Irratsionaalne ahv vol 4 - noppides kirsikesi

 

David Robert Grimes raamat „The Irrational Ape“ on huvitav ja hea raamat. Iseasi, kas keegi David Icke tuline fänn seda lugema hakkab. Kuigi võiks. Maailm oleks rahulikum paik. Võib olla.

Mulle igatahes meeldib. Grimes jõuab „cherry picking“ uuringuteni. Ma olen sellest varem blogis kirjutanud – eesti keeles pole leidnud muud väljendit, kui „meelepäraste näitajate valmist“.

Kirsside noppimimine inglise keelses variandis viitabki sellele, et uuringutest nopitakse enda jaoks magusam välja ehk viidatakse oma väidete kinnituseks mingile uuringule – kuigi viidatud uuring ei toeta neid väiteid, võib seal olla vahejäreldusi või teese, mida saab meeldiva väite kinnituseks pakkuda. Seda kasutatakse hästi palju toidulisandite, töödeldud toitude, superfoodide  jpm müügireklaamis. Samuti dieetide reklaamimisel. Taimetoidu sõbrana meeldib mulle lugeda, kuidas karnivoorid ja paleo dieedi eestkõneljad kasutavad „cherry picking“ uuringuid. Nii tore aga ei ole kuulda, kuidas Nutrtion Facts vedaja Michael Greger sama vegan infot jagades teeb.

Selles raamatus on „cherry picking“ näidetena toodud aga meediumid. See on asjakohane näide, kuna just jäi silma, et Marilyn Kerro videot NATO ja Ukraina ja Kaja Kallase teemal on vaadatud 95000 korda. See on siis eestlasele selline kindel usaldusväärse info saamise koht.

USA-s nõustus umbes 60% küsitlusele vastanutest väitega "mõnel inimesel on psparapsühholoogilised võimed", samas kui hinnanguliselt 23% Ühendkuningriigi elanikkonnast on selgeltnägijaga konsulteerinud. Kiire Google'i otsing annab tulemuseks absoluutse hulga meediume, selgeltnägijaid ja ennustajaid, kes kasutavad äri nimel tasulisi numbreid. Kuidas meediumid siis meid veenavad? Tundub, et selgeltnägijate intuitiivne populaarsus põhineb täielikult hoolikalt kureeritud juhtumitel ja suurel hulgal sobivate näidete ettelükkamisel. Selgeltnägija reklaamib suurelt oma hitte, pisendades või varjates samal ajal oma möödalaskmisi, luues sellega selgeltnägemise illusiooni.

Selgeltnägijate edule aitavad kaasa ka psühholoogilised pimealad ja statistilise analüüsimise vähene oskus, kuid „cherry picking“ on võtmeelemendiks. Need, kes on eriti osavad meelepäraste andmete esitlemisel või muljetavaldavate juhtumite valmis treimises, võivad üles ehitada üsnagi tulusa karjääri.

Esmapilgul võib see tunduda kahjutuna ja küünik võib pomiseda midagi lolli ja tema rahakoti tühjakstegemise kohta, kuid paljud selgeltnägijad saavad kasu leinajatest ja mures olijatest. Inimesed külastavad selgeltnägijaid ebaproportsionaalselt palju, kui nad on ebakindlas olekus. Kuid antud nõuanne võib olla ka kahjustav. Mõelgem Sylvia Browne'ile, kes aastast 1974 kuni oma surmani 2013. aastal oli võib-olla kõige tuntum selgeltnägija Ameerikas. Päevatelevisiooni armastatud staari Browne'i kõige olulisem omadus oli tema häbitu enesereklaami anne, millega ta püüdis endale võtta au politseikonsultandina mitme kõrgetasemelise kuriteo lahendamise eest. Tegelikkuses oli 35 politseiasjast, millesse Browne ise ennast kaasas, tema esitatud teave 21 puhul liiga ebamäärane, et olla kasulik. Ülejäänud 14 puhul väitsid politseinikud ja pereliikmed, et ta ei andnud mingit kasulikku infot.

Sylvia Browne

Browne ei paistnud midagi takistavat, ta jätkas riiklikus televisioonis kadunud inimeste juhtumitega. Kui Gwendolyn Krewsoni 23-aastane tütar Holly näiteks 1995. aastal San Diego lähedal kadus, pöördus tema häiritud perekond meeleheitel Browne'i poole. Rahvustelevisioonis ennustas Browne enesekindlalt, et Holly on elus ja töötab Hollywoodis stripparina. Uuenenud lootusega alustas mures Krewsoni perekond intensiivseid otsinguid, mis kestsid aastaid, andmata absoluutselt mitte midagi. Holly säilmed tuvastati lõpuks 2006. aastal hambakaardi järgi. Lahkamisel selgus, et ta suri varsti pärast kadumist. Browne'i keerulisel lool polnud absoluutselt mingit väärtust.

Ja nii see jätkus. Näiteks kui Lynda McClelland 2002. aastal kadunuks jäi, rääkis Browne päevases televisioonis Lynda väimehele David Repaskyle, et naise röövis mees initsiaalidega "MJ" ja ta leitakse peagi elusana. 2003. aastal avastati McClellandi surnukeha kahe miili kaugusel kodust ja kohtuekspertiisi läbivaatus näitas, et ta mõrvas ei keegi muu kui Repasky ise.

Kui kuueaastane Opal Jo Jennings 1999. aastal tema vanavanemate maja ees Fort Worthi lähedal rööviti, teatas Browne, et ta on elus, kuid rööviti ja sunniti Jaapanis Kukouro linnas prostitutsioonile.  Kui Opali säilmed 2004. aastal lõpuks avastati, selgus, et ta suri trauma tagajärjel vaid mõni tund pärast röövimist. Ärge kulutage ka  liiga palju energiat ka Kukouro otsimisele – sellist kohta pole olemas.

Võib-olla oli Browne'i kurikuulsaim ennustus seotud Shawn Hornbecki röövimisega 2002. aastal. 2003. aasta saates The Montel Williams Show ütles Browne, et 11-aastase poisi röövis "hispaanlase välimusega" tumeda naha ja rastapatsidega mees, lisades, et poisi jaoks on juba liiga hilja – tema surnukeha leitakse "kahe sakilise rändrahnu kõrval". Hornbeck leiti 2007. aastal elusalt ja röövijaks oli valge mees. Shawni vanemate sõnul suunas politsei otsingud Browne'i ennustuste põhjal mujale, samas kui Browne pakkus röövimise teemal täiendavat konsultatsiooni 700 dollari eest tunnis.

2004. aastal ütles Browne 17-aastaselt röövitud Amanda Berry emale, et tema tütar on surnud ja kuskil "vees". Kaks aastat pärast koos Browne'iga esinemist saates The Montel Williams Show suri Amanda ema Louwana Miller südamepuudulikkusesse. 2013. aastal põgenes Amanda sariröövija Ariel Castro kodust koos tütrega, kelle ta vangistuses sünnitas.

Iga julge ennustusega kasvas Browne'i profiil ja kasumlikkus. Temast sai sündikaatsaate Montel Williams Show regulaarne esineja ja oma suurejooneliste ennustustega teenis ta lõpuks  aastas üle 3 miljoni dollari, küsides 20-minutilise telefonikonsultatsiooni eest 750 dollarit. Ta jätkas oma südametuid ekskursioone emotsionaalsete manipulatsioonide alal, ümbritsetuna tema oskustes veendunud publikust.

Browne'i "teadmised" laienesid ka meditsiinimaailma. On olemas kaadreid, kus Browne räägib pärast operatsiooni valu tundvale naisele, et tema sisse oli jäetud metalltööriist ja et ta vajab kogu keha MRI-uuringut. See võiks tunduda mõistlik, kuni tuleb meelde, et MRI-aparaat on sisuliselt suur magnet, mis oleks võinud kehast välja rebida mis tahes metalli.  

Browne tegi mitu valeennustust raamatus End of Days: Predictions and Prophecies About the World End, mis näis avaldavat muljet Kardashianile ja kümnetele tuhandetele tema järgijatele. Raamatus ennustas ta, et IRA-sid, investeerimisfonde, pensioniplaane ja aktsiaturgu ennast 2020. aastaks ei eksisteeri. Ta väitis ka, et enamikus kõrgtehnoloogilistes kodudes on 2015. aastaks robotid ja paavst Benedictus on viimane paavst. Ta eksis ka seoses ALS-i (Lou Gehrigi tõve) raviga aastaks 2014, rasvumisvastaste pillide osas samuti 2014. aastaks, invasiivse kirurgia lõpetamisega 2015. aastaks ja pimedaksjäämise raviga 2020. aastaks.

Vahetult enne COVID-19-ga pealiskaudselt sarnase haiguse ennustamist ennustas Browne 2010. aastaks samuti epideemiat, mis hõlmas "lihasöömise haigust", mida levitavad imporditud eksootiliste lindude sulgedesse kaevunud mikroskoopilised lestad. Browne kirjutas, et antibiootikumid ei aita selle haiguse vastu, kuid arstid avastaksid, et "elektrivoolu ja äärmise kuumuse kombinatsioon" aitaks.

Browne tegi Larry King Live'is eneskindlalt ennustuse, et sureb 88 aastaselt. Ta suri 77-aastaselt.

2010 aastal koostas Sceptical Inquirer nimekirja 115 kadunud või kuriteo ohvriks isikust, kelle kohta Browne tegi ennustusi – ükski neist ei osutunud tõeseks.

Ma Kardashiani jm sellist ei jälgi, sestap saan aru, et nüüd hiljuti oli elevust koroonaviiruse pärast, kuna Kardashian luges Browne raamatut ja leidis sealt sellise lõigu: „Umbes 2020. aastal levib raske kopsupõletikulaadne haigus üle kogu maakera, rünnates kopse ja bronhide torusid ning pannes vastu kõigile teadaolevaid ravimeetoditele“ ja et see kaob ise ja siis tuleb 10 aasta pärast uuesti ja kaob jälle. Ja kui Kardashian selle juba leidis, siis tema suur jälgijaskond jagas seda samuti. Sest tõde ju peab kuidagi liikuma.

Võibolla luges Browne hoolsalt hoopis viroloogide/mikrobioloogide raamatuid ja võttis sealt oma ennustusi. Uute kopsupõletiku ja gripilaadsete haiguste pandeemiate puhkemist on kardetud kogu aeg ning seda olen ma enne koroonaviiruse aega lugenud mitmest raamatust.

Aga kui selgeltnägijate ennustuste täideminek põhineb puhtal juhusel, siis miks on nende teenustel selline turg? Suur osa vastusest peitub „cherry picking“ fenomenil. Paljude ennustuste seast võib mõni juhuslikult täppi minna ja selgeltnägijad keskenduvad just neile, rõhutades igati oma tabamust, jätte samal ajal oma kaotused mainimata.

Reklaamivad ennast mitte ainult selgeltnägijad ja muidu huvitavate asjade müüjad.

Reklaam ongi selge näide selle kohta, kuidas meie loomulikku vastuvõtlikkust kergesti ära kasutatakse. Sageli esineb see juhtumi kirjeldusena, kus kliendid ülistavad mingi toote või teenuse voorusi. Need on äärmiselt tõhusad teiste tarbijate arvamuste muutmisel, kusjuures suulised kinnitused sisendavad usaldust ja meelitavad uusi ostjaid.

Üks eriti ilmekas näide on veider nähtus otse tarbijale suunatud farmaatsiareklaamist (DTCPA), meditsiiniliste ravimite massiturustusest laiemale publikule. Eetilistel põhjustel on see tava selgesõnaliselt keelatud kogu maailmas. Kaks märkimisväärset erandit on USA  ja Uus-Meremaa, kus televisioonis ja trükis ilmuvad moebrändide ja hommikusöögihelveste reklaamide vahele veel ka kõik alates antidepressantidest kuni erektsioonihäirete ravimiteni.

Ravimi reklaamid näitavad sageli patsiente, kes kirjeldavad üksikasjalikult, kuidas nende elu on pärast teatud ravimi võtmist paranenud, või arste, kes ülistavad kõnealuse ravimi voorusi. Tüüpiline näide oli Pfizeri 2006. aasta kampaania kolesteroolitaset langetava ravimi Lipitori jaoks. Selles kampaanias tutvustatakse vaatajatele Robert Jarvik´ut, keda reklaamides tutvustatakse kui tehissüdame leiutajat. Jarvik pöördub kaamera poole ja teatab vaatajatele, et "see, et ma olen arst, ei tähenda, et ma ei muretseks oma kolesterooli pärast". Ta räägib, kuidas ravim aitas tal kolesterooli kontrolli alla saada. Reklaam lõikab seejärel ülesvõtteks vormis olevast Jarvikust, kes sõuab üle järve. Nende Lipitori reklaamide peale kulutas Pfizer 258 miljonit dollarit – peamiselt läks raha Jarviku kampaaniale. Nad toetusid samas sellele, et vaataja ei teadnud, et Jarvik pole oma elus kunagi arstina töötanud ja tal poleks olnud ametialaselt lubatud ühtegi ravimit välja kirjutada. Kui Esindajatekoja energeetika- ja kaubanduskomitee uurimist alustas, oli Jarvik sunnitud tunnistama, et ta ei olnud seda ravimit enne ettevõtte pressiesindajaks saamist tarvitanud. Asjade keerulisemaks muutmiseks väitsid tema endised kolleegid Utah' ülikoolist, et ta ei olnud isegi tehissüdame leiutaja – au kuulus nende väitel Willem Kolffile ja Tetsuzo Akutsule. Vaidluste keskel loobus Pfizer 2008. aastal Jarvikist, kuid kampaania oli sellegipoolest väga tõhus; Consumer Reports National Research Centeri uuring näitas, et kampaania säilitas Lipitori positsiooni kolesteroolitaset langetava ravimi number üks positsioonil, 2007. aastal müüdi seda 12,7 miljardi dollari ees. Lisaks oli 41 protsenti vaatajatest veendunud, et Lipitor on parem kui geneerilised alternatiivid, kuigi need sama tõhusad ravimid olid saadaval poole odavamalt. Kõige kõnekam võib-olla see, et reklaam meeldis 92 protsendile vastanutest, kes pidas Jarvikut veenvaks. Samas selgus hiljem, et Jarvik polnud isegi reklaamiklipi filmimise ajal kõige maalilisemas stseenis paadiga üle järve sõudnud; reklaamiagentuur oli valinud sportlikuma kehaga dublandi.

2017. aastal sai „The Shed at Dulwich” TripAdvisoris Londoni kõrgeima reitinguga restoraniks. Selle suurepäraste arvustuste põhjal saavutas see pealinna 18 149 hinnatud söögikoha seas esikoha. Lugejad ei teadnud, et The Shed nimelist restorani ei eksisteerinud – see oli kirjanik Oobah Butleri pettus, mis oli inspireeritud tema kogemustest kirjutada tasulisi arvustusi restoranide kohta, kuhu ta polnud kunagi jalga tõstnud.

See näitas, kui kergesti meid lolliks on võimalik teha, ja hägustas üha kitsamaks muutuvat piiri võltsuudiste ja satiiri vahel.

Pettuste tuvastamise uurijad ( selline valdkond on olemas) märgivad, et "üldiselt on inimesed pettuse äratundmisel üsna ebaefektiivsed". Victoria Rubin ja tema kolleegid Western University teabe- ja meediauuringute teaduskonnast uurivad, kuidas koostada algoritmi võltsuudiste tuvastamiseks, kasutades satiiri vihjeid. Õppetund võiks olla see, et me ei peaks uskuma millessegi, isegi mitte satiiri.