Toidupoliitika: hapu tõde sinu lemmiktoitude kohta

Marion Nestle on toiduainetetööstusega vägikaigast vedanud aastakümneid. Nüüd räägib ta, kuidas tööstus kallutab teaduslikke uuringuid omakasu eesmärgil. 

Ma ei suuda enam kokku lugeda neid inimesi, kes ütlevad, et nad lihtsalt ei tea, mida süüa.“

Teaadusajakirjanik Catherine de Lange kirjutab oma artiklis: Ma olin olnud USAs vähem, kui 24 tundi, kui otsustasin oma parimate arusaamade vastu, hakata järgima toitumistrendi, millest kuulsin: nii madala kalorisisaldusega jäätis, et reklaam julgustab sind sööma ühe korraga terve suure karbi. 

Jäätisesõltlase jaoks on selline lubadus täiesti vastupandamatu. Kuigi ma tean, et ükskõik millise rämpstoidu – isegi madala kalorsusega - liigne söömine ei ole hea mõte. Kui ma paar päeva hiljem saabun kokkulepitud kohtumisele toitumisteadlase Marion Nestlega, siis ei tea, kas oma patustamist jäätisega mainida. Ta on toitumisteaduse maailma doyenné, kes suurema osa oma karjäärist on pühendanud toidutööstuste ja nende ebatervislike sõnumite kritiseerimisele.   

Saanud mikrobioloogiks, töötas Marion Nestle 1970 Brandeis Ülikoolis Massachusetts´is, kus ta õpetas toitumist. Sel ajal teati toitumisest üsna vähe ja igas selle ala õpikus oli inimkeha jaoks vajalike toitainete loetelu erinev.  Ta armus kiiresti sellesse nii halvasti mõistetavasse alasse, ja märgib, et kuna uuringud olid niivõrd viletsad ja nõrgad, siis pidid üliõpilased olema väga kriitilised.

Nestle´st sai USA Terviseameti nõunik ja seos toidu ning poliitka vahel sai talle üha selgemaks.  “Enamik inimesi mõtlevad, et toiduainetööstus on tööstus, mis toob meieni asjad, mida meile meeldib süüa. Ja USAs on tootjaid, kes on nagu ikoonid – nad esindavad Ameerika elustiili. Ma arvan, et paljud meist ei ole sellest üldse mõelnud.“   

Nüüdseks on see muutunud, kuna rasvumine on  laienenud üle kogu USA. Kuid 1990 ndatel aastatel süüdistati vanemaid laste ülekaalus. 

Kuskil sel ajal sattus ta kuulama inspireerivat loengut käitumuslikest vähi põhjustest. See keskendus sigareti reklaamile, mis oli suunatud noortele – seda loeti sel ajal täiesti normaalseks. “Ma ei olnud kunagi reklaamidele vaadanud nii, nagu sel konverentsil seda esitleti. Slaid slaidi järel tulid sigarettide reklaamid, mis väga selgelt olid suunatud lastele.“  

Nii hakkas Marion Nestle koguma materjali ja 2002 ilmus tema esimene raamat „Food Politics“, mis rääkis sellest, kuidas toiduainetööstuse reklaamid mõjutavad meie tervist.   

Hetkel tuli  Marion Nestle tagasi oma viimase raamatu tutvustuselt. Teema taaskord  toidupoliitika – sedakord sellest, kuidas tööstus rahastab teaduslikke uuringuid ja samal ajal mõjutab tulemusi ning selle mõjust rahva tervisele.

Küsin Marion Nestle´lt, kuidas juhtub, et hea mainega teadlased hakkavad tööstusele vajalikke uuringuid avaldama. Ta vastab: „See on keeruline.  Ma sain just täna kirja. Suurepärane. Seda nimetatakse „Rahastamistaotluste esitamise kutse“. Loen selle ette: ... saab esitada taotlusi 35 000 dollari suuruse toetuse jaoks, mis käsitleb viinamarjade söömise kasulikkust, mis tahes terviseprobleemide käsitlemisel.”  

Marion Nestle märgib: „Kas saab asja veel selgemaks teha. Ja näiteks siin ma olen – noor, alles alustanud professor. Ma pean avaldama kirjutisi, pean saama toetusi ja oleks tore teha uuring viinamarjade söötmisest inimestele ning uurida välja, kas need, kes söövad rohkem viinamarju, on tervemad... Ja see kiri tuli täna, kuid ma saan taolisi kirju kogu aeg ning need on väga ausalt otsekohesed selles, mida nad tahavad.“

“Mulle meeldib süüa ja ma söön, mis mulle meeldib, kuid ma püüan lihtsalt mitte süüa liiga palju.“

Marion Nestle uues raamatus on 4 peatükki juhtumitega, kus tööstuse poolne rahastus mõjutas uuringu tulemit ja rahva tervist. Üks neist on maiuste kohta – „kuna „pühad lehmad“ kommi- ja šokolaaditööstus - viimase 30 aasta jooksul on šokolaaditööstused kulutanud miljoneid dollareid uuringutele. Tulemusi on reklaamitud uudistevoo pealkirjades, avaldatud kirjutisi flavanoidide kasulikkusest südamele ja ajule ning et tume šokolaad parandab mälu jms.“

Liha, piimatooted ja munad on saanud samuti omaette peatüki, nagu ka tervisetooted ja nn superfoodid (mustikad, granaatõunad jne). 

Terve peatükk on Coca-Colast, mitte seetõttu, et firma oleks eriline, vaid seetõttu, et nende kohta on niivõrd palju materjali ja nende e-kirjade tõttu.

Sellega viitab Marion Nestle lekkinud e-kirjadele Coca-Cola firma ja USA mittetulundusliku uurimisfirma „Global Energy Balance Network“ (viis läbi rasvumise uuringuid),  vahel. Uurimisfirmat mõjutati, et nad suruksid läbi sõnumi – kaalutõus ei ole niivõrd seotud toidu, vaid füüsilise aktiivsusega. Coca-Cola annetas organisatsioonile 1,5 miljonit dollarit, kuid väitis, et ta ei ole kuidagi nendega seotud – seda kuni 2015 aastal lekkinud kirjad näitasid vastupidist.

Ma küsin, kui raske on ühel professoril minna tööstuste vastu? Nestle vastab: „Peamine raskus on saada oma töö avaldatud ajakirjades. Kui kirjutises on selgelt ära nimetatud firmad või indiviidid, siis ei taha materjali keegi avaldada ... teisalt ei ole teadlastel, keda rahastavad tööstused, avaldamisega mingit probleemi.“

Vaata järele, kes maksab

Tema huumorimeel pandi hiljuti tõsiselt proovile, kui ta avaldas blogis postituse, mis kritiseeris filmi geneetiliselt muundatud organismidest. Artikkel sai tuhandeid kommentaare. „Need olid väga vastikud,“ sõnab Nestle, „ma isegi mõtlesin, milleks seda kõike teha.“ Seejärel ta keelas blogis artiklite kommentaarid. Kas nee trollijad häirivad teda? „Sul peab olema tõeliselt paks nahk. Vastasel juhul ei suuda sa seda tööd teha. See on poliitika. Ma ei võta seda isiklikult – mis aga ei tähenda, et mul jääb see märkamata.“   

Kelle jaoks ta kõike seda teeb? Enamjaolt on tema raamatud kirjutatud oma kolleegidele. “Meie eriala piires ei ole ses osas kaugeltki piisavalt teadlikkust.“ Samuti ka laiemale publikule: „Kui te näete uuringut, mis ei tundu tõenäoline, kuid jõuab järjepanu uudistevoo pealkirjadesse, siis vaadake, kes on selle rahastanud.“   

Magusauuringud

Et ergutada oma mälu, vajad 500g tumedat sokolaadi päevas  

 Ühe uuringu (Nature Neuroscience, DOI: 10.1038/nn.3850) ja 12 erineva šokolaadisordi flavanoolide keskmise sisalduse järgi  (J. Agric. Food Chem., DOI: 10.1021/jf201398t). Ehk selleks, et saada šokolaadist kätte flavanoolide toime, tuleb ära süüa väga suures koguses maiust.

2015 aastal tsiteeriti Nestle sõnu lekkinud e-kirjade kohta  The New York Times artiklis. Ta sai ca 30 kõnet ajakirjanikelt: „Nad olid šokeeritud.  Nad ei tahtnud uskuda, et Coca-Cola rahastaks sellist neid endid teenivat uuringut.  Nad ei tahtnud uskuda, et  mainekate institutsioonide akadeemikud aktsepteeriksid Coca-Cola raha sellistel eesmärkidel ja nad ei tahnud uskuda, et ülikoolid lubaksid oma oskondadel seda teha. Siis ma mõtlesin – nad on ajakirjanikud ja nad ei tea? Neil pole aimugi, kuidas süsteem töötab. Ja ma sain idee, et kirjutada uus raamat.“  

Mõtlen tagasi neile kordadele, kui New Scientist kirjutas šokolaadi kasulikkusest või klaasist veinikesest. Sageli oli tegemist kõlavate uuringutega. Kuid süües ära tahvli šokolaadi, siis sööd sisse põhiliselt rasva ja suhkrut, isegi, kui sa saad veidi flavanoole.   

Kas oleks vaja tööstuste rahastamine ära keelata? Nestle vastab: „Mitte ilmtingimata, kuid tööstuste rahastatud uuringute analüüsi näitavad, et isegi, kui teadlased arvavad, et nad on objektiivsed, ka sel juhul  soosib uuringu tulemus rahastaja toodangut.“ Nestle usub, et teadusega on tavaliselt kõik hästi, kuid erapoolikus on lihtne tekkima ja palju oleneb sellest, kuidas tulemust tõlgendatakse ja välja reklaamitakse. Kui teadlased selliseid töid teevad, tuleb neil välja mõelda teatud tulemüür, et rahastajad ei oleks liiga tihedalt tulemustega seotud. 

Nestle märgib: “Ilma sellise barjäärita, saavad uuringute tõlgendused olema mitte ainult eksitavad, vaid need hävitavad ka inimeste usalduse.  Ma ei oska enam öelda, kui paljud inimesed on mulle öelnud, et nad ei tea, mida süüa.“ Nestle toob välja ka selle, et tegelikult toitumissoovitused viimaste aastakümnetega muutunud ei ole, kuid on palju põnevam jaurata rasva ja suhkru ümber, kui et rääkida toitumise ja elustiilimustritest tervikuna.“   

“Toitu surutakse inimestele peale tohututes kogustes ja sealjuures veel äärmiselt nutikalt“ 

Kas tema töö on mõjutanud seda, mida ta sööb? „Ei“ vastab Nestle, „mulle on alati meeldinud köögiviljad, seega mul sellega probleemi ei ole. Mulle meeldib süüa, ma söön seda, mis meeldib, ma lihtsalt püüan mitte süüa liiga palju.“ 

Marion Nestle kirjutab toiduohutusest:

Kahjulikud bakterid tapavad USAs igal aastal 5000, saadavad 325 000 haiglasse ja põhjustavad erinevaid haigusi 76 miljonil inimesel. Selliseid numbreid nähes võid arvata, et Washington teeb suuri pingutusi kaitsmaks toiduohutust. Tegelikult mitte.   Igasugu vaidluste, loiduse ja lihtsalt ahnuse tõttu blokeeritakse igal sammul toidupõhiste haiguste ennetamine.  

Ohutus paistab jäävat toiduteemade juures kõige viimaseks. Kes siis ei peaks tahtma, et toit oleks ohutu? Kindlasti mitte rahvas. Kuidas saab siis olla, et USDA ei suuda leida moodust, kuidas hoida ära lihatootjate pidevad ohutusnõuete rikkumised ning laseb kahjuliku bakteriga saastunud liha ringlusse? Eelmisel kuul otsustas riigikohtunik, et USDAl ei ole õigust sulgeda riigi suuruselt viies lihapakendaja firma Nebraska Beef, kuna see võib põhjustada ettevõttele „olulise ja jätkuva korvamatu kahju“. (Meil siin Eestis jookseb minister koos kõigi ametnikega ringi turul, et tabada sildi "eestimaine" väärkasutus, tegelikud tulipunktid jäävad ressursi puudusel käsitlemata).

Et saada aru sellistest reeglitest, tuleb vaadata lähemalt toiduohutuse poliitika omapära. Toiduäri on väga suur, kus käib tohutu konkurents. 

USA toidukaubandus pakub iga päev igale elanikule 3800kcal – peaaegu 2x enam, kui tegelik vajadus. 

Sellise ülekülluse juures on toidufirmadel kaks valikut: kas veenda inimesi ostma just nende toodangut või sööma palju enam.  Tööstuse võidukäik selles osas, mis puudutab „rohkem söömist“, on kasvava ülekaalu üks põhjuseid. See toimib nagu iga äri: toidufirmad teevad reklaami, kuid nad kasutavad ka poliitilist süsteemi, et mõjutada valitsusametnikke, teadlasi ja tervistöötajaid, et „sööge vähem“ soovitus pole õigustatud.

 Rasvumine on meie toidupoliitika üheks tagajärjeks. Mikrobioloogiline saastatus toidu tarneahelas on teiseks. Saastumine saab toimuda igas toidu tootmise ja tarne ahela lülis: tootmisel, transportimisel ja ettevalmistamisel. Iga ahela lüli jagab vastutust toidu ohutuse eest, seega näpuga näidata on raske.

Võtame loomalihatööstuse, mille järgi on hästi näha, kuidas süsteem töötab. See on uhke oma individualistliku, valitsustevastase „kauboi“ lähenemise suhtes oma missioonile - loomade tapmine toiduks.   Oma 1906 raamatus „The Jungle“ kirjeldab autor Upton Sinclair  seda tööd, kui „juhmistavat ja julma“ ning ometi on sajand hiljem on kõik samamoodi, jätkuvalt ohtlik.

Lihatööstuse ettevõtete poolt on ka seadus. Sinclairi raamat mõjutas Kongressi 1906 aastal vastu võtma liha puudutavaid toiduohutuse seadusi, mis kehtivad tänapäevani. Vastutus toiduohutuse eest pandi USDA õlule, mitte tootjatele ning sealjuures ei ole kohustust saastunud liha tagasi võtta.  Puudus analüüside kohustus, oli vaid iga karkassi visuaalne hindamine.

Ja nagu oli oodata, hakkas tööstus seaduste värskendamisele vastu. Tööstuse vaatenurgast on saastumine kellegi teise probleem: tarbijad peaskid oskama toitu õigesti valmistada; kui seda ei suudeta, siis on alati võimalik kiiritada. Tööstuse surve all, kiitis Kongress heaks koolisööklates serveeritava loomahakkliha kiiritamise, see tehti teatavaks ülipeenes kirjas toidu pakenditel ja sageli seda nimetatud „pastöriseerimiseks“.     

Mis toiduohutuse poliitika juures kõige hullem – saastumist ära hoida ei ole väga raske. Varasemalt on ekspert David Theno, inimene, kes lahendas toiduohutuse  probleemid Jack in the Box restoranide ketis (73 restorani üle USA, 732 inimest haigestusid, enamik neist alla 10 aastased, 4 last suri, 178 said püsivamaid neeru ja ajukahjustusi), kus hamburgerid olid saastunud E.coli bakteriga, öelnud, et ohutu toidukäitlemissüsteemi rakendamine on käkitegu.   See vajab poliitilist tahet, veidi intelligentsust ja põhjalikku testimist.  Omaette tegutsedes tegelevad toiduettevõtted tõsisema toiduohutusega vaid siis, kui neid selleks sunnitakse.  

Ebaturvalise toidu maksumus üksikisikutele ja ühiskonnale tervikuna nõuab tõsiseid ennetusmeetmeid ja vastutust. Eriti nüüdsel ajal, kui on palju ärevust bioterrorismi osas, tuleks riigi toiduohutusega tegeleval osakonnal olla sõltumatu korporatiivsest mõjust.