öelda, et Hadza laste punnitavad kõhud näitavad meile, kui oluline on happeline keskkond jämesooles meie arengu algusetapil – eriti 4-6 elukuul, mil me hakkame saama esimesi muu toidu raasukesi rinnapiima kõrval. See koos mikroobide rikka keskkonnaga võib olla üks pidepunkte – võrrelge meie tänaste laste hüpersteriilset keskkonda ja vaadake meie laste kohutavaid kroonilisi haigusi.

Kui ma eelnevast ühe põhipunkti peaksin esile tooma, siis selleks oleks meie jämesoole happelisemaks muutmine. Nii tehes on meie jämesool paremini kaitstud (vähem lekkivat soolt, haavandilist koliiti), patoloogilised bakterid ei saaks võtta võimust ja mikroobide kogukonna mitmekesisus kasvaks. Naeratage. Teie järgmine toidukord läheneb.

Ma lisaks enda poolt J.Leach artiklile, et tasub ikka võtta neid puu- ja aedvilju, mida meil parasjagu on saada, mitte minna apeteeki või tervisepoodi ja osta baobabi tabletiks tehtud vilju. Ka baobabi ennast pole mõtet taga ajada - hadzade tervise annab baobab koos 24/7 väljas elamisega, sebra järel 10 km jooksmise ja paljude heade asjade puudusega :).