Pärast tõde, tõe pärast vol 4 - kordusefekt

Veidi veel katkeid Lee Mcintyre raamatust "Pärast tõde, tõe pärast"

Kliimamuutusest

Maa kliima soojenemine on ehk valdkond, kus teaduse eitamine toimub kõige varjamatumal kujul. Nagu juba öeldud, on kirjutatud terveid raamatumõõtu töid selle farsi kohta, mida kujutab endast kooskõlastatud, väljamõeldud skepsis, mille eesmärk on seada kahtluse alla veenvad teaduslikud tõendid kliimamuutuste inimtekkelisuse kohta.

Praegu näib rahastus tulevat fossiilkütusetööstuse taskutest ja peamine mõttekoda on Heartlandi Instituut. On heidutav teada, et alguses rahastas Heartlandi osaliselt tubakahiid Philip Morris.

Heartlandi Instituut sai aastatel 1998–2010 ExxonMobililt üle 7,3 miljoni dollari ning aastatel 1986–2010 suurte nafta- ja energiaettevõtete valdusfirma Koch Industries omanike Charles ja David Kochiga seotud fondidelt ligi 14,4 miljonit.

2008. aastast peale on ExxonMobil väitnud, et on kliimamuutusi eitavate organisatsioonide rahastamise lõpetanud. On aga selgunud, et samal ajal kui ExxonMobil kulutas raha kliimamuutuste faktide hägustamiseks, tegi ta plaane uute puurimisvõimaluste uurimiseks Arktikas, kui polaarjää on kord ära sulanud.

Väide, et kliimamuutuste teemal puudub teaduslik konsensus – või et kliimauuringute tulemused ei ole veenvad –, näib nali.

2004. aastal avaldasid teadlased ülevaate selleks ajaks ilmunud 928 kliimamuutusi käsitlevast teadusartiklist ja nentisid, et mitte üheski neist ei vaidlustatud kliimamuutuste inimtekkelisust. 2012. aastal ajakohastatud ülevaate autorid märkisid, et 13 950 artikli autorist ei tunnistanud kliimamuutusi 0,17%. 2013. aastal ilmunud ülevaatest 4000 kliimamuutusi analüüsiva, eelretsenseeritud artikli kohta selgus, et 97% autoritest nõustus seisukohaga, et Maa kliima soojenemine on inimtekkeline. Samal ajal on värskeimates avaliku arvamuse uuringutes väitega „peaaegu kõik kliimateadlased on seisukohal, et kliimamuutused on valdavalt inimtekkelised” nõustunud ainult 27% Ameerika täiskasvanutest. Miks on avalikkuses nii palju segadust peale kliimamuutuste olemasolu teema ka selles, kas teadlaste hulgas on selles konsensus või mitte? Sest need, kellel on rahalised huvid mängus, on viimased 20 aastat tegelenud niisuguste kahtluste häbitu levitamisega.

1998. aastal korraldas Ameerika Naftainstituut  oma Washingtoni ruumides mitu nõupidamist, väljavõtteid koosoleku lekkinud memost:

Võit on meie, kui

• keskmine kodanik mõistab (möönab) kliimauuringute tulemuste ebaveenvust; sellest mõistmisest saab tavatarkuse osa;

• meedia mõistab (möönab) kliimauuringute tulemuste ebaveenvust;

• meediakajastus kliimateaduse teemal on tasakaalus ja tunnistab praegust tavatarkust vaidlustavate seisukohtade tõsiseltvõetavust;

Tubakastrateegia ja Naftainstituudi tegevusplaani sarnasus on liiga suur, et seda eirata. Nagu lekkinud memost saab lugeda, oli plaani elluviimistaktikas oluline: 1) leida, värvata ja välja koolitada viis sõltumatut teadlast, kes suhtlevad meediaga; 2) asutada globaalne kliimaandmete keskus [–] kui mittetulunduslik hariduse sihtasutus ning 3) teha kongressi saadikute hulgas teavitus- ja veenmistööd.  

 

Üks inimpsühholoogia keskseid seisukohti on, et iga inimene püüab vältida vaimset ebamugavustunnet. Pole meeldiv endast halvasti arvata. Mõned psühholoogid nimetavad seda ego kaitsemehhanismiks.

Inimene lihtsalt tunneb end paremini, kui mõtleb enda kohta, et ta on tark ning teab ja suudab palju. Mis saab siis, kui ta puutub kokku infoga, mis viitab sellele, et miski, mida ta usub, ei ole tõene? Tekib psühholoogiline pinge. Kuidas ma saan intelligentse inimesena uskuda midagi, mis on vale? Kurnava enesekriitikarahe all suudavad pikalt vastu pidada ainult kõige tugevamad egod: „Milline lollpea ma olin! Vastus oli mul kogu aeg nina all, aga ma ei vaevunud vaatama. Ma olen täielik idioot.” Niisiis lahendatakse see pinge sageli mõne oma veendumuse muutmisega.

On aga vägagi oluline, millised veendumused muutuvad. Võiks arvata, et alati muutub ekslikuks osutunud arvamus. Ent alati nii ei lähe. Veendumuste süsteemi korrigeerimiseks on palju võimalusi, mõni neist ratsionaalne, mõni mitte.

Sotsiaalpsühholoogi Leon Fetingerilt on pärit mõte, et inimene taotleb oma veendumuste, hoiakute ja käitumise vahel kooskõla ning kui need on tasakaalust väljas, tunneb ta vaimset ebamugavust. Olukorrale lahendust otsides on tema esmane eesmärk hoida alles oma eneseväärtustunne.

Aga mis saab siis, kui inimese jaoks on kaalul palju rohkem kui üksnes igava ülesande täitmine või protestiloosungi kandmine? Mis siis, kui mingil teemal ollakse võetud avalikult seisukoht või koguni pühendatud sellele oma elu ja saadakse alles hiljem aru, et ollakse kogu aeg eksiteel olnud?

Festinger analüüsib seda oma oma raamatus, tuues näiteks end otsijateks nimetanud sekti tegemisi.

Sekti liikmed uskusid, et nende juht Dorothy Martin saab sõnumeid tulnukatelt, kes tulevad ja päästavad nad enne 21. detsembril 1954 saabuvat maailma lõppu ära. Sekti liikmed müüsid kogu oma vara maha ja ootasid maailmalõpu päeval mäe otsas tulnukaid. Aga need ei ilmunudki välja (ja muidugi ei saanud ka maailm otsa). Nende kognitiivne dissonants pidi olema tohutult suur. Kuidas nad selle lahendasid? Dorothy Martin kostitas neid varsti uue sõnumiga: nende usk ja palved olid olnud nii vägevad, et tulnukad otsustasid oma plaanist loobuda. Otsijad olid maailma päästnud!

Kognitiivset dissonantsi kogevad rohkemal või vähemal määral kõik. Kui astutakse liiga kaugel asuva spordiklubi liikmeks, võidakse selle põhjenduseks sõpradele öelda, et seal on nii intensiivsed trennid, et piisab, kui käia ainult kord nädalas. Kui õpilane ei saa orgaanilises keemias soovitud hinnet, siis ütleb ta endale, et tegelikult ei olegi ta tahtnud arstiks õppima minna. Kuid kognitiivsel dissonantsil on veel üks aspekt, mida ei tohiks alahinnata: sellised „irratsionaalsed” tendentsid kipuvad võimenduma, kui inimesi ümbritsevad teised, kes mõtlevad samamoodi kui nemad. Kui maailma lõppu oleks uskunud ainult üks inimene, oleks ta võib-olla teinud enesetapu või hakanud erakuks. Aga kui valeuskumust jagavad teisedki, leiavad mõistusliku põhjenduse vahel ka kõige uskumatumad eksiarvamused.

Inimene võib jääda kahe vastandi vahele: oma silmaga nähtav ja rühma üksmeelne arvamus.

Küsimusega, kuidas oma arvamusi kujundatakse, on ilmselgelt seotud allikaamneesia (st kui on meeles, mida ollakse kuuldud või loetud, aga ei mäletata, kas see on pärit usaldusväärsest allikast). Samamoodi teavad tänapäevased automüüjad – ja teadis ka Hitleri propagandaminister – kordusefekti (mille järgi usutakse midagi tõenäolisemalt siis, kui seda on mitu korda korratud). Ent nende kõrval ilmus ka värskeid uurimusi muude inimesele loomuomaste kognitiivse kallutatuse liikide kohta. Neist kaks, mis on siinse raamatu kontekstis kõige olulisemad, tuginevad Wasoni varasemale avastusele, mis puudutab kinnituskalduvust. Need on tagasilöögiefekt ja Dunningi-Krugeri efekt, mille mõlema juured on motiveeritud arutlemises.

Kirjanik Upton Sinclair väljendas seda ehk kõige paremini, kui ütles, et „on raske panna inimest midagi uskuma, kui ta saab palka selle eest, et ta seda ei usuks”.

Tagasilöögiefekti termin on pärit politoloogide Brendan Nyhani ja Jason Reifleri eksperimentaalsetest uurimustest, mille käigus nad avastasid, et kui kindlate poliitiliste vaadetega inimestele esitada tõendid selle kohta, et mõni nende poliitilistest veendumustest on vale, siis nad eiravad tõendeid ja jäävad seda kindlamalt oma eksiarvamuse juurde. Mis hullemgi, mõnel juhul jäid katsealused ümberlükkavate tõenditega silmitsi seistes veelgi kindlamalt oma eksiarvamuste juurde.

Dunningi-Krugeri efekt

Dunningi-Krugeri efekt (mõnikord ka: liiga-loll-et-sellest-ise-aru-saada-efekt) on kognitiivse kallutatuse liik, mis väljendub selles, et keskpäraste võimetega katsealused ei saa sageli ise oma rumalusest aru. Pandagu tähele, et kui just ei olda asjatundjad kõigis maailma asjades, siis esineb see efekt ühel või teisel määral tõenäoliselt kõigi puhul.

See ongi võibolla Dunningi-Krugeri efekti puhul kõige ehmatavam: kõige rohkem hindavad ennast üle kõige rumalamad.

Ennast armastatakse nii väga, et ei olda võimelised oma vigu märkama. Nii et kas ongi siis üllatav, et kuna ollakse oma poliitiliste vaadete küljes emotsionaalselt kinni – ja neid vaateid peetakse võib-olla isegi oma mina osaks –, ei taheta tunnistada, et ollakse eksinud, ja võib-olla ollakse isegi valmis oma sisetunnet uskuma rohkem kui ekspertide fakte?

Kui USA senaator James Inhofe (vabariiklane Oklahomast) tõi 2015. aastal senati saali lumepalli, tõestamaks, et Maa kliima soojenemine on bluff, kas tal oli siis üldse aimu, kui lolliks tegi ta ennast sellega, et ei teadnud, mis vahe on kliimal ja ilmal? Arvatavasti mitte, sest ta oli liiga rumal, et sellest ise aru saada. Paistab, et vähe on neid, kes on valmis tunnistama, et nad ei ole mingil alal asjatundjad, ja seejärel suud kinni hoidma. Selle asemel jahvatatakse kõige kiuste edasi ja eiratakse vana piiblitõde, et „rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab”.

On ilmne, et nii tagasilöögiefekt kui ka Dunningi-Krugeri efekt on tõejärgsusega seotud. Need ja teised kognitiivsed moonutused röövivad inimestelt mõnikord mitte ainult selgelt mõtlemise võime, vaid ei lase neil ka aru saada, kui see juhtub. Kognitiivse moonutuse küüsi langemine võib tunduda vägagi mõtlemise moodi. Aga kõik eksperimentaalsed tõendid viitavad sellele, et eriti siis, kui ollakse mingi teemaga emotsionaalselt seotud, mõjutab see arvatavasti selgelt mõtlemise võimet.

Olgu põhjus milline tahes, peab aru saama, et inimaju lihtsalt ongi selline ja tohutu hulk kognitiivseid moonutusi lihtsalt kuulub selle juurde. Nende olemasolu üle ei saa ise otsustada (isegi kui loodetakse, et kui kriitilist mõtlemist usinalt harjutada, saab mingil määral mõjutada seda, kui palju lastakse neil moonutustel oma arvamusi mõjutada). Oldagu liberaal või konservatiiv, kognitiivne kallutatus on osa inimloomusest.

Ajakirjas Psychological Science ilmunud põnevas artiklis käsitleb Ameerika antropoloog Daniel Fessler nähtust, mida võiks nimetada kalduvuseks negatiivsusele; ta püüab artiklis selgitada, miks konservatiivid on liberaalidest altimad uskuma hirmutava sisuga valesid.

J. C. Wason – kes leiutas termini „kinnituskalduvus”- korraldas koos kolleegidega eksperimendi, milles osalejad pidid lahendama ühe loogikaülesande. Ülesanne oli raske ja sellega said omapäi hakkama ainult üksikud osalejad. Ent kui ülesanne anti hiljem kogu rühmale lahendamiseks, juhtus midagi põnevat. Inimesed hakkasid teiste rühmaliikmete mõttekäigus kahtlema ja nende hüpoteesides vigu nägema tunduvalt paremini, kui nad enda puhul suutsid. Selle põhjal avastasid teadlased, et rühmas saadakse probleemi lahendamisega väga sageli hakkama, isegi kui ükski selle liige seda üksinda ei suuda.

Kui otsitakse tõde, ei ole midagi paremat kui kriitiline mõtlemine, skeptitsism ja oma mõtete pakkumine teistele arutamiseks.

Praegusel ajal on inimestel aga luksus ise valida, kellega suheldakse. Olgu inimese poliitilised vaated millised tahes, saab ta, kui tal vähegi tahtmist on, elada oma uudistemullis. Kui talle ei meeldi kellegi kommentaarid Facebookis, võib ta selle inimese sõbralistist kustutada või teha nii, et tema kommentaare pole enam näha. Kui kellelegi meeldivad vandenõuteooriad, leiab ta enda jaoks tõenäoliselt sobiva raadiojaama. Rohkem kui iialgi varem saab end nüüd ümbritseda inimestega, kes juba on sama meelt.

Mingil tasandil töötavad kõik ideoloogiad tõeni jõudmise protsessile vastu.

Kui inimestel on juba motivatsioon tahta midagi uskuda, siis on selle päriselt uskumiseni ainult lühike samm, eriti kui need, kelle arvamus inimestele korda läheb, seda juba teevad. Inimene on oma loomupäraste kognitiivsete moonutuste tõttu väga vastuvõtlik mõjutamis- ja ärakasutamiskatsetele oma seisukohti peale suruvatelt inimestelt, eriti siis, kui noil inimestel õnnestub kõik teised infoallikad kahtluse alla seada. Nii nagu pole pääsu kognitiivsetest moonutustest, ei paku ka uudistemullis elamine kaitset tõejärgsuse eest. Sest on oht, et mingil tasandil on need kaks omavahel seotud. Kõik on oma infoallikatele tänulikud. Eriti haavatavad ollakse aga siis, kui need allikad räägivad täpselt seda, mida tahetakse kuulda.