Gunter kirjutab, et enne hormoonravi peale mõtlemist on kolm olulist asja, mida iga
naine saab enda jaoks ära teha: loobuda suitsetamisest, alustada sobiva
treeningkavaga ja jälgida toitumist, mis katab toitainelised vajadused.
Samuti
märgib Gunter, et hormoonravi pole imerohi, see on vaid üks osa menopausi
puslest. Paljude naiste ootused on hormoonravi suhtes väga kõrged ja seega
pettumine on kerge tulema. Hormoonravi valikul tuleb kaaluda erinevaid
võimalusi ja tasub teada, et see ei ole mingi sundvalik – kui teatud aja
möödudes ei tunta ennast paremini või on ebasobivaid kõrvaltoimeid, saab ravi
muuta või sellest üldse loobuda.
Hormoonravi ei kaota ära kõiki menopausi sümptomeid. Hetkel on heaks kiidetud hormoonravi:
kuumahoogude
ja öiste higistamiste,
osteoporoosi ennetamise,
menopausi urogenitaalne
sündroomi,
primaarse munasarjade
puudulikkuse korral.
Enamiku naiste puhul kaaluvad plussid miinused üle. Naised ei pea ootama viimase mensese järgset
aega, et raviga alustada, kuna paljud sümptomid saavad alguse perimenopausi
ajal.
On veel teisigi seisundeid, mille puhul on leitud menopausi
hormoonravi aitavat:
Jämesoole vähk –
Menopausi hormoonravi (MHR) on uuringute järgi näidanud jämesoolevähi riski
vähenemist
Depressioon – MHR võib
aidata menopausi perioodil alanud kerget või keskmist depressiooni leevendada
Silmad – väheneb katarakti
ja glaukoomi risk
Metaboolne sündroom ja
kehakaal – MHR ei põhjusta kehakaalu tõusu ja võib aidata vähendada vistseraalse
rasva kogunemist
Lihased - MHR võib kombineerituna treeninguga aeglustada
lihasmassi kadu
Nahk – Östrogeen ei
mõjuta juuste kadu, kuid võib aeglustada kortsude teket oma mõju tõttu
kollageenile.
Uni – MHR vähendab
kuumahoogusid ja läbi selle unekadu
2. tüübi diabeet – 19-40%
vähenemine (10000 naise kohta 16 naist vähem)
MHR ei soovitata dementsuse või Alzheimeri tõve ennetamiseks keskmise
riskiga naistele.
Hormoonravi määramisel tuleb arvestada ka kaasuvaid haiguseid
ja nende mõju. MHR riskid on väga madalad – eriti esimesel neljal aastal, kuid
keegi ei pea võtma ravimit, mis teda ei aita. Tuleb vaadata ka sümptomite
teiste võimalike põhjuste järele, kuna on levinud süüdistada hormoone kõiges,
mis naisega 40-60 eluaasta vahel juhtub.
Gunter soovitab enne hormoonravi kõik oma sümptomid üles
kirjutada ja märkida, mida ta loodab ravilt saada. Ja seejärel aeg ajalt
nimekirja üle vaadata ja ning jälgida kas soovitud tulemusi on. Ravile on vaja
anda aega mõjuma hakata, keskmiselt läheb sellega 6 nädalat. Sestap tasub
oodata 10-12 nädalat, et näha tulemusi.
Hormoonravi alustamiseks peab naine olema alla 60 eluaasta või
viimasest mensesest on möödas vähem kui 10 aastat, samuti ei tohi olla esinenud
rinnavähki, insulti, infarkti. Endomeetriumivähi algstaadiumis võib teatud
hormoonravi kasutada, kui raviarst seda soovitab.
Naised, kes soovivad hormoonravi kasutada, peaksid veel arvestama: vererõhku, kolesterooli/lipiidide/triglütseriidide taset - kõrge triglütseriidide tasemega naised võivad kasutada nahakaudseid vahendeid, kuna suukaudne östrogeen halvendab triglütseriidide taset, diabeedi võimalust – diabeedi diagnoosiga naised võivad kasutada ainult nahakaudseid vahendeid; rinnavähi võimalust – on olemas online kalkulaator ASCVD, kui ASCVD risk järgmise 10 aasta osas on ˃10% või rinnavähi risk on ˃5% , siis MHR ei ole soovitav; ebanormaalse verejooksu puhul tuleb hinnata endomeetriumi vähi ohtu, emakakaelavähi uuring; depressiooni ja ärevuse tase – MHR aitab küll kerge depressiooni korral, kui tugeva depressiooni puhul võib olla vajadus teiste teraapiate järgi
Hormoonravi erinevaid võimalusi on niivõrd palju, et võtab
silme eest kirjuks (ma ei tea kas Eestis see sama kirju on), kuid see võimaldab
ka valida iga naise individuaalsusest lähtuvalt sobiv ravi.
Östrogeen
Östrogeen on see, mis ravi pakub. Iseenesest ei ole ravi
valikul oluline östrogeenide endi erinevused, vaid manustamise viis: suukaudne,
nahakaudne (nii naha kui ka vagiina kaudu). Nahakaudsete (transdermaalne)
ravimite puhul on kõige väiksem risk trombide osas.
Kõige olulisem östrogeenide puhul on, et mitte kõik ei ole
heaks kiidetud osteoporoosi korral ja see on paljudele naistele oluline.
Suukaudsete hormoonide puhul liiguvad hormoonid soolestikust
spetsiaalsetesse veresoontesse, mis viivad hormooni otse maksa. Nahakaudsete
puhul, liigub hormoon otse vereringesse ja jõuab maksa lahjendatud kujul.
Aga
täpsemalt: Ravimi allaneelamisel peab see kõigepealt maos (või soolestikus)
lahustuma, et toimeained saaksid läbida seedesüsteemi membraane ja imenduda paljudesse
seda ümbritsevatesse veresoontesse. Sisuliselt viiakse kõik imendunud ained portaalvereringe kaudu otse maksa. Seda nimetatakse "esimeseks
läbipääsuks" (first pass) läbi
maksa, kus paljud ravimid metaboliseeruvad või eemaldatakse vereringest, enne
kui nad jõuavad oma mõjuga üldisesse vereringesse.
Hormoonid kuuluvad nende ainete hulka, mida maks eemaldab väga
tõhusalt. See tähendab, et hormoonide suukaudsel manustamisel tuleb võtta palju
suuremaid - kümme kuni kakskümmend korda suuremaid - annuseid, võrreldes teiste
manustamisviisidega, mis väldivad „esmase läbipääsu“ efekti.
Östrogeeni allaneelamisel toodab maks lisaks
ensüümsüsteemidele, mis muudavad östrogeenist suure osa muudeks
östrogeenivormideks, eriti östrooniks, suuremas koguses ka suguhormoone siduvat
globuliini (SHBG). SHBG seob osa östrogeeni suukaudset annust endaga, muutes
selle passiivseks, vähendades veelgi efektiivset annust. Östroon on nõrgemat sorti
östrogeen, mis paneb maksa tootma rohkem valku, mis tekitab vere hüübimist
(trombioht). SHBG seob endaga ka testosterooni ja võibolla seetõttu on osad
naised suukaudsete östrogeenide puhul täheldanud libiido langust. See sama „esimese
läbipääsu“ efekt paneb langema kolesterooli ja tõstab riglütseriide.
Järgmises postituses vaatab transdermaalse östrogeeni
liikumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar