Dorito efekt vol 1 - ülesöömise võit dieetide üle

Mul on järge ootamas veel paar skeptikute raamatut aga, et see liialt üksluiseks ei läheks, loeks vahepeal jälle toidust.

MARK SCHATZKER on raamatute „The End of Craving“, „The Dorito Effect“ ja „Steak“ autor. Tema töökohaks on  Yale'i ülikooli Modern Diet and Physiology Research Center (kaasaegse dieedi ja füsioloogia uurimiskeskus). Tema artikleid on ilmunud ajakirjades New York Times, Wall Street Journal, Best American Travel Writing ja Annual Review of Psychology.  

Tahtsin lugeda tema viimast raamatut, kuid kuulsin palju kiidusõnu ka „The Dorito Efect“ kohta, sestap alustan sellest.

Raamatu tagakaanel on tutvustus:

„Kas olete kunagi mõelnud, miks need suurepäraselt punased tomatid supermarketist maitsevad nagu kraanivesi? Ja et lihtne praekana nõuab alati pool kilo maitseaineid?

See pole illusioon. Toidu maitse, mida me sööme, on muutumas ja see on toimunud juba üle poole sajandi. Tomatid, kana, maasikad – kõik, mida kasvatame, on suurem ja odavam, kuid maitsetum kui kunagi varem. Samal ajal võimaldab tehnoloogia meil laboris toota just neid maitseid, mis on kaduma läinud. Ja tulemus on see, et oleme täielikult muutnud seda, mida ja kui palju me sööme.“

Nii ta on, maasikad muutuvad järjest maitsetumaks, kuigi Eesti maasikad on veel mujal kasvavatest maasikatest magusamad. Aga tendents on kindlasti maitsetuse poole.

Raamatu alguses kirjutab Schatzker, kuidas söömine on dieedipidamise võitnud:

Aasta pärast Kaalujälgijate turuletoomist andis üks kõrges eas fotograaf dieedipidamisele vastupidise pöörde koos teosega „The Drinking Man’s Diet: How to Lose Weight with a Minimum of Willpower“, mida müüdi üle kahe miljoni eksemplari. Samal aastal lisandus sellele veel üks vedel lahendus salenemiseks: Dieetpepsi. Mõni aasta hiljem tutvustas Briti biokeemik Cambridge'i dieeti –madala kalorsusega režiimi, mille eesmärk on soodustada rasvade põletamist ja kiiresti kaalust alla võtta. Dieetide arvukus ja dieedite pidamine hakkas tõusvas tempos kiirenema 1960. aastatel. Inimesed läksid paksemaks. Centers for Disease Control andmetel kvalifitseerus 1960. aastate alguses vaid 13,4 protsenti täiskasvanud ameeriklastest rasvunuks. Kümmekond aastat hiljem oli see protsent tõusnud enam kui 14,5 protsendini. Aga 80ndatel ja 90ndate lõpus oli enam kui 30 protsenti rasvunuid. Ehk Ameerika täiskasvanutest oli rasvumine võrreldes 60ndate algusega kasvanud rohkem kui kaks korda.

Mis tähendab, et kogu see dieedipidamine ei toiminud. Vaatamata Kaalujägijate programmi loonud Jean Nidetchi elumuutvatele arusaamadele ja muudele tõsielu imedele iga kaalulangetamisrežiimi taga, jätkavad inimesed aastast aastasse kaalus juurdevõtmist. Jean Nidetchi päevil oli rasvumine suhteliselt haruldane haigus. Nüüd on see tavaline. Tänapäeval on rasvumine 35 protsenti. 2000. aastate keskpaigaks oleks 1961. aasta Jean Nidetch, kelle kehamassiindeks oli omal ajal 33,5 – umbes rasvumise keskvahemikus – välja näinud peaaegu normaalne. Tänapäeval valitseb äärmuslik rasvumine, mida 60ndate alguses peaaegu ei eksisteerinud.  

90 miljonit ameeriklast – Los Angelese, New Yorgi ja Chicago elanikkond korrutatuna 2-ga – söövad nii palju, et neid ohustab astma, vähi, südameinfarkti või insuldi teke, viljakuse vähenemine, enneaegne sünnitus, kõrge vererõhk, uneapnoe, maksahaigused, sapipõiehaigused, diabeet ja artriit. Rasvunud teenivad vähem raha (eriti naised), neil on suuremad ravikulud ja madalam enesehinnang.

Rasvumine on nii lokkav, et tundub nakkavana. Praegu on epideemia ja see levib ka teistesse riikidesse – britid rasvuvad, hiinlased rasvuvad, isegi prantslased rasvuvad –, mis teeb sellest pandeemia. Selle peatamiseks tehakse meeletuid jõupingutusi. Kaalujälgijad ja Anonüümsed Ülesööjad olid varased taktikad selles pikaajalises sõjas, mis hõlmas veel Pritikini põhimõtet, Scarsdale'i meditsiinilist dieeti, Slimfasti, Atkinsi dieeti, South Beachi dieeti, The Zone'i, Nutrisystemi, Jenny Craigi, veregrupi dieeti, Vahemere dieeti, Master Cleanse, DASH-dieeti, kapsasupi dieeti, Paleo dieet ja toortoidudieeti.

Ameeriklased on söönud keharasva põletavaid greipe, tarbinud kapsasuppi seitse päeva järjest, arvutanud välja oma päevased kalorid, järginud lihtsat ja kohandatavat menüüd, valinud 1-800, et rääkida kaalulangetamise nõustajaga, võtnud õunaäädika tablette, näksinud range kava järgi, jätnud 14 päeva jooksul välja kõrge glükeemilise tasemega köögiviljad, saavutanud kalorite suhte 40:30:30, viinud insuliini ja glükagooni tasakaalu, otsinud kuulsustelt teaduslikke juhiseid, päevitanud ja seejärel vältinud seda, et jäljendada koopainimese eluolu, palunud kokal valmistada omlett ilma munakollasteta ja saavutanud rasvu põletava metaboolse nirvaana, mida nimetatakse ketoosiks. See kõik on olnud kohutav, hämmastav ebaõnnestumine.

Keskmine Ameerika mees on selle kõige juures võtnud juurde 13,5 kg ja keskmine naine 11,8 kg.

Vastavalt turu-uuringute raportile on ameerikalsed perioodil 1989-2012 kulutanud dieeditööstusele üle triljoni dollari. Samal perioodil  on rasvumine kasvanud 50% ja äärmuslik rasvumine kahekordistunud.

Pikaajaline võitlus kaalutõusu vastu pole andnud eriti tulemusi, pigem sarnaneb see aiavoolikuga metsatulekahju kustutamisega. Kas pole kummaline probleem? Vaatamata sellele, et elame kultuuris, mis hindab kõhnust isegi rikkusest kõrgemaks, sööme me edasi. Tundub, nagu oleksime loonud uue "dieedile vastupidava" rasvumise vormi, mis nagu mingi vähk, püsib meie enda elujõu arvelt. Lasteaialapsed võitlevad nüüd oma kehakaaluga. Üks kolmandik kuue kuni üheksateistkümneaastastest poistest ja tüdrukutest on ülekaalulised või rasvunud. Kunagi ammu sõime, et elada. Nüüd elame, et süüa. Mis juhtus?

 

Kindlasti on asi suhkrus, kas pole? Või oli see viimatine süüdlane "The Dorito Efect" kirjutamise ajal. Suhkur ehk siis “valge surm”, nagu mõned on hakanud seda nimetama – sütitab paanika- ja hukkamõistu. Aasta-kaks tagasi tekkis paanikat kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup – süüdistused kerkisid kui ootamatud üleujutused ja vaibusid siis niredeks. Küllastunud rasv, mida enne seda peeti surmavaks, naudib nüüd tagasi troonile tõusmist, samas kui polüküllastumata rasv, mida kunagi peeti küllastunud rasvade vastumürgiks, on nüüd rünnaku all. Enne rasva olid need surmatoovad kahjurid uuesti süsivesikud ja enne süsivesikuid taaskord rasv ning kui piisavalt kaugele tagasi minna, hüppab suhkur uuesti esile.

Suurema osa sajandist on miljonid inimesed, peaaegu kõik, kellel on algeline või olematu arusaam biokeemiast, võtnud osa rikkalikust biokeemiliste üksikasjadega vestlusest sellistest nähtustest nagu glükeemiline koormus, valgu suhted ja seerumi triglütseriidid.

Osa probleemist peitub inimloomuses. Me kõik oleme loomulikud reduktsionistid. Tahame alati, et selle või tolle probleemi põhjustab see üks ja ainus paha, sest siis on lihtne leida hõbekuuli taoline lahendus. Selline mõtlemine toimib väga hästi, kui tegemist on autoprobleemidega – teie generaator on läbi põlenud, õhufilter on ummistunud, hammasrihm on kulunud. (Kui läbi on kõik kolm, on aeg vanarauaks.)

Kuid selline suhtumine ei tööta eriti hästi toitumisega, mis on seotud väga paljude asjadega. Olulised vitamiinid, rasvad ja 20 erinevat aminohapet. Ja siis veel mineraalid, mikroelemendid, kiudained, koliin ja elu käimalükkaja: energia. Kuid isegi kui lisate need loendisse koos tärklisega kõigis selle hämmastavates vormides ja rasvade mikrouniversumiga, ei ole te ikkagi jõudnud lähedalegi meie suhu sattuva taimse ja loomse aine seedimise säravale keerukusele.   Ja loomulikult oleks kõik mõnusalt lihtne, kui süüdi oleks suhkur.

Mis siis on muutunud võrreldes aastaga 1960? Kohe võib öelda, et üks asi, mis kindlasti ei ole muutunud on meie geenid. See ei ole evolutsioon. Ei ole toimunud kataklüsmilist sündmust – ei meteoori ega superviirust, mis mingist salajasest valitsuse laborist välja lendas –, mis annaks rasvumisele kalduvatele inimestele paljunemiseelise. Samuti ei ole toimunud geneetiliselt rasvunud immigrantide demograafilist sissevoolu, mis oleks elanikkonda põhjalikult muutnud. Jah, on olemas geneetilised aspektid, mis määravad iga inimese kalduvuse rasvumisele – vanematelt päritud tunnuste tõttu võib mõni kaalust alla võtta rohkem kui teine.

Kuid ühiskonnana on meil kõigil üsna samad geenid, mis meil olid 1960. aastatel. Ja see võib tähendada ainult üht: midagi meid ümbritsevas maailmas on muutunud...